At Beginning....

Otsustasin siiis ka natuke midagi kirjutama hakkata. Midagi on natuke ka valmis mõeldud ja siis postitan siia ka siis . Võib esineda kirjavigu jne, aga ma loodan, et teile meeldib ning kritiseerite ka :)


Proloog:

Elu teeb kummalisi keerdkäike. Vähemalt minu elu on vägagi käänuline ja looklev. Seni ajani ei ole mul mitte mingilgi määral oma elus vedanud. Vähemalt minu arvates. Aga samas ei saa ma viriseda, sest minu elus on nende kahe viimase aasta jooksul ka palju head juhtunud. Minu ellu on saabunud inimesed, kes on mulle kõige kallimad ja ma ei kavatseks mitte mingi hinna eest nendest loobuda. Kuid kõik see on juhtnud tänu mu elu kõige suuremale katastroofile. See katastroof muutis mu elu totaalselt ja sellel ajal oli kõik minu jaoks nii raske ja talumatu. Aga nüüd sellele tagasi vaadates ma ei kahetse midagi, mida tegin, sest see kõik tõi minu juurde maailma kõige parema ja imelisema inimese... Lucase.


1.peatükk: Katastroof

,, Annabell Middletone, vea oma kena kere juba alla. Me jääme muidu lennukist maha!''
Annabell: Jaaah, ma kohe tulen !
Ma võtsin oma musta spordikotti ja käekotti ning läksin alla. Ema tuli mulle trepi juurde vastu, nägu natuke tusane.
Ema: Läks sul alles aega. Nüüd peame me ikka täiega kiirustama, et lennukile jõuda.
Annabell: Vabandust, läks natuke kauem, mis teha. Kas Alexander on valmis?
Ema: Jah, on küll. Vaatab elutoas telekat. Ma lähen panen garaazi ukse kinni ja vaatan asjad kõik veel üle. Sina võta Alexander ja minge autosse. Auto uksed on lahti.
Noogutasin ja suundusin elutuppa Alexanderile järgi. Ta istus diivani peal ja vaatas telekast digimone. Tema lemmik multikas. Ei möödunud päevagi, kui ta poleks neid vaadanud. Ta vaatas neid sellise huviga nagu oleks ta mingi füüsik, kes on kohe oma teooriad kinnitamas ja selle üle ülimalt õnnelik. Mulle meeldis see ilme tema näos. Rahulik, kuid samas ka ärevil ja rõõmus. Paari aasta eest oli see ilme väga harva tema näos. Siis oli ta pidevalt tusane ja mossis. Põhjuseks oli meie vanemate lahutus, mis mõjus meile kõigile rängalt, aga Alexanderile kõige hullemini. Ta oli isa laps. Koguaeg isa küljes kinni. Isa siin ja isa seal. Aga isa ei tundunud sellest hoolivat. Tema jaoks oli tähtsam tema juristi töö. Ta veetis pikki tunde oma kabinetis paberi hunnikute taga ja ei lasknud kunagi ennast segada. Tema töö oli tema jaos prioriteet number 1. Ma üritasin seda mõista, sest tema oli see, kes meile söögi lauale tõi, kuna ema oli otsustanud Alexiga koju jääda, aga seda oli väga raske teha, sest oli näha, kui palju ta tööd teeb ja kui vähe ta aega oma lastega koos veetis. Need olid väga harvad juhused. Natuke väljas palli taguda, kuniks helsitab keegi kontorist ja palub isal midagi teha või siis kui oleme kuskil restoranis perekondlikul õhtusöögil ja piiperisse tuleb sõnum: KOBI TÖÖLE! Just tema käitumise pärast hakkasin ma teda vaikselt vihkama ja põlastama. Ema nägi seda kõike ja mainis isale, et ta võiks rohkem aega perega veeta, aga see läks isal ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ühel hetkel viskas emal ka kops üle maksa ja ta andis lahutuse sisse. Isa polnud üllatunud ja kirjutas paberitele alla. Mina olin siis 13 ja Alex vaevu