Kosmiline komöödia

Tegu oli kauni hetkega keset ääretuid universumi avarusi. Me ei tea, kas tegu oli õhtu või öö või keskpäevaga. Ehk oli sootuks hilishommik? Aeg ei omanud tähtsust – Päike paisutas niikuinii laialt ja eputavalt, olles sellel korral kummaliselt halvas tujus. Tal oli raske saada enda mõtetest välja Kuud, kes alles samal päeval – igavikulisel pikal päeval – oli otsustanud võtta reisi naabri juurde. Justkui uskudes, et see midagi aitaks, tagus Päike peaga vastu seina, vaatamata juba kolmele muhule ja sinisele silmale.

Mida Päike aga ei teadnud, oli see, et Kuu oli otsustanud – olles saanud liiga pikast Päikese juurest viibimisest päikesepiste – minna külla Virmaliste juurde, kes taaskordset joomingut korraldasid. Põhjusel, miks Kuu ei olnud midagi Päiksele maininud, oli lihtne – Päike kippus armukadetsema ning peale seda, kui tema eelmine tüdruksõber Ehatäht Virmaliste vanimale pojale mehele läks, ei tahtnud ülbe taevakuningas nendest vilkuvatest elukatest midagi kuulda.

Nüüd aga Virmaliste perekonna juurde liikudes, siis seal oli pidu juba täies hoos. Viinad olid välja võetud, muusika mängis valjult ning vaatamata ebatavalisele rütmikale loole tantsisid siiski kõik paarid valssi. Kaunis Kuu, peast ilmselgelt põrunud ja joobes, oli sattunud Villu Virmalise – perekonna noorima poja – kätevahele. Villu vilkuvad käed olid põimunud ümber Kuu perfektselt ümara piha, keerutades teda tähtede vahel.

Ruumis oli palav ning külalisi voogas järjest rohkem sisse. Vikerkaar, kes oli ilmselgelt ülevõtnud, oli ennast keset tantsuplatsi mahavisanud ning vingus ja tagus nüüd ägedalt kätega vastu maad, olles südamepõhjani Valguse jõnglase peale vihane, kes temalt tema vääritult väärtusetu varju varastanud oli ja kuigi jõnglane korduvalt vabandas, oli Vikerkaar liiga täis, et andeks anda või maha rahuneda.

Kogu seda komejanti vaatavad pealt Pimedus ja Põhjanael, seistes teineteise najal püsti, tasakaalustades oma kõikumisega teineteist, naerdes kõhud kõveras ning silmad vees. Pimeduse madal hääl kõlas hirmutavalt, kuid seda oli läbi valju muusika vaevu kuulda.

Samal ajal aga, kui kõik teised Virmaliste majja suundusid, oli Päike viimaks märatsemise lõpetanud. Nüüd, kus ta ise enam kära ei tekitanud, mõistis ta, et piirkonnas oli jäänud hämmastavalt vaikseks. Naabrite kodud olid pimedad, tavaliselt vastikute sääskedena pinisevad tähedki olid haihtunud. Tundes kummalist kahtlust endas ärkamas, märkas ta läbi kinnipaistetanud silma taamal Virmaliste kodust vilkuvat valgust ning suurt liikumist.

Kahtlus temas suurenes. Ta ei oleks uskunud, et Kuu võiks talle nõndaviisi teha, kuid preili Saturni maja oli tühi ja vaikne – ilmselgelt ei istunud tema tüdruk seal, kohvilaua taga. Päike tundis vihavärinat läbi enda keha. „See ei saa taas juhtuda. Mitte jälle. Ei. Kuu ei teeks mulle sedasi. Ta ei julgeks,“ pomises ta pead raputades, lüües ukse enda seljataga kinni ning võttes suuna Virmaliste residentsi.

Uksest sisse tormates, põletava välimusega, olles pühaviha täis, kõrvetades lähemal asuvaid peolisi tuliselt, et nii mõnigi oiates aknast välja kadus. „Kuradi sitaliblekas, kuidas sa julged?!“ kõmistas ta, läbi rahva tantsuplatsi keskele trügides, kus tema armastatu Virmalise Villu kätevahel oli. Mitte ometi jälle, käis Päikese mõtetest läbi.

Muusika vaikis, ning üle peoliste vajus valusalt pingeline vaikuseloor. Isegi ennist märatsev Vikerkaar oli ennast kiirelt püsti ajanud, värvid kokku korjanud, ning kiirelt nurka pugenud. Pimedus ja Põhjanael, pilk mõlemil suurest joogikogusest ähmane, hammustasid tugevalt huulde, nagu üks mees, tundes ilmselgelt valu endi kõhus, kus suurest naermisest pistis.

Kuu niigi hele pale kahvatus veelgi, kui ta enda armsamat pühaväge täis kohale tormamas nägi. Ta oli korraga keeletu ning üllatusest täiesti paigale naelutatud. Kui tema jäsemetesse liikumisvõime tagasi tuli, üritas ta end Villu kätevahelt välja rapsata, kuid Virmalise vilkuvad käed olid liigagi tihedasti tema ümber.

„Jäid hiljaks, vanamees,“ laulis Villu vastiku irvega, tõmmates Kuud vastu tüdruku tahtmisi veelgi tugevamalt enda vastu. „Jälle jäid hiljaks. Kuidas ennast tunned? Jälle said korvi! Aahh!!“ viimane ahhetus kostus üle tema huulte, kui Päike talle enda võimsa rusikaga vastu vahtimist virutas.

„Sul ei ole siin mitte mingit õigust, Könn,“ urises Päike, sõnu saatmas hunnik sülge, mis kõik tema vihavaenlase näole kukkusid. „Kuu, tule. Lähme koju,“ lisas ta, enda soojalt kiirgavalt kätt oma armastatu poole sirutades.

Kuu, kes oli nüüd Villu tugevast ja valusast haardest lahti saanud, tormas tagasi Päikese kätevahele, tihkudes vaikselt nutta, varjates oma pisaraid armastatu põues. Päike ei lausunud enam sõnagi, vaid lahkus koos oma kallimaga peolt, mis oli ilmselgelt määratud laiali minema. Kõigil oli peale seda intsidenti tuju kadunud.

„Anna mulle andeks, kallis,“ sosistas Kuu Päikese põuest. Päike silitas neiu juukseid ning naeratas vaikselt. „Kõik on korras. Midagi pole juhtunud,“ teatas ta lihtsalt. Päike ei tahtnud sellest enam rääkida. Tema armsam oli taas koos temaga, kõik oli hästi. Kuu ei jätnud teda nõnda, nagu Ehatäht seda teinud oli. Sääraste heade mõtetedega heidsid nad kõrvuti sängi, nautides veel allesjäänud aega.