Uus elu, uus lehekülg

,,Elu on ilus, kui sa oskad seda elada'' mõtlesin ma.
,, Nii ju öeldakse. Ning ma oskan seda elada, kuid... mured ei kao ka siis.''
Ma otsustasin oma elus uue lehekülje pöörata. Kõik pidi hakkama minema hästi. Ma kolisin uude linna, sain uue korteri ning töökoha. Kõik oli hästi. Kõik oli kohe väga hästi. Ma sain uued sõbrad, raha uute riiete jaoks. See oli minu uue elu ilus algus. Kuid miski pole põhjani ilus.
Niisiis, ühel päeval kui tööle sõitsin, panin tähele et üks auto sõitis kogu tee minu taga. Ma arvasin, et see on kokkusattumus, kuna autodega tuli ju tööle veel inimesi. Kuid kui ma järgmist tellimust kohale viisin nägin seda autot jälle. Seal sees istus mees, päikseprillid ees. Ma ei osanud midagi halba arvata, sest päike paistis ja oli väga ilus päev. Liiga ilus, et halvale mõelda.
Aga ega see ei tähenda, et halba ei ole...

Hetkel on see lühike, aga tahan teada kas siiani meeldib, kui meeldib siis teen ilusa järjeka. :) See on ühest täiskasvanust - tahtsin proovida midagi uut. :)

No siis on tore et meeldib, proovin edasi teha ja loodan et läheb hästi!

Kirjuta aga edasi, kallis.

2. osa

Kui ma tööle tagasi sõitsin, nägin seda autot jälle! Nüüd olin juba hirmul, sest kokkusattumus see küll ei olnud. Sõitsin ühte vaiksemasse kõrvaltänavasse, tahtes näha kas mees järgneb. Ja... ta ei sõitnud kõrvaltänavasse sisse, kuid jäi nurga peale seisma ja lülitas auto mootori välja. Sõitsin autoga nii kaugele, et sain teda vaevu näha ning lootsin, et tema mind üldse ei näe. Ta võttis binokli välja ja vaatas läbi selle midagi. Ma ei tahtnud enam seda mängu kaasa teha ja sõitsin vaikselt minema.

Koju jõudes mõtlesin põhjalikult läbi, kes võis see mees olla. Kuna olid tal ju prillid ees, ei olnud ma kindel kes ta oli. Järsku... hakkasin ma aimama, kui tõesti, siis võib see olla ainult minu eksmees. ,,Kas tõesti ei ole ta minust siiani üle saanud? On see võimalik?'' Ma olin hämmeldunud. Kuid mul ei olnud enam palju aega mõelda, sest töö ootas tegemist. Telefon helises ja juba ruttasingi jälle autosse, kinnitasin turvavöö, mõtlesin veel hetke ja järgmine hetk leidsin ennast juba keset käratsevat keskpäeva, mis vajus siiski juba õhtusse. Jah, mul olid käed-jalad tööd täis tõesti vist liiga tihti, kuid ärinaise ja disainerina on see täiesti normaalne. Õnneks, ma armastasin oma töid, kuigi disainer olin rohkem hobikorras. Kui tööpäev läbi sai, suundusin koju, väljas oli pime, mu pea hakkas valutama ja südamelöögid kiirenesid. See oli hirm, hirm selle ees, et kohtan veel seda meest. Parkisin auto kiirelt ära ja läksin trepikotta, kõndisin trepist üles. Jõudsin enda korrusele, ja ma ei uskunud seda, ma ei uskunud seda vaatepilti mis ma nägin. Mu korteri uks oli lahti murtud. Ma ei julgenud sisse minna, kuid lõpuks läksin. Pilt mis mulle avanes oli šokeeriv. Ma arvasin, et toad on sassi pööratud ja asjad lõhutud, kuid... kõik oli oma kohal. Ma sulgesin seestpoolt ukse ning läksin kööki. Laua peal oli karp ning kimp roose. Seal juures oli kaart. Kaardile oli kirjutatud: ,,Kallis Charlotte''...

