,,S.A.L.A.D.U.S."

Inetu päkapikk Postituste arv : 390 Age : 27

Uus osa. :)
See võib küll natuke veider olla, aga loodetavasti sobib.

4.osa

Rõhuv masendusepilv hõljub toas ringi. Keegi ei naera, keegi vestle. Ainult nugade, kahvlite tasane klirin ning kuskil tagatoas mängiv jõuluplaat.

Ma poleks kunagi uskunud end selliseid pühi pidamas. Pühi, kus nutetakse rohkem naerdakse. Pühi, kus isegi voolav küünlavahapisar tundub masendav.

Tunnen end oma punases põhjapõdra kampsunis üsna tobedalt, mõjudes nagu mingi päkapikk keset tumedat massi.
Eks ma ise olin loll, et uskusin see aasta rõõmsatesse jõuludesse. Selle asemel sain ma tõsised näod, kurvad mälestused ning halva meeleolu.

Ja mis kõige hullem- kõik on vait. Istutakse vaikselt enda kesise lambaprae taga, häält tehakse selleks, et soola või kartulikaussi küsida.

Mida aeg edasi, seda rohkem langeb ahastuseloor mu peale. Jõulud ei peaks sellised olema. Need siin on matuse peied, mitte ilus rahulik püha.

Viimaks , ajaks mil olen valmis juba minema jalutama, tõuseb Aleksandra püsti. Ta on natuke kohmakas ja ebalev ning samuti on ka Rasmus, kes ta kõrval seisab.
Mõlemad muutuvad üha rohkem näost punaseks, enne kui Aleksandra esimesed sõnad lausub:
,,Kallis perekond," naeratades vaatab ta Rasmusele otsa, ,,mina ja Rasmus tahaksime teatada, et..."
Jälgin ainiti ema, kes näost tulipunane on.
,,Et ma...olen...." Aleksandra hääl väriseb, ,,ma olen rase!"

Ema puhkeb nutma, matab oma näo kätesse ning nuuksub häälekalt. Isa võtab tal vaikselt naeratades õlgadest kinni, vaikselt ,,Oh, Kadri, Kadri..." öeldes.

Kuid Aleksandra pole enda kõnega lõpetanud ning ta sihib selle aasta valupunkti- vanaema surm.
,,Nagu te kõik teate, lahkus 13.novembril meile kõigile kallis vanaema Aimi. Seepärast loodan, et ta kuskilt pilvepiirilt siiski enda lapselapselast näeb ning meie pärast õnnelik on."

Ema ja Aleksandra langevad üksteisele kaela, mõlemal põsed pisarates märjad.
Rasmus neelatab, surub nii enda kui ka minu ja Aleksandra isaga kätt ning vajub tagasi istuma. Silmnähtav on tema kergendus.

Tõusen püsti, et õde kallistada ning midagi ütlemata haarab Aleksandra mu enda embusesse. Paistab, et pärimise-vimm on unustatud. Jääbarjäär sulatatud.
Ime, mida varased emadushormoonid teha võivad.

Umbes veerand tunni pärast istume kõik elutoas, suured kingikotid tagasihoidliku jõulukuuse all. Palju julgemalt silitab Aleksandra enda väikest ümarat kõhtu ning naeratab unelevalt.

Ning kuigi meiega koos pole ühtegi väikest last, asub isa peagi jõuluvanarolli.
Peamiselt sellepärast, et ta annab kõige ligilähedasema välimuse välja- üsna suur kõht, punased põsed, leebed, lõbusad silmad. Ja mine tea, ehk kiilaneb salamisi ka päris jõuluvana enda punase mütsi all.

Tunnen lapselikku elevust, kui ema enda kingi järele läheb. Kui ta pärast päkapiku luuletust lumehelbe-mustrilise kingipaki kätte saab, kingib ta jõuluvanale suure musi otse suule.

Lõpuks on minu kord ning ma lähen muiates enda kingi järele.
Kiiresti ning kohutavalt mitte-ilmetult vuristan ette luuletuse "jõuluvana punanina, hüppas üle laualina, laualina kärises, jõuluvana värises"

Kohale minnes asun kohe pakki lahti tirima. Nagu väikene poiss.

Ja ma leian sealt...
märkmiku.

Korraga on mu elevus kadunud ning ma vaid vaatan enda kingitust.
See pole isegi kalendriga mitte, lihtsalt valged puhtad lehed.

