Julge öelda ei.

Igatahes, kui te seda loete, siis olge nii kenad ja avaldage arvamust ka.

Istun ihuüksinda mere ääres laial lamedal kivil. Minu seljataga kõrguvad vanad väärikad puud, ümberringi laiutab vesi. Taevas mere kohal on sombune, kuid ükski pilv ei liigu. Täielik tuulevaikus.

Viskan koni olematutesse lainetesse. Kurat! Hakkas sul nüüd parem?! Ei, ei hakanud. Kirun end mõttes. Mõned kuud tagasi..., oleks ma ainult vanematelt natukene mõistust pärinud! Tahtejõudu! Ma lubasin iseendale. Nii enne esimest, kui ka pärast seda.

Päike paistis, linnud laulsid ja viimase kooliveerandi lõpp oli peaaegu käega katsuda. Suurel vahetunnil kogunes poe taha tavaline kamp nikotiinisõltlasi. Mida mina seal tegin? Ma vihkasin suitsetamist, heitsin seda teistele alatasa ette. Ometi seisin sel päeval nendega seal, lihtsalt vaatasin pealt, sest tagasiteel poest klassiruumi sattusin klassikaaslaste otsa, kes suitsetama suundusid. Mind haarati kaasa.

„Võtaa-aa-aa!“ sirutus naerva Heleni käsi minu suu juurde. Raputasin juba sajandat korda pead.“Mida sa ikka niisama seisad siin?“ toetas Triin meie ühist sõbrannat. No hea küll, ainult üks, mõtlen. Et tõestada endale, kui vastik ja vale see on. Et ma olen koguaeg õigesti arvanud. Kummardusin ettepoole ja tõmbasin ühe mahvi. Mitte midagi erilist. Tõesti, mitte midagi.

„Eei, mitte päris,“ teegi Mikk tähtsa näo pähe. Umbes selline näeb välja meie ajaloo õpetaja, kui ta mingi andeka lausega välja tuleb. „Kui sa tõmbad, siis hinga üks sõõm õhku peale, neela see alla.“ Kõik vaatasid ootusärevalt mind. Jaa, eksole lõbus. Turtsatasin naerda ja proovisin uuesti, no mida see muutma peaks? Kurgus kipitas ja valus oli. Köhatasin paar korda.

„Vastik,“ teatasin siis grimassiga ja nentisin mõttes rahulolevalt, et ega ma palju mööda ei pannudki.

„seda esimesel korral,“ vastati mulle ja läksime edasi tavaliste, argipäevaste teemadega, nagu ükskõik kus mujal. Ma enam ei proovinud. Teised midagi ei öelnud.
Kui ma poleks seda esimest mahvi seal teinud, siis kas ma oleksin järgmisel korral sellest hoolimata proovinud?

Suitsu ma ei teinud, aga alkoholiga tegelesin vahetevahel küll. Samas, ikkagi olin ma purjus kordi ja kordi vähem kui minu sõbrad. Jah, ma saan neid sõpradeks nimetada, ja väga headeks sõpradeks, siiamaani. Nende ainsad pahed minu silmis olidki suitsetamine ja vahel ka liigne alkohol.

Igatahes oli suvi juba alanud, sõbranna pidas sünnipäeva. Te teate küll, mida me seal tegime. Ma üldsegi ei salga seda. Aga mitte liiga hullusti, kõik jäid ellu ja midagi hullu ei juhtunud. Istusime lõkke ümber ja naersime. Mikk koukis taskupõhjast välja suitsupaki ja jagas selle tühjaks. Ka minu kätte sattus üks sigraet. Kuna ma olin alkoholi mõju all ja tavalisemast lõbusamas olekus, ei andnud ma endale eriti aru ja olin kindel, et see jääb nüüd küll viimaseks korraks. Pigistasin silma kinni ja lubasin endale. Aga see ei jäänud enam kaugeltki mitte viimaseks. Sel päevalgi polnud see mitte ainult esimene. Eks sealt sõltuvus tekkis.

Ja lahti ma sellest enam ei saanud. See kasvab, ainult kasvab. Viimasel ajal juba üle pea.Palun teid, kui keegi kunagi peaks teile pakkuma, siis ärge mõelge „et see on esimene ja viimane“ vaid lihtsalt jääge endale kindlaks ja öelge ei. Ma tean täpselt, kui palju see minu tervist rikub, aga ma ei saa jätta.

Samas ma ju tahaksin, kohe väga kõvasti tahaksin. Võtan jakitaskust oma varud ja vaatan neid. Tekib tugev soov nad vette visata, aga miski hoiab mind tagasi. Pistan nad lihtsalt teise taskusse ja tõusen püsti. Kurat! Virutan jalaga vihaselt vastu maad. Raudselt uurin nüüd järele, kas apteegist igaüks plaastreid kätte saab ja hakkan tõsiselt mahajätmisega tegelema!Jah!

Tõrjun kõrvale mõtte, et olen seda endale juba kümneid kordi lubanud.

Oi raisk tüdruk, sul on probleem...
Mul on sust väga kahju

ma ise suitsetasin passiivselt 7 aastat (kuni 9-aastaseni), kuna vanaisa oli raskustes (kopsuvähki suri kah). Ega sa vesipiipu tee?

On probleem, tänud, et kaasa tunned, vist.

Ei, vesipiipu ei tee. Muidu pmst ma olen nö sünnist saati passiivselt suitsetanud. isa teeb.

mina ei ole võlts, krt mul vana-vanaisal oli ka suitsetamisest südamepuudulikkus,
vanaema läks ka ära pooleldi suitsu pärast

Mul pole suitsetamise pärast poolt suguvõsa ja ma tegelikult olen näinud tüüpe kes ei suuda maha jätta. Õudne

Mahajätmine on siiski võimalik. Mul klassivend suutis suht raskest sõltuvusest välja tulla. Leia endas see (tahte)jõud. väga aitab mõni asendustegevus.

(nicoreti nätsud on 96.- pakk, nii et kallis lõbu)

tegelikult pole see jutt päris sõna-sõnalt minust, nii igaksjuhuks mainin. ja ma ei arvanudki, et sina võlts oled, noh, lihtsalt enamus inimesed nagu ütlevad, et kahju, aga mõtlevad, et haha, järgmine nikotiinisõltlane. Sm, et aitähh sulle Et läbi viitisid lugeda jm :)

'tähh. Tunnen lihtsalt jubedalt muret.

PS jube reaalne jutt (brrrr)

Mul sama jama. :/ Tahaks maha jätta, eks, aga mul ei ole piisavalt tahtejõudu. Ja vahel mõtlen üldse, et mida see paar suitsu päevas ikka teeb. Aga tean, et teeb.. Raske on. Vesipiibust ma ei loobu

Okei, natuke mitu kuud hiljaks jäänud, aga mis siis, aitähh ütlen ikka : D.
Minul on korras nüüd (: