Kuningas 1/-

Tuli siis mõte kirjutada selline jutt. Üldiselt on mul juba teada kuidas seda jätkata, nii et oleks vaja vaid lugejaid. Loodan et meeldib ning kriitika on teretulnud.





1.

„Aah! Kurat...“
Alex ajas ennast vihaselt püsti. Juba viiendat korda oli tal õnnestunud rock and roll’i pealt maha kukkuda. Tavaliselt tuli tal see suurepäraselt välja, kuid täna ei olnud isegi ollie õige tunnetusega.

Alex pani kõrvadest välja tulnud kõrvaklapid tagasi, uuris oma kriime täis käsivarsi ja ohkas sügavalt. Ju siis polnud tema päev. Poiss korjas maast oma rula ja kõndis sellega oma ratta juurde. Seal kinnitas ta rula seljakoti külge, tõmbas ratta maast üles.

Keeranud skateparki viivalt teelt edasi oma kodu poole väntas Alex jõuliselt jalgratta pedaale. Ema oli talle helistanud ning teatanud, et saab poja kesklinna viia, kus too saaks osta uue laua oma rula jaoks. Vana oligi juba peaaegu mõranema hakanud, seega polnud sellega enam sobilik sõita.

Alex naeratas enda ette. Kui juba poodi minna, siis võiks ju rulale uued rattad ka osta.

Korraga kriiksatasid pidurid otse Alexi nina ees. Noormees tõstis kiiresti pilgu. Mingi vanamees oli talle peaaegu otsa põrutanud. Alex oli imestunud. Tavaliselt polnud tal probleeme tee jälgimisega. Juureldes oma kahtlase uimasuse üle, saatis poiss juhile vabandava pilgu ning surus rutuga pedaalidele.

Varsti pööraski Alex kodu juurde viivale teejupile. Visanud ratta hoolimatult aiavärava kõrvale, hüppas ta verandatrepile, jooksis avatud uksest läbi ning hüüdis emale: „Nooh, oled valmis!“

Alexi ema Angela tõttas ukse juurde, hallid juuksed veel hommikuselt sassis. „Kohe olen valmis. Ma...“

Poolel sõnal Angela vakatas. Ema suuri silmi nähes Alex muigas. Ka ta ehk enese teadmata mõne luu murdnud? Ema pilku jälgides libisesid poisi enda silmad oma käsivarrele.

„Mida...“

Alexi käsi mõranes hoogsalt kildudeks mis lendasid õrna tuulega õue poole. Suutmata õieti silmigi pilgutada vaatas noormees, kuidas tema oma käsi järjekindlalt kadus.

Lagunemise kiirenedes tuli Alex mõistusele. Ta kahmas allesjäänud käega maha visatud seljakoti koos rulaga. Hetk peale seda, tundis ta oma kaela juures külma hoovust ja nägi õudusega, et temast polegi õieti rohkem alles kui pea ja kael. Seljakott koos rulaga olid juba kadunud.

Pilk tardunud emale oligi kõik, mis Alex jõudis veel teha, enne, kui ta tervenisti ära lagunes.

Hea kui meeldib :)

Osa ehk saab homme... aga pole päris kindel

Teine osa siis. Öelge, kui miski ei sobi


2.

„Äh, mis toimub..?“

Alex hõõrus uimaselt silmi ja vaatas ringi.

Ta oli suures valges ruumis, mille ainsaks sisustuseks olid ridades olevad voodid. Kahes toa otsas olid uksed. Tundus, nagu oleks poiss mingi trikiga haiglasse transporditud.

Nüüd vaatas Alex oma keha üle. Oli see ju viimati olnud üpris imelikus seisus. Käed olid sidemeis, kuid ülejäänud keha oli kenasti ühes tükis.

„Mhh, paistab, et neil oli käte kokku klopsimisega probleeme...“ porises Alex pahaselt. Ta tõstis ühe jala voodilt ning toetas selle siledale kivipõrandale. Tundus, et see kandis, seega leidis ka teine jalg tee voodilt maha.

Alex tõusis voodilt ja hõõrus uuesti nägu. Vaevu jõudnud paar ebalevat sammu teha, kui poiss tõmbas kõhu kõverasse. Tema suust paiskus juga midagi kollakat. Selle peale vajus Alex tagasi voodisse. Paistis, et kõik ei olnud siiski päris korras.