Märkmik tundub olevat isetehtud ning kui Aleksandra end mu kõrvale maha potsatab, on ta üllatus päris suur.
,,Oh, see on ju päris lahe," sõnab ta elavalt.
,,Päriselt või?" pärin ta käest kulm kortsus.
,,Mhm, ikkagi isetehtud ja," ta laseb sõrmeotstega üle paberi, ,,ja isegi paber on teistsugune."

Panen märkmiku kõrvale.
,,Sa tead, kes selle kinkis?" küsin uudishimulikult.
,,Ei, mina see igatahes polnud. Äkki Rasmuse vanemad?" Aleksandra noogutab kahele vanainimese kes toanurgas kringlit kahekesi nosivad.
,,Mh, võib-olla." mühatan vastuseks ning kehitan õlgu. Ah, mis vahet sel ka on. Ilus, korralik isetehtud märkmik. Ehk saan seda tööl kasutada.

,,Aga ma ei tahaks praegu sellest märkmikust rääkida vaid hoopis sellest, et ma saan varsti onuks." lausun Aleksandra poole muiates. Õde naerab.
,,Noh, juhtus nii jah," ta silitab oma kumerat kõhtu, ,,aga me proovime siiski enne lapse sündi pulmad ära pidada."
,,Millal, " vaatan Aleksandra kõhu poole, ,,laps sünnib?"
,,Oh, mais alles. Esialgne tähtaeg on kahekümne üheksas. Aga noh see muutub arvatavasti." ta toetab end vastu seina.
,,Kardad ka?" korjan enda kingipaberi jääke pihku.
,,Natukene. Ma ei oska midagi eriti karta. Ma nende," Aleksandra köhatab, ,,kohutavate sünnituslugudega proovin võimalikult vähe kokku puutuda. Kuigi, noh, mu arst ikka hoiatab, et igasugusi jamasi ära hoida."
,,Siis on ju hea." naeratan ning võtan ta käest kinni. Õde pigistab seda hetkeks.
Paistab, et need pühad siiski on ilusad.

***

,,Head ööd!"

,,Head ööd!"

,,Head ööd, kallis!"

Viskan ennast diivanile pikali, kibekiiresti mässides end sooja teki sisse. Brrr, külm on!

Paraku pidin ma täna loovutama end eelmise nädala toa Aleksandrale ja Rasmusele. Ema ja isa asuvad vanaema kunagises ruumis. Rasmuse vanemad maja ainukeses külalistetoas.

Ja mina, üksik lahke inimene, lubasin end kerra tõmmata elutoa diivanil.

Keeran end, püüan uinuda, keeran uuesti, proovin uinuda.

Veider külmus näpistab mind varvastest.

Kuid magama ma jään ning mõne hetke valitseb mu unemaailmas pimedus.

Ere valgus pimestab silmi.
Kus kohas ma nüüd olen?

Kui valgus talutavaks muutub, märkan, et seisan kuskil ruumis. Ruumis, mille seinad, põrand ja lagi on valge.
Ning iga mu tagasihoidlik samm kajab.

Keegi on seal taamal. Astun natuke kiiremini, kuid siiski ebalevalt.

,,Tule, tule, kullake." kostab korraga mulle kõrvu. See on noore naise hääl, kuid siiski nii tuttav. Nii tuttav vanaema Aimi häälekõlale.

,,Jah, kullake, see olen mina. Tule nüüd, enne kui aeg otsa saab."

Ja ma lähen. Miski justkui tõukaks mind.

Ning lõpuks jõuan ma sellele salapärasele inimesele täitsa lähedale.
Kuid see ei saa ju ometi olla...
,,Vanaema?" pärin päranisilmi.

Naine on kaunis. Peenike piht, pikad süsimustad juuksed, südamekujuline nägu. Pikad tihedad ripsmed varjutavad ta pähkelpruune silmi, kui ta mind pealeast jalatallani vaatab. Ning ta paksud huuled kaarduvad mõne hetke pärast leebeks naeratuseks.

,,Jah, kullake, see olen mina- Aimi."
,,Aga," suudan hädavaevu hingata, ,,kuidas?!"
,,Mis kuidas? Ega sa ometi arva, et elu pärast surma ei eksisteeri?" ta muigab ning sätib end valgel pingil paremini istuma. Naine kannab samasugust rubiinpunast kleiti, millegi ta matsime.

,,Kuidas, vanaema, kuidas see võimalik on?"

