Desire of the Soul

Mul on üks väga häbelik kirjutajast sõber...
Poiss, 18.
Ja siin on tema katsetus üle pika aja.


I osa

,,Kuidas ma küll sellisesse jamasse sattusin...’’ pomises Priit kuuldamatult, kui rusikas teda vastu nägu tabas. Ta kukkus istukile ning hoidis kätt oma põse vastas, tundes õrna veremaiku suus. ,,Ma ju ainult proovisin seda tüdrukut aidata...“ Ta vaatas kolme mehe poole, kes tema kohal kõrgusid.

,,Sa maksad selle eest veel,’’ ütles esimene karedal ja madalal häälel. ,,Kuidas sa julged minu ja mu poiste lõbu niimoodi ära rikkuda?’’

Priit ohkas õrnalt ning ei pööranud enam nende meestele mingit tähelepanu. Las nad karjuvad kuni maha rahunevad. Tema polnud midagi valesti teinud. Nemad olid proovinud endast kaks korda nooremat tüdrukut kaasa tirida. Ta oli ainult proovinud aidata, kuid selle eest oli tüdruk lihtsalt jalga lasknud ja tema tule alla jäänud.

,,Kuula, kui sinuga räägitakse!’’ karjus esimene vihaselt ning lõi Priidule jalaga kõhtu. ,,Sa peaksid austama endast vanemaid, poiss!’’

,,Jajah, mida iganes, kas te lasete juba jalga?’’ mõtles Priit tüdinult ning hõõrus käega oma kõhtu, mis nüüd valutas. ,,Mul on kahju seda öelda, aga austus on tänapäeval ülehinnatud, mu kallis seltsimees,’’ lausus Priit siis mesimagusal häälel ning vaatas naeratusega meestele näkku.

,,Sa igavene-!’’ hakkas teine mees karjuma ning tõstis oma rusika, kuid karjatas siis valust. Priit vaatas seda üllatunud pilguga, kuid sai oma vastuse, kui ka teised kaks meest pikali kukkusid.

,,Tõesti, Decimus, sa võid vahepeal tõeline pind perses olla.’’

Priit hakkas selle peale naerma ning haaras käest, mis talle ulatati. Ta pühkis tolmu oma riietelt ning vaatas siis omavanusele poisile otsa. ,,Kas tõesti, Loreus? Ma olen alati arvanud, et sulle meeldib printsi valgel hobusel mängida? Pealegi ma teadsin, et sa tuled mind päästma.’’ Priit naeris ikka veel lõbusalt ning patsutas oma sõpra õlale.

,,Sa tead väga hästi, et ma pole kunagi mingi prints olnud,’’ ohkas Tauri vaikselt ning osutas siis pöidlaga kolme mehe poole. ,,Laseme siit parem jalga, enne kui nad ärkavad või hullem veel, keegi meid näeb ja mendid kohale kutsub.’’ Priit noogutas nõusolevalt, olles nüüd natukene vaiksemaks jäänud ning nad mõlemad lahkusid sealt kiiruga.

,,Kuigi ma kardan vastust kuulda, siis kuidas sa sellisesse olukorda sattusid?’’ küsis Tauri õrna uudishimuga ning vaatas Priidu poole. Nad olid nüüd juba üsnagi kaugel nende väiksest kakluskohast ja ootasid bussipeatuses bussi.

,,Ma lihtsalt aitasin tüdrukut, keda nad proovisid..... „mängima kutsuda“,’’ ütles Priit õlakehitusega ning hakkas oma taskutes sorima. Leidnud oma nätsupaki, võttis ta sealt ühe ning ulatas paki siis Taurile.

,,Jälle?’’ küsis Tauri uskumatul toonil ning võttis nätsupaki vastu. ,,See on juba kolmas kord sel kuul, mil sa kellegagi tüli norid! Sa ju tead, et me ei ela enam Stabiae’s eks ole? Me ei saa lihtsalt minna ja nõuda duelli, kui meile keegi ei meeldi.’’ Tauri võttis pakist kaks nätsu ning pani mõlemad suhu. Ta ulatas paki uuesti Priidule ning vaatas siis kella. Kümme minutit veel bussini.

,,Ma tean seda, Loreus!’’ ütles Priit ärritunud toonil ning pani oma pea väikse mütsatusega vastu klaasi. ,,Ma tean, et see ei ole Stabie, Pompeii ega Herculaneum, aga ma ei suuda seda kõike unustada. Sa peaksid teadma, mis tunne see on.’’ Priit sulges oma silmad ning ei öelnud rohkem midagi. Tauri silmitses teda veel mõnda aega ning ohkas siis lootusetult.

