Habras: Haavatav XVII

"Juba kohal?" tõstsin käe, et uniseid silmi hõõruda. Ärkasin Rafe'i häält kuuldes oma lühikesest uinakust, tema soe hingeõhk puudutas õrnalt mu nahka.
Olime kinoõhtu ilma paanikata lõpetanud ja Rafe tõi mu koju. Dante ja Alyson lubasid Sara ja Elly koju viia ning natuke aega peale nende lahkumist hakkasime ka meie Rafe'iga kodu poole sõitma.
"Juba kohal," kordas ta ja tema hingeõhk soojendas mu nahka pisut kauem.
"Ma olen nii unine," ajasin end istmel sirgu. Olin vajunud Rafe'i poole ning ebamugavat asendit jäi meenutama tuikav valu kaelas.
"Oled küll," kuulsin pimedas autos Rafe'i naeru. Nägin häguselt, peamiselt tänu spidomeetri kesisele valgusele, tema näojooni. "Lähme, ma saadn su majja."
Ta avas klõpsu saatel autoukse, kuid ma võtsin tema parema käe randme ümbert kinni.
"Mis on, Quinn?" jäi ta istuma. Lahtisest uksest vihises autosse jahe tuul, mis mind värisema pani.
"Ära tee nägu, nagu poleks täna õhtul midagi juhtunud."
"Ma ei teegi."
"Aga sa..."
Rafe ei lasknud mul lõpetada: "Mida ma siis tegema peaks, Quinn?"
"Küsima, kuidas ma end tunnen. See oleks alguseks päris hea!" tõstsin pisut häält.
"Quinn," sõnas ta manitsevalt, mille peale ma end pisut tagasi tõmbasin. "Ma arvan, et sinu tunded ei erine suuresti minu omadest..."
Rafe tõmbas ukse kinni ja lülitas laetulukese põlema. Lootsin, et ema ei piilu meid kuskilt. See oleks viimane asi, mida ma praegu sooviks.
"Ja mida sina siis tunned?" küsisin, oodates ausalt öeldes mitte midagi.
Jäime üksteist vaikides vaatama, kuidagi häguselt tajusin, et ta võttis mu käest kinni nii et meie sõrmed olid vaheliti. Rafe tõstis meie käed üles ja silitas pöidlaga mu kätt.
"Quinn, võib-olla on sul seda raske uskuda, kuid ma kardan samamoodi nagu sina. Ma ei karda Thaliat, vaid hoopis sind kaotada."
"Sa ei kaota mind. Ma tean, et sa ei lase sel juhtuda."
"Seni kuni Thalia eksisteerib, on see oht olemas. Ta on nüüd palju tugevam ja võimsam."
Ohkasin. Maja poole pilku heites märkasin, kuidas elutoa kardin kiirelt akna ette tagasi libises. Ema ootas mind juba kannatamatult.
"Oh ei," pomisesin.
Rafe muigas. "Lähme?"
"Ju vist," ohkasin.
"Kohutavalt külm on," sättisin enne autost väljumist jaki krae püsti. Kui muidu liikusime maja poole üsna aegaselt siis täna õhtul ei soovinud me kumbki külmetada. Verandale jõudes jäi Rafe seisma ning tõmbas mind enda vastu, et mind suudelda.
"Head ööd, kaunitar," sosistas ta vaikselt ja mu keha läbistas värin. Ma ei saanud aru, kas see oli külmast või põhjustas seda Rafe'i öeldu.
"Tule sisse, ma teen teed..." pakkusin, lootes, et Rafe nõustub.
"Ma arvan, et ma peaksin minema."
"Ei, tule."
Pugesin Rafe'i käte vahelt minema ning tõmbasin ukse lahti. Viipasin Rafe'i endale järgnema.
Olime just üleriided esikusse pannud kui ema esikusse jõudis.
"Tere õhtust, Rafe."
"Tere õhtust, proua Pears."
Ema noogutas. "Kell on üksteist läbi, Quinn," lausus ta ja mõõtis Rafe'i pealaest jalatallani, nagu ta oleks mingi kassipoeg, kelle tema viieaastane tütar koju tassis, lootusega, et ta võib päriseks jääda.
"Täna on reede," surusin tuimalt läbi hammaste, soovides, et ema lihtsalt elutuppa tagasi läheks ja lubaks Rafe'il jääda.
