Omamoodi armastusjutt, vb ka mõni muu kategooria oleks sobinud aga siia ta sai siis poetatud.
Head lugemist!
Imelik olevus
Nad ütlevad, et ta on imelik, võib olla koguni, et isegi hirmuäratav. Nad ütlevad, et pole olemas jubedamat olevust eladeski näinud. Nemad, kes nad ei tea midagi. Mina pole eladeski näinud kedagi ega midagi ilusamat. Ta on kõige mõistlikum ja arusaadavam nähtus üldse. Ta pole sugugi imelik. Temas on kõik vägagi loomulik, mõistetav. Ta on midagi, millest ma aru saan. Ma saan aru, et tal on saladusi.
Nemad ütlevad, et ta on jube. Mina ütlen, ta on ilus.
Ilmselt teeb see arvamine mindki jubedaks. Mitte mulle vaid teistele, nendele kes on ümberringi. Seepärast ma selle arvamise endale hoiangi. Ma ei lausa sellest sõnakestki, kui ma olevuse puuri taga istun ja teda silmitsen. See olevus, see on tema. Ta on üdini huvitav. Selle tõttu on silmitsejaid palju. Inimesed pole eales näinud midagi temataolist oma senise elu jooksul. Nende huvi aga piirdub puhta uudishimuga näha midagi erakordselt jubedat. Ja mida jubedamaks nad teda peavad, seda rohkem nad vahivad. Mina tunnen olevust juba päris hästi, sest ma olen teda juba kaua vahtinud. Üha rohkem mulle tundub, et ta polegi mingi olevus vaid hoopis inimene, lihtsalt ennenägematu. Tal on kaks kätt, väga pikad käed. Selle poolest on ta ahvi sarnane. Kaks jalga on jõuetud ja tunduvad väga rasked, sest olevus veab neid lohistades enda järel. Keha ja nägu on tal kahvatud. Pea keskelt tolknevad välja mustad juuksetaolised karvad, mis on nii pikad, et olevus astub neile kõndides peale. Mujal pole olevusel üldse karvu. Eriliselt paistab ta välja oma silmadega, üks on tal valge vikerkestaga, justkui tühi silm. Teine silm on tavaline pruun silm, mis vilab närviliselt puurist välja vaatama.
Esimene kord, kui ma teda nägin, istus ta puuri tagumises otsas, pikad sõrmed silmade ees, end kõigutades. Ta kartis. Tsirkusetalitajal oli käes pikk ork, millega ta olevust surkis. Olevus üritas end varjata ja peituda söögikasti taha. Inimesed plaksutasid ja hüüdsid heameelest. Mul oli temast kahju. Isegi rebastel ja muudel loomadel on puuris peitumiseks urud ehitatud.
Järgmisel korral, kui ma teda vaatama läksin , oli puuri juurde kogunenud veel rohkem rahvast. Kuuldused temast olid levinud. Nägin vaevu inimmassi peadest üle. Olevust parasjagu toideti. Ta keeras rahvale selja ja üritas varjata, kuidas ta oma pikkade näppudega endale nälginult tundmatut körti suhu toppis. Järgnevalt läksin iga päev olevust vaatama ja maksin iga kord kaks münti piletiraha. Aga ma jäin alati kauemaks kui eelmine kord.
