Asi millest rääkida on valus - 7. osa, lõpetatud

Et... See on mu esimene jutt üleüldse ja ma olen uus siin foorumis. Kriitikat sooviks!


1.

Tumesinine Audi keeras suure maja ette ja peatus siis. Kolm autoust avanes. Mõne hetke pärast avanes ka neljas ning kõik uksed hüppasid paugatusega kinni.
Maja oli kahe korrusega. See polnud hiiglaslik, kuid oli suur.
Kyle silus käega oma juukseid ning manas näole särava naeratuse, millega ta eelmises elukohas tüdrukute pilke oli saanud.
„Vii oma asjad sisse Kyle,“ lausus poisi isa. Kyle' ema hoidis käes tillukese tite kandetooli. Seal sees oli väikene Liisa, kes oli kõigest kolme kuune.
Kyle võttis oma asjad ning sisenes nendega majja. Teisele korrusele kõmpides märkas ta mitut ust. Tema uks pidi olema kõige esimene. Kyle avas ukse ja talle vaatas vastu sünge tuba. Just selline nagu ta tahtnud oli. Mustad ja valged toonid vaheldusid sujuvalt. Ühes nurgas oli voodi, teises kapp, kolmandas laud ja keset tuba oli suur kastikujuline akvaarium põhjakoristajatega. Need mustad elukad olid Kyle lemmikkalad. Noh, klounkaladki olid vinged, aga põhjakoristajad olid haruldased.

Mõne aja pärast oli Kyle valmis saanud asjade lahti pakkimisega. See polnud raske. Poisil polnud kaasas tervet varandust. Ema oli talle öelnud, et päris kõike ei maksa kaasa võtta. Loomulikult oli emal tulnud peale kihk midagi uuest kohast osta ja see ei meeldinud eriti noormehele, teades, mida ema talle osta võib. Igasuguseid ruudulisi triiksärke, viigipükse, vanaaegseid raudrüüsid, kui neid kuskil müüdi. Ta ema oli kõigeks võimeline, kui vaid sai. Kyle naeratas taas ning võttis suuna alla, et seal üks kosutav kohvi võtta.
Köögis vaatas talle vastu suur korralagedus. Mõni kast oli ära eksinud vaaside, lillede, kööginõude ja muude selliste asjade hulka. Kas ema oli tõesti hulluks läinud?
Kyle võttis segadusest ühe tassi ning valas sinna värsket kohvi. Ta nautis seda. Kohvi oli hea, eriti kui seda sai juua peale pikka päeva. Aga tegelikult oli terve päev alles ees.

Kööki ilmus ema, kussutades Liisat. „Ema, vii ta juba tema tuppa. Sa ei pea teda koguaeg käte vahel hoidma.“
Naine tundus olevat väga solvunud, kuid ta noogutas ning jalutas trepi poole.
Liisa oli tõepoolest väga armas ja vaikne tüdruk, kuid ta oli ära hellitatud. Nii palju armastust polnud saanud isegi mitte Kyle.
Noormees mõistis, et see tüdruk oli vanematele tähtis, kuid teda ajas närvi see, kuidas see laps sai kõik mida ta tahtis. Ja seda juba noores eas. Liisal oli olemas isegi oma plikade komplekt, mis oleks sobinud alles 3+.
Kyle ohkas ning võttis maast vaasi. See vaas oli tehtud Kyle tüdruku poolt. Tüdruku, kes paar aastat tagasi surma oli saanud. Kyle pärast.
Kyle tõstis vaasi, et seda oma rinna vastu panna. Vaas kukkus ning purunes kildudeks.
„Oi ei. Oi ei! Kurat!“ hüüdis ta ning poisi hääles oli tunda nutumaiku. Poisi ema saabus uksele: „Mis juht...“
„Olge kõik vait! Jääge vait!“ Kyle lükkas oma ema endast eemale ning jooksis oma toa poole. Pisarad tungisid silma ning oma toa ukse lukku keeranud, hakkasid Kyle silmadest voolama pisarad. Soolased, läbipaistvad ja kurvad pisarad.
Kyle tagus seina, lauda, kappi ja lõpuks voodit. Seejärel istus ta maha ning nuttis. Lihtsalt nuttis. Tema pärast oli Victoria surnud. Just tema saatis Victoria kahe aasta eest lennukile ning ütles, et ta peab minema. Ta peab oma isa üles otsima. Nii juhtuski. Tüdruk leidis oma isa üles taevast. Peale lennuõnnetust.