"Quinn, ma arvan, et ma peaksin siiski minema..."
"Ei, Rafe," lausin nõrgalt ja jäin ema vaatama. "Palun?"
"Oh sind küll," andis ema alla. "Aga, et ta pool üks läinud oleks."
Plaksutasin õnnelikult käsi ja ema kadus silmi pööritades elutuppa tagasi.
"Su elu on ikka tunduvalt muutunud," märkis Rafe ja hakkas naerma.
"On jah," tõmbasin Rafe'i endaga kööki kaasa ja panin teevee keema.
"Tead ikka, mis vabadus on?"
"Ära hakka."
"Ei hakkagi. Tead, see distantsi-asi hakkab mulle meeldima isegi."
"Mine ütle seda mu emale. Teenid plusspunkte," vastasin torisedes.
Rafe tuli mu selja taha ja võttis mu ümbert kinni.
Veekeetja lülitas end automaatselt välja ning ma valasin vett mõlemasse kruusi, mis eelnevalt valmis olin pannud. Rafe silus mu pikad lahtised juuksed üle vasaku õla ja suudles mu kaela.
"Rafe, mu ema ju..," pöörasin end ringi ja hoidsin naeru tagasi. "Lähme üles. Me peame rääkima."
Võtsime teetassid ja hiilisime teisele korrusele ning varjusime minu tuppa. Panin oma tassi öökapile ja pugesin voodile. Rafe tuli mu kõrvale.
"Ma ei saa Thaliat endiselt oma peast välja," tunnistasin vaikselt.
Tema raevukas pilk oli mu mällu sööbinud. Vihast leegitsevad silmad, tuules lehvivad juuksed, tema pisut paokil suu, mis keerdus õelaks salakavalaks naeratuseks...
"Me peame midagi tegema."
"Muidugi peame."
"Miks me siis ei tee?" pärisin.
"Meil lihtsalt pole mõtet enne rünnata, kui Thalia alustanud pole. Ja kuule, unustame selle praegu... Kasutame seda hetke nii nagu õige on..."
Lükkasin Rafe'i õrnalt eemale.
"Andesta, aga ma ei suuda. Kui ma silmad sulgen, näen Thaliat. Ja ma kardan ja seda hirmu ei kahanda miski. Isegi mitte sinu siinviibimine... Rafe?"
"Jah?"
"Ütle mulle ausalt- kui Thalia mind, tähendab meid, praegu ründaks, kas sa suudaksid mind päästa?"
"Quinn..." Rafe oli silmnähtavalt selle teema vastu.
"Vasta mulle," palusin teda, tehes tema olekust juba omi järeldusi.
"Oleneb, kuidas ta seda teeb... Kui ta kasutab oma uut väge siis... Ma ei suuda sind päästa, Quinn."
Proovisin kurku tekkinud klombi külmalt alla neelata. Proovisin Rafe'i öeldut unustada. Kõik saab korda, nagunii saab. Peab saama...
"Mida see minu jaoks tähendab?" küsisin maailma kõige jaburama küsimuse.
Rafe tõusis. "Surma," lausus ta vaikselt ja ohkas.
"Aga kas sa kunagi üksi suudad mind päästa? Palun ole aus, Rafe?" küsisin valupisteid eirates.
Rafe pööras mulle selja. Võisin vaid ette kujutada, mis tema sees tegelikult toimus...
"Selles asi ongi, Quinn," pöördus Rafe järsult ja kaotas enda üle kontrolli. Emotsioonid said tema üle võitu, armastus sai võimule. "Ma olen nii isekas. Ma hoian sind enda kõrval, teades, mida see sulle tähendab. Teades, et ühel hetkel ma lihtsalt kaotan su ega saa sind kuidagi tagasi tuua, sest ma ei suuda sama teist korda. Ma ei suudaks sind juhendada, et sa uue elu saaksid... Ma ei saaks sind päästa, Quinn. Mitte kuidagi."
Mu silmad täitusid pisaratega ja asjad toas kaotasid oma piirjooned. Kogu mu keha oli kui kivikuju. Nuuksatused tegid haiget.
"Ma saaks sind ainult praegu veel päästa."
Mu nutt lakkas. "Ku-kuidas siis praegu?"
Rafe neelatas: "Kui ma su elust kaoks. Võb-olla siis lõpetab Thalia oma kättemaksu..."