Istusin tema puuri kõrval. Üritasin tema vaatlemise teel mõista tema olemust. Oskab ta rääkida? Kuidas ta maailma tajub? Näeb ta värve? Minu huvi üha kasvas ja kasvas. Üks oli kindel- ta oli kohutavalt õnnetu. Kui inimesed ära läksid ja kuigi ta neid vihkas ilmselgelt, haaras ta kätega puurivarbadest ja surus nina nende vahelt välja. Ta kõigutas end ja üritas end pöörata sellisesse asendisse, et ta võiks näha puuri külgedele. Ta igatses midagi. Viimaks ta loobus, nähes, et rohkem ei tule kedagi ning istus maha ja asus oma varbaid nokkima. Mina istusin kauguses, rododendronipõõsa varjus. Kui ma puurile lähemale nihkusin ja olevus mind näha võis, kohkus vaeseke ja jooksis puuri nurka. Ilmselt pidas ta mind talitajaks, sest külalised olid ammu läinud. Talitajat ta kartis. See ei pane mind sugugi imestama. Talitajal oli kombeks loomi eksponeerida surkimise ja vihale ajamise saatel, et rahval oleks põnevam neid jälgida. Mina tundsin talitaja vastu suurt tülgastust ja ma mõistsin, mida võis tunda olevus. Ma seisin, märkmik ja pliiats ühes käes ja vaatlesin edasi. Olevus istus ikka nurgas ja niutsus. Pikkamisi taipas ta, et ma ei ole talitaja ega tule lähemale. Siis pööras ta oma pea minu suunas ja piilus üle õla. Ma usun, et sel hetkel olin ma saavutanud progressi alguse, sest sellest hetkest peale toimus drastiline muutus minu vaatlusobjektis. Ta harjus minuga pikkamisi. Teades, et ma teda vaatlen, hakkas ta omi toimetusi edasi ajama. Ta sõi oma moldist ja nokkis enda varbaküüsi ilma minust välja tegemata. Vahel ta unustas sootuks, et ma seal olen ja jättis muidu nii valvsa oleku, söandades magama jääda. Magamisaset tal ei olnud ja see kurvastas mind väga. Eksperimendiks viisin talle üks kord tema teadmata ühe padja. See oli täiesti tavaline padi, topitud lambavillaga ja pidi küllalt pehme olema. Kui ma selle tüki salaja olin ära teinud, istusin põõsa varju ja ootasin, millal olevus ärkab. Olevus magas kaua. Hakkas saabuma öö ja ta polnud veel ärganud. Lehitsesin ajaviiteks oma märkmeid kaustikus pealkirjaga: ``Praktiline vaatlutöö nn olevusest.
Esimene märkus oli selline: ``Objekt: kinnipeetav atraktsioonina tsirkuses.Edaspidi: olevus. Vaatlusaeg: kaks nädalat. Eesmärk: uurida vangistuses peetava elusolendi käitumisviise ja reageerimist erinevatele talle uudsetele olukordadele. Hüpotees: olevus on ärritatud olekus ja suhtub umbusklikult uutele tingimustele. Teisipäev. Esimene vaatluspäev. Lõunajaal- palju rahvast. Olevus istub puurinurgas ja kõigutab end. Talitaja torkab objekti puust kepiga. Objekt nn olevus sööstab teise nurka. Rahvas plaksutab.
Teine lehekülg: Kolmapäev. Vaatluse teine päev: olevust söödetakse. Söödaks on puder. Taas kord on palju rahvast, võib olla, et rohkem kui vaatluse esimesel päeval.
Lõin märkmiku kinni. Kuulsin kedagi tulevat. Instiktiivselt hüppasin püsti ja sööstsin põõsa taha. Nägin lehtede varjust, et tulijaks oli mees. Ta hoidis käes suurt punast katet. Muud loomad olid tallidesse ja suurtesse siseruumidesse talitatud. Tsirkuseelevandid, hobused, ahvid ja linnud olid soojas heinte ja põhu vahel. Aga olevust ei viidud sisse ja siis tegin ma huvitava avastuse. Kas see ainult tundus mulle nii või oli see ka tõepoolest nii, et mees, kes kattega tuli, kartis olevust. Ta silmitses teda esmalt ja teinud kindlaks, et too magab, laotas mees katte puuri peale ja tegi kiirelt minekut enne veel kontrollides, kas puuriuks on ikka kindlalt lukustatud. Tema käitumises ja liigutustes oli närvilisust ja kobamist. Juurdlesin selle üle ja tundsin kahjumeelt, et minu objekt kinni kaeti ning kritseldasin kiiresti seitsmenda vaatluspäeva juurde: ``Vaatlust segati kolmanda isiku poolt. `` Sellal kui ma põõsa varjus istusin, tuli mulle nõnda hull mõte,et hakkasin kahtlema lausa enda mõistuses.
Oli juba üsna pime, mees tuli tagasi ja valgustas taskulambiga tervet tsirkuse territooriumit. Valgusvihid pimestasid mu silmi aga ma ei saanud enam välja astuda. Mees läks minema ja alles siis istusin ma pingile tagasi. Viivu möödudes kostus võtmete kõlin, kõik muu ümberringi oli haudvaikne. Ainult mõned unetud linnud säutsusid. Väravad krigisesid, kui mees neid kinni pani ja tabalukuga kinni köitis. Nüüd olin ma vangis. Vangis nagu olevus puuris. See oli hea võimalus kogeda vangistust ja samastada end olevusega. Juurdlesin mõnda aega oma teguviisi üle. Olin ma seda teinud tahtlikult või paratamatusest? Minu mõttekäiku katkestas kile norsatus. Keegi hüppas püsti ja hakkas jalgadel trampima. Viivuks tundsin hirmu, kuid ma kogusin end, lähenesin puurile ja kui trampimine vaibus, tõmbasin ühe ropsuga punase katte maha. Tolmu lendas mulle näkku ja ma turtsatasin. Olevus oli paanikasse sattunud. Esmalt hirmunud pimedusest ja seejärel valgusest. Kuigi taevas oli pime, valgustas meie ümbrust tänavalamp, mis lõõmas kahesaja kolmekümne vatise võimsusega. Vähemalt nii, ma arvan.