,,Niisama lihtsalt. Ma lihtsalt...ootan enda kohtumõistmist. Mul on paar asja vaja ära lõpetada."

,,Mis asjad?" pärin ettevaatlikult.

Ega ta ometi...

,,Kõige pealt tahan sinugi rääkida ühest ammusest sündmusest." Aimi muutub tõsiseks.

,,Asjast, mis juhtus 10-aastat tagasi," vanaema hääl on sünge, ,,kuuenda juuni ööl."

Pealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S." 9/4/2012, 22:00

Oot oot oot! Mis jutus kuuenda juuni ööl? Very Happy

Nii hea koha pealt ei tohi ju pooleli jätta Very Happy

Miks sa nii teed?

Mulle meeldis.. ta õde oli äge selles osas Very Happy

Ja värki.. Ma ei oska midagi muud öelda Very Happy

Et jah.. Uut osa siis :)

Pealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S." 9/4/2012, 22:06

Wtf!

Eriliselt, räigelt, hullult põnev osa juu!!! Shocked

Tead, ma küll ei tahaks sinu jutu sündmustikku sellega kuidagi mõjutada ja vb sa seda ka tead, aga minu vanaema on räigelt tark muti ja tema on mulle alti rääkinud, et kui näed unes surnud inimesi siis pea meeles: Sa võid neid endaga kaasa kutsuda ja nendega rääkida, kuid mitte kunagi ei tohi sa ise nendega kaasa minna, sest siis oled ise surmalaps.

Päris kõhe või mis? pale

Ma loodan, et ma mõnel siin nüüd õudusunenägusi ei garanteerin ud. Sina loomulikult minule need juba tekitasid. Rolling Eyes

Aga jah mulle meeldib väga, väga!!!

UUT! sunny

Inetu päkapikk Postituste arv : 390 Age : 27

Karro- Hah, ega mulle endale ka ei meeldi, kui keegi teine inimene enda jutu põneva koha pealt pooleli jätab, aga samas ma ise... Very Happy

Kuid, mida põnevam koht pooleli, seda huvitavam on mul endalgi lugu edasi kirjutada. Very Happy

Naughty- Mhm, seda surnu nägemise asja tean ma ka. Ja õudne see on. Eriti enne magajäämist, kui igasugused hirmutavad mõtted pähe tulevad. :/

Aitäh ka muidu, teile mõlemale! :)

Juudijõulupuu Postituste arv : 240

Nii põnev!!!
Äge!
UUUT!

Inetu päkapikk Postituste arv : 390 Age : 27

Vabandust, aga uut osa pole küll veel avaldada. Kuid varsti-varsti (võib-olla isegi täna) saan valmis.
Olen lihtsalt viimased päevad üsna laisk olnud ega pole viitsinud kirjutada. Very Happy

Nii, et jah, lugejad, ärge te kuhugi ära kaoge. Very Happy

Inetu päkapikk Postituste arv : 390 Age : 27

Uus osa! :)

5.osa

Olen naiselikult kaua endale riietust valinud. Pluusid, särgid, vestid, kampsunid. Teksad ja viigipüksid. Mitte miski ei sobi, ükskõik kuidas ma enda vähese stiilitunnetusega neid kombineerida püüan.

Ausaltöeldes poleks ma kunagi uskunud, et mul riideid niivõrd palju on. Pole ma eriline moehull ega šoppaja kunagi olnud. Õigupoolest arvan, et sellised asjad peaksid pigem naiste pärusmaale jääma.

Uurin, kulm kortsus, järjekordset ürpi enda käes. Villane tumehall kapsun, üsna korralik ja-uurin kehakatet lähemalt- hea firma. Arvatavasti järjekordne rõivas, mille Martta moevaistu usaldades ostsin.

Proovin kampsuni selga ning uurin ennast peeglist. Parem, kui mitu eelmist, kuid siiski mitte see.
Ohkan ning tirin ürbi seljast. Täiesti lootusetu olukord.

Hajameelselt hakkan varem proovitud riiete seas tuhnima, kuni näppude vahele jääb üks helesinine triiksärk. See tundub üsna sobilik ja ilus ning kui särgi selga vean, olen otsuse langetanud.

***

Vajutan uksekella. Kõvasti ja kaua ning seejärel jään liikumatult seisma. Tunnen, kuidas higinire mööda selga jookseb. Hingan sügavalt sisse ja välja.

