Talvemuinasjutt.

Hei. :)
Mõtlesin ka, et võiks ajaviiteks mõne järjejutu kirjutada, seega mis muud, kui et alustasin algusest. Ütlen ausalt, et ma ei tea täpselt selle jutu nii-öelda tegevuskava, tõenäoliselt selgub see kõik kirjutamise käigus.
So yeah, nautige ning tagasiside igati oodatud. :)

P.S. Pealkiri on täielikult hetke ajel pandud. ;P


1. peatükk

Talvelaager? Pidin tõdema, et see kõlas huvitavalt.
"Millal?" küsisin õhinaga Carlilt, kes mind ootusärevalt silmitses.
Poiss vastas: "Nädala pärast, kuid sa pead mulle kindlalt juba täna ütlema, kas sa tuled või ei."
"Muidugi ma tulen!" müksasin sõpra vastu õlga ning naeratasin säravalt, "aga hästi, ma lähen siis praegu koju ja teavitan vanemaid ka. Näeme!"
Carl tõstis lehvituseks käe ning seejärel läksime kumbki oma teed. Ilm oli mõnusalt selge ning parajalt paks pehme lumekord kattis tänavaid.
Tõmbasin kiiruga oma heledad käpikud kätte, lasin pilgul üle ümbruse libiseda ning hakkasin koolist kodu poole liikuma.
Valged lumehelbed krudisesid vaikselt mu talla all, moodustades muusika mu kõrvadele. Sikutasin mütsi rohkem kõrvadele, kohendasin salli ning kiirendasin väheke sammu, märgates, kui hämar juba õues oli.
Oli raske uskuda, et juba ülehomme, kolmapäeval, pidime saama tunnistused ning juba neljapäeval võisime lihtsalt jalad seinale visata ning puhata. Hästi, tuli tunnistada, et päris nii lihtsalt see ka ei käinud, tuli ju siiski kõik jõululaupäevaks kenasti ette valmistada!
"Hei, kus tormad?"
Pöörasin end järsult ringi, kuuldes kiirustavaid samme, endale järgnemas. Juba enne vaatamist, teadsin, kellega tegu.
"Marty? Kas sul on kohe selline vajadus mind igakord ehmatada?" küsisin poisilt seisma jäädes ning käsi ristates.
Noormees jõudis minuni ja naeratas: "Ah, ole nüüd. Ega ma siis meelega."
Muigasin vastuseks, jäädes pikemalt poissi silmitsema.
Marty oli mu klassivend, täpselt nagu ka Carl. Nad olid üksteisele täielikud vastandid. Carl oli korralik, talle meeldis, kui asjad olid täpselt paigas. Marty seevastu üpriski laisk ja lohakas, ta unustas pidevalt ära, mida ta pidi tegema või kus ta pidi olema. Sellest hoolimata olid nad mõlemad ülimalt sõbralikud ja lõbusad poisid, kes said suurepäraselt läbi nii omavahel kui ka minuga.
Välimuselt ei saanud samuti noorukeid samasse kategooriasse liigitada. Marty oma süsimustade lühemate sassis juustega, erines totaalselt Carlist, kel olid veidi pikemad heledad juuksed. Samuti oli silmadega: Marty tumepruunid, mustade ripsmetega ääristatud silmad ei olnud võrreldavadki Carli helesinistega. Mõlemad poisid olid aga pikka kasvu ja sportliku kehaehitusega, mis paljudele tüdrukutele nende juures meeldis. Samas, kellele ei meeldiks?