"Ja selle pärast peame meie lahku minema? Rafe, see pole aus."
Ta istus minu vastu ja võttis mu näo oma käte vahele.
"Aga ta teab, et sa armastad mind ja ta ei jääks nagunii uskuma, et me lahus oleme... Ta teab, et sa armastad mind..," patrasin kui sonija.
"Shh," kallistas Rafe mind ja suudles mind. Ma ei vastanud sellele. Ma olin shokis. Ma ei suutnud kuidagi olla...
"Aga Alyson ja tema vanaema, kas mitte miski..?"
"Kuula, Quinn, kullake... Ma tahan, et sinuga kõik korras oleks. Ja ma olen sinu elu nimel valmis sinust loobuma... Aga me ei anna alla. Mitte ilma võistluseta. Ma olen sinu nimel kõigeks valmis ja küll Thalia veel kaotusvalu tundma saab..."
"Rafe," mu käsi oli tema kaela ümber ja mu küüned tungisid tema nahka.
"Quinn, ma armastan sind."
"Ma tunnen seda," surusin läbi hammaste, et mitte veelgi hullemini nutma puhkeda. Ma tõepoolest tundsin tema armastust. Tundsin seda kehaga, veelgi rohkem kogu südamega... See on nii imeline ja kirjeldamatu tunne... Kuid kui seda tunnet piirjoontega kammitsema hakata kukub kõik kokku. Aga kui piirjooned panna on see kahe poole töö, et selle eest hoolt kanda mis piirjoonte sisse jääb.
Ma lihtsalt nutsin ega suutnud keskenduda Rafe'ile. Ta oli mind lamama pannud ja lamas minu kõrval, käsi mu piha ümber.
Ta hääl ütles mulle sõnu, mis pidanuks mu valu leevendama, kuid hoopis kasvatas seda. Ma teadsin, et kell on juba liiga palju ja varsti on ema mu toa ukse taga korda loomas. Aga see ei huvitaks mind üldse.
Rafe liigutas end minu kõrval ja tõmbas teki mind katma. Tumepunane tekk muutis mu olemuse soojemaks ja ka unisemaks.
"Ma olen sul alati olemas. Sa näed mind ju alati. Me oleme ju sõbrad edasi..."
"Aga ma tahan sind."
"Ma tean," sositas Rafe ja asetas oma pea mu õlale, käed minu ümber tekile. "Ma tean, Quinn."
Ma teadsin, et ma jään magama tema kaisus.
Et ta ei lahku...
Avasin viivuks silmad, kui kuulsin läbi une, kuidas mu toa uks kääksus ja ema hämarasse tuppa sisse astus... Öökapil seisva kella lühike seier osutas kahe peale.
Rafe oli endiselt mu kõrval magamas. Ta jäi viivuks meid vaatama, kuid ei näinud, et ma ärkvel olin.
Ema nägu ehtis õrn naeratus. Ta vaatas hetkeks toas ringi ja võttis kapi juurest õhukese teki, mille ta Rafe'i peale asetas. Seejärel kustutas ema tule ja hiilis toast välja.
Avasin varahommikul, päikesetõusu ajal silmad ning ei tundnud käsi enda ümber. Ma ei kuulnud teise südame tuksumist, ma ei kuulnud teise keha rahulikku ühtlast hingamist. Ma ei tundnud Rafe'i. Ma ei tundnud armastust.

"Kullake?" Ema koputas juba kes teab mitmendat korda mu uksele ja palus, et ma ukse lukust lahti keeraks. Olin varahommikust saadik ärkvel olnud ja vaikust kuulanud. Vaatasin, kuidas varjud mu toas lühemaks muutusid...
"Mine ära, jäta mind rahule," pomisesin , enne kui pea teki alla peitsin.
"Quinn, kullake," proovis ema mõnekümne sekundi möödudes uuesti.
Quinn, kullake... Nii ütles ka Rafe mulle. Need sõnad tegid mulle haiget. Aga samas tuletasid ka meelde, et ma pean Rafe'ist kinni hoidma. Mingi võimalus peab ju veel olema? Ma pean endast parima andma. Ma pean tugev olema...
Lükkasin teki kõrvale ja koperdasin ukseni.
"Kõik on korras, ema," kinnitasin nõrgalt. Kuid sellest piisas, et end kokku võtta ja teha kõik, et asjad korda saaks.