11.-aastase kohta täiega hästi kirjutatud. Näiteks mina küll nii hästi nii noorelt ei kirjutanud...
Aga kirjeldusi on küll veidi vähe, ja asjad juhtuvad ka kuidagi kõik üksteise otsa. Aga siiski meeldib ja oootan uut osa. :)

Minu meelest ka täitsa hea sinu vanuse kohta. Tubli oled
Ja tundub täitsa huvitav. Seega uuuuuut!!!!

Noh, tänan vastukaja eest. Kusjuures ma pole kunagi arvanud, et ma ülihästi kirjutaksin. Aga noh... See on täiesti teie otsustada, kuidas ma kirjutan. Kas hästi või halvasti.

Siit tuleb uus osa. Ja ma arvan, et sellest jutust ei tule mingisugust armastusvärki.

2.
Mõne tunni pärast ärkas Kyle üles. Ta avastas, et on ikka veel maas. Poiss astus peegli ette ja püüdis punaseid, nutetuid silmi tagasi endiseks saada, et mitte oma isa naerualuseks muutuda. Alles siis märkas Kyle ennast. Ta polnud kunagi jäänud vaatama oma peegelpilti pikalt. Blondid juuksed, sügavsinised silmad, kena musklis keha ja tugevad käevarred.
Mõtted sõudsid tagasi Victoria juurde. See tüdruk oli olnud ainus, keda Kyle tõeliselt armastanud oli. Ta ei tahtnud mitte kedagi. Ainult Victoriat.
Lõpuks otsustas Kyle siiski oma voodis uinuda. Kes teab, mis teda järgmisel päeval koolis ees võis oodata.
Järgmisel hommikul ärkas Kyle erksamalt, kui kunagi varem. Ta lasi oma juustesse natuke juukselakki ning kammis need püstiseks, et teistele midagi näidata oleks.
Seejärel pani ta ennast maitsekalt riidesse ja kõndis alla. Oma koti võtnud ning selle õlale vinnanud, haaras ta oma Vansid ja libistas need jalga.
„Ma lähen!“ hüüdis ta ning enne veel, kui vastus tuli, oli Kyle õues, nautimas sooja sügishommikut.
Kool oli tegelikult alanud juba paar nädalat tagasi. Kyle vanemad olid majaga valmis saanud lihtsalt natuke aega hiljem, kui arvasid.
Kyle ei elanud koolist kuigi kaugel. Bussid küll käisid, aga noormees otsustas tervislikuma eluviisi kasuks, hakates kõndima kooli poole, mis ehk kahe kilomeetri raadiuses oli.
Veerand tundi kõndimist ning ta oli kohal. Kooliõu oli ilus ning tundus, nagu oleks seda hoolitsenud vaid oma tööst lugupidavad isikud. Pügatud puud, erksad lilled ja kena koolimaja kaunistas seda väikest linna kenalt.

Kyle võttis suuna garderoobi poole. Ta oli e-kirjast aru saanud, et garderoobi number pidi olema 32. Lõpuks ta leidis. See oli eksinud 54 ja 67 vahele. Imelik riietehoid, mõtles Kyle ja pani oma riided nagisse.
„Heei, düüd! See on minu nagi!“ hüüatas üks pealtnäha gootilik poiss, kes garderoobi vaikselt sisenenud oli.
„Oi, ma ausõna ei teadnud,“ vastas Kyle ning võttis vabandavalt nagist oma riided.
„Ah las olla. Ma leian teise nagi. Kas sa oled see uus? Kris või Kim või midagi?“ küsis poiss uuesti ja naeratas säravalt.
„Kyle. Jah, ma olen uus,“ parandas Kyle ja muigas. Peaaegu kõik ajasid ta sassi Krisiga.

