Õed

Mu esimene lugu räägib õdedest. Ma südamest loodan, et see teile meeldib. Ma pole küll kirjanik, kuid harjutamine teeb meistriks .

kohe :)

Nagu mismõttes 'siis'?

Seriously, tee teema siis, kui sul on reaalselt mingi jupp juttu ka siia panna. See siin on hetkel üsna mõtetu.

1.osa.
'Fel palun räägi , mis juhtus,'' anus Camilla , seades ennast mugavamalt istuma. Ma vaatasin teda ignoreerides aknast välja. '' Jestas küll, ma pole sind kunagi nutmas näinud,'' jätkas Cam.
Selles oli tal õigus. Ma olin isasse, nagu temagi olin ma sissepoole elav ja oma emotsioone talitsev inimene. Ka välimuse olin ma isalt pärinud- mul olid pruunid juuksed ja sinised silmad. Camilla oli hoopis emasse. Tema oli tundlik ja emotsionaalne, kuid samas ka ääretult siiras inimene. Cam oli emalt saanud blondid juuksed ning smaragdrohelised silmad. Ta oli minust kaks aastat noorem. ''Felicia, palun, ma tahan ju ainult aidata.'' Ta kõndis minu juurde, põimis oma käed mulle piha ümber ja toetas pea mu õlale. ''Ma ei suuda sellest rääkida.'' Mu hääl kõlas nii võõralt, nii murdunult, et mul endalgi oli seda valus kuulata.
Camilla vabastas mu oma embusest ja vaatas mulle oma põhjatute roheliste silmadega otsa. Nii mina kui ka isa ei suutnud sellele pilgule vastu panna( ainus kes sellele immuunne oli, oli meie ema, kes ise samasugust pilku omas) ja Cam teadis seda väga hästi. ''Oeh, hea küll, ma siis räägin,'' ägasin ma ning istusin diivanile, Camilla tihedalt minu kannul.
Enne kui ma oma lugu jutustama hakkasin, mõtlesin selle veelkord läbi.
Eelmisel nädalal olin oma kallima Jasoni ja parima sõbranna Michellega puhkusele sõitnud, et unustada igapäevased ülikoolimured. Jay ja Michelle olid kui kass ja koer, sest mõlemad võitlesid minu tähelepanu eest. Ma üritasin seda neile võrdselt jagada. Aga see ei õnnestunud, sest Jay kasutas iga võimalikku hetke, et mul käest kinni haarata või mind suudelda ja kuna ma olin temasse kõrvuni armunud, ei suutnud ma teda eemale lükata. Seepärast jäi mulle mulje, et Michelle võis ennast natuke üksikuna tunda.
Viimasel päeval läksime mägedesse matkama. Poole tee peal tuli mul tossu pael lahti ja ma jäin neist maha, et seda kinni siduda. Ruttasin neile kähku järele. Mäe tippu jõudes kuulsin äkitselt karjet, tormasin selle poole ja nägin, kuidas Michelle keha järjest allapoole kukub. Jay oli oma kotist köie võtnud ning laskus allapoole. Ma järgisin tema eeskuju. Kui ma alla jõudsin jooksin kohe Jay ja Michelle poole. Seal avanev vaatepilt võttis mind sõnatuks. Jay silitas Michelle põske ja anus, et too alla ei annaks ja ellu jääks. Ta sõnades kõlas puhas armastus. ''Felicia, mine, kutsu abi, teda on võimalik veel päästa,'' lausus ta mind märgates. Ma jooksin,nuttes, kuid mitte abi tooma ,vaid ära. Korterisse, mida ma Cammiga kahepeale üürisin.
Naasesin tagasi olevikku. Neelatasin ning rääksin Camillale oma loo

Oooookei, esimeses lõigus jätkas Cam on pisut veider. Sina oleks sobinud midagi muud peale tema nime a'la ta, minu õde vms.