Olin pärastlõunani oma toas nukrutsenud, kuid ei kavatsenudki seda edasi teha. Suundusin kindlameeleselt vannituppa. Tegin end korda ja valisin midagi ilusat selga ning tormasin alla. Ajasin balletikad jalga, kui ema esikusse tuli ja takistas mul jakki nagist haaramast.
"Oota nüüd väheke," ütles ta proovides mind maha rahustada.
"Mis on? Rafe läks ära ju, ta jättis mind maha, oled nüüd rahul!?"
Mu huuled võbelesid ja silmadesse ilmusid taas pisarad.
"Aga ta oli ju..."
Ema silmad olid kui tõllarattad.
"Jah, ta magas mu kõrval, kuid me jõudsime enne lahku minna... Õigemini ta jättis mind maha."
"Mida? Miks?" Mu ema ei uskunud oma kõrvu. Ta vaatas ainiti mind ja tundus olevat rohkem segaduses kui ma ise. "Kuidas siis nii..?"
Vajusin esikutumbale istuma: "Rafe lihtsalt arvas, et nii on parem."
Ma ju ei saa emale tegelikku põhjust öelda... Siis on ka tema kõigesse mässitud, kuid ma tahan teda sellest säästa. Asi on minus. Mitte kellegis teises. Kui siis Rafe'is ja ka Alysonis... Aga kedagi teist ei tohi ma sellesse jamasse segada. Ma pean hoidma oma ema, Sara ja Elly sellest kõigest eemal...
Mis siis saaks, kui Thalia neile viga teeks? Kuidas ma siis edasi elan?
"Kuidas nii on parem? Ta ju pidi sinust hoolima?"
"Pidi jah," ohkasin ja katsin kätega näo. "Ma ei tea, ma tahan temaga rääkida."
"Kullake, võib-olla on parem kui sa ei lähe."
Tõusin ja haarasin oma jaki ning ajasin selle selga.
"Ma pean temaga rääkima, ema."
"Ta pole sinu pisaraid väärt, kullake!"
Ohkasin ja hingasin paar korda sisse-välja: "Selles asi ongi, et ta on neid väärt... Ja ma ei lepi sellega, mis juhtus... Ma ei kavatse sellega leppida."
"Quinn..." Ema astus sammukese mulle lähemale.
"Ma lähen. Ma pean temaga rääkima. Ma ei tea millal ma tagasi jõuan." Ootasin emalt mingit vastust, kasvõi kerget peanoogutust, mis lubaks mul ilma süümepiinadeta teele asuda. Surusin käed taskutesse, et teha kindlaks oma autovõtmete olemasolu. Need olid paremas taskus.
"Olgu, ole tubli," sosistas ema ja embas mind kergelt.
"Tsau," laususin ja astusin majast välja.
Sügisene päike oli juba allapoole liikumas, kui ma läbi kuivade kollaste lehtede auto poole jalutasin ning ukse avasin.
Üritasin mõelda välja mida ja kuidas Rafe'ile öelda. Võib-olla ma ei peagi midagi ütlema. Võib-olla ta kahetseb ja lööb kõigele käega ning rõõmustab mind nähes...
Pikk tee kujunes kuidagi liiga lühikeseks. Juba leidsin end kortermaja ees, kus Alyson ja Rafe elasid. Parkisin auto ning proovisin pea selgeks saada. Mida ma ütlen, kui Rafe ukse avab?
Kõmpisin trepist üles ja koputasin uksele.
Kuulsin teiselpool kolistamist ja siis avati uks. Seisin vastamisi Alysoniga.
"Quinn," kaardusid tema suunurgad naeratuseks.
"Hei."
"Mis... Rafe läks korra välja, ta peaks kohe tagasi jõudma..."
"Oh," olin pisut imestunud, et Alyson juhtunust midagi ei teadnud. See andis mulle lootust, et kõik saab korda.
"Tule edasi," ütles Alyson ning täpselt sel hetkel avanes uks mu selja taga ning Rafe astus sisse, käed paberkott, mis tõi tuppa imehead lõhna.
"Quinn," lausus Rafe.
Pöördusin ja mu süda hakkas puperdama. Tundsin, et kaotan kohe tasakaalu, sest mu jalad olid nõrgad. Tundus nagu ma poleks Rafe'i kaua aega näinud...
"Ee, on kõik korras?" köhatas Alyson ja valmistus lahkuma.
