Lühijutt, mille ma saadan siis see aasta omaloomingu konkursile :) Aeg iseendale
Laman keset rohelist suurt aasa. Tunnen, kuidas rohukõrred torgivad mu nahka ning täpselt keset taevast paistev ere päike sunnib mind silmi kissitama. Ilm on lihtsalt nii vapustavalt soe, et ma tahaksin visata seljast oma siidikleidi ja nautida seda kuuma tuult, mis õrnalt, iga natukese aja tagant üle minu puhub. Rohutirtsud siristavad ja linnud laulavad. Tõeline suveilm. Kõikide elusloomade päevatöö käib täies hoos ning ma lihtsalt leban seal, nende keskel. Hingan sügavalt sisse värsket õhku ning olen õnnelik. Lihtsalt õnnelik. Naeratan endamisi ja sulgen õrnalt, aeglaselt silmad. Üritan ennast mitte liigutada. Kuulan neid imelisi loodushääli, mis justkui kutsuksid mind endaga kaasa. Kujutan korraks ette, et ma olen kits. Üks graatsiline kits, kes kepsleb üle aasa ja otsib süüa. Tunnen, kuidas mu rind tõuseb iga hingetõmbega ning seejärel langeb. Tõuseb ja langeb. Oleks mul vaid võimalik jääda siia elama ja lihtsalt olla. Olla oma elupäevade lõpuni ning surra siin, jalustrabavalt ilusal aasal. See on minu aeg. Kvaliteetaeg.
„Kus sa oled?“ kuulen kellegi imepeenikest ainulaadset häält.
Tahaksin talle vastata, kuid see hämmastav hetk ei luba mul seda teha. Liiga ilus hetk, et seda rikkuda paljalt millegi ütlemisega. Liiga ilus hetk, et ennast isegi liigutada. Tunnen omaenese keha all, kuidas rohukõrred sahisevad ning õrnad sammud jooksevad minu poole. Korraks jääb nii vaikseks, et ma ei kuule iseenese hingamistki. Kummaline. Avan ettevaatlikult silmad, et päike nendele liiga ei teeks. Mulle vaatab üle pea vastu heledapäine tüdruk.
„Siin sa oledki,“ sõnab ta hiirvaikselt hingeldades.
Tõusen istuli ning vaatan ümberringi. Kõik on nii värviline. Minu kehakuju on jätnud erkrohelisele maapinnale jälje. See nagu karjuks, et mina olin siin! Vaatan lapse silmadesse. Helesinised. Tüüpiline. Kuid ma vaatan teda sellise pilguga, millega ma pole seda iial teinud. Tema silmades on midagi palju sügavamat kui helesinine värv. Juuksed on tal blondimad. Tema näos ei ole ainult lapselikult siidjas nahk, vaid sinna on tekkinud pisikesed tedretäpikesed. Ja tema huuled on roosakamad kui kunagi varem.
„Kas lähme?“ küsib väike plikatirts, katkestades mu mõttelõnga, vaadates ise silmapiiril oleva kurjakuulutavalt musta metsa poole.
Pööran ka oma pilgu sinna. „Kuhu?“
Mu hääl on mulle võõras. Kui ma kuulaksin ennast kõrvalt, ei saaks ma aru, et see mina olen.
„Emme ja issi juurde,“ sõnab tüdruk pead minu poole tagasi pöörates. Näen ta pilgus nii palju lootuskiiri, mis tahavad mind enesele teadmata nutma ajada, kuid ma ei tea miks. See on liiga ilus.
Tõusen püsti ja silun oma maani siidikleiti, millel on sinist ja punast tooni lillemustrid peal. „Jah,“ vastan talle napisõnaliselt ja võtan ta tillukesest käest kinni. See on higine...
...Ärkan puidust voodis. Katsun oma otsaesist, mis on kaetud külma higiga. Tunnen ära need vanad hallid seinad. Vaatan oma kõrval voodisse. Tüdruk unenäost. Tema tedretäpid on kadunud nind juuksed ei ole enam nii lausblondid. Lükkan eemale pruuni tuhmunud teki ning astun voodist välja. Lasen silmadega üle toa. Loen mõtetes voodeid kokku. Kaheksa. Astun vaevu kolm sammu ning ma olen valge akna juures. Värv on juba aknalaualt koorunud ning ma nokin seda vaikselt edasi, kuigi ma tean, et ma saan selle eest riielda. Õues sajab vihma ning terve taevas on kõige jubedam hall, mida ma oma elus näinud olen. Ilu ei eksisteeri enam. Vastu tahtmist poen ma tagasi voodisse, mille linad on juba külmaks läinud. Näen, kuidas minu kõrval voodis lebava tüdruku silmad aeglaselt avanevad.
„Miks sa üleval oled?“ küsib ta unise häälega. Ta hääl ei ole ka selline nagu unenäos. Ta hääl tundub palju täiskasvanulikum, kuigi ma tean, et ta on alles viie aastane.
Ma ei vaevu talle vastama. Pööran oma pilgu lakke. Näen millised hallid ämblikuvõrgud seda katavad. Huvitav, kas elu oleks kergem, kui ma oleksin ämblik.
„Mis sa arvad,“ alustab tüdruk mõttelõnga ning ma pööran kuulamiseks pea tema poole. „Kas meie saame ka omale kunagi emme ja issi?“
Lastekodu. Siin käib harva inimesi. Just neid inimesi, kes tahaks korraga nii mind kui ka teda. Näen jälle neid lootuskiiri tema silmis, kuid seekord ei ole mul tunne, nagu ma tahaks nutta, vaid enesele teadmata ma nutangi. Üks suur soolane pisar jõuab mu huuleni ning ma püüan selle oma huulega kinni.
Keeran tüdrukule selja ja tõmban teki ninani. „Ma loodan.“
Tunnen kuidas uni võtab mu silmade üle võimust ning ma soovin kõigest väest, et ma saaksin minna tagasi oma aega...
Pealkiri: Aeg iseendale 
1/4/2012, 19:57
