Kõrvalseisja

Kõrvalseisja

„Mulle ei meeldi mu nina, see on liiga suur. Ärme muidugi mu huultest räägi alumine on liiga täidlane ja ülemine on pisike kriips,“ sädistab Maribell peegli ees oma huuli värvides, „ muidugi sinul, Johanna, on ideaalne nägu, nina nii armas ja sobib sulle… .“
Ma ei kuule enam edasi mida Maribell mulle räägib, see on alati üks ja see sama jutt, sellest kui ilus ja ideaalne on minu nägu ja kuidas talle ei sobi tema nina, suu, silmad ja siis on ta juustel veel midagi viga, muidugi ei räägi me veel kõrvadest, nendest võiks ta ilmselt terve raamatu kokku vadrata..
Ma saan aru, et meile ei meeldigi meie välimus ja näod. Aga selle juures on üks aga. Me ei mõtle sellele, et teised inimesed näevad meid koguaeg ja on harjunud sellise välimusega mis meil on. Meie ise näeme ennast harva peeglist ja leiame tavaliselt, et kui me pole peeglis ilusad ja kui meile ei meeldi meie „kole nina“ siis me polegi ilusad. Tegelikult oleme me siiski ilusad. On ju meie kallid sõbrad, perekond või võõrad harjunud ju meid nägema sellistena nagu me oleme, nende arust isegi sobib meile meie suur nina või kõrvad mis hoiavad peast veidi palju kõrvale. Võtke endale armas inimenegi. Oletame et tal on suur kotka nina, mis talle endale ei meeldi ja ta tahaks väikest nöbinina selle asemele. Kuidas see teie arust talle sobib? Ilmselt ei oleks ta enam see isik selle ninaga kes ta on oma kotkaninaga… . Ühesõnaga teiste jaoks jääme me alati ilusaks oma liiga suurte kõrvade või kõvera ninaga….
„Johanna maa kutsub, ma küsisin sinult just kuidas mu uus soeng sulle sobib,“ Maribelli hääl tervitab mind koheselt kui ma oma mõtetest välja jõuan tulla, mõmisen talle midagi jaatavat vastu, ise mõeldes mis on erinevat tema eilsel soengul ja tänasel. Võib-olla lõikas otsi veidi lühemaks või tegi triipe juurde. Ühesõnaga on ta ikke see Maribell keda mina olen teadnud…


Nägu ei muutu enne kui ta ise enda suhtumist maailme ei muuda…