neljane. Kuna me elasime isa suures häärberis, kolisime me välja. Nüüd on meie koduks Ameerika Ühendriigi üks väike linn White Springs, mida meie isa Kevin vahepeal külastada viitsib. Seda juhtub tavaliselt meie sünnipäevade aeg ( kui ema on teda ennem informeerinud ) või siis, kui vanaema on tahtunud meid näha, aga seda juhtub harva, sest vanaema on juba päris eakas ja reisimine pole tema tervisele hea. Minul on juba ükskõik kas ta tuleb või mitte, aga Alexile on see tähtis. Ja seepärast peamegi me nüüd ise ennast lennukiga lennutama Jacksonville'i kus elab Kevin, et Alex sinna viia ja siis sõidan mina koos emaga Phoenixisse, kus elab minu kallis tädi Judith, et tema juures need kaks nädalat, mis ema veedab Glendale's tööasjade pärast. Ma ei suudaks need paar nädalat Keviniga koos veeta.
Annabell: Okei, Alex. Me peame nüüd minema.
Alex: Tahan veel digimone vaadata.
Annabell: Ei saa, muidu jääme hiljaks ja siis on emme kuri. Tule, lähme nüüd.
Alex pani vastumeelselt teleka kinni ja suundus koos minuga autosse. Panin ta tahaistmele ja ise istusin ette, ema juurde.
Ema: Noh, kõik kaasas ja valmis minekuks?
Annabell: Ma arvan küll. Minul küll midagi maha ei jäänud ja Alexil vist ka mitte.
Ema: Okei, siis võib minema hakata.
Ema kinnitas oma turvavöö ja käivitas meie all mürisema hakanud Honda. Me sõitsime hoovist välja ja keerasime vasakule, lennujaama poole. Ma panin kõrvaklapid kõrva ja hakkasin Ipodist muusikat kuulama. Mõne ajapärast segas ema mind ja ma jätsin muusika kuulamise sinnapaika.
Ema: Oled sa kindel, et tahad ikka Judithi juurde minna? Ma mõtlen, et kas te kaks lihtsameelset ikka koos hakkama saate.
Vaatasin emale sellise pilguga otsa, nagu arvaksin, et ta on hulluks läinud.
Annabell: Esiteks: Me pole lihtsameelsed ja teiseks: me saame hakkama sama hästi nagu eelmistelgi kordadel. Sa ei pea muretsema, me helistame sulle ja informeerime sind kõigest.
Ema: Sa siis ei mõtlegi see aasta ka oma isa külastada?
Ja jälle hakkas ta oma loenguga pihta...
Annabell: Ma ei muuda oma meelt, kui sa seda loodad. Ja tegelikult sa peaksid teadma, et meie Keviniga omavahel kohe kindlasti hakkama ei saaks. Tema paberid ja kohvrid hakkaksid kohe lendama. Pealegi tuleb ta ise nagunii Alexi sünnipäevaks siia, mis mõttega ma siis sinna kohale lendan.
Ema: Ma arvan, et su isa tahab sinuga ka koos aega veeta. Vähemalt nüüd, kus suvi on alanud ja sa ei pea koolis olema või kodutöid vabanduseks tooma, et vaheaegadel mitte teda külastada. Oleks tore, kui sa talle andestaksid. See pole ju tema süü.
Mul jäi suu lahti. See väide oli küll nüüd vale, mis vale.
Annabell: Misasja? Ei ole tema süü? Sa paned nüüd küll segast. Tema töö pärast te ju lahku läksite ja ta ei veetnud meiega pooltki niipalju aega, kui ta oma kabinetis paberitega. Ma ei suuda talle andestada seda, et ta lõhkus meie perekonna. Niiet, ärme rohkem seda teemat aruta.
Ema vaikis. Ta teadis, et mul on õigus ja seepärast ta vaikis ja ei puudutanud seda teemat enam.
Sõitsime edasi vaikuses, aga seda vaikust ei jätkunud kauaks. Alexander tahtis juua ja kuna autos oli meil ainult vett, mida ta loomulikult ei tahtnud, siis pidime bensujaamas kiire vahepeatuse tegema.