Ja see "Enne kui ma oma lugu..." koht oli okei, kuid viimased kaks lauset justkui omakorda kordavad kogu loetud eelmist lõiku. Mina oleksin selle koha pisut teistmoodi lahendanud. Aga see on ainult minu arvamus...

Aga ma tahaks uut. Ma tahaksin teada saada, mis edasi saama hakkab, sest see osa tundus kuidagi lõplik või nii... Nagu kõik asjad oleks juba ära öeldud.

Jah, jah ma tean , et pole kirjanduse alal eriti kogenud, veel :), aga jah see võib tõesti natuke lõplik tunduda, ( sellepärast lisasingi algusesse 1.osa),,, kuid tegelikult asi sealt alles algab .

2.osa
'' Sa poleks pidanud nii tegema,'' sõnas Cam, kui olin lõpetanud.Ta põsel helkis pisar. Ma ei osanud öelda, millepärast. Midagi sellist olin ma oodanud. Tagantjärele mõeldes, mõistsin ise ka, et olin valesti teinud, aga nüüd oli juba liiga hilja midagi parandada. '' Tead, ma lähen vist magama,'' ütlesin. '' Juba?'' küsis ta kahtlevalt. Ma ei vastanud. Tõusin diivanilt ja läksin oma tuppa.
Uinusin koheselt, kui olin voodisse jõudnud.
Ärgates ei olnud mu hingevalu kadunud, nagu olin arvanud.
''Fel, kas sa oled siin?''. Milline rumal küsimus. Ma ei vaevunud sellele vastama. ''Fel, meil on külalised.'' See lause elavdas mind veidi. Ma hakkasin juba lootma....... '' Las ma proovin ise,'' kostus üks teine hääl, mis erines Camilla omast ainult natukene. ''Ema?'' küsisin karedal häälel.
''Kullake, kas ma võin sisse tulla?'' Ma mõtlesin natuke, siis otsustasin: ''Hea küll''. Mõni sekund hiljem astus sisse Camilla vanem versioon-meie ema. '' Michelle on haiglas.'' Mida? See ei saanud võimalik olla. Michelle oli väga kõrgelt alla kukkunud. Nii ma ka oma emale ütlesin. ''Ta on koomas, ''kõlas vastus. ''Kas ma võin teda vaatama minna?'' See küsimus tuli mulle endalegi ootamatult, ma olin ju alles teda oma vihavaenlaseks pidanud. Kuid nüüd meenus mulle, et me olime ju kunagi parimad sõbrad ja usaldasime üksteist jäägitult. Ta oli ka mu ainus sõber. Ja varsti teda enam pole. Ma tõmbusin oma voodi peal kägarasse. Pidin ma nii käituma! Ma vihkasin ennast. Ma lausa jälestasin ennast. Ma olin olnud kohutavalt armukade ja ilmselt põhjuseta. Jay vihkas mind. Ning kui ka Michelle mingi ime läbi koomast elusana välja tuleb, vihkaks tema ka mind. Ühe vea pidin ma parandama: otsustasin minna haiglasse ja paluda Michelle käest vabandust, isegi siis, kui ta seda ei kuule. Võib- olla tuleb mul sellest kergem tunne. Ma tõusin püsti, haarasin jaki, ning asusin haigla poole teele. Olin nõus kõik meie linnas asuvad haiglad läbi käima.

