Sosinad

Sosinad(võti imedemaale)


Vaikus, kõigest vaikus on see, mis mind ümbritseb. Sel on imekaunis heli, mida võib-olla ei kuule keegi, kuid mina kuulen ning see, mis sellest kostub on lihtsalt uskumatu. Ainult kuulata, vaja on seda kõike ainult kuulata. Keegi ei tea, aga vaikuses elavad hinged, kes on sinna jäänud või sinna põgenenud. Kuula ja sa kuuled neid. Sosinaid, mis kostavad sinu kõrvu imekaunite õhuvoogudena ning mis kutsuvad sind endaga kaasa. Sa kuuled ja tunned seda. Usu ja sa tahadki minna. Tahad minna kaasa, suunduda sinna, kust kostuvad sosinad. Just, needsamad sosinad, mis kutsuvad sind, teispoolsuse maagilistesse paikadesse, imedemaale. Seal saad näha paiku, mis on puutumatud inimeste vihast, reetmisest, valust ja ihust. Kõik tundub kui uus ja värske. See on paik, kus saad tunda end tõelise, väärtusliku ja armastatuna. See on kõik, mida soovin,ainus paik kus tahaksin olla. Kuulan sosinaid ja tean, et just see aitabki leida tee sellesse paika, see ongi võti paika, millest unistan ja mille nimel annaksin elu.

,,Aitähh, väga muljetavaldav enesesse sisenemine Sirena, võid nüüd oma kohale minna!’’ ütles õpetaja vaikselt klassi ees seisvale tüdrukule, kes põrnitses vihaselt oma naervaid klassikaaslasi.

,,Palun vaikust!’’ karjus õpetaja nõudlikult üle klassi, et tagada korda, kuid lootusetult. Pilkavad märkused ja naer aina valjenesid ning abitu tüdruk vaid põrnitses.

Kuid järsku muutus kõik. Kõikjalt kostusid vihased sosinad. Klassiruum mattus sügavasse pimedusse ning tervet ruumi valdas jõud, millele vastu hakata poleks suutnud keegi. Asjad lendasid ühes kohast teise. Tüdrukud ja poisid karjusid südantlõhestavalt ning otsisid abi, kuid jõud, mis neid vaibumata kontrollis ei lasknud sel juhtuda.

Vaikus, mis saabuski, mida oodati kaua. Jõud rauges ning pimedus taandus, lastes enda kohale vabastava valguse. Miskit polekski nagu juhtunud. Tundus, et kõik oli samuti nagu ennem, kuid ennem klassi ees seisnud tüdruk lebas nüüdseks maas ning tema tumedate juustega raamitud kahvatul näol valitses rahulik ilme, mille sarnast polnud keegi veel, selle tüdruku näol näinud. Viha, mis teda valdas oli kadunud ning hing, mis oli lukustatud sellesse kehasse oli lahkunud teekonnale, mis viis paika, kuhu oligi ta kogu elu unistanud.