Korraga avanes üks ustest. Sealt tuhises sisse pikk ja kõhn mees. Tal olid jalas valged nahksaapad, seljas valged linased riided ning valge, lühike keep. Alexi üllatuseks kandis mees ka kerget, läikivat rõngassärki.

Mees astus kiirel sammul Alexi voodi juurde. Pepsilt silmitses ta maas olevat okseloiku ning istus keebi lehvides sellest võimalikult kaugele.

Kinnitades oma veidrate helelillade silmade puuriva pilgu Alexi näole, sõnas mees lühidalt: „Mina olen Zevin, Kuninga isiklik nõuandja.“

Neelatades pomises Alex: „Alex...“ ta köhatas „Alex Laurence.“

Silmnähtavalt pingutades pigistas Zevin endast välja kerge naeratuse. „Sul on kindlasti palju küsimusi. Ma olen siin, et neile vastata.“ Mehele vist ei meeldinud see ülesanne.

„Mis minuga juhtus?“ See oli esimene küsimus mis Alexile pähe turgatas.

„Meie maagid teleportisid su enda maailmast siia. Ma vabandan, kui see toimus veidi... ebameeldivalt, kuid see oli vajalik käik.“

„Siia? Kuhu siia?“ Alex oli skeptiline. Kas Jumal saadaks tema juurde sellise tüübi? Alex oli veendunud, et oli surnud.

„Aenori kuningriiki. Sa ei ole surnud, kui sa seda arvad. Lihtsalt mõneks ajaks eemaldatud oma maailmast.“

„Milleks küll mind vaja võiks olla?“ Alex oli kahevahel. Ta võis olla elus, kuid miks peaks saatma haigla tema juurde kostümeeritud vaimuhaige?

„Koos Kuninga ja tema nõuandjatega on otsustatud, et teie maailmast tuleb siia tuua suvaline individuaal.“ Zevin muigas mingi teadmata põhjuse pärast.

„Sa ei vastanud küsimusele,“ torises Alex.

„Meil on sulle ülesanne!“

Wordis tunduvad asjad pikemad kui siin...
Eks ma siis üritan pikemalt

See, kuidas Alex koost lagunes, ajas mind heas mõttes meeletult naerma Ootan siis ka uut

Jaa, mulle meeldib ka siiamaani.

Ehk on veidi pikem. Kriitika ja kommentaarid endiselt oodatud.


3.


Zevin oli lahkunud. Asja Alexile seletamiseks oli ta saatnud kohale ühe noormehe, kes välimuse järgi otsustades oli mehe enda poeg. Kuid erinevalt oma isast säras poisi silmis rõõmus tuluke.

„Minu nimi Gaeronymus, kuid sa võid mulle öelda Gary. Kõik mu sõbrad ütlevad nii,“ tutvustas poiss end, ise laialt naeratades.

Alex ütles enda nime ja uuris siis: „Kas ma saaksin mõne kinnituse, et ma olen tõesti enda maailmast väljunud?“

Gary tõusis, jooksis ühe akna juurde ning hüüdes: „Vaata ja imetle!“, rapsas kardinad eest.
Väljas avanes Alexi pilgule vaade suurele linnale. Kuigi tänavad oli asfalteeritud ja eemalt paistsid taeva poole kõrguvad suured korstnad, oli liikvel liialt palju rõngassärkides ning hobustel istuvaid mehi, et seda 21. sajandile kohaseks pidada. Tänavad ise olid küllaltki kitsad ning majad kõrged ja vildakad. Linna kaugemas servas, kalju vastas oli suurte tornidega palee.

Kuigi Gary andmetel oli parasjagu päev, valgustasid linna vaid lugematud puhta valgusega laternad. Kuulnud sellekohast küsimust, oli Gary kärme vastama.

„Kui meie Kuningas pagendusse saadeti, läks ta oma rahvaga kõrbesse. See linn on hiiglaslik maa-alune koobas. Seda on meie jaoks laiendatud. Kogu linn on maa all.“

„See võttis kindlasti palju aega. Millal teie Kuningas pagendusse saadeti?“ küsis hämmastunud Alex.

