Hullumaja

Alustasin täna uue jutuga, ei julge uut osa väga pea lubada, kuna inspiratsiooniga on nii nagu ta on, aga loodan, et see lugu ikkagi jätkub :)

1. Peatükk

Kolisin siia juba kuus kuud tagasi, kuid pole siiamaani saanud lahti tundest, et olen võõras. Midagi ei ole otseselt juhtunud, kuid tunnen, et mind ei taheta siia. Tunnen, et ma ei kuulu siia. Nad üritavad seda mulle igal sammul selgeks teha, kuid ma ei kuula. Ma ei saa kuulata, kuna mul ei ole kuhugi minna. Olen siin justkui lõksus, liigun ning elan nagu kummitus ega saa sinna midagi parata. Sellest küljest olen nendega isegi sarnane. Ma olen mineviku vaim, mul ei ole olevikku ega tulevikku. Ma lihtsalt eksisteerin.

See koht ajab mulle judinad peale. Külmad kõledate kiviseintega koridorid, mis viivad pisikestesse mahajäetud palatitesse, mille seintelt kooruvad tapeedikihid ning mis lõhnavad niiskuse ja hallituse järgi. Uste küljes on rooste läinud riivid, mis tuletavad meelde tõsiasja, et kunagi oli see asutus inimeste jaoks vanglaks. See oli vanglaks nii patsientidele, kui ka personalile, kes olid sunnitud siin elama. Lähim asula asus 30 kilomeetrit lõuna pool ning läbi metsa looklev rohtukasvanud teerada oli läbitav vaid suvekuudel. Nii on see ka praegu ning tahes tahtmata tunnen ka mina end siin vangina.

Minu koduks on ruum nr. 66 ning siin veedan ma ka enamiku enda ajast. Püüan üldjuhul teiste elanikega mitte kokku puutuda, kuna nad ei ole mind siiamaani omaks võtnud ning mina pole sellele ka omalt poolt kaasa aidanud. Kokku võib meid siin olla umbes kolmekümne ringis. Kindel ma selles olla ei saa, kuna näen inimesi harva ning näod jäävad mulle halvasti meelde. Tean, et peakabinetis elab üks viiene grupp ning nii palju kui mina aru saan, siis on nemad kogukonna liidriteks. Peakabinet asub esimesel korrusel ning on kogu hoone üks paremini sisustatud ning varustatud ruume. Olen pealt kuulnud, et seal pidavat olema nahkdiivanid, kapid, mis on täis konserve ja kuivaineid, paar lauda, vaip ning isegi telefon. Ma ei suuda küll mõista, kuidas võiks telefon neile kasuks tulla, kuna telefoniliinid on juba ammu maha võetud, kuid ilmselt ei ole ülejäänud elanikud seda endale teadvustanud.

Kõige vanem neist on umbes viiekümnene mees, keda kutsutakse Rubeniks. Tal on mustad kohati hallinevad juuksed ning paarisentimeetrine habe. Ülejäänud austavad teda teistest enam ning mulle on mulje jäänud, et tema sõna on seaduseks. Ka on tema ainuke, kellel tunduvad olevat korralikud riided. Enamasti on tal seljas must ülikond, ees tumesinine lips ning jalas värskelt viksitud kingad. Ta näeb välja väärikas ning tõenäoliselt on ta teistest haritum. Ainuke asi, mis tema üpriski esmaklassilist välimust veidi rikub on pruun nahkkott, mis tal pidevalt üle õla ripub ning milleta ei ole ma teda vist kordagi näinud. Olen tihtipeale mõtisklenud, et mida see endas küll peita võib, kuid siiamaani ei ole mul avanenud võimalust seda välja uurida.

Järgmisel kohal grupi tähtsusredelil asuvad punapäised kaksikud. Neid kutsutakse Frediks ja George’iks, kuid ma kahtlen tõsiselt, kas need on nende õiged nimed. Olen pigem arvamusel, et keegi siinolijatest, kes oskab lugeda, on enda jaoks avastanud Harry Potteri raamatud ning neile taolised hüüdnimed lihtsalt külge kleepinud. Naeruväärne kui minu käest küsida, kuid neile endile paistavad nimed meeldivat. Kaksikud tegelevad siinsetele elanikele toidu muretsemisega, mis kahtlemata ei saa olla kerge töö, eriti talviti. Sellest tuleneb ka nende kõrge koht grupis.

Tähtsuselt kolmandal kohal tundub olevat üks pisike rotinäoga noor naine, kuigi ma ei ole siiamaani suutnud välja mõelda tema otstarvet liidrite grupis. Ta ei tundu eriti millegagi silma paistvat. Isegi ta välimus ei ole märkimisväärne. Tal on õhukesed tumepruunid juuksed, mis on tavaliselt punupatsiks põimitud ning ninal on tal alati suurte raamidega prillid, mida ta aegajalt oma kondiste sõrmedega kohendab. Ta on pisike ning kõhn, mis väljendab ainult seda, et üksinda ei saaks ta mitte mingil juhul hakkama ning ellujäämiseks vajab ta teisi. Ka ei ole ma tähele pannud, et ta üldse midagi teeks. Üldjuhul näen teda vaid küürus seljaga ringi jalutamas, käed sügavale kleiditaskutesse surutud. Minu jaoks tundub ta kasutu, aga sellele vaatamata hoiavad kõik liidrigrupi liikmed teda väga ning astuvad tema eest alati välja kui keegi üritab talle liiga teha.