Lasin riidetükil maha kukkuda ja taganesin mõne sammu. Olevus häälitses maas kükitades. Ta oli silmanud patja ja sellest veel rohkem segadusse sattunud. Mulle tundus justkui ei julgeks ta sellele läheneda, et eset kõrvaldada. Vaatasin märkmiku järele, et kirja panna: ``Tunneb hirmutunnet uudsete esemete ja olukordade suhtes`` , aga märkmik oli kes teab kuhu kukkunud. Järsku viis olevus oma valgesilmse pilgu minule. Ma kohkusin, sest siiani polnud ta mind kunagi vaadanud tervet näopoolt minule keerates. Vaatasin tema silmadesse. Ta hoidis oma silmavaate liikumatuna justkui mind hüpnotiseerides. Nimetu hirmus olevus minu vastas. Korraks, vaid mõneks hetkeks, tundus ta mullegi jubedana. Tema pilgus oli nii palju etteheidet, ootust ja palvet. Aga mina ei saanud tema heaks midagi ette võtta. Ma tundsin end abituna ja kasutuna. Soov päästa see imeline elusolend tabas mind ühe jalustrabava sööstuna kuid ei vaibunud. See ainult kasvas ja kogus jõudu. See oli meeletu meeletus. Hingasin sisse ja välja, pikalt ja sügavalt. Olevus katkestas silmside esimesena. Ta lähenes padjale ja katsus seda küünisega. Pärast selle ümber tantsisklemist ja nuuskimist söandas olevus sellel istet võtta, ilmselt tuvastanud selle kahjutu olevat. Ta näole tekkis rahulolev ilme. See oli peaaegu hüsteerilise alatooniga irve, mis tema suud moonutas kui ta end villatordil õõtsutas ja küüntega katteriidest õrnalt niite välja kraapis. Istusin maha ja võtsin kätega põlvede ümbert kinni, et end mugavalt jälgima sättida. Minu üllatuseks keeras olevus end minu suunas ja istutas end täpipealt nagu minagi käed ümber põlvede. Sügasin hämmelduses kukalt. Olevus matkis mind ahvina järele. Plaksutasin käsi. Olevus tegi niisamuti. Hakkasin tegema erinevaid liigutusi käte ja jalgadega ning mu kaaslane ei jäänud minust grammi võrragi maha. Otsustasin teda üle trumbata ja ajasin huuled torusse ning lasksin kuuldavale huikleva vile. Jaa, mul oli põhjust rõõmustamiseks- seda olevus järele teha ei suutnud kuigi ta püüdis ajada huuled samammoodi torusse kuid ainuke mida t ema kuuldavale tõi oli imelik puhkimine ja susistamine. Naersin heatahtlikult ja sain uue hämmastava avastuse osaliseks. Olevus ei osanud küll vilistada kuid ta oskas naerda. Tema hääl kulises kurgus nagu paradiisilinnul kui ta pea kuklas ja suu pärani peas naeris. Käed rippusid tal lõdvalt külgedel justkui polekski need tema omad. Ma olin väga üllatunud, leides olevuses niivõrd inimliku omaduse. Ma julgen arvata, et enne mind polnud keegi teda naermas kuulnud, ennemini küll niutsumas nagu nuttev koer. Nihutasin end suures huvis puuri vastu ja jäin ootama mida olevus selle peale teeb. Süda värises sees kartusest, sest iial ei või teada millal olevus metsikuks muutub. Olevus istus taas padjale. Olin rõõmus, et mu katsealune oli nõnda kiiresti taibanud padja otstarvet, olgugi, et ta sellele pead ei toetanud. Vaatlesime teineteist vaikuses. Ta sirutas oma pika käe läbi varbade minu poole, mind nõnda põhjalikult kohutades. Aga ma talitsesin end ega võpatanud. Olevus libistas oma pikad sõrmed üle minu käe. Sobrasin taskus, ning leidsin keskpäevasest kohvikukülastusest järele jäänud suhkrutüki. Veendunud, et olevus ei kavatse mulle ohtlik olla, pistsin suhkrutüki temale pihku. Ta tõmbas käe enda pole tagasi ja vaatles kingitust. Tegin liigutuse, mis pidi talle mõista andma, et andami võib suhu panna. Ta järgis taas mu eeskuju ja libistas maiuse suhu. Seda põses hoides jäi ta mõtisklema. Tema silmalaud muutusid raskeks ja ta pani need kinni ja tegi siis jälle lahti. Viimaks andis ta unele alla ja asetas oma pea külmale betoonpõrandale. Tema käsi rippus puurivarbadest välja justkui oodates, et