Infected [1. osa]

Ma mõtlesin päris kaua kas see jutt on pigem ulmekirjandus või mingi kahtlane õudusjutt, kuid otsustasin selle alateema kasuks. See on minu esimene jutt, mille ma üldse üle pika-pika aja avaldan. Seega, kriitikat!
PS: Ma tean, et siin pole taandridu ja mind ennast ka häirib see, kuid wordist siia kopeeridest tuleb mingi segadus ja ma ei viitsi html koodi siia lisada ka, ma loodan, et kõik mõistavad mind.


Infected

Proloog

„Jamie,“ tõstsin pilgu ja otsisin pilguga inimest, kes mu nime öelnud oli. Mu pilk jäi pidama siniste silmadega mehel. Vabandust. Need silmad oli piimjad ja tühjad, kuid ma arvan, et sellel poisil olid kunagi sinised silmad olnud. Need oleksid ta blondi sasipea ja põselohkudega hästi sobinud.
„Kuidad sa mu nime tead?“ nõudsin kahtlevalt ja puurisin silmadega haava mehe kaelal. Vigastatud, nakatunud – tuleb hävitada. Seda ma ka teinud oleksin, kui minus uudishimust leek süttinud poleks. Ometigi hoidsin sõrme päästiku lähedal, nii kindluse mõttes.
„Ellie saatis mind,“ sosistas sinisilme, hea hüüdnimi eks. Mulle see meeldis.
„Ta, Ellie... Ta on elus?“ karjatasin ja tundsin kuidas mu pulss kiiremini lööma hakkas ja süda rinnus kloppima hakkas.
„Ta on 78. baasis, seal on ellujäänuid,“ hingeldas blond mees ja ma võisin vanduda, et ta silmad läksid veel valgemaks ja mehe lihased tõmblesid. Kurat, elukas hakkab näljaseks minema... Ma pean ta enne tapma... Enne, kui ta inimlik osa täielikult sureb ja temast ainult kurjuse kehastus ellu jääb.
„Kuidas kurat ma peaksin teadma, kus on 78. baas? Kui selle asukoht teadmata poleks, oleks seal liiga palju nakatunud inimesi ja teisi segaverelisi! Kuidas on võimalik, et sina sellest midagi tead?“ lõrisesin ja mu käed värisesid, osalt hirmust, enamasti siiski viha ja ärevuse pärast.
„Ma ütlesin, Ellie saatis mind, ma tulin sealt,“ vastas mees, sõnade hääldamisega oli tal raskusi. On aeg, on aeg. Sättisin relva, kuul otse pähe, piisavalt valutu ja kiire suremine...
„Miks sa peaksid vaevuma oma eluga riskima?“ küsisin ja püüdsin rahulikult hingata, kuid mu süda peksis vastu mu rindkere ja paistis, et ka sinisilme ei jätnud seda märkamata.
„Ta, teil sündis laps,“ pomises mees, peaaegu vaevukuuldavalt. Siis tõi blondu kuuldavale näljase urina ja astus sammu minu poole. Sulgesin silmad ja vajutasin päästiku alla, püüdes mitte mõelda soojale verele, mis mu peale pritsis ja kõvale paugule.
Väike haiglapalat oli verd, soolikaid ja muud jama täis, kui ma lõpuks oma silmad avasin. Nüüd pidin ma kiiresti tegutsema, lask oli kindlasti palju rohkem walkereid või siis noortekeeles zombiesid kohale kutsunud. Kes üldse tuli tobeda nime zombie peale? Need olendid polnud isegi selle nime väärilised... Nüüd pidin igatahes kiiresti tegutsema, sest mul polnud õrna aimugi kus antibiootikumid ja sidemed olid, neid olin ma siiski siia haiglasse otsima tulnud ja uskuge mind, haiglas oli palju walkereid olnud... Ja siis, kuidas olin ma selle kahtlase mehe otsa sattunud. Kust ta üldse teadis, et ma siin olen ja kuidas ta nii kaua nakatunult vastu pidas? Ja Ellie´l oli laps? Ei, neil oli laps? Mis pagan just juhtunud oli? Nüüd ei jäänud midagi muus üle, kui 78. baas üles otsida ja selgust leida.