„Mina olen Masha. Muide, ma ei ole venelane.“
„Selge, Masha.“ Kyle osutas näpuga Masha taga seisvale tüdrukule.
„Ee... Masha?“ küsis too ning püüdis poisist mööda saada.
„Oi. Mirjam! Kus sa kõik need nädalakesed olid? Miks sa kooli ei tulnud?“ küsis Masha Mirjamilt ning kallistas siis tüdrukut.
„Ma olin haige,“ leidis Mirjam lihtsa vastuse ja pani riided nagisse.
Tüdruk oli ilus. Tulipunased kiharad ja pruunid silmad andsid kenale näolapile veel ilusama kenaduse.
„Ja kes sina oled?“ nägi Mirjam Kyle.
„Kyle. Ma olen uus.“ Kyle polnud oodanud, et keegi tema vastu nii suurt huvi hakkab tundma, nagu seda tegid Mirjam ja Masha. Need kaks haakusid poisi külge ning püsisid temaga. Esimene tund pidi olema ajalugu. Eelmises koolis oli see olnud üüratult vastik, kuid selles koolis võis see olla kordi parem.

Klassiuks haises kopituse järgi. See oli tõepoolest ajaloo klass. Pruunid seinad, vanad lauad ja toolid ning veel vanem õpetaja.
„Kris Pedajas?“ küsis õpetaja Kylelt, kontrollimata nime grammatilist õigsust.
„Tegelikult Kyle,“ pidi noormees juba päeva jooksul teist korda parandama.
„Noh Kyle. Istu kohe Kaarli kõrvale!“ käskis vana daam. Tunnikell helises ja kätte jõudis esimene tund, mis tõotas tulla hullem, kui eelmises koolis.
„Kyle! Tule tahvli ette ja räägi Aleksander Suurest!“ Kyle võpatas ning jalutas aeglaselt tahvli juurde. Kannapööre ja ta seisis 34 teismelise ees.
„Noh... Eem... Aleksander Suur oli miskine rüütel?“ Kyle vaatas küsivalt õpetajale otsa ja ootas kasvõi väikest noogutust, mis oleks tema vastust tõestanud.
„Noh. Ma ei arvanudki, et sa seda tead,“ lausus õpetaja ning kui Kyle minema läks võis poiss vanduda, et kuulis, kuidas õpetaja pomises midagi, mis kõlas justkui: „Tänapäeva noored on ikka hukas küll!“
Järgmine isik, kes tahvli ette läks, oli viimasest pingist Ure. Paljud kutsusid teda ka Atsiks. Miks, jäi Kylel teadmata.

Ma ajan tavaliselt Masha ja Misha segi, aga noh... Sai Mashaks poiss ja asi ants. Kusjuures ma ise ka juurdlesin selle Kyle Pedajase üle ja jõudsin otsusele, et mulle endale meeldiks ka lapsele panna ikkagi välismaa nimi. Kuidagi uhkem. Pedajas tähendab lihtsalt, et tegemist ikkagi Eestis toimuva looga.

3.

Tunnid möödusid igavledes. Mitte üksi neist ei olnud huvitav. Pigem olid need maitsetult igavad.
Koolipäeva lõpuks oli Kyle õnnelik, et sellest kohast pääsenud oli. Õppidagi ei jäänud kuigi palju ning Masha ütles, et see oli tõeline ime. Ta kahtlustas salamisi, et Kyle võis õpetajatele aru pähe panna, kuid see tundus olevat ilmvõimatu.
„Et, nagu... Kus sa elad kah?“ otsustas ronkmustade juustega Masha oma uhiuuelt sõbralt küsida.
„Selles vastvalminud majas. Mu vanemad ehitasid selle. Aga sa ise?“ andis Kyle vastuse ja jäi ootama Masha vastust.
„Ma ei usu, et sa tead, kus see koht on, aga ma elan linnast väljas. Viljandi poole minna.“ Masha seletus polnud just kõiksee parem, kuid Kyle jäi sellega siiski rahule.
„Ma siis lähen. Tsau!“ lausus Kyle kõhklevalt ning lehvitas Mashale hüvastijätuks.