keegi sellest kinni võtab ja ta vabadusse tõmbab. Ta oli minule nõnda lähedal ja ometi nii kaugel. Tõusin, et eemalduda aga nii pea kui ma selleks katset tegin, ajas olevus silmad pärani, haaras minu jalast ja vaatas niiskete silmadega otsa. Istusin taas. Olin nüüd tema vang. Ma ei saanud tükil ajal püsti, sest igal korral, kui ma juba arvasin teda magavat, kordus kõik taas ja mind sunniti isuma. Olevus kartis üksindust ja ometi kartis ta ka inimesi. See oli fenomen, mis ajas mind segadusse. Võib olla oli asi minu sõbralikus ja vahetus suhtumises, mida ta polnud kogenud ühegi inimolevusega enne mind. Umbes tunni möödudes oli olevus nii sügavas unes, et ta enam midagi ei kuulnud. Sättisin padja temale pea alla ja asusin oma märkmikku otsima. Arvasin selle esijalgu pingi all olevat, kui seda seal polnud, tuhnisin läbi põõsaaluse. Kuid mis kadunud, ei leitud. Tegin minekut ja üle väravate enda küünarnukke ja põlvi marrastades. Mul oli sügavalt kahju, et ma oma töö ja vaeva kaotsi olin lasknud minna. Mida ma nüüd peaks ülikooli professorile ütlema? Kuidas ma suuda kirjapandut meenutada ja uuesti ümber teha? Sel ööl ei saanud mina sõba silmale.
Rohkem ei õnnestunud mul ööseks tsirkuse telgitagustesse jääda. Pidin rahulduma külastusega pärast etendust. Olevus ootas alati mind pea padjal, pikad ripsmed pärlendamas kurbusepiiskadest. Mul oli kohutavalt kahju teda sellisena näha. Ma tundsin justkui oleks see kohutav jube elukas minu sugulane. Tema õõvastav olemus muutus minu silmis üha loomulikumaks. See oli osa temast ja see sobis talle. See oli see, mis tegi olevusest justnimelt olevuse ja mitte kellegi muu. Paratamatus, jah just nõnda võiks seda nimetada. Ma olin meelitatud, et ta eelistas mind kõikidele teistele kuigi see oli ka igati põhjendatud, sest rahvas, kes teda uudistama tungles, ainult naeris tema üle või pööras pea vastikusest ära. Ma nõustun, et temas oli midagi vastikut, mis meenutas ligast nälkjat. Ma ei ütle, et ta oli mingi ollusega kaetud vaid tema liigutused olid õõvastavad ja ebanormaalsed.
Kordinatsioonita vehklemised, eriti tema silmavaade oli puuriv ja läbitungiv. See tekitas tunde, justkui oleksin ma läbipaistev ja seda iga kord kui ta oma silmad järsult minu peale pööras. Kõik mis oli temas vastikut ja eemaletõukavat ometi võlus mind. Ma kiindusin temasse ja seda täiesti paratamatult. Ma tundsin nii nagu olles pööraselt haaratud mingist kinnisideest. See vallutas minu. Ta oligi minu kinnisidee ja siiamaani ei oska ma põhjendada miks see nii oli.
Ju oli ette määratud, et ma oma märkmiku kaotsi lasin minna. See oligi parem, sest aja möödudes haaras mind tohutu häbitunne selle märkmiku pärast. Ma häbenesin, et see mul kunagi oli olnud, et ma seda esitada kavatsesin ja muretsesin, kas keegi võiks selle leida. See märkmik pani mind tundma alatuna. Alatus on minu arvamist mööda kohutav tundmus. Märkmik muutis mu ülejäänud rahvamassi sarnaseks, kes ei näinud selles vaese hingekeses muud, kui ennenägematuid proportsioone. Nad pidasid teda atraktsiooniks, ometi mulle oli olevus sõber. Ta oli ära õppinud pea padjal magamise ja seda tehes oli tal alati kerge muie suul. Aga magamishetkede tabamine olid mulle harv juhus. See juhtus vaid siis, kui tsirkuse etendus käis ja olevusel oli piisavalt turvaline uinuda ilma kellegi surkimiseta. Mina libistasin end külastajate seast eemale ja lipsasin telgist välja, et karavanide seast üles otsida oma olevuse puur. Seda võib vabalt pidada hullumeelsuseks, kuidas ma käitusin ja ma ei pahanda kui keegi ka seda teeb. Loobuda ma sellest küll ei tahtnud. Mul oli vaja seda elukat iga päev näha. Ma pidin nägema oma silmaga, et talle pole liiga tehtud.
