Fix you

Mul ei ole mingeid kommentaare ega mingeid parandusi. See on hetke ajel tehtud.







Kohvikruus oli ümber läinud. See oli imbunud läbi päevinäinud kollakate päevikulehtede, mis olid tihedalt sõnu täis kritseldatud. Päevik vedeles eebenipuust laua peal. Vihm peksis aknaruutudele ja äike müristas väljas. Küünal hubises päeviku kõrval, vaha alustaldrikule valgumas.
Tüdruk silmitses küünla leeki, kuni ta silme ees kõik värelema hakkas. Ta ei kandnud midagi peale lohvaka valge kampsuni ning valgete sokkide. Heledad juuksed olid poisipeaks pügatud.
Ta ei teadnud, mida teha. Ta ei teadnud, kuidas liikuda, kuidas mõelda, kuidas rääkida. Ta ei teadnud, kuidas olla. Meeleheitlikult tahtis ta väikest kuldset ajakeerajat, millega ta saaks elu mitme aasta võrra tagasi kerida. Veelgi meeleheitlikumalt tahtis ta, et oleks keegi, kes ütleks, mida ta tegema peab. Keegi, kes ütleks, kuidas olla.

Sama tuba. Sama eebenipuust laud. Sama päevik, ainult suletult. Sama küünal, ainult ilma leegita. Samad aknaruudud, ainult et neilt peegeldusid päikesekiired, mitte vihm.
Uks lendas pauguga lahti ja tüdruk keksles sisse, tirides kättpidi enda järel poissi käharate juuste ning naeruse näoga. Kumbki ei suutnud naermist lõpetada ning koperdasid üleliigsest ekstaasist lausa üksteise otsa, kuni nad kukkusid poiss-tüdruku-peale kirju lapitekiga kaetud sohvale. Poisi nägu lahutasid tüdruku omast vaid paar sentimeetrit.
Päikesekiired veiklesid aknaklaasil ja sillerdasid mõlema näol. Poisi helesinised silmad helkisid nagu kalliskivid, täis rõõmu ja lootust ning tüdruk sasis kiirelt ta juukseid. Nad ei vajanud sõnu. Neiu tundis kaaslase sooja hingeõhku põskedel ja sulges silmad.
„Luba, et sa ei lähe kunagi ära.“
Ta silmad olid ikka suletud. Poiss vaikis ja tüdruk tundis ta südametukseid enda vastas:
„Lubad?“
Neidis nagu kuulis teist naeratamas. Veel üks vaikusehetk. Väljast oli kosta lindude laulusirinat ja kellegi laulu. Tuul sasis õrnalt puulehti.
„Luban.“

Uks libises hääletult lahti ning vihma pekslemine tema kõrvus valjenes. Hetke seisis ta verandauksel, jahe õhk uksest sisse voogamas. Seejärel astus ta verandale. Paar sammu edasi ning ta seisis paduvihma käes.
Vesi nirises ta juustest alla ja ta kampsun oli mõne hetkega vettinud, ka paljastel jalgadel hakkas pikapeale külm. Aga ta ei hoolinud sellest.
Tüdruk laskus allapoole ning istus puust verandaastmele. Ta pööras pilgu oma põlvedele, sest ta ei suutnud vaadata mitte midagi sellest hoovist, ilma, et see oleks tema hinge veel korra valusa klaaskillu torganud. Hiiglasuur tamm tema akna alla. Selle jämedate okste külge seotud puust kiik. Maja najale toetuv roostes jalgratas.
„Sa lubasid. Lubasid, et sa ei lähe ära,“ kostis vaikne sosin õhku. Mitte kellelegi kuulmiseks. Mitte kellelegi reageerimiseks. Keegi nagunii ei hoolinud. Kõik teised olid unustanud, selle oma mõtetest kerge liigutusega pühkinud. Ainult tema hoolis veel. Aastad läksid mööda, kuid tüdrukut kummitasid ikka eredad mälupildid temast.
„Aleksandra.“ Poisi hääl kaikus ta kõrvus. Karjus, röökis, hääl meeleheidet täis. Hüüdis ta nime. Tüdruk tahtis käe sirutada ja kuhugile teise maailma astuda. Tema juurde. Ta tahtis minna sinna, kust see hääl tuli.
„Aleksandra.“ Hääl moondus, kuni tüdruk sai aru, et see tuleb tema selja tagant. Ta oli kangelt trepiastmel istunud, käed ümber jalgade põimitud. Ta ei pööranud ümber. „Tule sisse, sa külmetad ära.“ Naisehääl tema tagant kõlas ahastamapanevalt murelikult. Aleksandra mõtles millelegi muule. Ta oli hoopis kuskil mujal.
„Me käisime siin palju,“ kuulis ta end ütlevat, hääl õõnes ja tema üllatuseks värisev. „Koguaeg käisime.“ Ta sulges silmad. „Talle meeldis see kiik. Ja talle meeldis sellel puul ronida. Ma ütlesin talle, et ükskord kukub ta alla, aga ta ainult naeris. Ja vahel ma naersin kaasa.“ Ta eristas sooje pisaraid külmast vihmast. „Ta ronis seal koguaeg.“ Mälupildid tulid tagasi.

