Rändomi järjejutt

tere,

alustasin põnevkoomilise järjejutu kirjutamist ning panen selle üles ka siinsetele jälgimiseks:

hetkel 2 peatükki, reedel lisandub 3s, keskmiselt 1 peatükk nädalas peaks olema ajavahe, vbla isegi tihemini.

kommentaarid oodatud,
cheerios.

------------------------------------------------

Esimene peatükk: „Frankofiil“

Seesamiseemnetega kaetud pisike sarvesai oli pagarileti kõige alumise riiuli pimedaimas nurgas kössitanud juba terve päeva. Osad seemned tema kodumaisest lehttaignast valmistet ning kergelt rabedaks kuivanud kehalt olid juba lahti tulnud ning vedelesid nüüd tema ees, kõrval ja taga. Päeva jooksul olid poes voorivad inimesed adopteerinud mitte ainuüksi tema õed ja vennad, vaid ka lõviosa kõrvalkorvide üürnikest eesotsas sinepitäidisega viineripiruka, karjala pirukapere ning salaamirikka pitsalootsikuga. Sarvesaia ei kõigutanud see kõik aga mitte üks leivaraas. Ta mõtles...

Ta mõtles gavotti tantsivate madrusesärkides röövlite, täpiliste nibubarettidega Eiffeli torni maalivate noorkunstnike ja värskete pikkade saiade peale, mis, muuseas, olid tema unelmais nii pikad, et isegi see eriti pikk Hiina korvpallur oleks säärase saia nägemise peale 26 korda mastukat pannud. Seesamiseemnetega kaetud pisike sarvesai oli nimelt frankofiil. See oli tema suur, kiivalt hoitud saladus, mida ta oli varjanud juba hommikust peale. Ta oli kindel, et tema on ainuke, kes teab. Aga ei olnud...

"Õu, kuule, leesinägu! Köhi üks suits, ja kiirelt!", kõlas äkitselt kuskilt. Pilvemullike sarvesaia kohal haihtus, tossujutt taga - puhvti! Ta vaatas vihaselt ringi ning nägi teiselpool vaheseina oma kõnetajat. Ta tardus. Magusaleti kõige temapoolsemas korvis peesitas paksu sokolaadiglasuuriga kaetud moorapea, kes altkulmu pirukaleti poole vahtides nätsu näris. Tema mõlema õla tagant oli paista ekleer, üks neist irvitas. "Noh, sa saiade foie gras, kurt oled ve?!", kostis moorapealiku jässakate ning kreemi paksult täis topitud lõugade vahelt. Teine ekleer purskus selle peale naerma ning pillas naeru tagajärjel tekkinud tasakaalukaotusest maha nonparellid, millega ta viimased 20 sekundit zongleerinud oli.

Seesamiseemnetega kaetud pisike sarvesai oli kergelt segaduses. Talle kangastusid nukrad lapsepõlvemälestused ahjuvägivallast ning tagakiusamistest kombiahju teisel riiulil. Tol'aal ei öelnud ta midagi. Võttis vaid vastu, vaikis ja valmis. Aga nüüd, 7 tundi hiljem, ei saanud ta enam seda teha... "Kuule, paks, tead sa mine õige putsi!", väljus tema purusest suust.

-------------------------------------------------

Teine peatükk: „Ulvi“

Ulvi oli parajasti lõpetamas oma vasaku jalalaba raseerimist, kui helises lauatelefon. Ta tõstis ehmunult pilgu taevasinistelt veenilaienditelt ja matsakateks pundunud konnasilmadelt ning lükkas ettevaatlikult käimlaukse lahti. Tõepoolest, tema esikulaual audiomäratses tutikas digitaaltelefon.

2 nädalat tagasi Ulvi korterit külastanud kaablikutt oli nimelt surunud talle lisaks telepildile ja internetiühendusele peale ka kodutelefoni, väites, et kodu kolmikpakett koos telefoniga on täpselt sama hinnaga kui kaksikpakett ilma telefonita. Ulvil oli sellest loomulikult ükskõik, kuna tal oli moodne Alcateli mobiil, ent tuntud soodukahundina oli säärasest pakkumisest keeldumine tema jaoks mõeldamatu. „Ja nüüd lõpuks too värdjas seal siis pinisebki…“, mõtles Ulvi mustade jalakarvadega kaetud põrandalt püsti tõustes ja esikusse suundudes.

„Hallo!“, räuskas ta nii toore jõuga telefonitorusse, et tema suust purskuvad tatimullikesed mikrofonisõrestikul vähemalt 4 auku vaakumisse tõmbasid. Vaikus. „Halloo! On seal keegi!?“ puristas Ulvi ärritunult. Ikka vaikus… Nüüd sai Ulvil villand: „Kurat mul ei ole aega selleks jamaks, siga! Raske tööpäev selja taga ja ma olen väsinud! Kui kohe persetki öelda pole, siis otsin su raipe üles ja tambin näo pehmeks nagu… pehmeks nagu… mm… pehmeks nagu batuudi!“. Ta oli hetkeks uhke oma kohapeal väljamõeldud batuudiparalleeli üle ning tema näole tekkis kerge muie. See kadus sealt aga täpselt 4 sekundit hiljem, kui telefonitorust kostis südantlõhestav nuuksumine ning sosin: „Emme… aita mind…“.

Veerand tunni pärast võis näha pruuni puumaja roosaks pleekinud välisuksest välja tuiskamas 50ndates eluaastates mustade lokkidega naist, kelle peas olev kübar nägi välja nagu martsipanitort – kollased tibud käsikäes pikakarvaliste jänkudega tantsisid ümber millegi, mis nägi esmapilgul välja kui näoga koogel-moogelisse kukkunud juudionkli konksnina. Lähemal vaatlusel oli aga selgelt näha, et altar, mille ümber kübarloomakesed trallisid, oli hoopis tumekollane sarvesai…