Koolipäev oli olnud täis pilke, mis teda mööda maja saatsid. Kolmveerand neist pilkudest kuulusid tüdrukutele, kes itsitades ja naeru kihistades teda taga rääkisid.
Üks tüdruk oli isegi nii kaugele jõudnud, et komistas noormehele meelega otsa.
Kyle oli viisakas ning naeratas talle minnes. Ta võis vanduda, et kuulis pärast, kuidas toosama tüdruk oma „seiklusest“ rääkis.
Kyle astus koduuksest sisse ning kuulis ülalt oma heledapäise õe nutmist.
„Kuidas koolis läks?“ uuris ema, kes üllatuslikult tumeda ukse juures seisis.
„Ma ei tea. Kaks sõpra sain,“ vastas Kyle oma emale ja vinnas koti uuesti õlale, et sellega oma tuppa mina.
„Tore ju!“ säras naine, ning saatis oma poja trepi juurde. Kyle noogutas tüdinult, ning suundus oma toa poole.
Juba kolmandat korda avas ta oma sünge toa ukse. Nüüd leidis ta ennast sellest samast süngest toast, kus ta oli olnud eelmise päeva pärastlõunal ja selle sama päeva hommikul.
See oli tema tuba.

„Mida kuradit ta siin teeb?!“ hüüdis Kyle, nähes oma toas Liisa voodit.
„No ma mõtlesin, et äkki sa vajad seltsilist,“ oli ema jälle asjapulk.
„Vii ta mu toast ära!“ osutas Kyle uksele ja seejärel titevoodile.
„Kui sa nii väga tahad,“ ohkas naine ning haaras oma tugevate käte vahele väikest kasvu hälli.

4.
Kyle lõpetas kodutööde tegemise ning istus voodile. Ohates võttis ta öökapilt pildi ja jälgis seda hoolega. Victoria enne lennukile astumist. Tumedapäine, hallide silmadega tüdruk, oli pildil niivõrd ilus. Kyle asetas musta raami pandud foto tagasi kapile ning võttis kätte raamatu mille kaanel ilutses suur kohvilätakas.
„Uhkus ja eelarvamus“. Üks raamatutest mida noormees tihti luges.
Kylel polnud julgust tunnistada, et ta tahtis nutta. Ta tahtis oma pisarad välja nutta.
Alles sel hetkel sai ta aru, et ta on olnud tobe. Mehed ei nuta, tuletas Kyle endale meelde ning pühkis varukaga silmanurgast pisara.
Kyle pani raamatu käest ning sulges silmad. Oli ainult üks asi, mida ta teha armastas ja see oli magamine.

Kooli ustest sisse astunud, kuulis Kyle jutupodinat millest eraldusid sõnad „Päike“ „Uus poiss“ ja „Kuum“.
Kyle silmitses oma käsivarsi. Need olid tõepoolest pruunid. Pilgud peatusid temal ja järgmisel hetkel kostis neiude kihistamist.
Üks neist astus Kyle ette ning peatas Kyle ühe hoobiga kõhtu.
„Oih! Sorry! Enivei, ma tahtsin küsida, et kas sa nagu muga ballile viitsid tulla vä?“ Tüdruk naeratas ja see naeratus paljastas lumivalged hambad.
„Ma arvan, et jätan vahele, aga tänan kutsumast!“ vastas Kyle muiates. Juba teisel päeval tehti talle rünnak.
Tüdruk, kes Kylega rääkinud oli, astus noormehe teelt kõrvale ning vaatas solvunult, kuidas too oma teed läks.
„Aga tänan kutsumast!“ hüüdis Kyle veel enne, kui nurga taha suutis kaduda.

