Dance if you can - season 1

Spoiler:

Episode 1

Helena sisenes suurde ja uhkesse majja, mis metsa kõrval seisis. Tüdruk ulatas klubikaardi administratsiooni ning sai vastutasuks naeratuse. Garderoob oli samuti suur. Paar inimest sagisid siia sinna, tekitades parajalt suuri kokkupõrkeid. Järsku Helina seisatas ja jäi suu ammuli ühte tüdrukut vaatama.
„Mia?“ küsis ta vaikselt. Tundus, et teine tüdruk sai ta huulte liikumisest aru ning keksles Helena poole.
„Mia!“ hüüdis Helena valjemalt, pannes võpatama kaks neidu kes eemal omi asju ajasid.
„Sa oled... Muutunud. Kas suvi on siis tõesti inimesed nii erinevaks muutnud?“ Mia noogutas ning haaras Helena randme.
„Helena, sa lihtsalt pead võtma kapi number 78. Minu oma on 79.“
„Ja kes siis 77 on?“ küsis Helena ning avas kapi.
„Kes, kes?! Triinu, kes muu. Talle ju meeldib meie seljas elada. Nagu laisklooma poeg, ma ütlen!“ Mia lõpetas rääkimise, kui Triinu kohale ilmus.
„Tsau, Helena! Suvi oli nii pikk! Kole kaua kestis.“ Triinu ei tundunud häbelik, kuigi ta seda oli. Võõraste juures oli ta tihtipealne vait nagu sukk, ning ootas hirmuga, kuni keegi temalt midagi küsis. Kuid oma sõprade juures oli ta vabalt. Temaga ei hakanud kunagi igav, aga tüütus oli ta küll. Ja mitte vähe.
„Huvitav, kas nad õpetavad meile see aasta mingi vinge tantsu? Läheks juba stuudiosse?“ Kaks teist tüdrukut noogutasid ning läksid Mia järel stuudiosse.
„Tsau!“ hüüdis üpris noor naine Miale, Triinule ning Helenale.
„Me õpime täna natuke tantsu. Mia, sa võid ära võtta oma sussid!“ hüüdis treener teises saali otsas seisvale Miale. Mia viskas oma sussid jalast ning läks tagasi Triinu ja Helena juurde.
Ta märkas veel Kassandrat, Aleksandrat, Liiliat ja veel paari neidu, kes dressidesse olid riietunud.
Helena võttis koha sisse Triinu kõrval ning grupp hargnes natuke akna poole, kust paistis pimenev õhtu ja tennisemängijate hord.
„Nii, nüüd, pea alla, pea üles,“ keerutas õpetaja Liis pead. Õpilased tegid samamoodi ja lõpuks oli neil käes rütm millega kõik tüdrukud oma pead keerutasid.
„Jalg ette, jalg taha,“ oli Liisil uus harjutus valmis.
„Raputage nüüd jalgu ja ma räägin teile tänavu aasta plaanidest. Istuge! Niiviisi. Sellel aastal taheti meid ülemaailmsele tantsuvõistlusele „Cool and Go“. Õigemini surusime meie ennast peale ja meid võeti vastu. Me harjutame nii palju kui vaja ja loodame, et teile jääb aega ka õppimiseks. Seepärast soovitangi teil juba enne ära õppida.“ Triinu ahhetas kõvemini, kui teised. MyFitnessi tantsuklubi ei olnud õigupoolest vist kunagi käinud tähtsatel võistlustel. Koolitantsul oli käidud, paari kuulsusega sai tantsitud, kuid ülemaailmsele tantsuvõistlusele polnud showtantsu grupp veel jõudnud.
„Hakkame tänasest harjutama. Loomulikult teeme ikka veel ühe korra nädalas klassikat, ärge kindlasti selle pärast muretsege!“ Ilusat puuvärvi stuudiot läbisid mitmed ohked.
„Aga täna teeme natuke tantsu. Põhisammud selgeks, et pärast lihtsam oleks.“ Teismeeas neiud noogutasid ning tants algas.
„Te kõik olete õppinud algklassides peotantsu, on mul õigus? Nii, siis võtate cha-cha sammud ja hakkate neid tegema. Tubli! Aleksandra, puusad rohkem liikuma!“ Aleksandra kuulas oma noort treenerit ja ajas puusad tööle.
„Te kõik olete ülitublid!“ kiitis Liis oma õpilasi ning ulatas kõigile ühe šokolaaditahvli.
„Et teil kõik paremini läheks. Õppimine, tantsimine. Eelkõige hoidke oma tervist. Me peame siiski ka ülehomme tantsima ja kui sa haigeks jääd, siis on väga kahju.“ Liisi nägu muutus hetkega tõsiseks, kuid järgmisel hetkel oli see taas särava naeratusega.
„Nüüd pange cha-cha sammude juurde ka käed. Käed kõrval, ette ja taha. Neid me võistlustel ei tee. Võistlused on üleüldse alles aasta pärast, aga kindluse mõttes harjutame ka neid samme.“
Väljas pimenes ja Liisi sörkis lüliti juurde, et tuld põlema panna. Õigupoolest polnud stuudio mitte midagi erilist. Paar põrandalampi, seina nurgas treeningtarbed. Posud ja muud sellised asjad, kuid selle ruumi tegid hubaseks selle värvide kooslus ja just nimelt peeglid, mis peegeldasid õpilasi. See isegi aitas neil paremini tantsida.
Tuled süttisid. Ruum oli taas valge ja tantsimine jätkus.