„Oh, umbes paarsada aastat tagasi,“ teatas Gary uhkelt. „Sellest ajast peale on mitu põlvkonda koobast suurendanud.“

„Nagu ma aru saan, ei ole praegune Kuningas seesama, kes pagendusse saadeti,“ sõnas Alex ettevaatlikult. Teda ei rõõmustanud väljavaade, et oli mingile surematule rassile peale komistanud.

„Ikka on.“ Näinud Alexi kohkunud nägu, kiirustas Gary lisama: „Me kõik ei ole muidugi surematud. Ainult Kuningas. Keegi ei tea kuidas, aga ta näeb ikka veel samasugune välja.“

„Ma ei ole ikka veel teada saanud, milleks mind vaja on. Ära ütle mulle, et mind toodi siia mingiks kokaabiliseks,“ mõmises Alex trotslikult. Kui nad talle seda „ülesannet“ ei selgita, ei aita ta neid mitte milleski.

Gary hõõrus murelikult laupa ja asus selgitama.

„Kui Kuningas pagendusse saadeti, tuli tema juurde keegi tundmatu ennustaja. Too ennustaja ütles kuningale, et oma vallutatud trooni tagasi võitmiseks on vaja Kuningal leida legendaarsele Purpurmõõgale kasutaja. Enne lahkumist lisas ennustaja, et mõõga kasutaja ei ole sellest maailmast. Nii ongi selle kahe sajandi jooksul üritatud leida seda õiget kasutajat. Kuna pole teada milline Purpurmõõga kasutaja peaks olema, üritati teda leida huupi valides. Seni pole seda õiget leitud. Seega oled sina järgmine, kellest oodatakse, et saad selle ülesandega hakkama“

Alex ohkas. Kas ei olnud siis piisavalt filme, kuidas suvaline tüüp saab mingiks supekangelaseks ning päästab maailma. Aga Alexil ei olnud kavaski ennast ohverdada enda heaolu millegi nimel, millest tal alles hiljuti teada oli saanud.

„Mis siis, kui ma ei taha mingi Purpurmõõga kasutajaks hakata?“ küsis Alex hapult.

Gary tundus õnnetu. „Kui nähakse, et sa ei sobi, siis saadetakse sind tagasi sinu maailma. Aga tea, et kogu Aenori rahvas loodab, et sinust saaks lõpuks ometi kauaoodatud päästja.
Ma tulen homme tagasi, et sind mõõga juurde viia.“

Nende sõnadega lahkus Gary Alexi voodi kõrvalt. Alex, kes tundis end korrgaga ehmatavalt väsinuna, vajus nii sügavale pehmesse madratsisse kui suutis ja sulges silmad. Eks homme näis, kuidas asjad kujunevad.

Põnev, põnev, PÕNEV!
Las ma pakun. See Gary isa on tegelikult halb eks? Ja Alex ongi see poiss kes seda mõõka kasutada saab vms. Ja siis see Gary isa teeb midagi halba selle Alexiga eksju? Okei... Ma ajan jälle pada. Sorry

Aga jah.. Uut osa palun! *kutsu silmad* :)

Droideka kirjutas:

„Mis siis kui ma ei taha mingit Purpurmõõka kasutajaks hakata?“ küsis Alex hapult.

Sa võiksid selle ära parandada

Jutt on endiselt muhe ja on tore, et sa juba selle taustaloo lahti seletasid Ootan ka uut!

Karro: Paku palju tahad, ma ei ütle midagi. Tore kui meeldis

Prince: Tänud

Üle mõne aja jälle uus osa Loodan et meeldib.


4.

Tugeva rappumise peale ärkas Alex üles. Tema kõrval seisis Gary, kes pomises talle midagi kuninga juurde kutsumisest.

„Tule kähku, Kuningas kutsus sind katsele.“

Ignoreerides oma teadmatust selle katse iseloomu koha pealt, tõusis Alex voodist püsti. Nähes, et jalad teda kannavad, pani ta jalga punasest nahast nöörsaapad, mis teda voodi kõrval ootasid. Naabervoodile olid asetatud punased püksid ja punane, nööpidega särk. Alex ajas need endale selga ning avastas rõõmuga, et need olid väga pehmed ja mugavad.

Tõsise ilmega Gary juhtis Alexi ühe ukse juurde, mis viis saalist välja. Ukse taga ootasid neid valvurid.

Valvurid olid karmiilmelised suured mehed, kes kandsid punaste riiete peal rinnaplaate ning sääre – ja käekaitsmeid. Nende pikad mustad juuksed olid patsi kammitsetud.

