Uus ulme-fantaasia jutt. Ma ei mõelnud kordagi Eragoni peale, kui seda kirjutasin. Jutt on mina vormis. Lugege ja andke kriitikat!
Loheratsaniku lohe
Sissejuhatus
Mina olen Isha. Ma koorusin aastal 1752 ja kui mul veab, siis olen võimeline jääma siia maailma igaveseks. Te ei tea ikka veel kes ma olen, ega ju? Või arvate, et ma olen mingitsorti madu või lind. Ei. Eh... Kuidas seda öelda! Ma olen lohe.
Mu loheratsanikuks on Theodore, kes on paraku kõigest 17, kuid kes tunnetab mind ja kellel on minuga väga suur side.
Me mõistame üksteist. Me oleme olnud minu koorumisest saati koos ja kuigi ma olen 3 aastane, ei tähenda see seda, et ma ei oskaks hoida üleval ennast ja enda ratsanikku. Veel vähem tähendab see seda, et ma ei oska ennast kaitsta. Vastupidi, ma olen ennast hoidnud 3 aastat laudas, mis on Theodore ja tema vanemate maja juures. See on just nii suur, et ma mahun sinna ja kuigi see ruum on väike, on see minu kodu.
Ma olen nende väheste aastate jooksul suutnud ellu jääda mitmes lahingus. Nagu näiteks vana kuniga Manfred II lahing, kus meie pool võitis.
Ärge uskuge vanu legende. Need ei ole tõesed. Tõsi pole see, et kui sureb loheratsanik, sureb ka lohe või vastupidi. See on väär. Tõsi on see, et kui sureb loheratsanik jääb lohe südamesse kogu eluks valu ja haav, mida ei ole võimalik kinni nõeluda või võluda. Seda kutsutakse südamevaluks.
Ma koorusin Bullingtonis. See on väike külake Inglismaa tagaosas. Aasad on siin kõik rohelised. Vesi on selge.
Ma söön tavaliselt metslooma liha. Vahest lepin ka taimedega. Sööki kütin ma ise, sest Theodore ei armasta näha surnuid loomi. Ma olen üleni soomuseid täis. Türkiissinine värv aitab mul peituda ka kõige väiksematesse järvedesse ja muudesse veekogudesse. Ja mind on õnnistatud muundumisvõimega. Ma suudan muunduda sinisest mustani. See on olnud mulle abiks.
Ja nüüd suundun ma meie loo juurde, mida on võimatu uskuda, kuid paraku on see lugu tõsi. Hoidke seda saladuses, sest see pole muinasjutt või legend. See on juhtunud päriselt minuga ja Theodorega.