( Esimene osa, nagu mulle juba kohane, siis ikkagi pisut liiga lühike, aga aega napib ning see osa peakski vist siin ära lõppema.. ) Igatahes, siit tuleb Nõiakool - Uued Tulijad 1. osa:
1.
*Äratuskell heliseb.*
"Mäh? Mida? Juba hommik?!" pomisesin ma ja vaatasin kella. Kell oli 7:42. Kui ma seda märkasin, käis mul lausa hirmujudin läbi keha. Ma ei olnud kunagi varem kooli hiljaks jäänud, ega ma see hommik ka jääda ei tahtnud. Mõne hetke pärast olin juba riides ning läksin hambaid pesema. Siis tormasin uksest välja. Kuulsin veel, kui ema hüüdis: "Aga hommikusöök?" Hõikasin talle minema joostes: "Küll pärast kooli jõuab!" Lõin pauguga ukse kinni ning jooksin bussipeatusesse, lootes, et buss veel seal on.
Kui kohale jõudsin, oli buss muidugi juba ammu minema sõitnud. Pidin võtma ette pika tee, jalgsi, mööda tänavaid, kohati ohtlikke tänavaid. Mu süda peksis nii kiiresti.., ma jooksin.., ma kartsin.., ma muretsesin. Siis ma peatusin, ma ei jõudnud enam joosta. Ma hingeldasin mõne hetke, ning siis ma taipasin: "Miks ma peaks olema NII kohusetundlik?! Mul on ju head hinded, ma olen korralik. Kas ma pean ennast siis tõesti iga pisiasja pärast segi muretsema?! Aitab! Ma hakkan normaalseks, mitte ülikorralikuks nohikuks! Siit maalt, jalutan ma rahulikult edasi!" Jah, ma tõesti mõtlesin nii, kuid ainuüksi selle mõtte juures, tundsin ma ikkagi kohusetundlikkust ning muretsemist. Mul ei olnud enam aimugi, kes ma olen, mida ma tahan - mida ma elult tahan!
Kogu selle aja, kõndisin ma siiski üsna kiirelt edasi. Varsti väsisin nii ära, et ei suutnud ennast enam nende mõtetega vaevata. Ma vaatasin ainuüksi maha. Vaatasin teed, vaatasin asfalti. Ma ei vaadanud inimesi.. Ma ei suutnud vaadata. Mõne hetke pärast, keerasin ühte vaiksesse kõrvaltänavasse, see oli kõige otsem tee koolini.
See tänav oli must.. kõik oli täis prügi. Kui ma selle kõrvaltänava lõppu jõudsin, nägin ühte põõsast. Sellel olid küljes mustad marjad, mis helkisid kastepiiskade sees kuldselt. Ma ei olnud seda põõsast varem näinud, ma ei olnud neid marju varem näinud. Ühtäkki ma peatusin, ning hakkasin põõsale lähemale kõndima. Miski lausa kutsus mind sinna poole. Järsku, muutusid kõik marjad helesinisteks, silmipimestavalt säravateks briljantideks. Marjad seisid kaares ning moodustasid ava, mis oli värava moodi. Kui ma proovisin väravast sisse vaadata, nägin.. ma ei saanud aru, mida ma seal nägin. Aga ma olin sellest väravast lausa hüpnotiseeritud ning astusin sealt sisse. Pilt, mis mulle avanes, oli küllaltki ootamatu..
Pealkiri: Nõiakool - Uued Tulijad 
5/4/2012, 20:07