Mina nende kõrval olin täiesti kolmandat sorti isik. Natuke ühe, natuke teise noormehe moodi. Nagu ka Carl, armastasin ka mina teadmisi: ma lihtsalt pidin olema asjades kindel, seega täpsustasin pidevalt mõningaid küsimusi üle. Samas olin ehtne tuulepea, unustasin pidevalt üht-teist teha ning tihtipeale võrreldi mind viieaastase lapsega, kuid eks ma vist käitumiselt aeg-ajalt vähe lapsik olin tõesti.
Iseloomult üldiselt sõbralik ja lahke, ent võõraste seltskonnas tundsin end alati täiesti vales kohas viibivat. Ma lihtsalt ei sulandunud kuigi kergelt.
Peamiselt suhtlesin poistega. Miks? Ega täpselt ei oskagi öelda, tõenäoliselt sellepärast, et mul oli kaks vanemat venda, täpsemalt öeldes - kaksikud. Kasvades poiste seltskonnas, võtad automaatselt neilt üle mõningaid hobisid või hoiakuid. Nõnda ka mina: sõitsin rula ja harrastasin lumelauda. Eks ma vist läbi nende olingi peamiselt noormeeste hulka sobitunud.
Välimuse kohta ei ole ma kunagi osanud eriti midagi öelda. Tavaline, harilik, nähtamatu - need olnuks vist kõige paremad sõnad mind iseloomustamaks.
Šokolaadipruunid juuksed poolde selga ulatumas, sirge tukk, õrnad tedretähnid ning hallikas-rohelised silmad. Kasvult üsna lühike ning võrdlemisi sale.
"Oled veel maa peal?"
Marty tiris mind mõtetest välja. Naeratasin poisile laialt ning noogutasin.
"Jah, kombes," sõnasin lõbusalt, "lähme edasi?"
"Parem oleks, pimedaks kisub ning keegi siin kardab ju tonte. Boo!" jäljendas nooruk kummitusi.
Turtsatasin lõbusalt ja müksasin poissi: "Jah, jah, muidugi!"
"Sa tuled ikka ka esmaspäeval laagrisse, eks?" päris Marty uudishimulikult, viies teema hoobilt teisale.
Noogutasin: "Muidugi tulen! Noh, ma pole küll veel vanematele rääkinud, aga nad on kindlasti nõus!"
"Siis on super! Ilma sinuta poleks mingit laagrit!" sõnas Marty ja pilgutas silma.
Turtsatasin jälle ning raputasin silmi pööritades pead. Mida veel?
"Aga hästi, ma siis lähen. Näeme homme!" lehvitasin sõbrale, kui olime minu korteri välisukseni jõudnud.
"Jah, näeme!" lehvitas ka poiss.
Treppidest üles kolmandale korrusele jõudnud, avasin korteriukse ning astusin sisse. Riputasin jope nagisse ning viskasin koolikoti enda toa nurka kirjutuslaua kõrvale.
"Ma olen kodus!" hõikasin, kui elutuppa astusin.
Koheselt kuulsin ema toa poolt saabuvaid samme.
"Kate! Miks on sinuga alati mingi jama? Kas see on tõesti nii vajalik, et ma pean end sinu pärast lolliks muretsema?" manitses ema, mind karmi ja samas mureliku pilguga vaadates.
"Mida?" suutsin vaid küsida, enda teada polnud ma millegi märkimisväärsega hakkama saanud.