Ja juba lugeja.
Tänan, tänan.
Ma olen ilmselgelt liiga palju The Walking Deadi vaadanud...

Tegelikult, ma vist tegelikult ei peaks selliseid jubedusi kirjutama. Ma olen paari nädala pärast kolmteist alles, aga jah. Ma panin tähele, et foorumis on nooremaid ka ja nendega pole väga vist väga midagi hullu tehtud? (jajah, forumotioni enda reeglid...)

Igatahes jah, ajusid ja soolikaid ja jubedusi siin tuleb. Ja ma tõesti püüan seda klassikalise zombiekana hoida ja juttu mitte vampiire ja libahunte segada.

Äge. Minu poolt kriitikat ei saa nagu arvata on aga jätku!

SUPER HEA! Olen veel üks lugeja ja ootan uut osa loodan, et see saab kiiresti valmis

Braiiiinnsssss..."The Walking Dead" on tase ja kuna ma olen üleüldse suur zombie žanri austaja, siis hoian kindlasti tulevikus silma peal.

Tänud kõigile!
Karro, elame, näeme. Tegelikult, midagi sellist ikka sisse tuleb. Tegelikult see pole selline jutt, mida mul varuga ette oleks kirjutatud, kõike võib juhtuda.

1. osa

Village Of Faremade

„Josh, ma arvan, et ma leidsin selle,“ hõikas blond, pealtnäha umbes kahekümmne aastane noor naine.
Tõmmu ja tihedalt täis tätoveeritud mees keeras oma pilgu ära bussiaknalt kust avanes vaade tühjale kõrbele ja ajas end püsti. Josh sammus bussist välja ja silmitses naist kes ühe kõrge maasturi ninale oli istunud ja seal erinevaid kaarte uuris. Mees kõndis tema juurde ja nõjatus vastu autokapotti.
„Teel 75 oleme me juba bensiinijaamad tühjendanud, kuid ma panin tähele, et kui me siit teel ära keerame - „ Ellie vedas sõrmega üle pika joone, mis tähistas maanteed ja osutas siis sõrmega ühele looklevale joonele maantee lähedal, „- ja siis siia külateele põikame peaksime umbes poole tunniga kohaliku baari ja pisikese tankla juurde jõudma. Kui me aega ei raiska, siis võime me enne ööhakku tagasi jõuda.“
„Oled sa kindel, et see on riski väärt? Baas on siit oma neljakümmne miili kaugusel ja juhul, kui tankla tühi on, peame me öö veetma, kes teab, walkereid täis kohas?“ arvas Josh.
„Me peame selle riski võtma. Ma, ma lubasin Lea'le, et ma tulen tagasi,“ ohkas Ellie ja kääris oma valge triiksärgi käised üles. Naine heitis pilgu Cato ja Olga poole, kes bussiaknast paistsid ja millegi üle naersid. „Meid on neli, me oleme seda ka varem teinud. Täna on meie kord, me ei saa teisi alt vedada.“
„Heaküll.“ Noogutas Josh. „Me tõmbame siin otsad kokku!“ hõikas ta, kui bussi sisenes ja veendus, et kõikide akende ees olevad metallist võrgud, kinni olid. Ukrainast pärit Olga, istus bussi rooli ja Ellie istus maasturisse. Cato, Ellie noorem vend, tõttas bussist välja ja leidis omale koha Ellie kõrval maasturis. Olga sulges bussi uksed ja tõmbas uksele raske metallplaadi ette.