„Varsti tuleb vihma. Hästi lämbe on.“ Tüdruk keerutas end puust kiigel ning silmitses oma varbaid. Sõrmed ümber punutud köite põimitud, lükkas ta end uuesti keerlema, niiet maailm tema silme ees segi läks ja pahupidi pöörles.
„Vihm on hea ju.“ Poisi hääl kõlas kaugelt ülevalt. Ta ronis puul, tungis läbi okste ja kriimustas end okste vastu ära, aga ei hoolinud sellest. Tema särk oli alt hargnema hakanud ja jalad sinikaid täis, kuid need oli tema jaoks vaid kaunistused.
„Kuidas võtta.“ Tüdruk peatas kiige järsu liigutusega ning suunas pilgu üles okstesse. Ta nägi poisi vilgast liikumist. „Tule alla,“ käskis ta murelikult. Noormees hakkas naerma. „Ma püstitan kohe rekordi, ei tule ma sul kuhugi.“ Näitsik turtsatas vihaselt. Teda ajas närvi, kui poiss puul ronil. Atleet oli ta küll, aga sellega polnud liigselt eputada vaja. Ta tahtis, et poiss enne alla tuleks, kui ta alla kukub.
„Ma lähen võtan juua,“ teatas neiu ning tõusis kiigelt püsti, lipates kiirelt maja poole. Jõudnud kööki, nautis ta esmalt toas valitsevat jahedust, kuna õues oli tapvalt palav. Lasknud seejärel kraanist jääkülma vett klaasi, asetas ta selle juba huultele, kui ta äkitselt kuulis karjatust ja okste raginat. Klaas oleks peaaegu klirinal maha kukkunud, kuid ta suutis end talitseda, enne kui ta õue jooksis ja nägi, kuidas poiss puu all lebas, nägu valust krimpsus ja üks jalg ebardlikult tahaväändunud.
Aleksandra kihutas noormehe juurde, kummardus tolle kohale ning surus maha kihu pisaraid valada. Ega poiss surema hakanud.
Kui ta jala paremasse positsiooni oli sättinud, tahtis ta minna jääd tooma, kuid poiss klammerdus oma käega Aleksi külge. „Ära mine ära,“ sosistas ta vaikselt. Aleksandra kummardus tema näo kohale ning surus tolle suule õrna suudluse.
„Lollakas, ma ju ütlesin, et tule alla, enne kui sa alla varised.“ Poiss naeratas hädiselt. Aleksandra ei näidanud seda välja, kuid tema pulbitses rõõm juba selle pärast, et noormehega midagi tõsisemat ei olnud juhtunud.
Kruusateel oli valus istuda.
Aga ta ei lahkunud mingi hinna eest poisi juurest.

Mmm, Coldplay "Fix you"? Üks neist vähestest lugudest, mis mulle neilt meeldib...
Ja ma ei tea, võib-olla mul vastav tuju lihtsalt (et ma ei viitsi kriitikakuule tulistada...) aga kuidagi lihtne ja meeldiv lugemine oli.

PS: Ja kui see oli esimese, kas siis kunagi on ka teist osa oodata?

Mulle meeldis..
Kas on teist osa oodata?