Paigutus võiks parem olla.:)

Lühike. Tee kasvõi kauem, aga kirjuta rohkem.
Kuidagi kahtlaselt nutikas minategelane, et kohe aimas, kes see roolis istuja täpselt oli.
Kuidas ta aru sai, et korteriuks oli lahti murtud? Läks korrusele ja juba nägi? Ja kui veel pime oli?

Aga ega ma ei ole superhää kirjutaja niiet no, täitsa okei oli.. :)

Ta aimas, sest ta ju tunneks oma eksmehe ära, ega päikseprillid niipalju ka ei varja.

Korteriukse lahtimurdmisest on ju lihtne aru saada? Uks on lahti, ja lukk on ära murtud. Kui on pime, siis tavaliselt läheb trepikodades valgustus põlema.

Aga muidu aitäh kriitika eest, lihtsalt selgitasin.

Ee, minu trepikojas küll ei lähe..

3. osa See tuli nüüd pikem

,,Kallis Charlotte, ma olen kindel, et oled juba märganud, et ma sind jälitanud olen. Palun sellepärast vabandust, aga kui ma sain teada et sa oled siia linna kolinud, siis ei pidanud ma enam vastu. Olgu, ma ütlen lühidalt. Ma armastan sind. Ma tean et ma olin enne lausa koletis, kuid ma olen muutunud. Ma käin psühhiaatri juures ja ei joo enam tilkagi. Ma olen muutunud ja ma armastan sind endiselt. Vabandust et uksega nii läks, selle parandan ära. Ma olen nüüd firmajuht, niiet raha on mul piisavalt. Igatahes, mu kirja mõte oli see, et öelda sulle, Charlotte, ma armastan sind ja ei suuda enam ilma sinuta elada. Vasta mulle.''

Kui ma selle kirja olin läbi lugenud, tundsin kergendust, kuid ma ei teadnud miks. Kas ma tõesti lootsingi, et ta armastab mind endiselt? Ma ju vihkasin teda! Ma olin segaduses, suures segaduses. Ma tahtsin ju alustada uut elu! See pidi olema minu uus elu. Aga ikka suudab see sama mees minu elu pea peale pöörata.,, Kuidas ta mu üldse üles leidis?'' Mu pea oli suuri ja raskeid mõtteid täis.

Ilma, et ma oleks märganudki, oli kuu juba taevas ning oli hiline õhtutund. Ma tegin endale teed ning pugesin voodisse. Kuid magama ei suutnud ma ikkagi jääda. Ma mõtlesin. Ma mõtlesin kaua.

Hommikul, kui äratuskell helises, olin ma rampväsinud. See tuli sellest, et ma eelmisel õhtul und ei saanud. Ma mõtlesin, kas vastata mehele, kes kunagi oli olnud kohutav inimene, kuid ometigi nüüd kirjutas sellise ilusa kirja. Jah, see kiri liigutas mind. Kuid ma lihtsalt ei suuda otsustada, mida teha. ,,Kas vastata talle? Kas öelda, jah, ma armastan sind ka! Või saata ta pikalt ning minna oma eluga tõesti edasi. Oli ju ometigi ta mulle niipalju haiget teinud. Kuid tundus tõesti, et nüüd oli ta eluga järjepeale saanud.'' Ma ei suutnud otsusele jõuda. Alles nüüd taipasin, et köögis laua peal oli ju ka karp. Enne olin suures hämmingus selle avamata jätnud. Läksin kööki ning vaatasin karbi sisse. Seal oli karp komme, ning kaelakee. Peab möönma, et see kee oli tõesti väga ilus - see oli hõbedane ning sellel oli minu nimetäht C.

