See on nüüd läbi.

Avasin ukse ja tardusin soolasambaks. See ei olnudki enam nagu minu kodu. Ma polnud oma vanematekodus juba kaua aega käinud. Kõik oli vana, tolmune ja räämas. Kogu minu siinelatud elu oli tolmune ja räämas. Ma ei mäletanud enam oma emakeeltki. Sõprade nimed meenusid mulle ähmaselt, kuid ma ei osanud neid nägudega seostada. Minu siinsed sõbrad on mu vist juba unustanud. Nagu mina olen unustanud nemadki.
Londonis on elu hoopis teistsugune. Ma olen karjääriredelil väga kõrgel kohal. Aga see kõik ei tulnud kergelt. Pikad tööpäevad, vähe uneaega. Ja vähe aega koduste jaoks. See on sellise elu eest, nagu mina elan, väga väike hind. Suur korter otse kesklinnas ja ka palganumbri üle pole mõtet nuriseda.
Vaatasin veel viimast korda oma kodu. Oma lapsepõlve. Just nimelt viimast korda. Homme tuleb siia maakler. Hindama seda maja. Hindama minu mälestusi. Hindama kõiki siin läbielatud hetki. Nagu selle kõige väärtust saaks mõõta!
Seisin veel paar minutit. Mälestuste kütkeis. Mina emaga köögis vahvleid küpsetamas. Isaga varakevadel linnumaju ehitamas. Ma ei osanud naelu puuse lüüa ja lõin haamriga valusasti vastu sõrmi. Isa pole enam. Nagu emagi.
Pöördusin ja sulgesin ukse oma taga. Sulgesin ukse oma mineviku taga ja suundusin pisarsilmil lennujaama.

Andke teada, kuidas meeldis!

See oli muidu suht okei.
Laused olid veidralt lühikesed ja lugemistempo muutus kuidagi veidraks a'la ta-ta-ta-ta-taa, ta ta-taa. Kuidagi marssiv oli. Mõned laused olid pikemad ja mõnusamad.