,,Ma tean, ma tean. Kumbki meist ei ole võimelised oma eelmist elu unustama. Ja kas sa ikka otsid teda? Serenat?’’

Priit avas hetkeks oma silmad, kuid sulges need siis uuesti. ,,Sa tead, et ma ei anna enne alla, kui ma ta leian. Ta on ainukene, keda ma armastan ning nii see jääb alatiseks.’’ Tauri ohkas taaskord ning muigas õrnalt. Ta lõi käega Priidule vastu pead ning ütles siis rahulikult: ,,Ma tean. Ma tahaks temaga samuti kohtuda, juhul kui sa unustanud oled, mu kallis sõber.’’

,,Ma pole unustanud, Loreus. Ja ma tean, et me leiame ta kunagi. Meie kolm oleme ühendatud saatuse poolt!’’ ütles Priit uhkelt ning lõi rusikaga vastu rinda.

,,Haha, saatuse?’’ küsis Tauri naerdes. ,,See võib tõepoolest tõsi olla. Meie ju kohtusime isegi 2000 aastat tulevikus. Ma olen kindel, et Serena on kusagil uuesti sündinud.’’

,,Yup ja seega on meie kohustus ta ülesse leida!’’ ütles Priit valjult. Ta tõusis püsti nagu tahaks jätkata mingusuguse kõnega, kuid just sel hetkel tuli buss nurga tagant välja. ,,Paistab nagu buss on siin...’’ ütles Priit natukene pettunult. Ta läks tee äärde ning ootas, kuni buss peatuses oli. ,,Koolis näeme, Tauri,’’ hõikas Priit oma parimale sõbrale ning läks siis bussile. Ta istus aknaäärsesse pinki ja vaatas, kuidas Tauri koju hakkas minema.

***

,,Hei, mamps, ma olen kodus!’’ hõikas Priit, kui uksest sisse astus. Ta pani oma rahakoti ja telefoni lauale, kui riided seljast võttis, ning läks siis kööki. ,,Palun ära ütle, et sa oled juba süüa hakanud tegema,’’oigas noormees valjult, kui toidulõhn teda tabas. Tavalistes olukordades on see normaalne, et see on ema, kes teeb süüa, kuid mitte selles peres. Selles peres oli alati Priit see, kes süüa tegi, sest ta ema, Helen, suutis parimal juhul ainult kartulit keeta. Ülejäänud toiduained suutis ta veidral kombel kas surmavaks või uinutavaks mürgiks kokku segada.

,,See teeb haiget, Priidu!’’ ütles Helen ehmunult. ,,Sa oled ju alati kogu minu tehtud söögi ära söönud!’’ Priit ehmatas, kui ta ema tema ette ilmus, silmad märjad.

,,Jah, sest tavaliselt suudad sa luua mürgi koos vastumürgiga ühes ja samas söögis,’’ mõtles Priit, kuid ei hakanud seda välja ütlema. ,,Jah, ma tegin lihtsalt nalja,’’ ütles Priit naerdes. Ta ema oli alati väga lapsiku iseloomuga olnud. Ta nutab kõige lihtsamate asjade üle ning vahel võis ta nii põikpäiseks muutuda, et isegi unustas söömise ja joomise. ,,Aga... kui sina siin oled, siis kes süüa teeb?’’ küsis Priit, olles nüüd segaduses. Nemad olid kahekesi koridoris, kuid ta kuulis kedagi köögis nõudega kolistamas. See oli võimatu, et see tema isa on, sest too oli alati hilisõhtuni tööl.

,,Hehee,’’ lausus Helen laia naeratusega ning lükkas Priitu selja tagant. ,,Meil on uued naabrid, nii et ma otsustasin, et me võiksime koos süüa ja tuttavaks saada. Nende tütar aitab mul praegu süüa teha.’’

,,Uued naabrid?’’ mõtles Priit, mõistmata, millest jutt käib. ,,...Ahjaa, meie kõrval oli ju see maja müügis. Ilmselt see osteti ära?’’ Helen lükkas ta nüüd kööki ning isegi välk ei oleks šokeerinud teda nii tugevalt kui see, mis ta nägi. Keskmist kasvu tüdruk, süsimustade juustega ning siniste silmadega. Selles polnud mingit kahtlustki.