Umm, ausalt öeldes ma ei mõista, miks sa selle enda sissejuhatava teksti spoilerisse paned. Spoilerid on muuks otstarbeks nagu.

Nägi ilusam välja

Mnjah, lihtsalt paljud ei pruugigi seda lugeda, arvates, et sa oled seal kirjutanud midagi, mille sisu jutu lugemise palju igavamaks teeks, vms. Selle jaoks üldiselt spoilerid ongi.

Selge. Aga ma järgmine kord arvestan sellega. Kuidas muidu lugu oli? Ma tahaks teada, kas on mõtet jätkata!

Muidu mulle meeldis küll, kuid esimese osaga ei saa kohe otsustada, kas jätkata või mitte. Igatahes ootan uut.
Muidu meenutab üht teist tantsuteemalist juttu siin foorumis. Just selle tantsutunni pärast.

Aga sa oled nii noor ja ma arvan, et su vanuse kohta on see ikkagi üpriski okei :)

Khmm, tahaks ka lugeda seda teist, aga ei leia üldse seda üles. Ma muidu esmaspäeval sinna MyFitnessisse esimesse trenni ja tuli isu kirjutada, et natukenegi elevust vähendada.

See teine on vist "Viini valss". Vist armastusjuttude all, mingil leheküljel või siis autori oma kaustas :)

See on jube lühike osa, aga te elate selle üle. Või siis Audrey elab selle üle:D

Episode 2

Pool tundi hiljem olid õpilased higised ja nad kõik otsustasid pesema minna. Tund oli raske, veel enam, et see tund oli olnud ka esimene.
Kell oli kõigest 5 läbi ja Helen kartis, et ta ei jõua koju varem, kui kell 7.
„Kuule, mu ema võib teid ära visata,“ oli Triinu oma mõtetega sõbrannade juures.
„Minugipoolest,“ vastas Helen ning Triinu ja Heleni pilk pöördus Mia poole.
„No, kui see tüli ei tee.“ Lõpuks hakati vahetama riideid. See käis ruttu, sest trenniriideid ei olnud palju.
„Let's go!“ sosistas Triinu ning tüdrukud läksid Mia naeru saatel välja. Tumemust Chrysler ootas juba klubi ees.
„Tere neiud! Kuidas teil täna siis läks ka?“ Triinu ema oli ülisõbralik. Kõik teadsid, et Triinu ei olnud kunagi pahandada saanud.
„Hästi. Tänan küsimast!“ vastas Helen ning naeratas sõbranna emale.
„Me lähme „Cool and Go“ tantsuvõistlusele. See on ülemaailmne. Täna õppisime paar sammu ka selgeks ja Liis andis meile kõigile šoksitahvli.“ Triinu avas oma tahvli ning rebis ahnelt ühe tüki tahvlist.
„Nämm!“ õhkas ta ja pakkus ka Miale ja Helenile.
„Äkä! Ma söön enda oma kodus,“ vastasid mõlemad nagu ühest suust.
„Kus te nüüd elategi? Ma mäletan, et paar korda olen ma teid koju viinud, aga see oli ka nii ammu. Üks teist elas kindlasti Harkus ja teine minu arust Tabasalu kandis.“ Triinu ema tagurdas parklast välja, endal ikka veel armas naeratus näol.
„Mina elan Harkus,“ lausus Mia ning kinnitas turvavöö.
„Ma elan Tabasalu kandis küll. Kui saad, siis pane mind Tabasalu Rimi ees maha. Ma elan seal lähedal.“ Triinu ema noogutas ja sõitis edasi. Aina edasi.
Lõpuks hakkasid Tabasalu tuled paistma. Helen vabastas ennast turvavöö haardest ja nihkus Mia poole, kes akna ääres istus.
„Ah õigus jah. Tsau!“ ütles Mia ning avas autoukse nii endale, kui ka Helenile.
„Homme. Ma tulen marsaga ilmselt. Kell 6.56. Ole kohal!“ Helenil oli raske ärgata nii vara, kuid tema koolikohustus nõudis olla kohal kell 08.00. Jah, see oli õudus.