Väga hea jutt. :)

Esmamulje on hea ja ma ootan uut osa!

Polnud paha. :)
Kirjuta kindlasti edasi! :)

Nii, kirjutasin siis veidi edasi. Pole just kõige põnevam osa, aga jah, ma arvan, et jutt ei saagi põhineda ainult aktiivsel tegevusel, vaid vahepeal peab olema ka nii-öelda siduvat teksti. :)
Hope you still like it.

2.peatükk

Mu ema Katherin oli klaveriõpetaja. Ta oli võrdlemisi pikka kasvu ning keskmise kehaehitusega. Teravamad näojooned, mida rõhutasid ka lühikesed, umbes lõuani ulatuvad helepruunid juuksed, andsid talle kergelt karmi välimuse, ent tegelikult polnud ta nii kuri ega range midagi. Ausalt öeldes oli tegemist väga sõbraliku ja pehme iseloomuga naisterahvaga, kes hoolis väga oma lähedastest, neid hoides ja nende pärast muretsedes. Jah, mõnikord oli muretsemine küll üleliiast, ent samas ei saanud sinna midagi parata, sest Katherin lihtsalt oli selline.
"Ja nüüd sa tahad mulle kindlasti öelda, et sa ei tea, mille pärast ma sinuga pahandan, eks?" nõudis ema, samas käsi rinnal ristates.
Kergitasin kulme ja kehitasin õlgu: "Ega kui aus olla, siis ei tea jah. Seega, milles asi on?"
Katherin ohkas ning vajus pehmele diivanile istuma. Ta toetas pea kätele ning vaikis mõned minutid, seejärel tõstis ta pilgu ning jäi otse enda ette vaatama.
"Mulle helistati koolist, nimelt direktor isiklikult," alustas ema juttu.
Jälgisin teda suu paokil, viimaks kogusin end, saades jalad liikuma ning läksin istusin diivani kõrvale ühte suurde ja mugavasse tugitooli, oodates, et ema juttu jätkaks.
"Ta ütles, et sa olevat täna jälle läinud oma klassiõe Marilyga kaklema. Noh, mitte küll päris kättpidi, ent teil olevat mingi suuremat sorti tüli olnud, millele sina olid aluse pannud ning sa olevat ikka päris vürtsikaid sõnu kasutanud ja tüdrukut hinge põhjani solvanud," jätkas Katherin, hammustas mõtlikult alahuulde ning jäi seejärel minult selgitust ootama.
Tundsin, kuidas ägedus minus üha enam ja enam kasvas. Igakord oli selle Marilyga ainult üks jama, mis tal viga oli? Tavaliselt olid sellised ülbikud klassi populaarsemad tüdrukud, tema polnud isegi seda, ent siiski oli tal iga asja kohta alati vaja midagi halba öelda. Ta ei suutnud mitte kunagi oma suud kinni hoida ning muudkui vatras, pidevalt teisi või teiste mõtteid kritiseerides. Samas kui keegi temale endale midagi teravamat ütles, hakkas koheselt peale enese kaitsmine, et tema pole midagi teinud ja mida meie tema kallal õiendame. Ma lihtsalt ei sallinud teda ega tema käitumist. See oli absurdne.
"Jah, ma vaidlesin temaga täna, aga mina ei alustanud tüli ning sa ju tead, milline ta on, alatasa ainult kobiseb teiste kallal!" kaitsesin end, "mina ei olnud milleski süüdi."
Ema vaatas mind küsival pilgul: "Milles siis seekord asi oli ning mida sa talle ütlesid?"
Pööritasin silmi ning jäin Katherinile otsa vaatama. Tahtis ta tõepoolest kõike sõna-sõnalt teada? Vaevalt, pealegi ega ma oskakski talle kõike täpipealt ära rääkida, niivõrd suurepärane mälu mul ka ei olnud.