"Kas me saaks rääkida?" küsisin Rafe'ilt, mille peale ta paberkoti tuimalt Alysonile ulatas. Alyson jäi meid mõtlikult vaatama: "Kas... teil on probleeme?"
Rafe eiras Alysoni pilku. "Lähme trepikotta..."
Ta võttis mu käest ja tõmbas mind korterist välja. Viimane, mida ma enne ukse kinnilangemist nägin, oli Alysoni murelik-küsiv pilk.
Rafe istus trepile ning mina tema kõrvale.
"Miks sa siia tulid?"
"Sest ma ei saa aru, kuidas sa nii lihtsalt kõik lõpetasid. Kuidas sa suutsid..."
"Ma tegin enda meelest selgeks, miks ma seda tegin."
"Jah, tegid, Rafe. Paganama hästi tegid..."
"Quinn, ma hoolin sinust ja sinu elust. Kui me oleme koos, on sinu elu ohus."
"Mu elu on ohus ka siis kui me ei ole koos, Rafe. Me ei pea lahku minema, et Thalia võidutseda saaks..."
"Sa nagu tahaks surma saada..." Rafe tõusis ja lajatas lahtise käega vastu seina. Plaks kajas inimtühjas trepikojas.
"Kas me ei saa seda teeselda?" küsisin väriseva häälega. Olin samuti tõusnud ning puudutasin õrnalt Rafe'i.
Ta raputas pead.
"Thalia on piisavalt osav, et sellele jälile jõuda..."
Ohkasin väsinult.
"Miks sa üldse mu ellu tulid?" küsisin, hääl viimaste sõnade juures murdumas.
"Ma armastasin sind," vastas Rafe ja vaatas mulle siiralt otsa. Ma teadsin, et ta ei valeta...
"Isegi kui sa teadsid juba siis, et me ei saa koos olla? Miks sa tulid? Kas sa juba siis ei suutnud ette kujutada kui palju valu..?"
Ma ei suutnud lauset lõpetada. Mul oli nii valus. Kõik tundus nii mõtetu... Miks ma üldse tulin siia?
"Seega sa lased mind vabaks?"
Rafe noogutas minust mööda vaadates.
"Ainult nii saan ma teha endast kõik oleneva, et aega võita."
"Veider," surusin sarkastiliselt läbi hammaste.
Rafe jäi mind küsivalt vaatama.
"Sa arvad, et ainuke võimalus mind päästa on... see, mida teed, kuid äkki oleks kõige kindlam sul minna otse Thalia juurde? Ta rõõmustaks kindlasti. Ja ma oleks päästetud. Voila."
"Quinn, ära räägi nii..."
"Mul on ju õigus!"
Rafe raputas pead.
"No olgu siis," laususin otsustavalt. Astusin paar astet allapoole ning kehitasin ükskõikselt õlgu. "Ise tead..."
"Mida, Quinn?" küsis Rafe ning ma kuulsin tema hääles tüdimust. See ärritas mind veelgi enam.
"Kui kõik see läbi on, võib meie jaoks juba hilja olla..." ütlesin välja selle, mis mu hinge kriipis. Ma tõepoolest tundsin, et kõige õigem oleks pea püsti edasi liikuda... Küll ma hakkama saan. Ehk saan.
Meie lahkuminek oli nii ebaaus, nii põhjendamatu...
Kuidas ta saab seda õigeks pidada?
"Ja siis süüdista ainult ennast."
Ma teadsin, et ma ei suuda Rafe'i jätta. Teda oma mõtteist ja südamest välja visata. Ma hoolisin temast liiga palju, et seda teha. Ja me käime ühes klassis. Meil on ühiseid tuttavaid...
"Kuidas sa sellest aru ei saa..," pomises Rafe ning tuli minu juurde. Ta asetas mõlemad käed mu kuklale ja ma vaatasin lummatult tema silmadesse. Unustasin mõneks ajaks kogu oma hingepõhja kogunenud viha ning lihtsalt ootasin, et Rafe teeks seda mida ma sel hetkel kõige rohkem ihkasin...
Ta suudles mind õhkõrnalt.
Kui Rafe minust paar sentimeetrit eemale tõmbusin, ahmisin sõõmu õhku kopsudesse ja katsin käeseljaga suu.