Esimene tund oli matemaatika. Matemaatika õpetaja pesi parajasti määrdunud tahvlit, kui Kyle uksest sisse vajus ning preili Sirelit tervitas.
Kyle oleks peaaegu öelnud: „Heia!“, kuid sai siiski pidama ning tervitas hoopis viisakamalt: „Tere õpetaja Sirel!“
Sirel noogutas ja osutas näpuga vabale toolile. Tänane pinginaaber oli Kertu Möks.
Tütarlaps nägi välja parajalt poisilik. Nokats viltu peaks, närimiskumm suus, nahktagi seljas ning lühike siilisoeng.
„Sa oled Kertu eks?“ küsis Kyle ning ulatas oma käe tüdrukule.
Too sülitas oma käele ja koos tatiga ilmus peopesale ka täiesti läbinäritud näts.
„Jamh,“ noogutas Kertu ning viskas peopesal oleva sodi Kyle käele.
„Wuhh!“ avaldas Kyle tülgastust ja suundus kraanikausi poole, et käed seebi ja veega puhtaks nühkida.

Minu arust kisub jutt juba päris üksluiseks. Andke ideid, mis võiks juhtuda! Ma ise vast ei suuda rohkem edasi mõelda.


5.

Koolipäev oli sama halb, kui see oli olnud eelmine päev. Masha oli kahjuks haigeks jäänud, kuid Mirjam oli koolis.
Koolipäev lõppes haleda läbikukkumisega. Ühte väikest poissi kiusasid paar kümnendikku. Nad võtsid poisil kraest kinni ning tõstsid ta maa kohale ja viskasid siis poisi maha.
„Mida te teete?!“ hüüdis Kyle, märgates, mida suuremad poisid väiksemale tegid.
„Sina, nolk, meie asjadesse ei seku! Ja üleüldse, sina oled see paganama Kris või mis? Kuulsite? Kris või mis!“ Kamba boss puhkes oma „naljaka“ nalja üle naerma ning sundis naerma ka teisi.
„Ma jätkaks nüüd oma kohustust,“ lausus ta suud pühkides ja Kyle eest lükates.
„Ei jätka!“ hüüatas Kyle enda ees seisvale kapile. Järsku tundis ta, kuidas teda vastu maad suruti ning ta nägu sai raske labidakäe hoobist rasked vigastused.
„Sina. Ei. Tule. Laiama!“ lausus noor kapp ning tõstis Kyle maast püsti.
„Mine minema! Ja et ma su lõusta enam oma silme ees ei näeks!“
Kyle nina valutas. Ikka veel. Peale 4 tundi.

Hommikul oli Kylel parem tunne. Mashagi oli kooli tulnud. Tuli välja, et see polnud haigus, vaid toidumürgitus.
Mirjam ja Masha olid paar. Nad käisid kõikides kohtades koos. Nad rippusid üksteise küljes isegi tundide ajal ja Kyle ajas imestama, et õpetajad mitte midagi ei teinud, vaid lihtsalt jälgisid noorpaari mõrul pilgul.
Kehalise kasvatuse tund oli piin. Kyle ei osanud mängida korvpalli, jalgpalli ega ka rahvastepalli.
„Tule! Mine siis vähemalt raamatukokkugi. Mis poiss sa oled, kui ühtegi pallimängu ei oska!“ lausus kehalise õpetaja tüdinult ning saatis Kyle ukseni.
„Homseks Eesti suusatajate kohta, 4 lehekülge.“
Suusatajad. Südasügisel. Absurdne mõte. Siiski otsustas Kyle raamatukokku minna, et oma igavust millegiga peletada.

Raamatukoguhoidja oli matsakas daam. Suurte klaaside taga olid väikesed, pilukil silmad ja paksud kulmud, mis naisest just kõige paremat muljet ei jätnud.
„Saan ma aidata?“ küsis ta Kylelt, kui too raamatukokku sisenes.
Kyle raputas pead ja jätkas suusatajate otsimist.
„Või siiski... On teil raamatut suusatajatest?“ Naine, kelle nimesildilt võis lugeda Siiri Viisik, noogutas ning kadus riiulite vahele raamatut tooma. Lõpuks ilmus ta välja käes raamat ning prillid ninale vajunud.
„„Suusatamine – Eesti rahvussport“ Näeh, võta!“ Siiri kirjutas midagi paksu vihikusse ja lõi selle heleda plaksuga kinni. Kyle tänas ning tänu sellele, et kehaline oli viimane, võis ta koju minna. Õnneks.

