Kummitavalt kütkestav

Mingi aeg tagasi kirjutatud kindla ajendita, lihtsalt midagi, mille kirjutasin oma blogisse.

Kummitavalt kütkestav

Aegedel, mis jäävad kaugesse minevikku, oskasin ma unistada. Tol hetkel olin ma kannatlik, uskusin võimatusse ja kergelt naiivne. Polnud just kõige kergem tõdeda fakti, et see, millesse usun, seda ei pruugi olemas olla. Ka pataloogiat loetakse juba iga päeva kohustuslikuks osaks. Kuidas võib öelda, et miski on erand, kui seda siiski kordub ajast-aega? Kunagi on ju nii või naa, miski esimest korda sinu silmapiiril. Võiksime ju teha lõputuid katseid ja võiksin kindlusega öelda, et ükski neist ei sarnaneks teisele. Jah nad võivad olla nagu kaksikud kõrvuti käsikes, kuid nad on samuti erinevad. Seega ei ole olemas mingit ideaalset erinevust või siis kordust. Kõik on eritahuline ja miski muutub. Kas aeg, miljöö või hoopis tujud.

Varasemalt tervitasin uudseid kogemusi alati suure naeratusega. Võib-olla oli see kõige õigem viis olla selle elu üks osa. Ma ei peljanud midagi ega kartnud haiget saada. Lootus sellest, et miski on tasane nagu järve peegelpind, kust sa mulle esimest korda vastu vaatasid, oli suur. Nüüd tekib nende mälestuste vahele suur kivist sein, mille murdmiseks läheb jõudu, mida mul ei ole. Või pole kunagi olnudki. Alustasin müüriladumist ammu ning iga veaga, kasvas see sammhaaval kõrgemaks. Tellinguid üksteise järel ritta ladudes oli ju raske mõista, et neid lahti võtta ei ole enam niisama kerge. Siis nende lahtikakkumisel tundsin end järjekordselt selle pisikese tüdrukuna, kes Sind oli alati oodanud. Meenus mulle aegu, mida meenutades tekkis kohutav lämbumistunne. Sina olid neis uitmõtetes alati justkui kerge viirastus, mida kätte saada polnud võimalik. Sellegi poolest kui näha kõrbes miraaži, ei erista sa seda pettust tõelisusest, kuni hetkeni, mil sa sellele liiga lähedal oled. Ootasin Sind tookord üsnagi kaua, nägin Sind mõnel tänavanurgal või kuskil kohvikus ja tahtsin, et Sa tuleksid minu juurde.

Seega üks õhtu, Sa tulid. Oma noorusega end välja vabandades, võisin öelda, et see oli nagu üks loomulik osa minu elust. Ma ei osanud hinnata seda, et keegi nagu Sina, kunagi mu elus eksisteerib. Meil oli kohutavalt häid aegu. Sinu sõnad, mis ajasid mind kohutavalt naerma, kajavad mu peas siiamaani. Sa oskasid olla lähedal, kui keegi ei suutnud minu vallidest läbi tungida. Justkui lugenud mu mõtteid, voogasid sa nendesse laiali ja tekitasid minusse soojust. Sa oleks võinud olla üks suurepärasem asi mu elus..

Üks hetk Sa kadusid jäljetult. Otsisin Sind igaltpoolt. Kammisin isegi kogu oma elamise läbi, lootsin leida sind täiesti arulagedadest kohtadest. Mõistad? Ma vaatasin isegi kapi sisse ning voodi alla, vaatamata sellele, et kartsin meeleltult mõne kurja tolmukogu väljahüpet. Sind polnud aga kuskil. Võtsin aja maha ning püüdsin Sind mõista. Tegin ma Sulle midagi, et Sa ei tahtnud läheneda mulle isegi hetkeks? Võib-olla istusid Sa hoopis kuskil nurga taga ja jälgisid, kuidas ma piinlen. Ootasin päev ja öid. Oh neid unetuid öid ja kohutavalt suurt ajakulu, mida ma Sinu peale raiskasin. Mingi hetk hakkas see tunduma isegi kohutavalt mõttetu, kuid ma jätkasin ootamist.

Kummitasid mind unenägudes, kuid kui ma oma silmad avasin, tundsin end täiesti üksinda. Oleksin tahtnud kuulda vähemalt põhjust. Miks otsustasid Sa külastada kõiki teisi, aga mitte mind? Teadsin, kuidas Sa armastad inimeste rõõmustamist. Sellegi poolest ei suutnud Sa teha mind õnnelikuks. Kirusin oma kiindumust Sinusse. Olid mingil hetkel mu kinnisiideeks. Nägin Sind igalpool, kuid samas sind ei olnud mitte kuskil. Otsustasin, et lasen Sul minna.

Tagasi naiivsuse rüppes avastan end ootamas ikka veel. Tahaksin kuulda Sinu hurmavat häält, mis minu meeli täidab ülevoolava energiaga. Võib-olla näha Sinu säravat naeratust, mis on mõeldud vaid mulle. Võin olla egostlik, aga Sa olid midagi, mis kuulus vaid mulle. Just..kuulus. Hetkel sooviksin seda, et Sa embaksid mind tugevalt ja ei laseks mul minna ka siis, kui ma rabeleksin. Võisin ju pisikesena kallistada kaisukaru, kuid kahjuks ei saanud ta kõige parimal tahtmisel mind vastu kallistada. Pidin leppima faktiga, et ta on vaid elutu mänguasi, mis allub vaid niidist tõmbamistele. Tegelikuses võisin olla ka mina Sinu labürindi marjonett. Äkki tundsid Sa kohutavat rõõmu, et nägid mind edukana kõiges, mis ei puudutanud täpselt Sind. Suutsid tõmmata mind niitidest nii kõvasti, et vahel hakkas lausa valus.

Soe käepaar ümber minu külmadeks muutunud kalkide käte on nüüd, vaid unustusse vajunud idee. Sinu pead segikeerav teravus, kadus koos Sinuga. Mõnikord tundus, et nägin Sinu jalapaari kõndimas kuskil minu kõrval, kuid Sa ei lähenenud mulle. Hoidsid distantsi ja teed seda ikka veel. Leidus hetki, kus tahtsin ümber pöörata end ja lihtsalt joosta Sinu poole, kuid Sa hajusid järjekordselt. Võisin kihla vedada, et selle reegliteta mängu, võidad igal juhul Sina.

Üritasin toppida Sind kõige sügavamale sahtlipõhja ja mitte kunagi enam välja tuua, kuid sa naasesid ise. Sina olid igalpool minu ümber ja tuletasid ennast kõige vähemvajalikul momendil meelde. Võisin karjuda ja peksta Sind eemale, kuid Sa tulid taas. Sinu pilgus polnud seda maagilisust, vaid selles oli tuim reaalsus. See hall mass, millest eristusin igapäevaselt. Kunagi. Võib-olla olin nüüdseks vaid üks suur osa neist.