Muidugi ma tean, et sellise aja pärast on tobe närvitseda. Alice on siiski mu vana...tuttav, kellega Tallinnas nädal tagasi kohtusin. Tema kutsus mind siia ning siin ma olen.

Tuttavad. Ainult tuttavad.

Aga siiski tunnen ennast teismelise posina, kes esimest korda tüdruku juures on.

Mis ütlema pean? Kas ma peaksin teda kallistama? Ei-ei, kindlasti mitte. Aga siiski....
Äkki on see mingi nali? Äkki on ta ära unustanud?

Õnneks kuulen, kuidas keegi ukse lukust lahti teeb ning kui Alice'i tedretähnilist rõõmsat nägu näen, langeb pool muret mu õlult.
Mis ei tähenda nagu see teine pool kuhugi kadunud oleks.

,,Oh, jõudsidki!" sõnab Alice reipalt ning kutsub mind edasi.

Astun kohmakalt sisse ning leian hetkeks aega ümbrust imetleda.
Kõiges selles hõngub mingi peen, mõnus...stiil. Kõik on väga viimistletud ja ilus. Ja mis peamine- hubane.

Seda mõnusat kõditavat tunnet tajun juba esikus, kui Alice'ile koogi ulatan. Ta ainult naerab selle lepatriinu-kuju peale ning kaob hetkeks kuhugi nurga taha.

Võtan jalanõud jalast ning riputan jope ühele nendest viiest nagist, mis ukse kõrval asetsevad.

Seejärele jään lihtsalt seisma. Vaatan lakke. Näen lage. Vaatan paremale, näen kahte lampi, mis valgustavad põrandal olevaid jalatseid.

Ma ei pea kaua otsustama, kas astuda edasi või mitte, kuna Alice tuleb tagasi esikusse. Ta ümiseb vaikselt mingit viisijuppi, seljas suur valge kootud kapsun, mille peal ilutseb Muumipapa.

,,Nonii, sussid, sussid..." tuhnib ta nähtavalolevate jalanõude seas. Seejärel kaob ta ühe suurde garderoobi.
,,Kas sulle need sobivad?" ronib neiu tagasi minu juures, näppude otsas paar kulunuid susse. Need on tumehallid ning narmendavad.

,,Jah, ikka sobivad." vastan hädiselt naeratades.
Susse jalga proovides leian need aga liiga väikesed. Vaatan vabandavalt Alice'i poole, kes kaob koheselt tagasi garderoobi.

Taaskord toob ta mulle sarnase kulunud välimusega paari susse. Need paistavad sobivat, kuigi natuke ebamugav on jalal siiski.

Piinliku olukorra vältimiseks otsustan seekord ühtegi komplikatsiooni esitada.

,,Valmis?" pärib Alice hetke pärast.

Noogutan reipalt.

,,Tore!" neiu hakkab esikust lahkuma ja kutsub mind käeviipega kaasa.

Minu väikene kohmetu kõhklus toob talle naeru suule:

,,Äh, mis nüüd siis? Ega me õhtuti tavaliselt inimesi ei söö." Ta itsitab.

Tunnen ennast üsna tobedalt ja sean need paar hädist sammu Alice poole.

Ma tean, et ma peaksin midagi ütlema. Mõni kompliment või...

,,Lahe kampsun!" kraaksatan. Mu hääl murdub.

Tubli, Saamuel, tubli! Nüüd ütle veel midagi ta ruuduliste sokkide kohta ka ja ongi täiskomplekt margi mahategemiseks.

,,Tähh!" Alice uurib nüüd isegi enda kõhul olevat Muumipapat, ,,mul vanatädi tegi. Ta on reaalne käsitööhull. Koguaeg nokitseb midagi."

Ta tirib oma musti retuuse ülesse ja hakkab uuesti mingit viisijuppi ümisema.

Vaikselt longime me mööda lühikes koridori, kuni jääme ühe pruuni ukse taha seisma.

,,Siit saab söögituppa. Elutoas on praegu remont ja suht ligadi-logadi." jutustab Alice enne ukse avamist.

Nonii, läheb lahti.

Asi, mida ma terve selle päeva jooksul kõige rohkem kartnud olen.

Võib-olla kogu selle nädala.

Muidugi on see iseenesest tobe, et ma kardan ta perekonnaga kohtuda. Ma ei lähe ju ennast preseneerima kui Alice' i uue peigmehena.

Mu peopesad higistavad.

Uks avaneb ja ma astun hubasesse söögituppa.