"Me rääkisime poistega, mida nädalavahetusel teha võiks. Tahtsime lumelauda sõitma minna. Marily aga oli meie juttu kõrvalt pealt kuulanud ning hakkas kohe sõna võtma, et miks me tegeleme nii mõttetute asjadega. No peamiselt vaatas ta muidugi mulle otsa, sest ma olen ju tüdruk!" žestikuleerisin ägedalt kätega ning turtsatasin halvakspanevalt, "ma ütlesin talle, et ta näeks palju targem välja, kui ta vait oleks ning see pole tema asi, mida mina või keegi teine teeb. Tema hakkas mind poisiks ja sebijaks kutsuma, ajades, et ma olevat kõik meie klassi poisid endal ümber sõrme keeranud ning teiste tüdrukute vastu üles ässitanud. No mida veel? Ma ärritusin, nimetasin teda bi*chiks, keerasin otsa ringi ja kõndisin minema. Rohkem ei olnud midagi."
Ema ohkas: "Miks sa üldse hakkad temaga vaidlema? Sa ju tead teda paremini kui mina, ent isegi mina ei hakkaks talle üldse midagi vastu ütlema, teades, et sellest poleks nii või naa midagi kasu."
Pööritasin silmi. Jah, võib-olla teadsin mina Marilyt paremini kui mu ema, ent kas mu ema ei peaks ka mind piisavalt tundma? Ta peaks ju teadma, et kui keegi mulle midagi ütleb, siis niisama vait ma ka ei ole, vaid nähvan alati midagi vastu. Ma ei ole inimene, kes laseks endale lihtsalt pähe istuda, vaid seisan enda ja oma sõprade eest kui vaja.
"Oh, olgu, see selleks, unustame selle teema ära, lihstalt palun katsu oma klassiõdedega vähem tülli minna, see paneb mind ka ju muretsema, kui sul on koolis pinged," palus ema ja vaatas mulle otse silma, ilmselt oodates, et ma talle oma sõna annaksin.
Ohkasin: "Hästi, ma katsun, aga ma ei saa pead anda, et see ka õnnestub."
Istusime Katheriniga mõnda aega vaikuses. Närisin huult ja mõtlesin, kuidas teemat edasi arendada. Jõudmata päris otsusele, kas uurida väheke ema päeva kohta või mitte, mõtlesin, et kõige parem oleks laagri kohta kõik järele uurida. Muidugi ei saanud jätta ka märkimata, kui kangesti ma tegelikult tahtsin ema nõusolevat vastust kuulda.
"Mind kutsuti laagrisse," ütlesin lõpuks ning hammustasin huulde, "esmaspäeval oleks minek ja ma tahaksin sinna väga minna. Carl ja Marty lähevad ka, ma pole kindel, aga võib-olla keegi klassist veel."
Jäin vakka, oodates, mida ema mulle seepeale kostab. Tema oli aga tasa ning jälgis mind mõtlikul pilgul.
"Seega, kas ma võin minna?" küsisin viimaks, kui olime juba pea pool minutit lihtsalt vaikuses istunud.
Katherin niheles pisut enda istumiskohal ning torutas mõtlikult huuli: "Kas sa ei ole mõelnud, et ehk on Marilyl siiski mõnes mõttes õigus? Selles mõttes, et sa suhtled praktiliselt ainult poistega, sul ei ole ühtegi head sõbrannat, kellega kinos või teatris käia või lihtsalt üksteist külla kutsuda."
Jäin ema suu ammuli vaatama, samas kulmu kortsutades: "No ükskõik, kas see sulle meeldib või mitte, aga ma olen selline nagu olen ning kui antud hetkel on juttu mu sõpradest, siis anna andeks, aga ma ei hakka poisse vahetama mingite mõttetute plikade vastu, kes ainult maniküürist ja juuksehooldusest räägivad. Ma lihtsalt ei näe sellel mingit mõtet. See ei ole mina ning selles võid süüdistada kaksikuid."
Katherin ohkas: "Jah, eks ma olen sellest vist aru saanud tõesti, et kui sulle anda valida, kas nukud või autod, siis kindla peale autod. Aga seoses laagriga, siis minu poolest võid minna ühel tingimusel."
Kergitasin kulme: "Nimelt?"
"Kaksikud tulevad sinuga kaasa."