Valvurid võtsid sisse kohad Alexi ümber ning Gary asus nende väikese rühma etteotsa. Hoogsal sammul liikusid nad mööda kõrget, valget koridori, millest viisid uksed veel mitmetesse ruumidesse. Paarist avatud uksest möödudes nägi Alex veel valgeid, voodeid täis saale.

Umbes minuti pärast jõudis grupp suure, samuti valge ukse juurde. Gary sosistas Alexile kõrva: „Ole valmis.“

Rohkem selgitamata astus Gary ette ning asetas käe vastu ust. Selle peale avanes uks nähtamatutel hingedel kriiksudes.

Õue astudes läksid Alexi silmad suureks. Ukse taga viis lai marmortrepp platsile, mida võis võrrelda staadioniga. See oli ringikujuline, selle keskel oli suur muruplats. Muru ümbritses valge kivitee, mis viis uksega paralleelselt asuvale maanteele. Maanteed ümbritses Alexile tundmatutest puudest koosnev allee.

Muruplatsil istusid ja seisid erineva suurusega gruppides umbes 50 inimest. Nad kõik olid umbes sama vanad kui Alex ja Gary. Kõigil, nii poistel kui tüdrukutel olid seljas punased keebid ning nende mustad silmad seirasid huviga Alexit.

Üritades nendest mitte välja teha, kõndis Alex kummalise, tumeda, õhus hõljuva asja juurde, mis paistis olevat mingi ilma ratasteta, kinnine tõld. Gary juhtimisel hüppasid tõlda kaks valvurit ning seejärel ronis sisse ka Alex. Üks valvur suundus kutsaripukki.
Kerge nõksatusega hõljusid nad minema. Tõllas oli ruumikam, kui väljast paistis. Laiad, mugavad, punase sametiga kaetud istmed ja puu lõhn mõjusid Alexile rahustavalt. Ta vajus ühte nurka ning jäi tõllaakendest välja vahtima.

Tõld liikus kiire tempoga mööda alleed edasi. Varsti pöörasid nad alleelt paremale, teele mis viis edasi linna poole. Mõne hetke pärast hakkasidki paistma varem nähtud kõrged ja viltused majad, mis kaardusid kitsaste tänavate kohale. Elanikud saatsid tõlda pilkudega. Mõne silmis peegeldus kaastunne, mõni tundus tüdinenud.

Kas oli siis tõesti nii palju Purpurmõõga kasutaja kandidaate olnud, et linnaelanikke enam ei üllatanud uue nägemine? Selle üle mõtiskledes ei märganudki Alex, et tõld oli seisma jäänud.

Gary äratas ta mõtteist sõnadega: „Olemegi kohal.“

Nii palju punast Aga mulle meeldib, tahan juba teada, mis edasi hakkab saama

New one for ya'll.

4.
Gary avas tõllaukse ja ronis välja. Talle järgnedes oli Alex kummaliselt närviline. Ta tundis kuidas tal põlved nõtkusid, kui ta maha astus. Sügavalt sisse hinganud, vaatas poiss ringi. Tõld oli peatanud munakivitee ees. Tee viis suure, valge hoone juurde. See oli väga lihtne, mitte mingi palee, millesarnast Alex oli oodanud.

„Kas Kuningas elab tõesti sellises majas?“ küsis hämmastunud Alex, oma küsimust õieti mitte kellelegi suunates.

„Jah,“ haugatas Gary äkiliselt. Tõtliku sammuga asus ta liikuma , tema järel suunasid valvurid solvunud Alexi kindlalt hoone poole.

Mõni hetk kiiret kõndi, jõudis grupp suure tumedast puidust kahepoole ukse juurde. Üks valvur astus ette ning tagus rusikaga kolm korda vastu ust. Uks avanes peaaegu koheselt, nagu oleks neid ammu oodatud.

Ukse taga seisis Zevin. Ta uuris neid oma külmade, lillade silmadega. Siis astus mees neil eest, nii et nad võisid astuda järjekordsesse valgesse koridori. Koridori lõpus tervitas neid uus uks. Selle lahti lükanud, astus Zevin sisse ning Gary ja Alex järgnesid talle. Valvurid jäid ukse taha ootama.