Ema: Annabell, mine sina ja too talle mingi kõrrejook. Ma tangin siin, kui juba peatus tuli.
Annabell: Okei, aga mul oleks midagi vaja ka ....
Ema: Mida siis ? Ahjaaa...
Ta otsis oma kotist rahakoti ja andis mulle 5 dollarit. Ma astusin autost välja ja läksin bensujaama kauplusesse. Võtsin ühe multikõrrejoogi ja latte ning läksin kassasse.
Teenindaja: See teeb kokku 1.67, palun.
Ulatasin talle oma viieka ja sain sealt muidugi tagasi ka.
Annabell: Aitäh.
Teenindaja: Võtke heaks. Külastage meid jälle.
Saatsin talle sõbraliku naeratuse ja lahkusin kauplusest. Läksin auto suunas ja istusin sinna jõudes istusin autosse. Alexander oli kohe mul kallal ja krabas minu käest oma kõrrejoogi.
Annabell: Mõni on ikka väga kärsitu, ma vaatan.
Ema: Oh, ma loodan, et see latte on minule mõeldud.
Annabell: Ja mõnel on ikka väga suured ootused.
Ema muigas selle peale ja mina naeratasin. Me hakkasime uuesti sõitma. Ma võtsin sõõmu oma imelisest lattest. Panin selle siis topsi hoidjasse ja hakkasin uuesti muusikat kuulama. Mingi aja möödudes hakkas keegi mind juustest tõmbama. Alexander, kes siis muu.
Annabell: Mida sa nüüd tahad?
Alex: Ma tahan sinu telefoniga mängida.
Annabell: Miks? Mul saab aku muidu tühjaks.
Alex: Palun, mul on igav.
Vastmeelselt, kui siiski kummardusin ma oma kotti juurde ja hakkasin telefoni otsima. Lõpuks, peale lühikest otsingut ma leidsin selle ja ulatasin selle Alexile.
Alex: Ma ei ulata.
Annabell: Oh sind hädapätakat!
Hakkasin tema poole end rohkem kallutama ja tänu sellele ajasin oma veel sooja latte ümber. Aga mitte maha, vaid emale otse sülle. Ta karjatas ja hakkas seda oma sülest ära pühkima, kui asjatult. Plekk jääb nagunii ja ega see käega vehkimine midagi aita kuivatada.
Annabell: Vabandust, ma ei tahtnud, see oli kogemata. Ega see sind ei kõrvetanud.
Ema: Ei , aga ilus plekk selle eest on garanteeritud.
Ta nühkis seda veelgi, lootes, et plekk sellega kaob. Aga sel samal hetkel ei pannud ta tähele, et auto oli kaldunud vastassuuna vööndisesse ja vastu tuli suur rekkaauto.
Annabell: Ema, vaata ette!
Ta reageeris, kuid liiga hilja. Ta keera auto õigesse suunda, aga selle manöövriga kihutasime me teepiirdest alla, otse ees seisvat puud. Ma tundsin, kuidas suur jõnksatus minust läbi käis. Auto eesots oli täiesti sodi ja kapoti alt tuli tihedat halli suitsu. Mu pea valutas tohutult ja oma pead katsudes sain ma oma käe veriseks. See tähendas, et peas on haav. Ma üritasin ennast liigutada, aga ei suutnud, sest terve keha oli kohe valudes. Ma ei saanud selle suitsu pärast korralikult hingatagi. Kõik oli ümberringi nii hägune. Taga istmelt oli kuulda kellegi vaikset virisemist. Alexander...Alex! Ma liigutasin ennast, tahtsin ennast ümber pöörata, et näha, mis seisus ta on. Kuigi mul oli kohutavalt valus ja piinarikkas ennast ümber pöörata, siis tegin ma seda ikkagi. Ma nägin, et temaga on enam-vähem kõik korras, ainult paar kriimustust. Ta liigutas ennast ja see oli hea, sest see tähendass, et ta on elus. Ma roomasin kuidagi moodi taha istmele ja tegin ta turvavööst vabaks.
Annabell: Alex...ander... kas ...sinuga ...on kõik...korras?
Alex: Ma...ei saa hing...ata. Paha olla...
Annabell: Ma aitan su siit...ära.
Ma ei teadnud kuidas, kuid ma pidin leidma mingi mooduse, kuidas.