3.osa
Kolmanda haiglaga mul vedas. Kuigi sinna jõudes polnud mu välimus kiita. Jahe märtsituul oli mu juuksed sassi puhunud. Peale selle tilkusin ma higist, mis polnud ka ime- ma olin ju jooksnud. Ja ma jooksin veel edasi. Teisele korrusele. Sinna, kus asus Michelle palat. Michelle ema, punapäine kõhn naine haaras mu oma embusesse veel enne, kui ma jõudsin midagi tervituseks öelda. Ta kutsus oma abikaasa ära, et ma saaksin jääda Michellega kahekesi. Vähemalt nii ma arvasin. Paar sammu edasi minnes märkasin ma, et peale meie on seal veel üks isik.
Isik, kes mind nähes naeratas.
Isik, kes oma tugevad käed minu piha ümber põimis.
Isik, kes tänulikult lausus : ''Ma ootasin sind.''
See isik oli Jay.
Mulle ei tulnud mõttessegi, teda eemale tõugata. Ma mõistsin, et sellel raskel hetkel vajan ma iga inimese tuge, kes seda mulle pakub.
'' Kas sa saaksid mind temaga kahekesi jätta?'' palusin. Ta nõustus, suudles mind korraks pealaele ning lahkus.
Aeglaselt, iga sammu kaaludes, astusin ma Michelle poole. Ta keha tundus veel kõhnem ,kui tavaliselt, tema nägu oli kahvatu, väga kahvatu, mul oli valus seda vaadata. Juba praegu tundus, nagu oleks ta surnud. Ma istusin tema voodi kõrval olevale toolile, haarasin ta käe oma pihku. '' Michelle.... Sa olid mu kõige parem sõber aastaid. Sina olid ainus, kellele ma sain oma muresid kurta. Sa kuulasid mind, pakkusid sobiva lahenduse. Ma usaldasin sind, sina usaldasid mind. Me tundsime ennast hästi ainult üksteise seltsis.
Ma ei tea, mis saab, kui sind enam pole. Siis pole ka mind, või vähemalt osa minust läheb koos sinuga hauda kaasa. Ma ei saa siis olla enam see inimene, kes ma olin siis, kui sa olemas olid..... Palun, palun ,palun ära anna alla,'' see oli hale, ma rääkisin koomas oleva inimesega. Ja nutsin. Ma nutsin jälle ja lohutamatult ning korrutasin ühe uuesti ja uuesti ''Michelle, sa ei tohi alla anda, ma vajan sind.''
Siis tundsin ma jälle kellegi, käsi enda ümber põimumas. Ma pöörasin ennast ning toetasin oma pea Jasoni õlale. '' Ma arvan, et tänaseks aitab, lähme kusagile, '' pakkus ta.
Lükkasin ta eemale. ''EI, MA EI TAHA, KUIDAS SA SUUDAD MIND EEMALE VIIA INIMESEST, KEDA MA ARMASTAN JA OLEN KAOTAMAS. PRAEGU ON MU ELU ÜKS ÕNNETUMAID PÄEVI JA SINA TAHAD MINNA LÕBUTSEMA??'' Ma karjusin hüsteeriliselt. Valveõde saatis mulle närvilisi pilke. '' Ma pigem mõtlesin lihtsat jalutama minna,'' sõnas Jay vaikselt. '' Ma ei taha. Ma tahan siia jääda.'' Ka mina olin oma häält mitme tooni võrra tasandanud. ''Külastusaeg on varsti läbi.'' ''Ei huvita'' ''Michelle vanemad, tahavad nüüd temaga omavahel ka olla.'' ''Ma ei sega neid.'' ''Camilla ootab sind kindlasti koju.'' ''Saab ilma minuta ka hakkama.'' ''Fel, tule nüüd, me võime teda homme ka vaatama minna.'' Ta haaras mul käest. ''Lähme?'' Ma vaatasin veel viimast korda Michelle poole. '' Hea küll.'' Jay pani käe ümber mu õlgade ja me läksime kood haiglast välja. Eemale sealt tulevast valust.