Kuid mul ei olnud kauem aega keed imetleda, sest juba pidin seadma sammud tööle. Läksin õue, parklasse ning sõitsin minema. Mind jälitavat autot ei tulnudki. ,,Võib-olla tahtis mu eksmees teada saada, kus ma elan ning sellepärast jälitas mind?'' Ma olin mõtetega endiselt tema juures. Mul polnud aimugi kuidas ma tööl niimoodi hakkama saan. Kuna oma iseloomu poolest olen vähe mõjutatav, siis olin endas natuke kohkunud. Ma olin suures meeltesegaduses.

Tööl oli samuti hullumeelne päev. Mulle tundus, nagu kõik teaksid mis mul mõtetes on. Mul oli halb olla. Ma tundsin, et ma jään vist haigeks. Mõne tunni pärast olin kindel - ma olen haige. Ma ei suutnud enam tööd teha, seega pidin ülemuselt küsima luba, et minna koju. Mul on õnneks küllaltki meeldiv ülemus. ,, Hoia ennast!'' ütles ta.

Kui ma hakkasin ära minema, pidin palju paberitööd koju kaasa võtma. Õigemini ei pidanud, kuid ma arvasin, et mul on piisavalt jaksu, et vähemalt kodus natuk tööd teha. Kui ma oma paberid kätte võtsin ning ukse poole kõndima hakkasin, tuli mulle vastu Steven. Ta töötab minuga samas osakonnas ja ta on tore inimene. ,, Miks sa kõik need paberid kaasa võtad?'' küsis ta.

Ma rääkisin talle, et olen haige ja lähen koju. Ta lubas mind mõnikord vaatama tulla. Ma olin selle üle õnnelik.

Kõndisin mööda koridori edasi ning läksin välisuksest välja. Istusin autosse ning panin paberid kõrvalistmele. Käivitasin auto ning sõitsin kodu poole. Nagu tavaliselt, oli jälle ühes peatänavas ummik. See tuututamine pani mu pea veel kõvemini valutama ning mul oli tõeliselt halb olla. Kuid vähemalt olin oma eksmehe hetkeks unustanud.

Ma mõtlesin Steven'ile. Ta on tõesti tore inimene. Ja töö kohapealt - ta on äris ja sellega seonduvas täielik professionaal.

Lõpuks sain ummikust välja ning varsti olin kodus. Mul oli halb olla. Tegin endale suure vaevaga tee valmis. Ning siis kukkusin voodisse. Ma lebasin seal mitu tundi, puhkasin. Pärast oli mul parem olla. Tee oli ära jahtunud, sest ma olin magama jäänud.

Nüüd hakkasid mured jälle meelde tulema. Kuid Steven oli need mõneks ajaks mu peast pühkinud. Temaga koos olles olin ma õnnelik ja rõõmus. Ta tegi alati nalja ja oli džentelmen.

Mu pea hakkas jälle rohkem valutama ja mul oli kohutavalt halb olla, niiet ma otsustasin voodisse minna. Tööd teha ma ei jõudnuki. Ma vajusin kohe sügavasse unne...

Naughty, meil peab käsitsi vajutama, mitte ei lähe automaatselt..

Täitsa OK osa oli, midagi pole öelda. :)

Voah! See viimane osa oli suur areng! :)
Väga jutustav on... tegevus on natukene üheülbaline: muudkui käib autoga sõitmas.
Aga ei saa öelda, et paha oleks. :)
Lihtsalt võib-olla natukene konstrueerivamat tegevust oleks vaja. :) Kuigi asi juba liigub sinnapoole! :)

Meil on trepikojas ka vajutamisega. Aga kodus esikus on liikumisanduriga. Nii paganama mugav.

Aitäh kõigile! Tegelen juba järgmise osa kallal ja proovin teie soovitusi arvesse võtta. :)

Nonii... Esimesed kaks osa olid nagu appike kui lühikesed, kolmas osa oli juba väga korraliku pikkusega.
Sisu poolest... Ma ei oskagi nagu midagi öelda. Võiks rohkem tegevust olla, rohkem tegelasi, rohkem dialoogi...
Samas sa oled 11. Nii noor... Ma põhimõtteliselt alustasin sama vanalt...
Igatahes mulle meeldib, et su jutt pole lapsik. Teksti poolest on kõik väga hästi.
Et jah, lase aga edasi

Täna tuleb arvatavasti uus osa. Siin on juba rohkem dialoogi ning ma arvan ka, et rohkem tegevust.