Neelatan ja märkan karbist välja võetud lepatriinutorti laual.

,,Noh, kuhu kõik siis kadusid?" hüüab Alice, istub ühele toolile ja naksab puuviljavaagnast viinamarja.

Keegi kobistab kõrvaltoas.

,,Oota siin, ma lähen vaatan kus nad n ü ü d siis on." ohkab neiu, ajab ennast toolilt püsti ja kaob samusesse ruumi, kus ennist midagi kuulnud olin.

Mu helesinine triiksärk on juba päris niiske ja mida aeg edasi, seda rohkem tunnen kuidas kõri paeluv nöör mind lämmatada püüab.

Ma ei pea kaua ootama. Õnneks.

Kõik toimub kuidagi väga kiiresti- üks täidlane naisterahvas tormab hingeldades söögituppa, ta libistab kiire rapsuga muhumustrilise põlle eest ja proovib näppudega enda blondi posipead korrastada.

Ei lähe kaua aega enne kui ta mind märkab. Naise suu läheb naerule.

,,Ja keda mina näen! Issake," ta astub minu juurde ja haarab mu õlgadest, ,,no kuule, sa oled juba täitsa mees ju! Ja ilus pealegi!

Mu põsed muutuvad vist punaseks ning ma naeratan kohmetult.

,,Eks jah..." poetan midagi suunurgast.

Naise hääl on erakordselt vali ja ta naerab rõkkavalt.

Alice ilmub samuti nähtavale, käes suur supikauss.

,,Oh, kullake, miks sa mulle varem ei öelnud, et sa tood mu koju sellise nägusa meesterahva."

Alice muigab ja paneb supikausi lauale.

,,Sa kohe üldse ei tunne mind vist ära?" pöördub naine uuesti minu poole, ,,Igatahes on minu nimi Teele. Teele Moonmaa. Alice'i ema."

,,Ei, ema, seda viimast ta küll ei suutnud ära arvata." torkab Alice kuskil kamina juures.

Teele, Teele, Teele...Minu mälestustes oli ta palju saledam ja tagsihoidlikum. Nüüd on temas kõik kuidagi...liiga tädilik.

Istun laua taha ja Teele kaob " teisi lapsi" sööma kutsuma. Teisi lapsi. Kas Alice'il ainult üks õde polnudki?

Paistab, et aja jooksul on tõesti nii mõndagi juhtunud, sest kõigepealt jooksevad söögituppa kolm identset väikest poissi, kes kilgates ennast laua taha hüppavad ning hoogsalt naeru kihistavad.

Nende järel tuleb üks ülikõhn tütarlaps. Mu pilku pälvib koheselt neoonroheline liibuv pluus, mis toob esile ta rinnad. Hetkeks luban nendele enda pilgu. AInult korraks. Võib-olla kauemaks...

Neiu muigab mind nähes ja toetab end vastu seina.
,,Emm, kuule, ma täna ei saa jääda kauemaks. Kristo lubas mind Tallinnasse ära visata."

Porgandihääl.

Teele on silmnähtavalt pahur: ,,No, kuida siis nii, Ireen? Meil on külaline ja sina niiviisii..."
,,No emm, kamoon, mis vahet sel on? Alice'i uue...sõbrana," Ireen vaatab vilksamisi meie poole ja muigab, ,,näen ma teda arvatavasti tulevikus päris tihti. "
,,Aga..."
,,Emm, calm down, mis vahet sel on kui lahkun täna õhtul või homme hommikul?"
,,No, hea küll siis, kullake..." Teele kingib tütrele põsele musi.

,,Ireen on baleriin. Paljutõotav, kuigi iseloom annab soovida." viib mind Alice asjaga kurssi.
Noogutan
,,Ja su vennad?" pärin suppi tõstes.
,,Ah, nemad," neiu nägu muutub rõõmsaks. Või siis pigem rõõmsamaks, ,,nemad on kolmikud."
,,Märkasin jah." vastan muiates.
Alice itsitab.
,,Igatahes vasakul on Jantsu, keskel Nils ja paremal Meenas."

Vaatan poisse, üllatunud nende nimedest.
,,Täitsa huvitav nimevalik." paotan suunurgast.
,,Seda ta on." sositab Alice vastu.

Järgmise tunni sööme, vahetame paar sõna, ma jutustan natuke enda tööst loomaarstina.

Kuid iga tunniga kasvab minus hirm.

Hirm, kuna tänase öö pean ma veetma sealsamas vanaema tondilossis.