"Ma lasen sul minna, Quinn. Nii on mul lihtsam ja sinu jaoks ohutum Thalia vastu minna. See ajab teda segadusse ning parimal juhul nõrgestab."
Pühkisin põskedelt pisaraid.
Ma mõistsin teda. Mingil määral, kuid mitte täielikult...
Rafe suudles mind laubale. "Mine koju."
Noogutasin.
"Ma võitlen sinu nimel. Meie õnne nimel," sosistas ta mulle kõrva ja silitas kergelt mu juukseid.
Noogutasin jälle.
Proovisin pisaraid tagasi hoida. "Olgu, ma ootan sind," lubasin Rafe'ile. Aga kui kaua ma teda ootama pean? Kuu, paar? Pool aastat või koguni aasta?
Ma teadsin vaid, et kaua ma seda tühja kohta oma südames välja ei kannata...

Lukustasin auto, sättisin kotisangad õlale ning toppisin võtmed jakitaskusse. Keerasin ringi ja vaatasin hiiglaslikku koolimaja. Mul polnud üldiselt kooliskäimise vastu midagi, kuid nüüd olid asjalood keerulised. Kuidas ma tundides käin? Kuidas me oleme lihtsalt sõbrad? Kuidas me räägime nagu oleks kõik korras? Minu jaoks pole miski korras...
Mu pea tõotas kõikidest mõtetest plahvatada. Neid oli lihtsalt liialt palju.
"Quinn!" hüüdis keegi mind, kui ma kooli poole astuma hakkasin. "Oota, Quinn!" Naerune hääl kostis nüüd juba lähemalt.
"Oh, Elly..."
"Hommikust," naeris ta hingeldades. "Sa oled kuidagi väga teistsugune... Mis toimub? Hakkad meil haigeks jääma?"
"Ei, mitte seda."
"Mis siis?" Elly tundus energiast pakatavat. "Ole nüüd, Quinn. Õhtul on mäng..." Ta vaatas mind kuidas-sa-küll-selle-unustada-võisid-näoga. "Sa ju pead ka tulema."
Ma teadsin, et täna toimub see oluline mäng naabermaakonna suurima kooli jalgpallimeeskonnaga. Ja ma teadsin, et selles mängus on Rafe platsil. Ma teadsin seda kõike juba ammu, sest Rafe ise rääkis seda mulle. Ta soovis, et ma kindlasti kohal oleksin tema esimesel tähtsamal mängul...
"Sel pole mõtet, Elly..," pomisesin ja liikusin edasi kooli peasissepääsu poole.
Elly suu vajus pisut paokile: "Mida sa just ütlesid?"
Eirasin tema küsimust.
Elly rabas mu käest kinni ja sundis mind seisma jääma: "Mida, Quinn?"
Pööritasin tüdinult silmi: "Rafe ja mina läksime lahku."
"Miks?" päris Elly shokeeritult.
"Ee, erimeelsused," valetasin ruttu ja vabastasin oma käe, et koolimajja pageda.
"Erimeelsused? Teil?" jooksis Elly mulle järele. "Ära valeta, Quinn."
"Ma ei valetagi," ohkasin. Sobrasin mõtteis, et teada saada, kus ruumis esimene tund toimuma pidigi. "Kuule, vabandust, aga ma pean tundi minema. Hiljem näeb..."
Marssisin trepist üles kolmandale korrusele, kus pidanuks hakkama bioloogia. Kui ma nägin, et kõik, kes klassiruumi pääsemist ootasid, lugesid vihikutest midagi, meenus mulle, et õpetaja oli lubanud meile inimese anatoomia peale töö teha. Aga õppimine oli viimane, mida ma nädalavahetusel tegin. Ma ravisin oma südant,
mille peal Rafe halastamatult tallanud oli...
Tirisin kotist vihiku välja, et enne õpetaja tulekut tähtsamad asjad üle korrata. Anatoomia... See pole keeruline, pigem loogiline.
Mingi ime läbi möödusid tunnid kiirelt. Justkui hetke pärast leidsin ma end lõunalauas koos Alysoni, Elly ja Saraga. Õnneks ei tulnud Rafe meil kordagi jutuks, kuid vaba koht minu kõrval oleks pidanud teda meelde tuletama küll. Oletasin, et Sara ja nagunii ka Alyson teavad, mis minu ja Rafe vahel juhtus ning Elly lihtsalt keelas Saral Rafe'i mainida. Alyson oli ebatavaliselt vaikne ja mõtlik...
