Who are we?

Kui keegi teatab teile, et te peaksite teda usaldama, siis on inimese loomuses seda teha. Samas kui keegi teatab teile, et te peaksite muutuma, siis hakkate kahtlema. Miks seda öeldi ja kas see on tõesti vajalik? Kas ma olen käitumise etikettist ja põhimõtete ideaalist tõesti nii kaugel. Inimesed armastavad õpetada teisi. Kohutavalt armastavad, see on lausa nagu kinnisidee, mis tõmbab sind oma köitesse. Olenemata sellest, kui asi nende endini jõuab, siis on nad nagu pimedad keset suurt linnamüra, tajumata ümbrust. Miks? Võib-olla armastame me kõik blokeerida oma teadmised juhul, kui asjad kasvavad meil üle pea. Võib-olla aga kardame tunnistada endale reaalsust ja mõista oma tegude tagajärgi. Teadmatus, tundub tõenäoline väljapääs sellest olukorrast. Sellegi poolest, me kõik armastame teisi õpetada. Arvame, et jagame parimaid teadmisi ja oskame olla alati toeks. Mõned meist on selles rollis suurepärased. Kas see tuleb ka alati kasuks? Võib-olla peaks inimesed vähem usaldama oma otsuseid teiste kätte, sest sama hästi armastame me teisi süüdistada, kui midagi valesti on. Esimese asjana vaatame kõigile teistele näkku ja nõuame vastuseid. Tegelikult pruugib aga asi olla meis endis. Teine äärmus on aga probleeme enda õlgadele nõuda siis, kui need seda ei vaja. Igal juhul on kuldse kesktee olemasolu hädavajalik. Siiski alateadlikult kui meile midagi rääkidakse, siis hakkame seda salaja järgima. Võimalik, et mitte kohe, kuid kuidagi ikka. Kui sulle öeldakse, et oled liiga kiinunud, üritad inimesi eemale tõugata. Teatatakse, et teed liiga palju teiste jaoks, üritad tagasi tõmmata. Siiski oht on kalduda suure rapsuga ühest otsast teise. Kaalukaussi hoida perfektselt kaalutuna on pea võimatu. Siiski me üritame end parandada. Päevast-päeva, kuni keegi teatab, et kõik on hästi. Kahjuks on mul aeg teid kurvastada: ideaali pole olemas. Andke endast parim, kuid ärge kaduge vanade vigade maailma.