aitäh, ma siis üritan edasipidi rohkem kirjeldada ja pikemalt kirjutada

4.osa
Me jalutasime haigla lähedal asuvasse parki. Üksikute puude all leidus veel mõni üksik lumehunnik. Puudele hakkasid tasapisi pungad tekkima. Jay juhatas mind väikese, iidse pingi juurde. Oli juba hilja,kuid polnud veel päris pimedaks läinud.Park oli sisuliselt tühi, kui mõned mööda ruttavad inimesed ja meist paar pinki eemal suudlev paarike välja arvata. '' Kas poleks praegu ilus surra?'' küsisin. Jay ei vastanud. ''Millal sina surra tahaksid?'' jätkasin. Läks tükk aega enne kui ta vastas. ''Kevade ja suvekuud on sünnikuud, sügise ja talvekuud on surmakuud.'' ''Aga, kõik inimesed ei sünni ju kevadel ega suvel, paljud sünnivad ka sügisel ja talvel,'' protesteerisin mina. '' Mina sündisin, kevadel , valguse ajal, kuid ma tahan surra pimeduse ajal. Kas pole luuleline: ta tuli valges, kuid lahkus pimeduses?''
''Ei ole, mina ei leia siin midagi luulelist. Mina eelistaksin surra näiteks maikuus.''vastasin mina.
''Oma sünnikuus?''
''Jah''
''Räägime millestki muust.Millestki rõõmsast.''
''Ma ei taha, ma olen praegu negatiivsusele häälestatud.''
''Miks?''
''Nagu sa ise ei teaks.''
''Kuule, Michelle ei pruugi surra.''
''Aga ikkagist. Minu parim sõbranna on koomas. JA MINA PEAKSIN NAERMA?'' olin jälle karjuma hakanud.
'' Ma ei mõelnud seda.''
''MIDA SA SIIS MÕTLESID?''
''Võta vaiksemalt, siin on teisi inimesi ka,'' manitses ta.
''Ära ülbitse.''
''Kas ma viin sind homme kooli?'' üritas ta juttu kõrvale juhtida.
''Tänan ei, mul on endal ka jalad all.'' Justkui selle tõestuseks tõusin püsti ja hakkasin minema.
''Kas ma saadan sind?''
''Ei aitäh, ma tean ise ka, kus mu kodu asub.'' Ütlesin ning suudlesin teda kiiresti põsele ja lahkusin. Ta ei proovinudki mulle järele tulla. Mõnes mõttes oli see hea, sest ma olin vihane, ja kui ta mind saadaks valaksin ma kõik selle tema peal välja. Kuid mõnes mõttes oli see halb, sest ma teadsin, et praegu vajan ma tema toetust kõige rohkem. ''Ah, tühja kah..'' ,mõtlesin pead püsti ajades, ''... ma olen tugev naine.
Koju jõudes märkasin, et Camilla oli juba magama läinud. Ka mina otsustasin sama teha.
Öösel tuli mulle kahtlane unenägu. Ma seisin rannal, oli juba soojem, meri peksis oma laineid eemal asuvate kivide vastu. Mul oli kaunis, lendlev, õhuke, valge kleit seljas. Tuul mängis mu lahtiste pruunide juustega. Minu ees seisis Jay, ka tema valged püksid laperdasid tuule käes. ''Ma pean minema,'' ütles ta.
''Miks?''
'' Sa tead miks.''
Korraga muutus ümbrus. Me olime restoranis kus toimus meie esimene kohting. See restoran oli väike, kuid samas väga pidulik ja peen. Me istusime ühe punase linaga kaetud laua taga. Mina kandsin oma lemmikkleiti, mis oli must ja liiibuv, mu juuksed olid Camilla abiga kaunisse soengusse seatud. Ka Jay oli väga ilus oma kenas ülikonnas.
''Felicia, sa pead teadma, et ma ei saa igaveseks sinuga kokku jääda.''
''Miks, kas ma olen siis nii kole?''
''Mul on kohustused.''
''Töö kohustused.''
''Võib ka nii öelda.''
''Ma neid töökohustusi juba tean.''
''Need pole sellised, millisteks sina neid pead.''
''Millised siis?''
''Saladus.''
Ma olin selle vestluse unustanud. Kuid nüüd meenus se mulle uuesti. Paugupealt sai kõik selgeks. Jason pidi lahkuma. Ja kes teab, kas ta üldse tuleb tagasi. Ma karjusin,. Ma ei saanud nutta. Pisarad olid otsa saanud.