4. osa
Öösel ärkasin ma mitu korda, sest mul oli nii halb olla. Võtsin rohtu, et peavalu vähendada. Muidu ei oleks ma saanud edasi magada.

Hommikul oli juba tunduvalt parem olla. Sõin hommikuks kolm võileiba ning jõin kohvi, seejärel läksin arvutisse, et töömeilid üle vaadata.
,,Aga mida öelda talle? Mida öelda mehele, kes minuga nii kohutavalt oli käitunud?'' Ma ei arvanud, et see valik nii raske on. Aga igatahes, oli mul väga halb olla. Järsku helises uksekell.
,, Hei, kuidas sa ennast tunned?'' ütles ta ja astus uksest sisse. See oli Steven.
,, Ah, pole viga midagi. Tavaline viirus, küll varsti läheb üle'' laususin mina. Steven ulatas mulle lillekimbu, ning koti täis toitu. Kui ta seda üle andis, puutusid meie käed kokku. Steven ehmus:
,,Oi... Su käed on ju nii kuumad! Sul on väga kõrge palavik!'' ,, Ah, ei ole mul häda midagi.'' laususin mina, tahtes varjata tõsiasja, et mul oli tõesti väga halb olla.
,, Tead sa, kui suur su palavik on?'' küsis Steven väga murelikult. ,, No täpselt ma ei tea...'' sõnasin mina.
,, Olgu, igatahes ma helistan kohe arstile. Sul on väga kõrge palavik ja see on ohtlik, Charlotte!'' teatas Steven. Ja siis see juhtus - ma minestasin. See oli esimene kord minu elus, kui ma minestasin.

Kui ma ärkasin, olin ma juba haiglas. Minu lähedal askeldas üks medõde. Kedagi rohkem ma ei näinud. Kui õde mind nägi, tuli ta minu juurde ja küsis kuidas ma ennast tunnen. Ta küsis minult veel igasuguseid küsimusi, mille vastustest mul kahjuks aimugi polnud.

Mõne aja pärast astus Steven palati uksest sisse. Minu tuju tõusis ja süda hakkas peksma. Ma ei teadnud miks ja selletõttu olin ma natuke ebalev. Steven küsis:
,, Kuidas sa ennast tunned, kaunitar?'' ,, Kaunitar ?!'' mõtlesin ma. Kuid siis vastasin talle vaiksel häälel:
,, Pole viga, kuidas ma siia sattusin?'' ,, Sa ei tea? Sa minestasid, see tuli sinu haigusest ja kõrgest palavikust.'' seletas Steven. ,, Ma minestasin ?! Ma pole kunagi varem minestanud...''olin ma hämmeldunud. Mõne hetke pärast astus arst uksest sisse. Tal oli rõõmus nägu peas, kuid see tundus teeseldud. ,, Mis minuga on?!'' küsisin ma arstilt, pisut liiga nõudvalt.
,,Sul on õnneks kõigest kõrge palavik ning mitte midagi tõsisemat. Kuid sa pead ennast hoidma, kui sa tunned ennast halvasti, siis ära mängi enam tugevat, sest see lõppeb halvasti nagu täna ka nägid. Igatahes sa võid nüüd koju minna ja võta palavikualandajat. Teavita meid, kui sul läheb hullemaks ning kui sa terveks saad.'' rääkis arst. Niisiis, seadsin sammud kodu poole. Steven ei teadnud, et ma juba lähen. Kui ma olin juba õues ning valmis oma jalutuskäiguks koju, kuulsin, kuidas Steven hõikas:
,, Oota, kuhu sa niimoodi lähed. Ma viin su koju!'' Mulle sobis see, sest olin endiselt päris haige.