,,Serena!’’ karjus Priit ehmunult ning kallistas tüdrukut kogu oma jõuga, ehmatades nii Helenit, kui tema uut naabrit. ,,Sa ei tea kui väga ma sinust puudust olen tundnud!’’

,,Hei, hoia eemale!’’ karjus naabritüdruk vihaselt, kui ta oma segadusest ja ehmatusest üle sai. Ta lükkas Priidu eemale. Taldrikud, mis tal enne käes olid, olid nüüd maas kildudeks Priidu pärast. ,,Kes see Serena veel on? Minu nimi on Liisa!’’

,,Li-Liisa?’’ küsis segaduses Priit ning vaatas teda korra pealaest jalatallani. Pole kahtlustki. See oli Serena. ,,Kas see on võimalik, et ta ei mäleta?’’ mõtles Priit kohkunult. ,,Kas ta tõepoolest unustas kõik meie eelmisest elust?’’

,,Hei, Priidu?’’ küsis Helen vaikselt, ning oli ilmselge, et ta oli ikka veel kohkunud selle pärast, mis just juhtus. ,,Vabanda Liisu ees ning aita mul need taldrikud ära koristada.’’ Helen võttis ühest kapist harja ja kühvli välja ning ulatas need Priidule.

,,Jah, kohe...’’ pomises Priit vaikselt, hoides oma pilku ikka Serenal. Ta oli juba aastaid unistanud Serenaga kohtumist, kuid ta ei olnud kunagi arvestanud faktiga, et too võib olla ei mäletagi teda. Ta hakkas aeglaselt taldrikukilde kokku pühkima, proovides ikka sellest šokist üle saada. Ta ulatas kühvli lühikese aja pärast oma emale ning ütles siis vaikselt Liisale: ,,Vabandust eelneva pärast. Ma ei tunne end hetkel just hästi ning ma pidasin sind kellekski teiseks, nii et...’’ Ta lahkus siis kiiruga köögist, enne kui kumbki midagi öelda jõudis. Mida ta nüüd tegema peaks? Kõige pealt oleks ilmselt parem, kui ta Tauriga ühendust võtaks. Ehk on tal mõni hea idee.

Ma lugesin kiirelt läbi ja ütleks, et üsna hea. Mida ta ometi häbeneb??? Asi on ju hea

See oli.. suurepärane!
Kõike oli ta nii fantastiliselt kirjeldanud.

Ma usun, et sellest tuleb jõle hea jutt.

Haha.
Ta palus teid tänada ja öelda, et kui midagi tundub veidrat, siis see tuleneb sellest, et ta pole neli aastat miskit kirjutanud.
Ja ta käib siin külalisena vaatamas, mis te kirjutate. xD Vaatame, kas suudame ta jälle siia meelitada.


II osa

Priit tormas ülevalt korruselt alla kohe, kui uksekell helises ning tõmbas Tauri uksest sisse, enne kui too sõnagi suutis öelda. Ta vaatas kiirelt ringi, et kedagi seal ei oleks ning avas suu, et rääkida, kuid enne kui sõnagi suutis öelda, lõi Tauri oma käe Priidu suule ning sisises vihaselt: ,,Ma loodan, et sul on hea selgitus minu kutsumiseks. Ma jõudsin just koju ja sain riided vahetatud, kui sa helistasid ja midagi arusaamatut telefoni karjusid. Ning siis ma pidin samad riided uuesti selga panema, selgitama oma vanematele, miks ma uuesti välja lähen ning olin poolel teel bussikasse, kui sa UUESTI helistasid. Ning siis sa karjusid, mis mul nii kaua võtab ning ma pidin tagasi koju jooksma ning rattaga siia kihutama, kuna ma tõsiselt arvasin sinu toonist, et sa oled suremas, kuid paistab nagu sa oled täie tervise juures, nii et ma annan sulle minuti enda selgitamiseks, enne kui ma su tõepoolest maha löön.’’ Tauri rääkis kiiresti, kogu selle teksti peaaegu ühe hingetõmbega. Ta võttis käe Priidu suult ning tõmbas sellega üle oma otsaesise. See oli higist märg, mis ärritas Taurit veelgi.

,,Seletamise asemel on mul kiirem näidata,’’ pomises Priit vaikselt ning tiris Tauri endaga läbi koridori kaasa. Tauri vaatas segaduses pilguga oma sõbra poole, kuid järgnes sellegipoolest. Nad peatusid köögiuksel ning jäid vaatama, kuidas Liisa ja Helen toitu lauale panid.