„Me läheme siit jala edasi,“ teatas Ellie, kui maastur ja buss olid peatunud suure võõrastemaja ees. Ukse kohal oli silt, kuhu oli maalitud kuldsete tähtedega, mis juba puidult maha koorusid: „Welcome to the Village Of Firemade.“
„Paistab, et koht on tühjaks tehtud,“ kostis Cato ja kissitas silmi, et paremini näha. Päike oli juba peaaegu täielikult mägede taha vajunud ja kõikjal oli juba hämar. Valguse puudumine oli üks vähestest asjadest mis Catot hirmutas, hirm, et nad ei jõua õigeks ajaks turvalisse kohta ja peavad öö kuskil urkas mõne kena sõbraga veetma, polnud meeldiv.
„Ma lähen esimesena välja. Siis tuled sina, me katame teisi ja siis peame linna kõndima, autoga minnes äratame liiga palju tähelepanu,“ sosistas Ellie ja surus oma huuled tihedalt kokku. Neid sasis käega oma blondi poisipea kuklas ja hingas sügavalt sisse.
„Tead, sa ei pea seda tegema, ma võin ise ees minna,“ ütles Cato tungivalt ja vaatas oma õe saledat figuuri, mis nii habras tundus. Ka AK47 mis näitsiku kõrval istmel oli, ei sobinud sinna üldse.
„Ma poleks pidanud Danielit Jamie juurde saatma,“ ütles Ellie ja hingas sügavalt sisse. „Jamie, ta on arvatavasti surnud ja nüüd on Dan ka.“
„Tal oli vähk, ta oleks varem või hilj...“ Cato võpatas, kui ta autoakna vastu käsi suruti, kuid rahunes, kui talle jõudis kohale, et see oli lihtsalt Josh, kes seisis Olgaga õues ja ootas, et nad kiiremini teeksid.
„Lahendage perekonnadraamasid hiljem,“ pööritas Olga silmi ja näppis oma üpris napi topi äärt, mis ideaalselt ta kurvika figuuri välja tõi.
„Jah, läheme!“ nõustus Ellie ja ronis autost välja ning kummardus, et autost oma relv võtta. Autot polnud mõtet lukustada, kui oli vaja kiiresti põgeneda siis neil oli vaja midagi millega siit kiiresti pääseda, buss oli piisavalt kindel, sinna ei saaks sisse walkerid, ega inimesed, kui neil kirvest või midagi käepärast pole.
Punt kõndis, Cato ja Josh ees, ning Olga ja Ellie taga, relvad kindlalt kätte surutud, võõrastemajast mööda ja ühe vana kõrtsi tagan oligi bensiinijaam. Kõrtsi ees istus walker kes näris mingi linnu jäänuseid. Mehe teksast trakside ja päikese käes pleekinud t-särgi peal oli silt, kust võis lugeda, et tegemist oli koristaja John´iga.
Olga surus sõrme huultele ja tema, ning Cato liikusid aeglaselt walkeri poole, kes neist nüüd umbes kahekümmne meetri kaugusel oli. Ellie ja Josh kõndisid aeglaselt nene järel ja vaatasid ringi juhuks, kui siin veel mõni näljane elukas peaks olema.
Lõpuks märkas koristaja-John toitu ning kukutas oma poolelgi söödud kana maha ja tõi kuuldavale midagi mehe, kes on palju suitsetanud ja röhitseb, ning krooksatuse vahelise heli. Walkeri käed haarasid tühja õhku ja ta hakkas nende poole tormama, ilmselt oli väga näljane, sest paistis, et teda ei seganud seda, et ilmselgelt oli ta osa oma jalalabast kaotanud.
Lõpuks oli Olga ja walkeri vahel ainult paar meetrit, kuid see oli piisavalt lühike vahemaa Olgale, kes võttis vöölt noa ja selle walkerile pähe viskas. John kukkus vaikse mütsatusega maha, kuid polnud veel surnud. Cato kõndis eluka juurde ja virutas talle oma raske tanksaapa ninaga vastu nägu, veel üks löök, veel üks. Lõpuks walker suri. Johni nägu oli verine ja nina puruks, mehe põsesarnadel, või nende jäänustel, olid Cato saapatalla muster. Ei saanud hakata riskima sellega, et püssiga John kiirelt tappa, sest see oleks võinud veel John ja Jane Doe´sid kohale kutsuda eks ole.
Ellie kõndis kõrtsi juurde ja lükkas selle jalaga lahti, ruum oli väike ja lehkas meeletult, kuid kedagi sealt ei paistnud: „Tühi!“
„Siin bensu pole, vaatame, kas kanistreid leiame,“ ütles Cato mõne hetke pärast.
„Me otsime süüa,“ teatas Olga ja hoidis kätt nina ees, kui kõrtsi astus ja leti taga asuvaid kappe lahti tõmbas. Olga ja Ellie kott sai lõpuks üpris raskeks, need olid kõikvõimalike alkohoolseid jooke täis, kuid nad olid leidnud ka kuivikuid ja natuke purgisuppe ja konserve. „Kes siin küll söömas käis?“ hädaldas Olga, kui ühest kapist lihatüki leidis, see oli üleni putukatega kaetud ja levitas äärmiselt ebameeldivat lehka.
„Sulle ei maitsegi kärbsed?“ küsis Ellie ja tõstis 'üllatunult' ühte kulmu.
„Ei, viimasel ajal olen hakanud rohkem parme sööma, otsustasin kvaliteetsemat kraami süüa,“ sähvas Olga irooniliselt ja marrsis kõrtsist välja. Ellie haaras laualt mõned veepudelid, mis ta spordikotti ega seljakotti polnud mahtunud ja astus ka õue, tänades jumalat, et värsket õhku hingata sai. Cato ja Josh olidki kõrtsi tagant hunniku kanistreid leidnud, bensiini täis ja puha. Neil oli vedanud, isegi oma tööriistade kogu olid nad täiendada saanud ja igaks juhuks olid mehed autosse ka kaks tagavararehvi viinud.
Ellie ja Olga andsid oma asjad meeste kätte ja võtsid relvad oma kätte, punt liikus bussini ja mahutasid varud bussi pagasitele mõeldud kohta. Ellie istus bussi, Joski kõrvale, kes oli nüüd roolis ja lasi oma silmadel kinni vajuda. Olga ja Cato läksid musta Chevy maasturisse ja tagasisõit 78. baasi.

