Keep the Faith [1/...]

Hei. Olen siin ringkonnas uus, kuid otsustasin oma jutte ja mõtteid teiega jagada. Enne, kui juttu lugema lasen, tahan teile öelda, kui sisse ma ennast alati üritan panna. Jutu tegevus algas 1994.a ning edasine jääb 2001-2001.a kanti. Inspiratsiooni ja motivatsiooni annavad mulle igasugused filmid, raamatud ja mulle räägitud lood.. Esimene osa on lühikene, see on n.ö sissejuhatav osa, kuid aimu annab päris paljustki, või mis? Nii siis, lasen teid jutu juurde. Ahja! Ma vajan kõvasti kriitikat ning ära ei ütleks ka mõnest pehmest paist.

1. peatükk

Olin jooksnud paljajalu üle tuhandete kivide, hilbud mis mul seljas olid- olid vihmast läbi vettinud. Mu ees seisis üleni palkidest väiksem maja. Koputasin õrnalt selle uksele ning uksepeale ilmus vanem naisterahvas, kes kandis oma juustes musta pikka loori. Ulatasin talle oma isikuttõendava dokumendi ning ta kutsus mind sisse. "Fatima Hyile?" küsis naine ning kergitas oma süsimusta kulmu. "Jah, proua." laususin. Imetlesin selle maja hubasust. Tuhanded minust nooremad ja vanemad lapsed uurisid mind üllatunud pilkudega. "Mis Sind siia toob?" esitas naine uue küsimuse. "Hirm, proua."

**

Nüüd, kallis lugeja, on möödunud tollest päevast täpselt seitse aastat ja kolm kuud. Olen täpselt senikaua elanud kristlike orvukodus. Olen selleaja jooksul ennast paljugi avastanud ning olen õppinud tundma Jumalat ja temapoole pöördumist. Pr.Gewastoh on mind elus palju edasi aidanud. Nüüd olen ma kaheksateistkümne aastane ning mul on käsk lastekodust lahkuda. Ma ei tahaks, aga ma pean selleks ennast sundima. Mul on vaja leida oma vanemad ning saada vastused oma küsimustele. Leidsin endale eile töökuulutuse. Usun, et isegi siis, kui see naisterahvas Pr.Gewastoh pole, ei ole tema südames niivõrd palju kurjust sees, kui tädi Jane'l. Tädi Jane'l ei eksisteerinudki südant, kui siis ainult oma lastega suheldes. Sul, kallis lugeja, on võibolla raske ette kujutada krussis juuste, hirmuäratavate kulmude ning hamstri põskedega naisterahvast, kes iga väiksemagi vale liigutuse peale sind piitsutab, aga minul, minul ei ole sugugi. Iga vale sõna tõi mu seljale juurde uue armi ning armu tema ees ei saanud ma selle näruse kümne aasta jooksul kordagi.

''Tõld on ees, Fatima!" naeratab Pr.Gewastoh sõbralikult ning tema silmis läigib soolane pisar. Kallistan teda tugevalt. Näen, kuidas Carmen tema kõrval nutab. Tõmban käega läbi ta juuste ning suudlen teda põsele. "Hüvasti, sõbranna." sosistab tüdruk mu kõrva läbi õrna nuuksatuse. "Hüvasti, Carmen, hoolitse Marcuse ja George eest. Nüüd oled neil Sina vanema õe eest!" sõnan, pühin oma parima sõbranna põse pealt ära pisarad ja proovin tõlda astuda tagasi vaatamata, et mitte ennast ümber veenda ja siia siiski jääda. Ulatan tõllajuhile aadressi lipiku ning pikk sõit läbi suure vihmasaju võib alata.

Möödunud on kolm tundi, kallis lugeja, tundub küll üüratult pikk aeg, kuid tegelikult pole me poolt teedki veel läbinud. Kell on umbes kaheksa õhtul, vaikselt hakkab hämarduma ning õhk muutub lämbemaks. Oodata on vist äikest. Hirm on nahavahel, sest äike pole mulle juba lapsest saadik meeldinud. "Me peame peatuma, hobune pelgab, see on eluohtlik.." lausub Jorte - tõllajuht. Noogutan, saades täiesti aru probleemist. Jorte keerab paremale ning viie minuti pärast peaksime tema sõnul jõudma ta tööandja juurde, me pidavat tema juures peavarju saama. Sina, kallis lugeja, oled kodus sooja teki all, rüüpad ehk kuuma teed või kohvi ning aegajalt ühmad selle teksti peale. Mina, aga olen läbi vettinud ning räpane, kuid kurta ma ei saa.. Elu läheb edasi, on alati läinud.

Head ööd, armastusega
- Fatima H.

Okay, ma siis veidi seletan nüüd. Tuhanded lapsed on üle paisutatud mõttelaadis, ehk läbi lapsesilma.. just.. nii, siis see ''kallis lugeja'' on seal põhimõttega, millest saate teada alles jutu lõpus.. ning ülejäänute kohta suudan ma vaid öelda: "Oih."

Uue osa lisan varsti.. tulemata see ei jää!