Lõpetasin parasjagu söömist, kui tool minu kõrval vastiku krigina saatel lauast eemale tõmmati ja Jake selle istuma prantsatas. Tema käsi jäi minu tooli seljatoele puhkama.
"Hei, te tulete ikka õhtul?"
Jake vaatas laia naeratuse saatel meid kõiki, kuid tema pilk jäi pikemalt minul peatuma. Tema ilme isegi tõsines pisut, mistõttu saatsin ma Ellyle küsiva pilgu. On kuidas on, kuid nii laialdlaselt ma ka seda uudist levitada ei tahaks...
Teised kõik noogutasid kiirelt. "Muidugi tuleme."
"Ma tahan näha kuidas sa nende kullide vastu lähed, Jake," itsitas Elly ja toetas end küünarnukkidega lauale.
"Quinn aga sina?" Jake hoidis oma pilku minul. "Sa ei saa oma sotsiaalset elu niimoodi lörri lasta."
Krimpsutasin nina. "Ma ei tea..."
"Palun?" Jake'i sügavsinised silmad olid nii paluvad ja ma põhimõtteliselt unustasin nende pärast põhjuse, miks ma tema ettepanekule 'ei' peaksin ütlema.
"Jah, muidugi," kogelesin ja raputasin pead, et end Elly venna hetkelise lummuse kütkeist pääseda. Naeratasin viivuks ja katsin silmad käega. "Okei, ma tulen siis."
Jake tõusis: "Olgu siis. Õhtul näeme. Isegi kui me ei võida, mis on küll väga ebatõenäoline, olete oodatud afterparty'le."
Sara kergitas kavalalt kulme, kui Jake minema sammus.
Elly müksas teda.
"Mida, El? Miks mitte?"
Elly heitis pilgu minule.
Sara ohkas: "Me lähme sinna peole kasvõi üle laipade..."
Olin seniajani tõsiselt istunud ja hakkasin Sara öeldu pärast naerma. Kujutluspilt sellest, kuidas me peole lähme, tõstis mu tuju tunduvalt.
"Ja sa lööd end üles, kullatükk," lausus Sara enesekindlalt. "Et Rafe täna peale võitu tõelist kaotusvalu tundma saaks!"
"Sara!" hüüatas Elly ja ka Alyson lausus mõned hoiatavad sõnad talle.
Muigasin, sest see mõte tundus üsna hea. Rafe peab nägema, kelle ta kaotas... Kuigi see polnud selline lahkuminek. See oli veider lahkuminek, mille põhjus oli minu jaoks siiski üks suur küsimärk. See põhjus ei tundunud minu jaoks eriti veenev, kuid kui Rafe arvab, et see mu elu säästab, siis olgu pealegi...
"Olgu," jäin Sara ideega nõusse, kuigi mingi osa minust teadis, et see pole eriti kasulik. Aga ma otsustasin tea kõik, et unustada et ma olen kellegi jaoks saak... Ja tänane õhtu saab olema üks suur samm unustuse poole.
Viimane tund oli meil neljakesi koos. Tunnis oleks pidanud olema ka Rafe, kuid kooli peal liikusid jutud, et meeskonnale anti vaba voli koolist puududa, et õhtuseks mänguks välja puhata. Küll aga teadis Elly rääkida, et poisid kavatsevad veel enne mängu staadionil lühikese trenni teha.
Koridoris, kus me viimase tunni algust ootasime, oli hea vaades staadionile, kus tõepoolest rohelistes särkides ja mustades pükstes poisid juba trenni tegemas olid.
Märkasin peaaegu kohe Rafe'i, kes lausa agressiivselt palli lõi ning platsis ringi tammus.
Isegi nii kaugelt sain aru, et ta oli liimist lahti ja see hakkas mind painama...
See painas mind terve viimase tunni ning kui 50 minutit hiljem esimesele korrusele jõudsime, tundsin vajadust minna platsile ja Rafe'iga rääkida. Äkki on asi meis?
Selles mis toimus?
Ma lihtsalt sooviksin talle edu, mis selles halba on? Me pidime olema sõbrad ja sõbrad ju soovivad teineteisele edu?
"Kuulge, ma... ee... käin korra ära, eks? Õhtul näeme siis?"