,,Näed, mida ma mõtlen?’’ pomises Priit vaikselt ning vaatas oma sõpra, kes seal lihtsalt kivistunult seisis.

,,Tauri? Kas sa jääd õhtust sööma?’’ küsis Helen rõõmsalt, kui poisse märkas. ,,Liisu, saa tuttavaks. See on Priidu lahutamatu sõber Tauri. Ja Tauri, see on meie uus naaber Liisa.’’

,,Ah, meeldiv kohtuda...’’ ütles Tauri peaaegu sosinal ning tõmbas siis Priidu endaga kaasa, öeldes kiirelt: ,,Vabandage meid hetkeks.’’ Ta tiris Priidu tagasi koridori. ,,Mida see tähendab? See oli ju Serena! Sa oleksid võinud mind vähemalt ette hoiatada!’’

,,Ma tean, et see on Serena,’’ sosistas Priit vastu. ,,Aga probleem on selles, et tal ei mäleta oma eelmist elu! Ta ei tea midagi Decimusest, Loreusest ega Stabiaest!’’

Tauri vaikis hetke ning ohkas õrnalt: ,,Kas see on tõesti nii suur üllatus? Sa peaksid teadma, et meie oleme ebanormaalsed, kuna me mäletame midagi, mis juhtus 2000 aastat tagasi, mitte vastupidi. Sinu vanemad on täiuslik näide, eks ole?’’

Priit avas oma suu, et midagi vastu öelda, kuid sulges selle kohe varsti uuesti. Tõsi, ta oli mõelnud, et oli võimalus, et Serena ei mäleta midagi, kuid ta oli alati selle kõrvale lükkanud. Ning Loreusel oli õigus. Parim näide sellele on tema vanemad. Tema isa, Tõnu, oli minevikus olnud üks tema rivaalidest ning ta ema, Helen, oli olnud tema nõbu, keda ta oli alati oma väikseks õeks pidanud. Lapsena oli ta thiti oma vanemate peale karjunud, väites, et nad polnud kunagi tema luba saanud abiellumiseks. ,,Lihtsalt et sa teaksid, Stabiae hävis 1936 aastat, mitte 2000 aastat tagasi!’’ suutis Priit lõpuks välja öelda.

,,Woah, sa mõtlesid terve minuti ja see oli kõik, mis sa suutsid vastata?’’ küsis Tauri uskumatul toonil ning raputas pead. ,,Igatahes see ei loe! Sa ju tead, et sa ei saa midagi sinna parata? Ainukene võimalus on Serena ehk Liisa endasse armuma panna. Kui sa tõesti kavatsed ka selle elu temaga koos veeta.’’ Kuigi ta seda ütles, oli see täiesti kasutu. See oli juba ilmselge, et Priit ei kavatse Serenast loobuda.

,,Hei, poisid, söök on valmis. Liisa kutsub oma vanemad ka siia ja Tõnu ei jõua kahjuks koju,’’ ohkas Helen kurvalt. Märgates poiste tõsiseid ilmeid, küsis Helen murelikult: ,,Kas kõik on korras?’’

,,Haha, ära muretse Helen,’’ lausus Tauri naerdes. ,,Sa ju tead, kui veider Priit vahepeal olla võib. Igatahes sa näed ilus välja nagu alati. Oled sa kindel, et sa mind Tõnu asemel ei taha?’’ küsis Tauri uudishimulikult. Sellest oli juba traditsioon saanud. Iga kord kui Tauri Priidule külla läks, lõi ta tolle emale külge, kuigi seda ainult naljatades ning kõik seal teadsid seda.

,,Sa oled meelitaja nagu alati, Tauri,’’ ütles Helen naerdes ning läks tagasi kööki, jättes poisid omapead. Tauri ohkas õrnalt ning pöördus uuesti Priidu poole.

,,Mis sa siis teha kavatsed?’’ küsis Tauri rahulikult, teades juba vastust.

,,Loomulikult saab temast minu tulevane abikaasa,’’ ütles Priit uhkelt ning kindlalt. Teda ehmatas, kui Tauri järsku naerma hakkas.