Hommikul ärkas Helen peavaluga. Ta võttis sisse ühe valuvaigisti ja sättis ennast kooli. Marsa peatus ei olnud kaugel. Ainult paar minutit kiiret kõndi, mis aitas Helenil ärgata.
Marsa peatus peatuse ees just siis, kui Helen joostes üle tee tuli.
„Tallinnasse,“ lausus tüdruk ülivanale marsajuhile ja ulatas paar eurot.
Seejärel märkas ta tühja kohta Mia kõrval, kes muiates oma sõbrannat jälgis.
Helen istus Mia kõrvale ning pani kõrvaklapid ilusti kõrva.
„Mis sa teed?“ küsis Mia.
„Sa ju näed, et ma kuulan muusikat. Sa võid rääkida, ma panin empeka vaiksemaks, et ma sind kuuleksin.“
„Olgu. Liilia läheb tantsimast ära. Ta kardab seda ülemaailmset võistlust. Haige inimene. See on meie grupp ja meie jääme alati kokku. On ju nii?“ Helen noogutas. Liiliat vihkasid kõik. Ta uhkustas alati oma tantsusammudega, kuid tegelikkuses oli ta ülivaikne ja viisakas tütarlaps.
„Kas saaks siin maha?“ küsis Mia juhilt, kui marsa oma sõitu aeglustama hakkas.
Rocca Al Mare trollipeatuse ees maha tulles, hakkasid tüdrukud aeglaselt oma kooli poole kõndima.
„Nii nõme, et koolibuss katki läks! Ma oleksin täna saanud palju hiljem tõusta. Pealegi oleks isegi Triinu seal peal olnud,“ hädaldas Mia ning nad keerasid ennast kooli poole.

Episode 3

Kool oli päris lahe, kui poleks olnud õpetaja Urvet, kes õpilastele üleliigselt kodutöid jättis. Ta õpetas peaaegu kõiki aineid. Esmalt jättis ta neli ülesannet eesti keeles, seejärel kuus ülesannet matemaatikas, kaks ülesannet looduses ja veel paar tükki teistes.
„Ära muretse Helen. Trennini on palju aega. Õpime ära ja siis lähme,“ lausus Mia, kui kool lõppes. Helen oli kindel, et kui nii jätkub, siis ei ole neil aega trenni minna.
„Me võime ju proovida. Lähme raamatukokku,“ vastas Helen, hoides pead maas, nagu leinates.
Raamatukogu oli suur ja sealt leidus raamatuid igale vanusele. Tüdrukud istusid ümmarguse laua taha ning võtsid välja õpikud, töövihikud, vihikud ja pinali.
Triinu oli läinud koju, sest ta elas üpris lähedal.
Tund aega hiljem panid Mia ja Helen oma asju rahulikult tagasi kottidesse.
„Ma ütlesin, et me saame need ruttu tehtud. Koos on palju lihtsam,“ nägeles Mia Heleniga, pannes neiu naeratama.
„Ja nüüd trenni! Sul ikka asjad kaasas?“ küsis Mia Helenilt. Helen noogutas ning laskis oma kotil pingile kukkuda, et garderoobist asju võtma minna.

Pool tundi hiljem seisid tüdrukud MyFitnessi ukse ees ja ootasid Triinut.
„Ta võiks rutem tulla. See vihm on ülimärg,“ naeratas Mia ja nihkus varju poole.
Tumemust Chrysler keeras parklasse ja peatus. Triinu astus autost välja ja jooksis sõbrannade poole, hoides kotti pea peal.
„Ai, ma vihkan padukat!“ kirus ta ning kallistas Miat ja Helenit.
„Tsau jah,“ vastas Helen ning haaras Triinu randme, et teda uksest sisse tirida.
„Tead mis? Ma olen viimasel ajal ise ka kõndima õppinud,“ lausus Triinu ning vabastas ennast kiirelt Heleni haardest.
Lõpuks olid nad sees. Hommikul oli Liis helistanud ja teatanud, et kellel võimalik, see võiks ka sellel päeval trenni minna. Kolm tütarlast asetasid kordamööda administratsiooni oma klubikaardi ja vastutasuks said nad siseneda väikestest väravatest. Riietusruumis ei olnud palju inimesi. Nagu näha oli, siis polnud Aleksandragi tulla saanud. Kahjuks, sest tema oli terve rühma parim tantsija. Liis vahetas parajasti riideid, kui Triinu, Mia ning Helen oma kappide juurde läksid.
„Tsau juntsud! Tore, et tulla saite, ma juba kartsin, et jään üksi siia tantsima,“ lausus Liis ja kallistas oma kolme õpilast. Aleksandra hüüdis Liisi ja Liis läks.
„Ta on üks vingemaid treenereid siin klubis. Ausõna, ma käisin ujumises ka siin, see polnud lahe. Tüüp koguaeg karjus ja õiendas,“ kirus Triin ja ajas endale roosa topi selga.
„Lähme stuudiosse!“ hüüdis Helen ja jooksis riietusruumist välja, saades vastuseks administratsioonis oleva mehe pahase pilgu.
„Mine ruttu!“ sisistas too ning Helen jooksis naerdes üles.