Viimasel kohal grupis asub noor, umbes kahekümneaastane poisike, keda hüütakse Marcoks. Ta on liidritest kõige õelam ning tihtipeale valab ta oma masenduse ning viha teiste elanike peale välja. Ta lööb, tõukab ning vahel ka peksab, kuid tema vägivallatsemisega on juba harjutud. Ta vihkab siinset elu ja tihtipeale kui ta on viinapudeli kallale pääsenud on kuulda tema suuri lubadusi, et üks päev läheb ta siis põrgust minema päris maailmasse ning rajab endale hea elu, kuid kõik teavad, et nii ei juhtu. Peaasjalikult pigistavad ülejäänud grupiliikmed tema käitumise suhtes silma kinni, kuna tänu temale on nende staatus nii kõrge ning juhikoht kindlustatud. Inimesed kardavad neid ning see teeb liidrite jalgealuse kindlaks. Nii palju kui olen asjast aru saanud, oli Marco algselt üks tavalisest elanikest, kuid mingil hetkel võeti ta liidrite poolt vastu ning ta kolis teiselt korruselt oma koduruumist esimesele liidrite kabinetti. Elanikel ei ole lubatud oma eluruumidele viidata kui palatitele, mis nad tegelikult on.

Korrektne termin on „koduruum“ ning teisiti ei tohi neid kutsuda. Kohati tundub see naeruväärne, kuid kui järele mõelda, siis on see üpriski loogiline. Inimesed elavad siin kui kinnises asutuses, mis sest et seda ei ole enam aastaid niiviisi kutsutud. Nad kõik mõistavad, et neil ei ole mingit võimalust siit lahkuda, kuna nagu minulgi, ei ole neil kuhugi mujale minna. Nende kõledate ruumide koduks kutsumine ei tekita neis küll kodutunnet, kuid sellegipoolest ei tundu kopituse järgi haisevad palatid ning kääksuvad vedruvoodid ja mädanevad kapid ning lauad enam nii vastuhakkavatena. Nad tunnevad end vähem lõksus olevatena ning seda tunnet vajab iga inimolend, kes tõstab oma jala üle selle maja läve.

Esimene korrus on Liidrite valduses. Elanikud võivad seal küll liikuda, kuid esimese korruse palatites elutsemine on keelatud. Alumisel korrusel asuvad ka köök ning laoruumid. Köögitoimkonda kuulub vaid ülemise korruse rahvas, Liidrid toiduvalmistamisest osa ei võta kui välja arvate see, et enda toidu valmistavad nad oma ruumis ise. Erinevaid toimkondi on palju, alustades köögitoimkonnaga ning lõpetades õmblustoimkonnaga. Igaühele on kogukonnas antud oma ülesanne ning igaühelt eeldatakse selle ülesande täitmist nurisemata.

Mina isiklikult ei kuulu ühtegi toimkonda. Ka ei ela ma teisel korrusel, kus elavad ülejäänud elanikud. Tõsiasja, et ma ei soovi nende kogukonda kuuluda, tegin neile selgeks kohe alguses. Liidrid suhtusid sellesse üllatavalt rahulikult. Nähes, kuidas Marco teisi elanikke jõhkralt iga väiksemagi eksimuse pärast peksab, kartsin, et nad asuvad ka minu kallale, kuid seda ei juhtunud. Sellele vaatamata olen ma pidevalt valvel. Öösiti panen oma palati alati seestpoolt lukku ning lingi küljes ripub pisike kelluke, mis peaks mind äratama juhul kui keegi üritab siseneda. Kui majas ringi liigun, siis tunnen, kuidas hukkamõistvad pilgud mind põletavad, kuid üritan neid eirata nii hästi kui suudan. Ma tean, et nad ei salli mind, kuna ma ei tee isegi nägu nagu tahaksin nende hulka kuuluda, vaid hoian end meelega nende tegevustest kõrvale.

Ma tunnen, et varsti peab toimuma muutus. See ei ole võimalik, et Liidrid lubavad enda territooriumil kellegil omavolitseda nii nagu mina seda teen. Ma tulen ja lähen nii kuidas jumal juhatab ning teen põhimõtteliselt seda, mida tahan. See süstib ka teistesse elanikesse tahtmist reeglitest üle astuda ning seda ei saa juhtkond kahtlemata lubada, kuna tulemuseks oleks anarhia.

Praegu ei oska veel midagi arvata.
Aga seda võin õelda, et sa kirjutad hästi.

Minu arvates kõige paremini kirjutatud jutt selles rubriigis...
tahaks väga edasi lugeda!

Kas sa Metsakas(s) oled kõik selles rubriigi olevad jutud läbi lugenud?

Siia pole keegi väga kaua midagi kirjutanud. :(