Rohkem kirjeldusi tahaks vist. Sesmõttes, et kõik juhtub, aga mittemidagi ei juhtu nagu pikemalt vn, kui sa aru saad, mida ma mõtlen.

Kusjuures mulle täiega meeldib, et sa ei taha mingit armastuslugu teha, sest mina oleksin sinna küll ühe veel erilisema pliksi, kui oli Victoria, lisanud.

Edasi tahaaaks ka lugeda!

Jep, saan aru mis sa mõtled. Mind ennast häirib see, et tegevus toimub koguaeg koolis. Ma lihtsalt ei suuda muud välja mõelda. Aga ma püüan!


6.

Kyle potsatas köögilaua taha ning võttis valgele taldrikule pontsaka koguse helekollast kartuliputru ja paar hästi küpsenud kotletti.
"Kuidas sul täna koolis läks?" küsis Kyle ema ning võttis istest Kyle vastu. Antiikne laud oli olnud esivanemate oma. Seepärast hoidsidki poisi vanemad seda nii hoolikalt.
"Miks see sind nüüd nii äkitselt huvitama on hakanud?" nähvad Kyle oma emale ning jätkas söömist. Emma - ema - oli alati olnud uudishimulik. Kyle suutis alati imestada, kuidas nii väike ja habras naine suutis olla nii uudishimulik ning samas ka nii vaikne.
"Ma arvasin, et sulle meeldib, kui ma seda küsin," oli Emma murelik. Või vähemalt tundus nii.
"Ema! Jah, meeldib, kuid sa võiksid kord mõista, et siin pärapõrgu koolis ei lähe mul kunagi enam hästi!" otsustas Kyle emale karjuda ning poiss jooksis kiirendas oma kõndi, et Emma enne teda tuppa ei jõuaks.
Lõpuks oli Kyle turvaliselt oma sünges toas. Telefon helises. Masha.
"Jah?"
"Masha siinpool torukat. Mina ja Mirjam lähme täna ulos. Noh välja, ulos on Soome keeles välja. Igatahes, sa kaasa ei viitsi tulla? Üksi on igav minna. Pealegi on Mirjamil lobapidamatus," teiseltpoolt toru kostus Kyleni tuhm mütsatus.
"Ma ei tea. Oleneb kuhu te lähete?
"Club Hollywood jääb täna ära. Aga me lähme Ulliska kõrtsi." Kyle naeratas. Ta polnud elu sees Club Hollywoodis käinud.
"Olgu. Ma tulen. Aga kohtume siis minu maja juures. Ärge ukse taha tulge! Mu mutt on hulluks läinud."
Noormees viskas oma tumemusta nutitelefoni valgete linadega kaetud, pehmele voodile ning avas oma kapi, et sealt midagi sobivat selga otsida.

Lõpuks oli ta väljas ja ootas kahte sõpra. Mishat ja Mashat. Õigemini Mirjamit ja Mashat. Järsku olid kellegi käed Kyle õlal ja poiss võpatas.
"Heeh, said tünga. Oleksin su praegu ära pussitada võinud, aga nää... Polnud kahjuks nuga kaasas." Masha oma nalja üle naermas, Mirjam naeru kihistades ja Kyle vaikides edasi liikudes, jõudsid nad lõpuks kurikuulsa kõrtsi juurde.
Kolletunud, vana maja ei tundunud olevat eriti hubane, kuid siiski kostus seest lärm ja pillerkaar.
"Ära muretse. Nad lasevad alakaid ka sisse," lausus Mirjam murelikule Kylele ja lükkas ta otse kõrtsimellu.
"Voalaa!" ümises Masha. Mirjam istus kõrtsi kõige halvemale kohale. Kohale, mille laud oli ilmselt ainuke, mis tühjana seisis.
"Njooh? On põnev?" küsis Mirjam ja pani käe Kyle õlale. Joodikuid täis avar tuba ei olnud hubane. Nagu arvata võis. Keset saali oli suur laud, kus mängiti piljardit. Kõrtsi omanik oli vanem meesterahvas. Tal oli käevangus heledapäine naine.
"Nääd! See on mu emps," osutas Masha näpuga naise poole, kes omaniku käevangus seisis ning mehele naeratas.
"Tahad öelda, et selle koha omanik on sinu isa?"
"Ei. Mul ei ole isa," lausus Masha. Ta hääles oli tunda nutumaiku, mida tavaliselt polnud.
"Ah ole nüüd Masha! Su isa oli opakas! Loll, persevest!" Mirjam oskas nii hästi lohutada. Ja ta pidigi seda tegema, sest õigupoolest oli tema Masha tüdruksõber.