Endiselt üpriski hea.
Ootan uut. :)
Üllatavalt vähe KLK jms vigu ka. Plusspunkt. *kõlab nagu ta endine füsaõps*

KLK - kokku-, lahkukirjutamine.

Aga mulle ka meeldis, mõnus oli lugeda ja ootan juba uut.

Hästi, pean tunnistama, et kolmanda peatüki kirjutamine võttis üsna palju aega, ent mu nädal on tõsiselt tihedalt sisustatud seega lihtsalt ei leia alati seda vaba aega, kus lihtsalt rahus puhata ja kirjutada.
Ütlen ette ära ka, et tean, et see osa on üsna lühike ning pole eriti huvitav - midagi põnevat ei toimu, vaid pigem uute tegelaste sissetulek ning nende nii-öelda juttu vastuvõtmine.
Järgmistes peatükkides üritan hakata rohkem tegevusele rõhuma, loodetavasti siiski loete jätkuvalt edasi ning annate ka tagasisidet. :)
Enjoy. :)


3. peatükk

Vaatasin emale ammuli sui otsa. Ta tegi nalja, eks? Ta lihtsalt pidi seda tegema. Kuidas ta sai ometi nii nõmedat tingimust esitada?
"Sa ajad segast, eks?" küsisin viimaks.
Ema heitis mulle veidi etteheitva pilgu ning vastas: "Ei, ma ei ole segane ning kui sa tahad sinna laagrisse nii väga minna, siis tulevad kaksikud sinuga kaasa."
Pööritasin silmi: "No mida kuradit? Miks nad peavad tulema?"
"Kate! Veel üks selline väljend ja sa ei lähe mitte kusagile," manitses Katherin, mind teraval pilgul vaadates.
"Mida iganes, see pole isegi ropp või midagi ju," pööritasin silmi, ent tundes oma ema, lisasin kiiresti, "olgu, olgu. Olen korralik."
Katherine vaatas mind veidi aega mõtlikult, mitte midagi öeldes. Natukese aja möödudes tõusis ta aga diivanilt püsti ning kallutas pea veidi viltu.
"Muuseas, kaksikutega räägid sa ise," ütles ta.
"Aga kui nad ei taha sinna laagrisse tulla?" küsisin Katherini käest, samas teades, et see võimalus oli küll välistatud, ent lootsin, et kui vähegi võimalik, saan vennad ära rääkida, et nad ei tuleks minuga kaasa.
"Sel juhul ei lähe ka sina," kehitas ema õlgu ning seadis siis sammud köögi poole.
Ohkasin vaikselt. Paganama kaksikud, mõnikord oleks tõesti parem olnud, kui neid ei oleks eksisteerinud. Nii või naa kui nad laagrisse tulevad, siis saavad nad seal mõne jamaga hakkama või siis korraldavad mulle mõne. Sellest ma aga eriti ei vaimustunud, ent mis siis ikka. Emaga vaidlemine oli tõsiselt mõttetu tegevus, seega ei hakanud ma isegi üritama.
Tõusin tugitoolist püsti ja sulgesin end oma tuppa. Viskasin end pehmele voodile pikali ning ma ei teadnud isegi, kust, tuli mulle peale selline väsimus, et juba ainuüksi silmade lahtihoidmine nõudis suurt vaeva ja pingutust. Eneselegi märkamatult vajusin mõne minuti pärast sügavasse unne.
"KATE!"
Silmad plõksasid lahti kiiremini kui kunagi varem. Tundsin, kuidas mu süda lausa kurgus peksles ning hingamine oli ebatavaliselt kiire. Aeglustasin hapnikuvoogu kopsudesse ning ootasin kuni ka pulss normaalseks läheb. Paganama kaksikud!
Mulle ei meeldinud, kui keegi mind üles ajab. Eriti veel siis, kui nägin parasjagu mõnd huvitavat unenägu. Nojah, hetkel küll erilist und polnud, ent üles olid nad mu siiski ajanud ning nüüd tuli neil leppida minu pahema poolega või võib-olla ka mitte.