Kui me olime mu kodu ukse ees lausus Steven: Nojah, mis siis ikka. Mine nüüd puhkama ja kui lubad, siis ma tuleks veel sind vaatama, näiteks homme?'' Ta keeras selja ja hakkas trepist alla minema. Ma tundsin, et on kohatu teda lihtsalt peale tema suuri pingutusi minema saata, ning seega ma hüüdsin talle: ,, Oota, tule minu juurest läbi. Ma pean sind ju ometigi tänama, et sa mu eest nii hästi hoolitsed. Tuled?'' ,, Olgu siis.'' vastas Steven.

Me läksime Steveniga tuppa ja ta tegi mulle teed. Me panime teleka käima ning vaatasime seda mõnda aega. Mul oli nii halb olla, kuid rohkem, oli mul piinlik. Steven ju ometigi ütles, et ma ei tohi oma haigusega naljatada.
,, Kuidas ma sain nii rumal olla?!'' mõtlesin ma.

Mõne hetke pärast oli Steven'i käsi juba ümber minu kinni võtnud. Mul hakkas soe ning mõnus. Steven võttis minust veel tugevamini kinni ja lõpuks kallistas mind. Ta lausus: ,, Charlotte, ära enam niimoodi tee.'' ,, Mismoodi?'' küsisin mina kohmetult. ,, Ära enam kunagi niimoodi lase juhtuda, ma hoolin sinust liiga palju, et sind kaotada.'' lausus Steven malbelt. Ma olin sõnatu, kuid taipasin siis, et sellisel hetkel ei lähegi sõnu vaja. Ma vajusin õrnalt tema kaissu ning mul oli väga hea olla.

Kui ma olin sellest soojuse ja õrnuse joovastusest juba kergelt välja tulnud, sain aru mis oli juhtunud - me olime armunud. Kui ma seda taipasin, oli Steven mind endiselt enda kaisus hoidmas.

Järsku tulin ma maa peale tagasi ning laususin Steven'it kergelt minema lükates: ,, Ei, ma ei saa seda teha. Mitte veel.'' ,, Miks? Mis selles halba on?'' küsis Steven.
,, Tule siia, ma näitan sulle midagi.'' ütlesin ma ning juhatasin Steven'i tagasi kööki, kus oli minu eksmehe kiri. ,, Vaata, selle kirja saatis mulle mu eksmees. Ta kirjutab siin, et armastab mind ja nii edasi. Ta on mind jälitanud ning ta murdis mu korterisse sisse.'' rääkisin ma.
,,Miks sa seda mulle praegu näitad?'' küsis Steven ning hakkas mind tagasi elutuppa juhatama.
,, Steven! Ah... Ma loodsin, et sa ei ole nagu kõik teised mehed! Ma loodsin, et sa oled eriline, et sa ei hooli ainult voodis amelemisest ja naiste ära kasutamisest! Aga siiski on kõik mehed samasugused! '' karjusin ma tema peale ning olin nutma puhkemas.
,, Charlotte! Ei! Ma ei tahtnud seda! Charlotte, kuula mind! Ma tahtsin sind ainult lohutada! Anna andeks!'' anus Steven.
,, Olgu, ma annan andeks. Ma olin ise ka liiga äkiline... Aga saa aru, et ma ei ole selleks valmis. Ma ei tea mida mu eksmees minust tahab. Ta on kõigeks võimeline! Kui ta meid koos näeks... Oh, ma ei taha selle peale mõeldagi.'' rääkisin ma vaikselt. ,, Ma saan sinust aru, Charlotte. Tule nüüd siia, sa pead puhkama. Ja unusta mured praegu ära. Sinu ainus mure, on sinu haigus.'' ütles Steven lohutavalt.