"Kell kuus väljakul!" karjus Sara ja lehvitas. Elly ja Alyson viipasid kergelt ja järgnesid Sarale peaukse poole.
Liikusin mööda koolikoridore võimlasse, sest sealtkaudu oli kõige parem staadionile pääseda. Avasin raske ukse ning see langes minu järelt kinni. Jalutasin platsile ja vaatasin endast mõlemale poole jäävaid hiiglaslikke kivitreppe, mis õhtul on kindlasti ülerahvastatud. Kujutasin ette, kuidas suured tuled mänguplatsi valgustavad.., kuidas suurel ekraanil aeg täis tiksub...
See tundus alles nii kaugel olevat.
Otsisin pilguga ühtemoodi riietatud poistes Rafe'i, kuid ei näinud teda.
"Quinn!"
Jäin seisma ja pöörasin pilgu paremale. Pikk pink oli kaetud spordikottide ja rätikutega, selle kõrval lebasid erinevates suurustes veepudelid.
"Quinn, sina nii varajane?" uuris Jake rätikuga oma nägu ja kaela kuivatades. Ta võttis maast veepudeli ja keeras korgi ära. Vaatasin, kuidas Jake suure sõõmu vett jõi ning pudeli selle endisele kohale asetas.
Ja siis, hetke pärast, märkasin eemal kedagi meid jälgimas.
Rafe.
"Jah, ma..," pomisesin ja ohkasin. Astusin paar kõhklevat sammu Jake'i poole. Poiss naeratas soojalt ja hoidis kiivalt pilgu minu näol.
"Ei suutnud minust eemal olla?" küsis ta naeratades.
"No ma... Mõtlesin, et tulen soovin sulle edu."
"Ründajal on seda ikka vaja."
Heitsin kiire pilgu väljaku kaugemasse nurka, kus Rafe palli väravasse kihutas ja meeskonnakaaslased teda selle eest valju tunnustasid.
"Nagu näed, oleme hästi ette valmistunud."
"Tundub jah," nõustusin ja otsustasin Rafe'i olemasolu seal väljakul unustada. Võib-olla ongi parem kui ta agressiivsena väljakule läheb... Saabki oma emotsioonid vastasmeeskonna peal välja elada.
"Noo..?" alustas Jake peale pikka pausi, mis me kõrvuti treeningut jälginud olime. Katsusin väljakupoolele, kus Rafe oli, pilku mitte heita.
"Mis noo?"
"Sa tulid mulle edu soovima aga sa pole seda veel teinud."
Kergitasin Jake'i jutu peale kulme, kuid hakkasin siis naerma, kui taipasin, et sõna otses mõttes ma tõesti pole seda veel teinud.
"Kui tähelepanelik."
"Sinu suhtes alati, Quinn," naeris Jake ja müksas mind mänglevalt.
"Okei," laiutasin kõhklevalt käsi. "Peaaegu kolme tunni pärast hakkab sul mäng... Nii, et... Edu. Näita neile, kes kõige parem jalgapllur on."
"Kalli ka saab?"
Pilgutasin jahmunult silmi: "Ee, muidugi."
Jake võttis mu ümbert kinni ja tõstis hetkeks üles.
Kui mu pea tema tugevale õlale toetus ja ma silmad avasin, märkasin, kuidas Rafe meid eemalt jälgis.
"Okei, Jake. Ma pean nüüd minema..."
"Õhtul peol näeme?"
"Sa oled võidus nii kindel?"
"Muidugi, sest sa soovisid mulle edu."
Hakkasin naerma.
"Tõsiselt, Quinn."
"Löö siis mõni värav ka."
"Saab tehtud," lubas Jake ning hakkas naerma: "Teeme nii, et kui ma löön värava, teed mulle õhtul joogi välja."
Noogutasin nõusolevalt pead, kuid alles siis taipasin pärida, kus see järelpidu toimub.
"Crave'is."
"Crave'is?" kordasin üllatunult.
"Tead küll, see on see pisike pubi. Ega sinna rohkem rahvast ei tulegi, kui poisid ja mõned vipid," muheles Jake.
Naersin ja noogutasin. "Õhtul näeme siis!"
"Õhtul teed mulle joogi välja, Quinn!" hüüdis ta mulle järele ning lõbusad noodid tema hääles rahustasid mu hinges ja südames möllavat tormi, mille põhjuseks oli keegi teine sel staadionil...