"Mis on?" karjusin, samas endiselt voodis lebades.
Toauks paiskus pauguga lahti ning vennad sadasid tuppa, tormates otsejoones minu suunas. Pistsin kiljuma ning tõmbasin end kägarasse, kui kaks kogu mu voodijalutsisse istuma maandusid.
"Tahate mind ära tappa või?" küsisin torisevalt.
"Miks sa meile laagrist ei rääkinud! Muidugi me tuleme ju ka! Ülimalt lahe ju! Eriti veel sinuga, siis saab nalja ka ikka," rääkisid poisid läbisegi.
Vehkisin hoogsalt kätega: "Oot! Kust te laagrist teate?"
Vennad vahetasid omavahel pilke.
"No Marty rääkis ning me muidugi küsisime emalt ka üle ja tema ütles, et muidugi me võime minna," hakkasid vennad taaskord üksteise võidu seletama, nii et mul pea sellest jutuvadast lausa ringi hakkas käima.
"Kuulge! Tõmmake natuke vaiksemaks, eks?" palusin poisse ning ajasin end viimaks ka voodil istukile.
Zack ning James olid minust veidi rohkem kui aasta vanemad: mina olin viisteist ning nemad kuusteist pluss mõned kuud lisaks.
Vennad nägid välja nagu kaks tilka vett, ent see ei olnud üllatav, nad olid ju siiski kaksikud. Vesihallid silmad, helepruunid juuksed, pikk kasv ning sportlik kehaehitus võis neist jätta ju üsna hea mulje, ent iseloomult olid nad ootamatult lapsikud.
No hästi, mulle ei meeldinud eriti selja taga kedagi kritiseerida, eriti veel oma vendi, ent mõnikord viskas nende lapsemeelsus tõesti üle. Samas olid nad hoolivad, lahked ja sõbralikud.
Omavahel oli vendadel mingi eriline side. Nad said suurepäraselt läbi, mõtlesid ühtemoodi, lõpetasid tihtipeale teineteise lauseid ja mida kõike veel, ent öeldaksegi ju, et kaksikute vahel on mingi haruldane mõistmine. Tõenäoliselt ei saagi seda kõrvaltvaatajana seletada ning ma ei imestaks, kui isegi kaksikud ise seda nähtust selgitada ei oskaks. Igatahes tänu sellele mõistmisele, tundsin end mõnikord vendadega koos viibides väheke üleliigsena. Jah, ma sain nendega küll üllatavalt suurepäraselt läbi, ent siiski, vahetevahel tundsin end tõesti nagu viies ratas vankri all.
"Noh, kakuke, mis sa kostad siis?" küsis viimaks Zack, jäädes mulle säravalt otsa vaatama.
Saatsin poisile kurja pilgu: "Ma ei ole kakuke!"
Zack kallutas pea viltu, näol selgitust nõudev ilme.
"Okei, okei, midaiganes, aga laagrist rääkides," alustasin uuesti, "siis sinna läheme kindlasti. See tuleb väga-väga lahe! Vähemalt ma loodan."
Kaksikud turtsatasid: "Muidugi. Aga hea küll, me siis laseme sul praegu rahulikult edasi tududa, kuigi palju targem oleks minna end enne ära pesta ning kes teab, äkki võiks ka homseks natuke õppida."
"Jah, jah, teie nimel olen ma muidugi kõigeks valmis," vangutasin pead, vendadele järgi vaadates, kui nad toast väljusid.
Samas pidi tunnistama, et neil oli tõepoolest õigus. Kiiresti vannitoast otsekui läbi liueldes, olin peagi taas oma pehmes voodis.
Tuli tunnistada, et ma tõesti oleksin pidanud ka homseks ka õppima, ent väsimus polnud kuskile kadunud ning kuna tegemist oli nii või naa viimaste koolipäevadega enne vaheaega, ei pidanud ma kodutöid eriti vajalikuks ning keerasin lihtsalt teise külje ja vajusin taas unenägude maailma.