Ihuüksinda.

Iga minutiga saabib aeg lahkuda.

Ning kui lõpuks tõmban uuesti jalanõusid jalga ja ma panen jope selga, värisen üle kere.
Jätan Alice'iga nägemiseni.

Avan välisukse ja astun õue.
Mitte ühtegi tähte.

Ainult pilvede vahelt paistab kurjakuulutav täiskuu.

Pealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S." 22/4/2012, 12:35

No näedsa, polegi märganud, et siin ka juba uus osa üleval. Mad

Aga awww, osa oli väga armas. Kolmikud ja nende nimed. Sweeet drunken

Jutt tundub selline veidi teisest ajastust

olevat. Võib-olla jätavadki nimed selle mulje ja ega ma päris täpselt pole aru saanud ka, mis ajastu selles jutus on. Tundub selline kaugem ajastu, sinu kirjelduste ja muu sellise põhjal. Äkki sellepärast see jutt mulle ka meeldib. Razz

No ja viimane lause oli ju kirss tordile eks. Ja kohe selline kirss, mida tahaks ära süüa, koos tordiga, aga näe, sa viskasid tordi koos kirsiga meile ette, aga lubad ainult oodata, süüa ei lasegi. Very Happy

UUT!

Inetu päkapikk Postituste arv : 390 Age : 27

Ja mina juba arvasin, et ma olen selle viimase osaga nii mööda kui mööda pannud ning kedagi see jutt enam ei huvitagi. Very Happy

Nii, et jah, ma olen ikka äärmiselt õnnelik praegu. :)

Ajastu kohta...Ma ise olen kogu kõiki neid praegusi osasid näinud ikka 21.sajandis.
Ei osanud arvatagi, et see kuidagi teistmoodi mõjub. Very Happy

Uue osa loodan see nädal nüüd valmis saada.

Ja veelkord aitäh, aitäh, aitäh! :) :) :)

Pealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S." 22/4/2012, 13:36

Palun, palun, palun.

Sa ära üldse põe! teised lihtsalt pole märkand või ei ole vavenud kommima. Näed ma ka ju märkasin tükk aega hiljem. Very Happy

Huvitav jah miks. Ma ise arvan et see päranduse teema ja nimed. Aga ei see on hea. Mulle just see meeldimiki, nii et ära nüüd miskit muutma hakka seetõttu. Nii on hea (Y)

Juudijõulupuu Postituste arv : 240

Lahe! Nagu alati, ka põnev! Wink

Uut ja ruttu! Very Happy

Pealkiri: Re: ,,S.A.L.A.D.U.S." 19/5/2012, 18:58

Alice'i perekond tundub tore Razz

Millal uut osa saab? Ma tahan ka 6. juuni saladust teada Very Happy

Inetu päkapikk Postituste arv : 390 Age : 27

Uue osaga läheb aega, veel.
Aga see tuleb, ma luban. Praegu on lihtsalt mõtted teiste juttude juures + koolis on vaja erinevaid töid teha.

Aga ma kirjutan. Nii palju, kui inspiratsioon lubab.

Vapper lohetapja Postituste arv : 130 Asukoht : Keila

Ohoh, kas see veel jätkub?
Aga ma lugesin need osad läbi ja mulle väga meeldib. Näiteks hea on see, et siin on ka muu elu sees - ilmselt oleks see jutt juba igav, kui osad koosneksidki ainult sinna majja minemisest.
Alice on tore ja kui ma ei eksi, on neil kolm aastat vanusevahet, Saamuel on 18 ja Alice 15?
Või mida...
Igatahes, asjad võiksid susisema hakata Very Happy

Inetu päkapikk Postituste arv : 390 Age : 27

Väga tore, et meeldis. :)
Jätkamise koha pealt hetkel öelda ei oska, kuna kõik jutumõtted on teiste lugude juures.
Ja ütleme ausalt-laiskust on ikka ka sees. Very Happy

Kuid see ei tähenda, et ma selle jutu koha pealt alla oleksin andnud.

Vanuste koha pealt olen ma ise kujutanud neid alati vanematena. Samuel 25 ja Alice 22, mis sest, et nad eriti...täiskasvanulikud ei paista. Very Happy

Eriti Alice.

Selle asjade susisemise koha pealt ei tahaks küll midagi öelda (lihtsalt põnevuse hoidmiseks), aga noh...midagi ikka juhtub...siin ja seal. Very Happy