Ma nautisin, kuidas ta ärkas ja minu tulekust teadust sai. Siis kloppis ta patja, raputas seda ja tuli kätel-jalgadel roomates puuri etteotsa, et mind paremini näha. Ta imetles mind ja hoidis minu poole, see oli ilmselge. Ma nimetan seda privileegiks kõigi teiste seas. Ta õnnistas mind oma poolehoiuga.
Minu kaastunne tema vastu aga sünnitas mõtte tema päästmisest. Kuidas, kas ja millal, see jäi esialgu selgusetuks. Aga ta oli juba ``minu olevus`` ja ma soovisin teda vabastada. Kuhu ma ta pannud oleks, kuidas teda varjanud? Kes teab, kas ma oleksingi oma plaani teoks teinud, kuid mul ei tekkinud selleks sobivat silmapilku. Polnud kordagi, mil ma oleksin saanud teada, kus asub tema puuri võti ega suutnud ma ka pastapliiatsiga tabalukku lahti muukida. Pealegi oli koos temaga liikumine täiesti ilmselgelt võimatu. Ka teda nartsuga kattes poleks see toiminud, sest tema liikumisviis oleks ta reetnud. Kuidas ma ka ei mõelnud ega arutlenud, mitte miski ei klappinud. Seega jäi vaid võimalus saada tema sarnaseks. Mitte-inimeseks. Mulle tundus, et ka olevus oli olnud kunagi inimene, kuigi see pidi olema ammu. Ta võis ju olla koguni tark, andekas inimene. Kindlasti hea - selles olin ma veendunud. Mõni oleks mõelnud, et ta peab olema halb, kui teda niiviisi kinni peetakse aga mina arvasin pigem, et headus oli see mis tasus talle kätte. Aga olevus oli mulle siiski lõplikult müsteerium. Ma ei suutnud süüvida sellesse, kuidas temast oli seesugune saanud nagu ta oli, kui ma teda viimati nägin. Ja seepärast ei saanud sellest ega teisest plaanist tegu. Ma piirdusin lõpuks alistunult ja löödult tema seltskonna nautimisega. Ta kraapis mind õrnalt oma pikkade küüntega. Feti¹. Aga kui ilus see oli. Ma olin veendunud, et ta mind armastab. Juhul muidugi, kui ta oli võimeline millegi taolise tundmiseks. Mulle meeldis mõelda, et ta siiski oli. Aga ma olin rumal. Oli temaga kuidas oli aga hoopis mina armastasin teda. Ma imetlesin teda. Tema viha oli pöörane kui ta raevuhoos talitajatel näppe otsast hammustas aga ta võis olla uskumatult õrn ja hoolitsev minuga. Mu ego toitus sellest hoolitsusest. Ma tõin talle vahel veel suhkrutükke, sest need hakkasid talle väga meeldima. Me olime teineteisel olemas.
Ühel õhtupoolikul, kui ma astusin taas rõõmsalt tsirkuse poole, tundus mulle, et ma olin eksinud. Ometi tulin juba sisseharjunud teed pidi, mida mööda viisid jalad iseenesest. See tee oli tallatud mu jalgadesse. Ja seal ma siis olin. Tühjal parkimisplatsil, kus oli alles eelmine päev olnud veel melu ja suhkruvatt, elevandid ja klounid, akrobaadid ja köietantsija, oli vaikus... Rahvas oli siis hõisanud ja vaimustusest kiljunud. Aga õhtupoolikul pärast seda kõike võttis maad vaikus. See oli läbitungiv, harjumatu ja veel õõvastavam kui olevus. Olevus! Nad olid ta kaasa võtnud, kui rändtrupp linnast lahkus. Ma ei olnud selleks valmis olnud. Ma polnud isegi korraks mõelnud, et ta ei jää minuga igaveseks. Mind haaras hirm olevuse pärast. Hulka palju mõtteid, mis mind tabasid ja kõik ühekorraga: Mida nad temaga nüüd teevad? Kas nad ikka toidavad teda? Kas nad surgivad teda tokiga ja üritavad talle trikke õpetada? Kuidas olevus ilma minuta hakkama saab? Kuidas mina saan hakkama ilma olevuseta?
Pealkiri: Imelik olevus 
25/1/2012, 20:37