Alexi pilgule avanes suur, kivine saal. Saali kahel küljel olid punakad sambad, mis vormusid lae all tundmatute lindude peadeks. Ruumi lõpus oli kõrge, nurgeline tool, seljaga tulijate poole. Zevin läks ühele poole tooli.

Teisel pool tooli seisis üks mees. Mehel oli seljas pikk must mantel ninga jalas mustad saapad. Ta hallid juuksed ulatusid kuni tema kitsaste huulteni ja terava lõuani ning varjasid ära silmad. Ühel tema laial õlal istus suur kaaren, kellel olid ärevust tekitavalt punased silmad.

Alex pööras temalt pilgu ning suunas silmad Zevinile, kes teatas kuivalt:

„Mu Kuningas, on saabunud kandidaat Gastharki nimele.“

Tool pöördus aeglaselt. Sellel istus Kuningas.

Kuningas oli oma vanuse kohta väga hea väljanägemisega. Ta nägu oli kahvatu ja seda raamisid sirged mustad juuksed. Kuningas kandis samasuguseid riideid, nagu ennist valvurid oli kandnud, ainult tema särgi rinnaesisel oli punakaskuldse linnuga vapp. Kuninga mustad silmad jälgisid ainiti Alexit. Poiss märkas kohkumusega, et tema silmades välkus ka purpurne toon.

Kuningas viipas Alexi poole kergelt käega. Ignoreerides Kuninga pikki sõrmeküüsi, astus Alex talle jäigalt lähemale. Kuningas võttis tema lõua oma jääkülmade sõrmede vahele ning silmitses poisi nägu hoolikalt. Lähedalt oli näha, et Kuninga silmaalused oli peaaegu mustad, nagu hoiaks mure oma rahva pärast teda igal ööl üleval.

Kerge muigega nõjatus mees tagasi oma tooli seljatoele. Sõrmi nipsutades saatis ta Zevini oma tooli taga asuvast uksest välja. Musta kuuega mees jäi oma kohale.

Pärast mõnda hetke, mil Alexi pilk oli sihitult mööda saali ringi libisenud, tõttas Zevin uuesti Kuninga kõrvale. Oma kätel hoidis ta mõõka. See oli imeilus relv. Mõõga tera väreles punakalt ning oli keskelt kerge jõnksuga. Selle ots meenutas katana oma. Käepide oli kõvast, mustast puidust ja selle otsas läikiv hõbedane linnupea. Käekaitset peaaegu polnudki, oli ainult neli hõbedast oga.

Zevin ulatas aupakliku ilmega mõõga Kuningale. Too silmitses seda hetke ning ulatas siis edasi mustakuuemehele. Temagi silmitses mõõka oma juustesse peitunud silmadega. Seejärel astus ta paar sammu edasi ja sirutas käed ette.

Alex vaatas korraks Kuningale otsa, limpsas närviliselt huuli ning tõstis käed ettevaatlikult ülespoole. Musta mantliga mees ulatas mõõga poisile ning tõmbus aeglaselt tagasi.

Esialgu ei juhtunud midagi. Alex lihtsalt vahtis mõõka enda käes ning ootas. Kuningas vahtis pingsalt poissi.

Siis värahtas mõõk Alexi käte vahel. See tõmbles veel korra ja tõmbas end Alexi haardest lahti, jäädes õhku hõljuma. Alex taganes veidi mõõgast eemale, kuid see liikus noormehega kaasa. Korraga muutusid mõõga piirjooned uduseks ning see sööstis Alexi rinna juurde. Sealt läks mõõk otse läbi poisi keha, nagu polekski see tehtud tahkest ainest.

Üllatusest komistas Alex ja kukkus põlvili. Mõõk oli temasse jätnud imeliku, korraga kuuma ja külma tunde. Mõõk ise oli Alexi ette hõljunud ning vedeles maas, uuesti sama liikumatu, kui tükk juustu.

Kuningas vaatas üles, saali lae poole. Seejärel pööras ta oma pilgu Alexile, naeratas ja avas ta esimest korda suu ning sõnas:

„Sa oled valmis“

Likelikelike Ootan uut osa

Ahoi! Kas sellele jutule millalgi uus osa ka tuleb?

Vabandust hiiglasliku vahe pärast, aga aeg on kuidagi käest ära libisenud. Nojah, siin siis uus ja loodetavast veel tulemas.


5.