Mirjam tõusis ning jalutas aeglaselt baarmeni poole.
"Kolm koolat." Ta ulatas baarmenile 5 eurose ja vastutasuks oli tal nüüd kolm koolat.

7.

Kyle võttis arvutilaualt rahakoti ning pistis selle oma heledate teksapükste taskusse.
„Ma siis lähen!“ hüüdis ta vanematele ning kuulis oma väikse õe nuttu. Kyle oli ta kogemata üles ajanud.
„Jajah!“ kostis elutoast käre mehehääl, kuid Kyleni see ei jõudnud, sest ta oli juba jõudnud välisukse kinni lüüa.
Kyle jalutas vaikides koolini. Kooli juures helises telefon: „Jaa?“
„Mhh, Masha siinpool torukat. Ma tahtsin sult küsida, et ega sul ole plaanis täna üle lasta?“
„Mismõttes üle? Ma lasen koguaeg normaalselt vetsupotti mitte sellest üle,“ vastas Kyle hämmastunult Mashale. Kuidas ta saigi teada, mida tähendab üle laskmine, kui ta polnud kordagi koolist puudunud. Okei, üks-kaks korda tõepoolest, aga needki olid põhjusega.
„Ähh! Sa räägid kusemisest, mina koolist! Ma mõtsin, et äkki teed poppi! Sellisest sõnast oled ikka kuulnud?“ Kyle noogutas. Lõpuks sai ta aru, et teiselpool toru olev Masha ei näinud tema peanoogutust.
„Ma ei tea. Tähendab... Sõnast olen kuulnud küll. Aga ma ei tea, kas ma tahan poppi teha. Eriti veel üksi.“ Sel hetkel sai Masha aru, kui pikad juhtmed Kylel olid.
„Isver sinuga. Milleks siis mina ja Mirjam oleme? Ega ma sul nalja pärast poppi ei käskind teha,“ oli Masha juba naermise äärel.

„Teed kaasa või ei?“ küsis Masha, kui nad kokku olid saanud. Koolist ja Kyle kodust ohutus kauguses.
„No teen. Kui ma juba siin olen.“
„Mirjam?“ Mirjam noogutas. Ta oli värvinud oma juuksed mustaks ja kui aus olla, siis nägi ta nendega ka palju ilusam välja.
Masha aga oli rahul oma värskelt neoonkollaseks värvitud juustega.
„Kust sa nii lahedat värvi said?“ küsis Mirjam Mashalt tolle juukseid käppides.
„Ähh! Ära puutu! Värvi segasime isaga koos. Igast jampsi panime sisse, ma alguses tahtsin purpurpunast, aga neoonkollane on ka ülilahe ja siis ma võtsin neoonika. Vinge eks?“ Tüdruk ahhetas, tundes juukselaki ja liimi segust haisu.
„See haiseb ju jumala hästi!“ ohkas Mirjam ning võttis oma käe Masha juustest välja.
„Lõhnab,“ parandas Masha oma tüdruksõpra ning lükkas tolle käe eemale.
„Aitab juustest!“
Mirjam ja Masha võtsid käest kinni ning suundusid pargi poole, mis inimtühjalt seisis.
„Istu!“ käsutas Mirjam Kyle ning lükkas ta pingile.


--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Ma tegin mingisuguse algelise asja ka, mis selle jutuga peaks sobima. See tüüp nendel piltidel ongi Kyle.
See asi on muidu esimese osa alguses.