,,Hahahahaha, abikaasa?’’ naeris noormees metsikult ning toetas end vastu seina. ,,Sa oled ikka naeruväärselt kindel endas. Hahahahaha. Tavaliselt alustatakse ikka tüdruksõbra või armukesena, kuid sa läksid kohe abiellu juurde. Hahahahaha.’’ Tauri naeris ikka edasi, mis tegi Priidu näo piinlikusest punaseks ning ta karjus siis vihaselt: ,,Jää vait! Sa tead, et mind ei peata miski!’’ Priidu nägu oli ikka veel erkpunane ning Tauri võttis oma naeru tooni võrra vaiksemaks.

,,Ma tean, semu. Ma lihtsalt lollitan sinuga,’’ lausus Tauri nüüd muigega ning pani käe üle oma sõbra õla. ,,Ja et sa teaksid, ükskõik mis meid ees ootab, jään ma alati sinu kõrvale. Igtahes, lähme nüüd sööma. Meil on ju külalised, eks ole?’’ Tauri osutas pöidlaga ukse poole, kus kõlas koputus ning uksed avanesid siis.

,,Jeah, lähme sööma,’’ ütles Priit, nüüd samuti muiates ning peale külaliste tervitamist läksid mõlemad kööki.

***

,,See oli tõepoolest üllatus,’’ ohkas Tauri. Tema ja Priit olid hetkel Priidu toas ning Priit istus arvuti taga, samas kui Tauri lebas tema voodis. Õhtusöök oli lõppenud ilma eriliste sündmusteta, kuid sellegipoolest oli see meeldiv olnud. ,,Isegi tema iseloom on enamvähem identne Serenaga. See polnud enam isegi naljakas.’’

,,Ma tean,’’ ütles Priit ning vaatas Tauri poole. Ta võttis laua pealt tennispalli ning viskas selle Taurile. ,,Ma ei oleks uskunud, et ma temaga niimoodi kohtun. Kuid samas muudab see asjad lihtsamaks.’’

,,Lihtsamaks? Kas sa mõtled seda, et te olete naabrid ning selle pärast on teil suurem võimalus kokku puutuda ja sul on suurem võimalus temast enda abikaasa teha?’’ küsis Tauri mõtlikult ning viskas tennispalli paar korda õhku ja püüdis selle kinni. ,,Kui sa tõesti seda usud, siis sa oled idikas,’’ lausus Tauri lihtsalt ning tõusis istuli, vaadates üsna tõsise pilguga Priitu.

,,Kuidas sa teadsid, et ma seda mõtlen? Ja miks ma mind idioodiks nimetasid!?’’ küsis Priit ärritunult. Tauri silmitses hetke oma parimat sõpra ning ohkas lootusetult.

,,Ma olen sind juba 1942 aastat teadnud, nii et ma usun, et ma tean, kuidas su mõtteviis liigub. Ja kas sa oled unustanud, miks Serena sinusse armus? Ja kui sa ütled, et see oli sinu välimus, siis ma löön selle palli sulle kurku kinni.’’

,,Miks ta minusse armus...? Mul ei ole aimugi,’’ tunnistas Priit tõsiselt ja ausalt, vaadates ettevaatliku pilguga palli poole.

,,Ja seal on põhjus, miks ma sind idikaks kutsusin. Sa ei ole kunagi suutnud enda ümber olevate inimeste tundeid mõista. Sa ei teadnud, et Tina (Helen) oli minevikus samuti armunud ning ta oli sinu õde!’’ ütles Tauri süüdistavalt ning viskas palli Priidule vastu pead.

,,Mida? Tina oli kellessegi armunud?’’ küsis Priit täieliku ehmatusega ning ei reageerinud šoki pärast isegi pallile.

,,Palun väga. Igatahes Serena armus Decimusse enamjaolt tema iseloomu pärast,’’ lausus Tauri lihtsalt. ,,Ja ära solvu semu, aga sa oled päris korralikult muutunud. Kuigi ma ei saa sind süüdistada. Minevikus olid sa alati kõigi vastu aus ning otsekohene. Sa ütlesid alati välja, mis mõtlesid ning sa isegi ohverdasid ennast täieliku võõra pärast. Hmm... võib-olla sa ei olegi nii väga muutunud...’’ pomises Tauri mõtlikult, kuid raputas pead. ,,Igatahes, kui sa tänapäeval räägiksid ilma mõtlemata nagu minevikus, siis sa lõpetaksid kohe kindlasti hullumajas. Tänapäevane ühiskond on meid mõlemaid muutnud semu, nii et Liisaga suhe ei ole enam nii lihtne. Ja nagu me nägime, ei ole tema sugugi muutunud, ta on ikka sama lahke, kohmakas ja liiga heasüdamlik nagu minevikus.’’ Tauri hingas sügavalt sisse ja välja pärast oma pikka loengut ning vaatas Priidu poole.