2.Peatükk: Pääsemine

Mu kondid ja kõik liigesed valutasid. Mu aju töötas täiel kiirusel, et mingigi plaan välja mõelda, kuidas autost välja saada. Vaikselt oli tunda bensiini haisu ja varsti võis see kõik süttida. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui ennast autost välja saada ja siis teisele poole minna ja päästa Alex. Ma üritasin valudest mitte välja teha ja vedasin ennast omapoolse ukseni. Ma avasin ukse ja üritasin kuidagi välja saada. Mu jalad ei kandnud mind eriti hästi, seega ma pigem roomasin teisele poole ust. Ma märkasin auto all leeki. Ei lähe enam kaua, kui see auto õhku peaks lendama. Ma pean kiiremini tegutsema. Võtsin kogu jõu, mis minus leidus, kokku ja tõusin jalgele. Astusin paar sammu ja olingi Alexi poolse ukse juures. Ma avasin ukse ja üritasin teda välja tõmmata, kuid see polnud eriti lihtne. Kuigi Alex oli väikest kasvu ja oli samas ka väikese kehakaaluga, oli mul vähe jõudu, et ta autost välja tirida.
Annabell: Alex, palun....aita..mind kuida..gigi.
Ta ei teinud mind kuulmagi. Ma pidin ta ise kuidagi välja toimetama. Ma sikutasin teda vähehaaval ja sain ta kuidagi välja. Ma tirisin teda veel autost natuke kaugemale, et plahvatuse korral ei saaks ta viga. Ta tundus esmapilgul enam-vähem korras, kui arstlikku ülevaatlust oli tal tingimata vaja. Ma ei saanud rohkem aega tema jaoks viivitada, sest ema oli vaja ära päästa. Ma tuigerdasin tagasi auto juurde, ema poolsele uksele. Ma üritasin ust avada, kuid see ei õnnestunud. Uks oli kinni kiilunud. Ma proovisin seda kuidagi lahti saada, aga see käis mul üle jõu. Ma läksin kiiresti teisele poole, oma kohale ja vaatasin kas ema on elus. Ta hingas, kuid vaevaliselt. Ma raputasin teda, kuid ta ei reageerinud.
Annabell: Palun, tule siit ära. Palun! Sa ei tohi meid jätta, me vajame sind!
Aga ta ei kuulanud mind. Ma haarasin team kaenalde alt ja üritasin teda kogu jõust autost minema tirida. Sain ta küll autost välja, aga eemale ma teda autost ei saanud. Mul polnud enam jõudu. Ma proovisin teda kuidagi ärkvele turgutada, aga ta ei vastanud mu ootustele. Ma olin paanikasse sattumas. M ei osanud enam midagi teha. Ma olin täiesti üksi. Keegi ei olnud mind aitamas. Leek auto ja kapotti all oli juba nii suur ja ma teatsin, et nüüd oleks viimane aeg sealt jalga lasta, muidu lendan mina koos autoga õhku. Aga ma ei saanud ema niimoodi sinna lebama jätta. Lihtsalt ei saanud. Kuid mul ei olnud enam midagi teha. Ema ei olnud enam teadvusel ega hinganud. Ma ei suutnud seda uskuda ja puhkesin pisaratesse. Aga siis juhtus midagi. Ühtäkki ei olnud ma enam auto juures, vaid sellest kaugel eemal. Ma ei suutnud mõista, kuidas sain ma järsku nii kaugel olla kohast, kus ma äsja olin. Kõik oli nii kiiresti juhtunud. Ma ei saanud millestki aru. Minu kõrval oli mu ema elutu keha ja tema kõrval oli Alex, kes oli elus. Korraga olid meie ümber nii politseid kui ka kiirabi ja tuletõrjujad. Auto oli hiiglamates leekides ja neid üritati kustutada. Alex pandi kiirabi autosse ja mind hakkasid politseid pommitama igasuguste küsimustega, kohe , kui olin arstiabi saanud. Nad raiskasid sellega ainult oma aega, sest ma ei saanud küsimustest ega mitte millestki enda ümber toimuvast aru. Kõik oli minu jaoks täielik kaos. Ma ei pidanud sellele vastu. See kõik sai minust võitu ja haaras mind enda pimedusse.

Ah, Nastik kirjutas kõik minu mõtted ära.
Ma parem ei hakka neid uuesti kirjutama.

Aga ma ootan uut.

okei, üritan teid kuulata ja siis ennast parandada :)