40 miili - 64.3737 km
Kui kirjavigu või midagi ebaloogilist leiate, siis võiksite sellest mulle teada anda ja ma ootan endiselt kriitikat.

Kriitikat saad ka :)
Mulle väga meeldib. Aga sul oli ühes kohas kaks korda lauset "Lõpuks walker suri." Äkki see oligi nii mõeldud, ma ei tea. Otsustasin ära mainida.
Mõned kirjavead olid ka aga need väga ei häirinud
Mis sul nende komadega on? Ma ei tea aga neid on kuidagi kahtlaselt palju ja mõnes kohas poleks kindlasti pidanud olema.
Edasi!

Ma ei tea mis mul komadega on. Ma panen igale poole neid...
Aga ma parandan selle koha ära. Tänud.

Oh sa jumal teab kes. Nüüd suudeti teha ikka selline eriline õudukas.See nädal olen neid nii palju näinud, igalpoo, nii piltidest, telekast, kui ka tantsinud seoses playboxiga. Mulle meeldib, selline mõnus õudukas, kuid ühel hetkel enam ei loe tõenäoliselt, (ei kannata eriti õudukaid) kuid kes teab, mis edasi saab.
Ootan uut.

Mulle meeldib väga-väga-väga... see jutt. Loodan, et järgmine osa saab väga kiiresti valmis


Mezilane- sa olid ise ka üks parajas õudukas seal playboxil mul on vist pilt kaa alles

Natu - tänkjuu, ise pärast Kelly ipadiga tehtud pilti vaadates ja tundnud ennast ka ära.

Hehheee... sa olid siis ju täielik "zombie"

Kindel see

Mega anxa jutt. UUUUT OSA! Oled jälle ühe lugeja enda poolele saanud

Tahtsin öelda, et mina olen ka selle jutu lugeja. :)

Tundub väga huvitav ja põnev jutt. Tänu NCIS'ile ja Kiirabihaiglale on nüüd soolikad lahedad ja sellepärast ma enam ühtegi juttu lugemata ei jäta. Aga ma tahaksin teada saada, mis edasi toimub. Noh, palju walkereid nad ära killivad ja nii. Seega - jätka. :)