Alex istus voodil. Voodi asus talle antud toas, mis omakorda paiknes Kuninga eluruumide kõrval. Kuigi poiss oli soovinud midagi tagasihoidlikumat, oli ta Kuninga käsule vastavalt siia saadetud.

Tuba oli suur, selle põrandal olid purpursed vaibad. Seinad olid mingit tundmatut mahedat helepunast tooni. Ühe seina ääres oli üpris massiivne, tumedast puidust kirjutuslaud. Laual olid kolm, erinevas suuruses kirjasulge ning tükk materjali, mis nägi kahtlaselt välja nagu mingi eluka nahk. Pehme baldahhiinvoodi kõrval oli toale vastavas suuruses riidekapp. Hetkel valitses seal tühjus, kuna Alexi omandusse kuulusid vaid tema seljasolevad riided. Tema eelmised rõivad oli teadmata kohta kadunud.

Nii vahtiski Alex igavlevalt seinal rippuvat maali, mis kujutas musta lohega võitlevat, hõbedases rüüs olevat meest. Maali tagaplaanil laiutas põlenud küla.

Alex oli jäetud ootama. Zevin oli talle seletanud, et nii kiiresti kui võimalik alustatakse tema treenimisega. Poisile pidavat õpetatama relvade käsitsemist ja ka Aenori ajalugu.

Alex vajus selili. Talle oli just üks huvitav mõte pähe tulnud. Mis siis, kui ta polnudki nii öelda „heade“ poole? Kuningas ei vastanud ju tavalisele arusaamisele heast kuningast. Võib-olla oli just õigusjärgne kuningas saatnud reetliku troonianastaja maalt välja ning tema oli siin selleks, et riigipöördele kaasa aidata. Selline võimalus ei tundunud Alexile just meelitav. Selle kohta pidi kiiremas korras järele uurima, kuid samas pidi olema ettevaatlik, et teda kahtlustama ei hakataks.

Alex ohkas ja tõusis voodilt püsti. Arvatavasti tuli lihtsalt silmad ja kõrvad lahti hoida.
Korraga kostus ukse tagant helisid. Uks avanes ja sisse astus Gary. Ukse enda järel kinni virutanud, pöördus ta Alexi poole.

„Oled valmis liikuma?“ küsis poiss. Tema näol säras ootusärevus ja midagi veel, midagi millest Alex aru ei saanud.

Alex noogutas vastuseks. Gary avas ukse, ootas kuni Alex väljus ja lükkas selle uuesti kinni. Ukse taga olid mõned valvurid, kes võtsid kohe oma kohad Alexi ümber sisse. Alexi häiritud ilme peale naeratas Gary vabandavalt ning sõnas:

„Seni, kuni sa ise ei suuda võimalike vaenlaste vastu võidelda, peab sind kaitsma. Ma usun, et sa tead seda isegi.“

Kiire sammuga liikus valvemeeskond paleest välja. Sealt edasi viis tee nad palee aladel asuvaid teid mööda suurte harjutusväljakute ja relvalao juurde. Harjutavaid sõdureid ei olnud platsil hetkel väga palju. Need mõned viipasid Alexi poole ja pöördusid tagasi oma tegevuse juurde. Mõned vibukütid saatsid nooli sihtmärkidesse, osad mõõgamehed võitlesid paarides, osad suurema hulgana.

Alexi ja saatemeeskonna tee viis nad relvalao juurde. See oli lihtne rookatusega puumaja. Selle ukse ees seisis üks mees.

Mehel olid laiad õlad, musklis ning soonilised käsivarred ja kitsad puusad. Tal olid seljas mustad püksid ning lihtne särk. Kaelas rippus mehel hõbedane ristiga kett.

Valvurid tõmbusid Alexi eest ära. Tundmatu mees silmitses puuriva pilguga poissi. Viimaks sirutas ta käe ja sõnas madala ning üllatavalt maheda häälega:

„Mina olen sinu õpetaja. Sa võid mind kutsuda Venettaks.“

Kui tuleks välja, et Alex on valel poolel, oleks see ilmselt üsna ootamatu keerdkäik

Ma lugesin alguses Venetta nime valesti ja arvasin, et ta on hoopis Vendetta. Loodetavasti pole ta väga karm õpetaja

Uut!

Kas enne uut aastat on ehk lootust uut osa saada? *hopeful*