Mustad mälestused

Tahtsin kirjutada endale omaenda loo. Enda loo, et ma saaksin kõigest lahti lasta ning sellest koormast vabaneda. Olin just saanud 17, kui minuga juhtus kohutav tragöödia. Mitte sellist sorti tragöödia, mis hiljem tundub komöödia. Ei… see oli minu elu kõige hullem aasta. Mitte iga inimene ei pea sellise kogemuse osaliseks saama ning tänage ennast südamest selle eest.

Avasin ehmatusega silmad. Ümberringi oli kõik valge. Haigla. Ma nägin und tüdrukust, kes jäi auto alla. Ta piinles valudes. Ta oli veel elus…nii umbes minut, kaks. Ta piinles. Ta tahtis kedagi appi kutsuda, aga hääl ei tulnud tal välja. Ta ei suutnud oma häält kontrollida. Tüdruk avas aeglaselt oma huuled ning sealt tulid välja vaid valuoiged. Nii ta lebas seal külmal asvaldil, mitte keegi ei aidanud kuni ta lõpuks sulges oma silmad jäädavalt. Ja ta ei avanud neid enam.
Ma hakkasin karjuma, ma tahtsin teda aidata, kuid ma ei suutnud…Ma olin ise teisel tänaval, samuti tee peal pikali.

Uks avanes ning valges kitlis sisenes tõsine mees. Prillidega ning ta otsaees oli suur pruun sünnimärk.
“Tere tulemast tagasi, Marleen.”
“Kuidas palun?” küsisin segaduses olles.
Mees noogutas ning tegi märkmeid oma valgele paberlehele kuni talle jõudis kohale, mis ma küsisin. Ta kummardus mu ette ning küsis: “Kas sa ei mäleta?”
Naeratasin närviliselt. “Mida ma mäletama peaks?”
Arst väljus palatist ning tuli kümne minuti pärast tagasi koos kena naisterahvaga. Naisel olid mustad lokkis juuksed ning silmad punaseks nutetud. Ta kõndis otsejoones kiirustava sammuga minu juurde ning haaras mu enda embusesse. “Oh, Marleen,“ kõlas tema suust.
Lükkasin ta õrnalt eemale. “Kuulge, kas see on mingi nali? Miks ma teid ei tea?”
Naisterahvas vaatas hirmunult doktorile otsa ning seejärel voolasid pisarad üle ta põskede.
“Mälukaotus võib olla ajutine, aga…” segas vahele arst.
“Aga?” küsis naisterahvas.
“On ka kartus, et ta ei saagi ta oma mälu tagasi.”
Naine pöördus minu poole. Ta silmad olid täis kurbust, kuid ka viha. Viha, millest ma täpsemalt aru ei saanud.
“Ma olen su ema,” sõnas ta ettevaatlikult.
Siis jõudis mulle kõik kohale. Ma ei mäletanud midagi. Mitte ühtegi asja, mis oleks eelnenud sellele, kui ma avasin haiglas oma silmad. Must auk.
“Kas nii see asi käibki?” küsisin vihaselt. “Mul on mälukaotus ning te lihtsalt marsite sisse ja väidate, et te olete mu ema. Vabandust, aga ma ei tea kas te valetate või ei.”
Naisel olid pisarad mu jutu peale veel rohkem voolama hakanud. Võib olla olin ma liiga karm. Sulgesin ohkega silmad ning vajutasin pea padjale. Soovisin, et see kõik oleks läbi. Et kõik oleks korras. Aga sel hetkel ma mõistsin-mul tuleb oma eluga otsast alata.