Mulle meeldis... kas on võimalust, et tuleb ka uut?

Ma loodan, et neid tuleb, sest mulle meeldiks väga edasi lugeda! :)

Oh, ma ei pannudki tähele, et sellel uus osa on. Mulle jätkuvalt meeldib ja tahaksin edasi lugeda juba! :)

Mina loen seda ka. Päris hea on ja uut tahaks ka.

Oh, tore! :) Aitäh teile! :)
Eks ma katsun siis end kätte võtta ning millalgi vast uue osa kirjutada. :)

Jap, ma pole väga ammu seda juttu kirjutanud, aga tänu siis teile, kellelt ma siiski sain mõningase tagasiside, siis mõtlesin, et ma võin ju seda juttu jätkata ka, vähemalt nii kaua kuni lugejaid on. :) Seega siin on uus osa, loodetavasti naudite ning jap, andke siis endast ja oma arvamustest märku. :)


4. peatükk

„Nii, te tulete siis kõik kolmekesi?“ küsis Marty, kui hommikul tasa ja targu kooli poole kõndisime, „ma pean silmas, et kaksikud tulevad ka ikka?“
Noogutasin.
„Jah, nad suvatsevad ka end kohale ajada,“ vastasin mitte just eriti vaimustunult.
Poiss müksas mind kergelt vastu külge, mille peale ma hetkeks kõikuma lõin, ent suutsin siis oma tasakaalu jälle taastada.
„Ja miks sina nii tujust ära täna oled?“ uuris sõber ettevaatlikult.
Kehitasin õlgu.
„Ega ma olegi,“ sõnasin lihtsalt ning pöörasin pea kõrvale, et kiire pilk üle ümbruse lasta.
Nagu tavaliselt oli hommikul liikvel üsna palju autosid, kes küll sõitsid tööle, teised viisid lapsi lasteaeda või kooli. Üsna palju oli märgata ka algklasside õpilasi, kes varmalt kooli poole sibasid ning ka mõningaid vanemaid õpilasi, kes tundidesse suundudes nii heatujulised ei tundunud.
Tundsin, kuidas poisi käsi mul õlgade ümbert kinni võttis.
„No ole nüüd, Kate,“ alustas klassivend, „sa võid ju mind usaldada! Räägi, mis probleem on?“
„Marty!“ ütlesin vaikselt, kuid teravalt.
Käsi libises mu õlalt.
„Kas siis sõprade kallistamine on ka keelatud?“
Vangutasin pead.
„See polnud ju kallistus,“ vaidlesin vastu.
Poiss tundus veidi pettunud, ta ajas huuled torru ning kortsutas kulmu: „See ei loe ju!“
Seistasin ning jäin klassivennale kulm kipras, suu muigel otsa vaatama. Ka Marty oli seisma jäänud, jälgides mind küsiva pilguga.
„Kui sa paned kooli ees oma käe ümber minu, siis võib sellest üsna vale mulje jääda ning alusetuid kõlakaid on mul praegu veel kõige vähem vaja,“ ütlesin turtsatades.
Võib-olla mulle vaid tundus, ent poiss pööras pilgu minust mööda ning vaatas kaugusse, öeldes vaid: „No hästi.“
Kallutasin pea viltu.
„Mis sul nüüd hakkas? Solvusid või?“ küsisin naljatades.
Marty kinnitas oma silmad jälle minule ning naeratas.
„Ei, miks ma peaksin?“ sõnas ta vaid ning hakkas taas edasi liikuma.
„Tore,“ sõnasin, samas kaheldes, kas see ka tõele vastab. Midagi endises õhustikus oli muutunud, mis täpsemalt, sellest ma aru ei saanud.
Astusime välisuksest sisse ning suundusime garderoobi. Tirisin kiiruga jope seljast, kindad käest ja mütsi peast ning riputasin nagisse, seejärel vahetasin jalanõud ning jäin Martyt ootama, kes endiselt riietus.
„Sa võid ees ka minna,“ ütles poiss ükskõikselt, kui oma saapapaelu lahti harutas.
Kortsutasin kulmu ja pärisin: „Ma võin ju sind ka oodata kui soovin? Või sul on midagi selle vastu?“
Noormees kehitas õlgu ning toppis sisejalanõud jalga.
„Ma lihtsalt muretsen kuulujuttude pärast,“ sõnas ta, kui püsti tõusis ning minuga vastakuti seisma jäi, „kes teab, ehk loevad kaasõpilased ka sellest midagi teisiti välja, kui me koos klassi siseneme?“
