humoresk

Palun kommenteerige!



Kes sa oled?
Mis küsimus see on? Mina olen….. oodake kes ma õige olengi?! Aa meelde tuli ! Ma olen täitsa tavaline mutt. Ei, see oleks liiga räme , ütleme tavaline pisijumalus, kes nii vaimselt kui füüsiliselt vinniline.
Okei , pisijumalus on väike liialdus, aga vinnid kahjuks pole. Nürimeelne , onju? Pean kurvatsusega teatame , et minu ülimalt „sarmikas“ enesekirjeldus on reaalsus. Sõge reaalsus. Aga on tõsi, elu on täis käänakuid . Ma tõsiselt loodan , et ühe nurga taga ootab mind üks ilukirurg , kes kaotab ära mu notsukärssa , vinnidest koosnevad Alpid (kus Mont Everest´ i kehastab XXXL suuruses punn mu ninal) , kui praepanni suuruses käelabad.
Muide ma ei oska tantsida ja laulan nii meeliülendavalt kui remonti vajav tolmuimeja. Muid hobisid pole, seersant..
Ah , et milline on mu tulevik? See on mul paika pandud sellest ajast kui ma nägin peeglist oma Frankestreini kaksikut meenutavat nägu. Ma ajan oma pea kiilaks, kaevan liivakasti oma kodu , söön ainult nõgeselehti ja suren 30 aastasena maohaavadesse. Kui see ei õnnestu rajan ma Kolewoodi linna ja teen oma kontori Siberi kuivkäimlasse.
Kas ma kavatsen abielluda? Hmmm, kui minu unistuste palja tagumikuga paavian mu kätt palub olen rõõmuga nõus. Kuna kättesaamatu unistamine tõmmust kiila peaga Homer Simpsonist muutus tüütuks siis häälestasingi end paaviani peale üle.

2#

"Kas sul tuleb meelde midagi piinliku oma minevikust?"
Oo ,jaa. Näiteks mu esimene ja viimane ballettitund. Vastuolusid oli palju ,näiteks kui absurdne ma ballettiseelikus välja nägin ( kes on näinud ballettiseelikus maksavorsti ,millesse on torgatud 4 tennisereketit ,teab millest ma räägin). Teiseks pidin ma oma naelakastidega (jalgadega) kogu 5 km maha jooksma. Kohale jõudes nägin ma välja nagu maratonilt saabunud taks. Tegelikult ma arvasin ,et olengi koer ja kõmbin toanurka potipalmi juurde ning sirtsutan sellele.
Kuid minu eleva mõttelennu peatas väike ,ümar koristaja (minuga võrreldes on koristaja nagu Jennifer Lopez) ja küsis kas ma otsin ballettiklassi.
Ballettiõpetaja ei meeldinud mulle üldse kahel põhjusel : ta käskis mul tossud ära võtta ( mu jalad lõhnasid peene prantsuse juustu järgi ,mis oli soojal suvepäeva päikest nautinud .Nii ,keeldusin sellest pakkumisest) ja ,et ma hilinesin pean laupäeval tagasi tulema.
Nii tõusis minu haiglase mõtteviisis viha. Mis see kehkenpüks vehib ja kui ta oli oma viimase tingimusega lagedale tulnud ,marssin õpetaja nina alla ja ütlesin talle: "Enne näen oma ema juurviljapoes alasti tantsimas ja mangodega šongleerimas kui siia kohta tagasi tulen!". Ja ma tulin tulema.
"Millised on su esivanemad?"
Arvatavasti põlvnen ma haisva emu ja sitasitika halvasti organiseeritud abielust. See selgitaks minu hübriidi välimust.
"Kuhu sooviksid sa oma elus reisida?"
Ma tahaks minna Hollywoodi ja uurida välja ega neil õudusfilmidesse uut ilma make-up´ita koletist pole vaja. Ma kandideeriks rõõmuga.
"On sul muresid ? Näiteks piinlikustunne?"
Selline tunne minu sõgedas kreeka pähklis ( tavaliselt ajus) eksisteerib. Aga see ei ole mure . See on lihtsalt tunne.

„Kuhu sooviksid oma elus reisida?“
„Apteeki. Rohtu tooma.“
„Miks sa siis ei saa praegu minna ?“
„Kas sa ootad et mina lähen oma suuskadega poodi või?!“
„Miks sa suuski ära ei võta, suvi on ju?“
„Selles ongi asi. Suvi tuleb, suvi läheb. Suusad on alati moes.“
„Talviti jah….“
„Vaadake, mina ei osta iga moeröögatuse pärast endile uusi jalanõusid. Lähevad moest ära ja naerdaksegi mind tänaval.“
„Kas suuskadega ei naerda siis?“
„Mis sa ütlesid? Mul on halb kõrvakuulmine…“
„Nonii, lähme järgmise küsimuse kallale.“
„Ei, küsimused ei oska kakelda.“
„Ütleme siis ,et lähme järgmise küsimuse juurde.“
„Olgu.“
„Mis oleks teie unistuste kingitus?“
„Ei tea, pole mõelnud .Mul on kõik olemas.“
„Näiteks äkki uus voodi, diivan ,televiisor, pliit, WC, riidekapp?“
„Noh, kui te nii väga tahate ,ma võin ju need vastu võtta. Tooge aga sisse.
„Ei, ma mõtlesin kas te tahaksite endale neid esemeid.“
„Muidugi, ma ütlesin tooge need sisse.“
„Ei me ei too selliseid asju .Me lihtsalt tahame teada ,milline oleks unistuste kingitus.“
„Oodake te ei olegi mööblifirmast vä?“
„Ei, millest te seda järeldasite ,et oleme?“
„Nojah, kui mul seitseteist aastat tagasi remonti tehti ,siis ei küsitud selliseid küsimusi.“
„Mis siis küsiti?“
„Too kang ja haamer, Kutsu!“
„Kutsu?“
„Ma ju ütlesin et ma näen noor ja karvane välja.“
„Uskuge mind , me oleme seda üles tähendanud ,et teie karvakasv on rikkalik.“
„Tänan, teie kass on ka väga ilus ,kelle te kaasa võtsite.“
„Ei, need on mu vuntsid.“
„Eheh, mis on järgmine küsimus?“
„Kas soovite endale mobiili?“
„Ei, mul pole sõidulube.“
„Telefoniga rääkimiseks ei ole luba vaja.“
„Mis telefoniga?!“
„Mobiiltelefon.“
„Aa, ega te juhuslikult ei ole mobiilimüüja?“
„Eh, ei.“
„Tore, kes te siis lõppude lõpuks olete? Sõnnikumüüja?“
„Ei ,aga kui nimetate ajalehte sõnnikuks siis, jah.“
„Ajalehest olete või?“
„Jah.“
„Ma tervitaksin oma ema. Shau emme!“
„Aga teie ema….“
„Jah ,ta on tore inimene.“
„Te tsiteerisite ,et „mu kadunud ema pigem šongleerib poolalasti puuviljadega kui..““
„Jah, ta on üksikul saarel kadunud.“
„Tõesti?“
„Jah, tal ei ole intermidagi, ajalehti ega kohvi.“
„Aga miks te teda tervitate?“
„Sest ta loeb ajalehti“