Läksime käest kinni hoides vaikselt jalutades jälle elutuppa ning istusime diivanile. Tekkis piinlik vaikus, kuid see oli ka nauditav. Mõne hetke pärast ütles Steven: ,, Charlotte, ma tean, et sa ei taha kiirustada ja nii edasi, aga ärme siis kiirusta, lihtsalt oleme ja naudime hetke. Hetke koos. Sa ei saa jääda oma eksmehe pärast muretsema. Sina meeldid mulle ja mina sulle. Ning keegi ei saa meie suhet takistada! Lihtsalt oleme, ja naudime. Kui sulle nii on parem.'' Tema sõnad olid kui välk selgest taevast. Kuid see oli nii ilusti öeldud, et mulle tekkis silmanurka isegi pisar. Steven märkas seda kohe, ning küsis: ,, Miks sa nutad, kas ma tegin midagi valesti?'' ,,Ei, kõik on hästi. Kõik on suurepäraselt, ning ma tahan, et see hetk kunagi ei lõppeks.''
Kõik oligi lihtsalt nii hästi. Mina, Steven. Meie. Ma olin nii õnnelik. Ma ei suutnud uskuda, et üks mees võib tõesti selline olla. Ma ei suutnud uskuda, et üks mees võib olla nii kannatlik, malbe, lohutav, heatahtlik, tore ning hoolitsev. Ta oli kui kingitus. Kingitus minu igavasse ja halli ellu. Ma olin kui uuesti sündinud, ma tundsin kordki sellist õnne, mille nimel oleksin kõigeks valmis. Mul oli nüüd Steven, ja Steven'il mina. Siit algas meie lugu, ning oma eksmehe, olin vahepeal juba nii muuseas pikalt saatnud, ning ma otsustasin talle seda iialgi mitte andestada. Sest nägin, milline võib üks õige mees tegelikult olla.

Ma ei saa aru miks taandridasid ja kaldkirja ei tulnud ?!

Taandridu siin minu arust ei saagi. Ja... kas sa tegid wordist copy ja paste ja siis postitasid? Kui wordis taandrida on, siis siin see ei loe. Sa pead teksti ära märkima (siniseks tõmbama) ja siis sellele viltusele I tähele vajutama kasti kohal. (B, Boldi kõrval olev I, Italic).
Või siis selle asja ette, mida kursiivi tahad, [i] panema ja siis selle soovitud kursiivi lõppu [ /i] panema. (Ilma tühikuta.)

Osa... *kratsib kukalt*
Seep. Kõik läks nii kiiresti ja vahepeal pani isegi turtsuma... Samas oli tore näha tegevust ja otsekõne. :)

Aga eelmises osas tuli küll copy ja paste'iga kaldkiri.. :/
Aga jah, miks osa turtsuma pani? :))

Tuli? :O Huvitav... aga kui tahad kindlalt kaldkirja, siis pane italicusse. ;D

Sellepärast, et... Selle sisu. (Kirjutamine oli päris hea.)
Kas rate eksisteerib veel? Igastahes... seal olid alati need veidrad... imalad ja ebareaalsed jutud. (See osa polnud nii hull. )
Mis turtsuma ajas, oli see kiirus... Naine haige, siis kutt, kellega sa pole eriti suhet arendanud... tuleb ja viib ta haiglasse, kust ta saab kohe koju praktiliselt ja siis nad on juba armunud. See, kuidas Carlotte talle tõtt rääkis, oli hea: reageering jälle natukene seep... Et otsustagu nüüd ära, kas asi on hea v halb.
Ja see voodis aelemise jutt tuli väga lampi minu jaoks... selline... lapsik pilt tuli silme ette.

Nii et kirjutamine: hea.
Sisu: jeah... Selles oli häid aspekte, kuid üldiselt... meh. (A)

Loodan, et see tuju liiga alla vedanud, (A)

Tänan. :)) Mõtlesin kas panen selle amelemise, kuid siiski panin. :) Sest Charlotte oli nii vihane, et ta ütles selliseid asju.
Ja selle Steven'iga (niiöelda) olid nad varem juba tööjuures suhet arendanud. :) Ja ta ei viinud teda haiglasse, arst tuli järele. Kuid jah, ma ei öelnud seda siin =)