Episode 4

Mõne sekundi pärast jõudsid ka Mia ja Triin Helenile järgi.
„Ära enam nii tee! Ma ei taha selle onkli pilku enam iialgi näha,“ naeris Mia ning toetas oma pea Triinu õlale.
Tüdrukud suundusid jõusaali poole ja sealt läbi läinud, leidsid nad end pikast koridorist, mille all võis näha tenniseväljakuid. Ühel pool oli uks, millel oli kirjas „Stuudio 1“ ja ümber nurga oli samuti uks, kus oli kirjas „Stuudio 2“.
Neiud tegid trenni esimeses stuudios. Lõpuks jõudis ka Liis üles. Ta avas stuudio ukse ning tüdrukud jooksid sisse. Helen pani oma pudeli stuudio nurka ja võttis koha sisse esimeses reas.
„Jalad harki! Käed kõrvale, kael pikaks ja nüüd proovige teha minu järgi!“ Liis hakkas imiteerima kaelkirjakut, nagu Miale tundus, kuid kõik tegid hoolimata sellest kaasa.
Järgmisena pani Liis käima Rihanna laulu, mille ajal kõik oma fantaasiat pidid kasutama ja tantsima. Kassandral tundus olevat kõige fantaasiarohkem, graatsilisem ja ilusam tants.
Liis pööras ennast noorte poole ja manas näole muige.
„Te ei tohi karta! Kartmine on tantsimise juures kõige halvem osa. Keegi ei hakka naerma, kui te tantsite, sest kõik tantsivad omamoodi. Kui te kardate, siis sisendate te endale, et teie liigutused ja mõtted lähevad kõik sassi ja nii tekibki üks tohuvapohu,“ lausus Liis ning pani käima Taylor Swifti. Tüdrukud alustasid tantsimist. Samal ajal käis Liis ringi ja lükkas kellegi selga sirgeks.
„Ära ole kaamel! Ma usun, et sinu tants ei ole Egiptuse kaamli tants,“ pahandas Liis ja püüdis hoida näol seda sõbralikku ja võluvat naeratust. Noortega oli raske, sest ainult mõni kuulas treenerit. Liis tõesti uskus, et näiteks Miast, Triinust, Kassandrast ja Aleksandrast võis tulevikus saada tubli tantsija. Teistel oli veel vaja areneda ning Helen oli heale tantsuoskusele väga lähedal. Peaaegu käega katsutavas olekus ja selleks, et Helen saaks käega katsutavast olekust püsivasse ja heasse olekusse, oli selleks seal Liis ja just tema õlule oli jäetud tantsuoskuste parandamine.
Liis astus Heleni juurde ning lükkas ka tolle selja sirgu. Järsku lõppes ka muusika. Liis seisis tüdrukute ees. Äkitselt viipas ta Liiliale, kes esimeses reas hirmunud näoga seisis.
„Tule, tule!“ julgustas Liis oma õpilast ning Liilia tundis, kuidas keegi, kes tema taga seisis, teda ettepoole lükkas.
Liilia astus ette ning seisatas treeneri kõrval.
„Nii. Sa püüad ja ma näen seda, aga sa pead seda rohkem tegema. Tee minu järgi!“ Liis hakkas tantsima. Algul aeglaselt, liikudes aina kiirema poole. Stuudio parkettpõrandal kostusid kahe hääled, mida meie nimetame sammudeks. Liilia näole vajus särav naeratus ning ta lisas juurde energiat. Ka Liisi suu vajus muigele, nähes kuidas noor tütarlaps püüdis oma eeskuju jäljendada.
„Sa oled väga tubli Liilia! Ma usun, et te kõik suudate nii. Püüame nüüd seda sama tantsu teha muusika järgi.“ Liis seadis sammud maki poole, et seda käima panna.
Mõnekümne minuti pärast oli tund läbi. Tüdrukud lahkusid saalist jutupomina saatel ning astusid jälle jõusaali.