Laiutasin käsi: „Mis sulle sisse läks? Ausalt nagu, sa pole kunagi niimoodi käitunud! See polnud nüüd ometi ju nii suur asi ka, et ma palusin sul minust mitte ümbert kinni hoida, kui me kooli läheduses viibime.“
Poiss torutas mõtlikult huuli: „Kui sa nii ütled.“
Kallutasin pea mõtlikult viltu.
„Sa teed praegu lolli nalja, eks?“ uurisin muige saatel, „sa pole ju tegelikult pahane ega midagi.“
Noormees muigas.
„Okei, ei ole jah, ma olen täiesti okei,“ sõnas ta, haaras mul õlgadest ning pööras mind näoga pika koridori poole, et klassi suunduda.
Sisenesime matemaatikaklassi. Nagu tavaliselt olid tüdrukud kobaras koos ühes klassi nurgas ning poisid rääkisid omavahel klassi tagumises otsas. Seadsime samuti Martyga sammud noormeeste poole.
Viskasin oma koti tagumise laua taga ühele toolile ning otsisin sealt lauale õpiku, vihiku ja pastapliiatsi. Seejärel asetasin koolikoti laua kõrvale maha ning istusin ise pingile, jäädes mõtiskledes aknast välja vaatama.
„Ennäe! Keegi täna eriti vara koolis!“
Need sõnad äratasid mind mu mõtetest. Vaatasin üles kui Carl lõbusalt naeratades end mu kõrvale istuma sättis.
„Hei!“ tervitasin tedagi ja pöörasin siis taas pilgu aknast välja.
„Noh, ja mis sul juhtus?“
Viisin pilgu pinginaabrile: „Kas mul peab nagu tõsimeeli midagi juhtunud olema või? Miks kõik seda üldse küsivad? No okei, mitte kõik, aga sina ja Marty!“
Poiss tundub hetkeks kohmetuvat.
„No anna andeks ega ma sind solvata tahtnud või midagi ju,“ pobises ta vaikselt ning hakkas kotist samuti vajalikke asju välja otsima.
Ohkasin raskelt. Tegelikult polnud mul ju viga midagi. Kõik oli kõige paremas korras, ent ju mul oli täna siis lihtsalt natukene vaiksem päev, kus tahtsin rohkem mõtiskleda ning oma olukorra üle mõelda. Samas, mis seal siis ikka mõelda oli, kui mu olukord oli täiesti normaalne? Polnud mingeid probleeme ega midagi.
Pööritasin silmi ning haarasin kotist raamatu ning lõin selle keset lauda lahti, et pisut oma mõtteid mujale viia ning end reaalsuset väheke välja lülitada.
Paar minutit möödus kõik vaikselt ja rahulikult, jõudsin just ühe põneva kohani, sõnad haarasid mind täielikult endasse, kui enne mu reageerimist ilutses raamatus ilus roheline plekk.
Kogusin end pisut. Mu suu vajus aegamisi paokile ja ma viisin pilgu endale. Keset mu heleroosat pluusi laiutas samuti kena roheline laik, mis valgus kenasti kuni püksteni välja.
Tõstsin pilgu ning vaatasin jahmunult enda ette. Kamp tüdrukuid kihistasid omavahel naerda, õigupoolest kihistamine oli praegusel hetkel vale väljend, väga vale väljend. Plikad lausa hirnusid ja naersid kõva häälega.
Jah, ma võisin olla küll võrdlemisi tugeva iseloomuga või vähemalt teistele sellise mulje jätta, ent sellest hoolimata tundsin, kuidas mu pilk veidi hägunes ning kuidas pisarad vägisi silma tikkusid. Pilgutasin paar korda kiiresti, et pisaraid eemale peletada ning vaatasin siis uskmatult klassiõdede poole.
„Kes on ometi nii vastik, et hakkab oma klassikaaslasi lausa purustatud kiividega loopima? Kas teil pole tõesti nende blondide kuplite all mitte midagi muud peale vati? Te ei oska nagu üldse midagi oma ajaga teha või?“ pärisin vaikselt, kuid ometi piisavalt valjult, et kõik mind kuuleksid.
„Oh, anna andeks!“ ütles Janine tüdrukute grupi keskelt. „Ma kogemata, ausalt.“

likelike, mulle meeldis :)

Huvitav.
UUUT!!! :)