Omamoodi sõltumatu järg minu jutule "Värviline". Loodan, et meeldib :)
Kui ma Sind esimest korda nägin, olid Sa valge. See oli Su esimene päev koolis ja ma teadsin, et Sa olid seda aastaid oodanud. Su meeled olid täiesti puhtad, su mõtted lendlesid vabalt su pea kohal ning Su lapsik naeratus peletas ka minu muremõtted eemale. Sul oli seljas must seelik, valge pluus ja tumesinised pidulikud kingad ning Su ema oli Sinu soengu nimel kõvasti vaeva näinud, et Su 1.september täiuslik oleks. Ma usun, et tol hetkel ei osanud ma aimatagi, kui palju värve Sinus peitub. Hetkel, mil Sa naeratades minu kõrvale istusid, teadsin ma, et Sa ei istunud minu kõrvale juhuslikult. See pidigi nii olema.
Esimese kooliaasta jooksul saime me Sinuga väga lähedasteks. Sa käisid tihti minu pool ning me veetsime aega meie äbarikus majakeses puu otsas, kus me täie tõsiduse juures igasuguseid mõttetuid vandeid tegime. Ma veel imestasin, kuidas Sinusugune tüdruk nii minu moodi saab olla. Mina käisin tihti Sinu pool, ja Sa näitasid mulle oma maja lähedal olevat tiiki. See muutus aegamööda "meie" kohaks, kus vaid meil oli õigus käia. Mäletan, Sa ütlesid kord, et kõik meie soovid selle tiigi juures täituvad, aga ainult siis, kui me sel hetkel koos oleme.
Algkooliaastatel olid Sa vahel ka kollane. Või roheline. Kollane olid Sa näiteks oma sünnipäeval, või siis ka minu omal, või vahetundides, kui me Sinuga igasuguseid lollusi välja mõtlesime. Sul oli lõbus, ja Sa nakatasid mind oma kollase värviga. Roheline olid Sa tavaliselt meie tiigi juures. Ainult seal valdas Sind täielik rahu. Seal sündis meie esimene tõeline vanne, me olime siis 10-aastased. Sa palusid, et ma lubaks, et ma ei jäta Sind kunagi. Ja ma lubasin seda. Ja Sina lubasid ka. Mul on kahju, kui ma vahel oma tõotust veidi murdsin, aga mul õnnestus kõik alati taas kokku lappida.
Pärast 5.klassi tulid Sa kord kooli roosana. Mina kui Sinu parim sõber sai esimesena teada Sinu esimesest armastusest. Kui Sa mulle alguses seda ütlesid, oleksin ma äärepealt naerma hakanud, sest mul endal polnud aimugi, mida selline tunne tähendab. Aga siis muutusid Sa pruuniks, nagu siis, kui Sa enne kontrolltöid pabistasid, ainult et nüüd oli tegemist poisiga, ning ma mõistsin, et Sul on tõsi taga. Ma toetasin Sind igati, ka siis, kui sa nädalaks ajaks mustaks muutusid ja seda poissi unustada püüdsid.
Alates 6. klassist, või oli see 7., ma täpselt ei mäleta, hakkasid Sa päeva jooksul mitu-mitu korda värvi vahetama. Algul ma ei mõistnud Sind, kuid pikapeale sain aru, et ma ise olen samasugune.
Ühel päeval 8.klassis tulid Sa kooli punasena. Sellisena polnud ma Sind kunagi näinud. Sa särasid ja naersid ja Sa rääkisid ainult Temast. Ma olin siiski Su parim sõber, ja mulle valmistas rõõmu Sinu õnn. Kuigi juba siis hakkasin ma tundma kergeid torkeid, ma oleksin tahtnud Talle viga teha. Ma ehmatasin oma mõtete peale, ja otsustasin, et pean Sind mõnda aega vältima, et Sa midagi ei aimaks.