,,Ma tean, mida sa öelda proovid, aga ikkagi ei kavatse ma alla anda. Ükskõik mis mind ees ootab, ma armastan Serenat,’’ ütles Priit kindlalt.

Tauri vaatas pikka aega Priitu ning nende vahel oli ebamugav vaikus. ,,See oli kõik?’’ kõlas Tauri hääl vaikselt ning oli aru saada, et ta oli vihane. ,,Ma tegelikult rääkisin sellise pika teksti maha ja sa ütled lihtsalt ’ma armastan Serenat’? Miks ma isegi proovin! Sa oled lootusetu! Ma pigem õpetaksin ahvile jaapani keelt, kui prooviksin sinuga tõsiselt rääkida!’’ Tauri hingas taaskord sügavalt sisse, et maha rahuneda. ,,Mida iganes. Ma olen liiga väsinud, et sinuga vaielda.’’

Ta tõusis voodi pealt püsti ning läks uksele. Kuid enne kui ta lahkus, pööras noormees ümber ning ütles surmtõsisel toonil: ,,Parem oleks, kui sa ühte asja ei unusta. Kuigi Liisa on kahtlemata Serena taaskehastus, siis ta on hoopis teine inimene. Kui sa armastad ainult Serenat ja mitte Liisat, siis sa peaksid kohe loobuma. See ei oleks aus kumbagi vastu ning lõpus saate te mõlemad haiget. Igatahes homseni.’’

Priit vaatas Taurile järgi ning pööras oma pilgu arvutile.

,,Ma tean seda. Ma tean seda, aga...’’ pomises Priit vaikselt ning pani oma läpaka kaane kinni. Ta viskas end voodile pikali ning ohkas vaikselt. ,,Isegi, kui ma seda tean, ei suuda ma sinna midagi parata, Loreus. See, keda ma armastan, on Serena...’’

Aah, mulle nii meeldib see, et siin on ka mingi kindel teema peale selle, et see lihtsalt armastuslugu on. Paneb kaasa elama.

Ootan ka uut!

Jeeee!
Saan niivõrd-kuivõrd asja lihtsalt nautida.
Super, et päss meelde tuli (kuigi ma ise oleksin saanud selle sul ka ära muuta ).
Meeldib. Lõbus on... eriti sinu *õrnad muiged* *itsitab*. xD

Pole midagi seksikamat kui Decimuse õrn muie. ;D

Ma olen nii õnnelik, et sa Decimust seksikaks pead Sille xD

Ja ma mõtlesin ise samuti, et edaspidi mineviku kaldkirja panna, pole väga õnnelik isegi hetkese välimusega (A)

Ja kui mul mõne uue jutu jaoks idee peaks tulema, siis annan sulle esimesena teada Naughty :)

Ma juba kujutan ette, millise sarkasmiga sa seda esimest asja ütlesid.
Ja näed... *pobiseb midagi*
Aimidagi. Uut.

No vaatame veel seda asja.... xD

Tema piinamine on ka minu piinamine. A see selleks. Ma tahan ju teada, mis lollused nüüd edasi saavad.

Ai. Ei.
Lihtsalt... nagunii hakkab piinlikke asju juhtuma.
Head und.

xD

Ma kirjutasin need 3 osa umbes 2 tunniga valmis ning see isegi ei väsitanud mind ära Naughty

Pealegi, Sille ei ole võimeline mind piinama, ta armastab mind selleks liiga palju xD

Ja mis piinlike asju? :O

Ää pane mulle sõnu suhu.

Ja igasuguseid... kuidas Priit näiteks oma jalgade otsa koperdab ja klassijuhataja lauale siruli lendab. Ei ole sinulik juhtumine?

Ma ei pannud sulle mitte ühtegi sõna suhu Sille xD See oli kõik puhtalt meie MSN'i jutt
Ja nii tore, et sul minuga võrreldav fantaasia on, aga kahjuks ei, Priit ei kuku ja samas lööb õpsi kuhugi lauale pikali xD

Ja Naughty, ma luban, et hakkan kirjutama, kui koju jõuan, aga hetkel pean koolis programmeerimis tunnis kaasa tegema ning see on igav~