On august.
Muidu jahe ja kõle suveõhtu pakub vaheldust sumeda ööga, mil tähed vilguvad taevavõlvil nagu elusolendite silmad pilkases metsas.
See mets…
Augustikuine tähesadu lummab meeli, ei lase keerata pilku ülalt, tumesinavalt katuselt. Üks täht, üks soov.
Iga särav täht leiab kodu selles metsas, selles sulnina näivas unenäos.
Puud, mis on raagus ja kukkunud maha nii, et maapinda pole näha. Selle asemel säravad maapinna all langenud tähed, mis kuldkollaselt kumavad okste alt.
Õnnelik on see, kes on saanud igavese kodu endale puu sees. See kaitseb oma tähte, ainult mõnest üksikust puusse tekkinud august kiirgab väikselt valgust, seda mahedat ja sooja.
Õnnelikud on need, kes satuvad sellesse nõidusesse.
Augustikuuööl. Taevast kukkunud tuluke näitab teed metsa.
Iidne ja võimas mets, salamets, soovide mets…
Langenud soovide mets.