See oligi see aeg, kui ma murdsin oma tõotust, mille ma tiigi juures andsin. Algul olid Sa tumehall ja vaatasid mind solvunult, kuid mõne aja pärast muutusid Sa jälle heledamaks ning unustasid mu. Sa arvasid, et ma olin Sinugi unustanud, ja nii väga, kui ma seda ise ei püüdnud saavutada, ei tulnud see mul kuidagi välja.
9.klassi lõpus olid Sa jälle must. Sa ilmusid lõpupeole, tumedad rõngad silme ümber ning pilk maas. Ma tundsin, et Sa oled must olnud juba kuu aega, ja ma ei tahtnud Sind kannatamas näha. Ma palusin vabandust ja aegamööda sain ma andeks.
Pärast kooli lõppu läksime me ülikooli. Mina jäin meie kodukanti, Sina sõitsid kaugele välismaale. Seekord olid Sina see, kes oma lubadust ei pidanud. Sa vabandasid üpris mitu korda, ja tõotasid, et ei unusta mind. Ma lootsin vaid, et Sa ka seda tõotust ei murra.
Ma lõpetasin ülikooli, ja Sina niisamuti. Ja Sa tulidki tagasi, olles vahepeal juba pereelu maitsta saanud. Märkasin, et Sinu värvid olid juba veidi tuhmunud, ning kollast ja rohelist peaaegu ei esinenudki. Minu küsimuste peale Sa vaid naeratasid ja rehmasid käega.
Ma nägin küll, et Sa olid jälle punane, kuid ma ei julgenud küsida, kes seekord on Sinu tunnete sihtmärgiks. Ühel hilisõhtul sain ma ise vastuse, kui Sind tiigi ääres istumas nägin. Sa tahtsid midagi soovida, aga kuna meie seadus ütles, et soov läheb täide vaid meie mõlema juuresolekul, ei olnud Sa veel jõudnud soovida. Sa kõhklesid veidi, kuid ütlesid lõpuks, et Sinu sooviks on olla igavesti minuga koos ning mitte murda enam ühtki lubadust.
Pulmapäeval olid Sa segu punasest, valgest ja kollasest. Ma polnud Sind juba aastaid nii erksana näinud, ning ma lootsin, et meie kooselu jooksul oled Sa jälle eredam.
Paaril esimesel aastal Sa tõesti olidki seda, kuid hakkasid vaikselt jälle kustuma. Kuni sündis meie esimene laps. Ning paari aasta pärast veel üks. Kuid kui meie noorem laps oli neljane, kaotasid Sa järsku oma heledad värvid peaaegu igaveseks. Ma nägin neid nii harva, kollast heal juhul kord aastas, rohelist veidi tihedamini.
Meie lapsed lahkusid kodunt, ja siis ei olnud Sa enam midagi muud peale pruuni, halli, külma sinise ja musta segu. Ma ei suutnud teha enam midagi, mis Sind elevile oleks ajanud. Isegi meie tiik ei suutnud Sulle enam mõju avaldada.
Siis sündis meile pisike ime lapselapse näol. Aga Sa olid liiga väsinud, et oma eredat värvust üle paari kuu hoida. Sa olid väsinud ja hakkasid Surma ükskõikselt, minu hirmuks isegi veidi ootavalt suhtuma. Ja ühel päeval Sa läksidki temaga kaasa.
Sinu matustele tuli väga palju inimesi. Ma poleks osanud oodatagi, et Sa nii paljusid tundsid. Ma ootasin hirmuga hetke, mil Sinu kirstu juurde astuma pean. Mul oli kahju, et Sa pidid lahkuma minust varem. See polnud õiglane. Kuid samas polnud ma kindel, kas Sa oleksid hakkama saanud, kui mina oleksin esimesena Surmaga kohtunud.
Ma kartsin, et Sa lebad kirstus üleni mustana.
Ja kui ma kirstu juurde jõudsin, nägin, et Sa olid hoopis valge, õndsalt valge nagu meie esimesel kohtumispäeval. Su meeled olid puhtad ja lõpuks ometi olid kõik Su mured hajunud.
Sa olid lõpuks ometi jälle valge.
Pealkiri: Värviline 2 
26/7/2011, 20:00
