Heast halvaks

On laupäev, vihma sajab ning väljas on väga tuuline. Inimesed kiirustavad koju, sest keegi ei soovi sellise ilmaga õues olla. Vihmapiisad langevad plekist aknalauale ning tuulgi teeb oma töö. See kilin ja kolin ajab mu pea sassi. Otsustasin hakata oma lauasahtlit koristama. Äkki leiab seal midagi vajalikku.
Ma arvan, et ma olin koristanud umbes pool tundi, kui järsku oli mu käte vahel üks väga tuttav, pehmete ning ära kulunud kaantega vihik. See oli mu päevik. Veel mõned aastad tagasi kirjutasin ma oma mõtted sinna. Õigemini üritasin sinna hakata midagi kirjutama. Avasin selle vihiku, et tuletada meelde ''vanu'' aegu.
,,Ma olen tavaline 13 aastane tüdruk. Umbes-täpselt kuu aja pärast saan 14. Mul on kõik olemas. Toredad vanemad, head sõbrad, koolis on ka kõik korras. Ühe sõnaga, probleemidevaba elu. Ainult naer ja lõbu. Alkoholi olen ka ainult 2 korda oma elus tarbinud ning üsna vähestes kogustes. No igatahes mul on nii-öelda ''perfect life'' nagu paljudele mu sõpradele öelda meeldib. Te kindlasti mõtlete, mis on selle jutu mõte. Vaadake, asi on selles, et ma pole oma perfektse eluga rahul. See on minu jaoks igav. Ma tahaksin põnevust, kuid mul puudub julgus midagi teha. Ma ei hakka eitama, et ma pole midagi seadusevastast teinud aga need on ka olnud pigem nagu ''väikeste'' laste teema. Ükskord me värvisime korvplatsil oleva pingi lillaks. Meid kahtlustati kõige rohkem, ma ei tea, mida me tegime aga lõpuks ei kahtlustanud meid enam keegi. Meile pakkus see suurt nalja, sest kõik linna poisid käisid linna peal ringi endal mingi lilla laik tagumiku peal. Lugeda nad ka ei oska, jätsime pingi juurde sildi, et värske värv. Nii, et meie polnud nende lillades pükstes süüdi. See oli meie vägitegu, kuigi väga lapsik.Tagasi asja juurde. Kas ma peaksin ootama või ise hakkama seiklusi otsima? Kõikidel mu sõpradel on elus migni poiss, kuid mul mitte. Sellest olen ma ammu aru saanud, et ega mingi peika pole elus kõige tähtsam, eriti veel nii noorelt. Nagunii see poleks mingi armastus ja natukese aja pärast läheks nagunii lahku aga ikkagi. Selles osas mind teiste arvamus väga ei huvita. Kui ma nüüd siin oma elu lahkan saan ma aru, et üks miinus on minu elus siiski veel. Ma üritan olla hea sõber. Ma ei valeta, hoian saladusi jne. Aga, kui ma üritan kellegile mingit suurepärast nõu anda siis minu üle sõna otseses mõttes naerdakse. Meil on oma ''tüdrukute kamp''. Ma olen sealt kõige noorem, kuid paljude arvates kõige arukam ja täiskasvanulikum. Kõige vanem meist sai äsja 18. Vahel, kui ühel mu sõpradest tuleb mingi masenduse hoog ja ma üritan talle nõu anda ja teda aidata siis hakkatakse mind põhimõtteliselt mõnitama ''ohoo, meie pesamuna üritab tark olla''. Ma tean, et nad mõtlevad seda naljaga. Meil on kujunenud välja see, et me teeme üksteise kulul õelaid nalju. Näiteks, kui keegi räägib, et ta tegi täna süüa siis meie vastus on ''woah, ja sa ei pannudki maja põlema''. Viimasel ajal on see mind veidi närvi ajanud, sest ma ei saa enam oma kõige paremat sõbra, keda ma tean juba oma esimesest eluaastast saadik, aidata. Ainult siis, kui me kahekesi oleme.''

Rohkem sissekandeid seal polnud. Ainult mõned kritseldused. Mul tekkid naeratus näole ning tundsin, kuidas ma neid aegu igatsen. Siis oli veel kõik korras, kuigi ma polnud ise sellega rahul. Mul olid sõbrad ja vanemad, kellega ma suurepäraselt läbi sain. Oleks see vaid ka praegu nii..Üks väike vale otsus ja mu elu muutus täielikult. Tookord ma seda ei kahetsenud. Nädala pärast on kohus ja ilmselt pean ma minema noortevanglasse või siis sinna ''hooldekodusse'', kuhu minu kuritöö kaaslased on saadetud. Põhimõtteliselt sama, mis vangla ainult ilma trellideta. Minust on saanud pätt, varas, halb inimene, keda kõik vihkavad ning kardavad.
See algas aasta tagasi, kui mu sõbranna mu ühe meie linna poisi sünnipäevale kutsus. Ta oli saanud 17 ning otsustas selle puhul peo korraldada. Mind tuli ikka pikalt pinnida, et ma sinna peole läheks. Kohale jõudes oli maja rahvast täis ning joogid olid laual. Tüüpiline pubekate pidu. Kätlin – sõbranna, kellega ma peole läksin otsustas minna tantsima. Kuna ma polnud just mingi eriline peoloom siis ma läksin istusin diivanile. Mul pole aimugi, kui kaua ma seal passisin. Kätlin käskis mul vabalt võtta ning pidu nautida aga nagu ma varem ütlesin, pole ma mingi peoloom. Mingi hetk ma mõtlesin, et ühe joogi võiks ju juua aga mitte rohkem. Istusin tagasi endale armsaks saanud diivanile ning vaatasin, kuidas kõik tantsivad, joovad ja lärmavad. Kohutav, kuidas nad ikka suudavad. Ja siis saingi ma tuttavaks Markusega. Välimuselt üsna ilus, kuid me kõik teame, et ta on ’’bad guy’’.
Ta andid oma numbri ja mina enda oma. Pidime kokku saama. Rääkisin sellest oma sõbrannadele. Muidugi nad arvasid, et ma olen hull ja ma ei tohiks temaga kokku saada. Aga kuna ma olin nii meeleheitel oma igava elu pärast siis mõtlesin, et ega see ju midagi hullemaks nagunii ei tee.

Mõne aja pärast hakkasin ma järgima tema eluviisi. Istusime kuskil tänavanurgas, jõime, tarbisime narkootikume, jõudsin hilja koju. Koolis läks olukord halvemaks. Muidugi ka kodus, ema ja isa ei saanud aru, mis on minuga juhtunud, ma hakkasin neile pidevalt vastu. Endiste sõpradega ma enam ei suhelnud. Ma olin neile välja kujunenud nagu mingiks vaenlaseks. Meie kodulinnas hakkasid tomuma poeröövid, majade akendesse visati kive, maju pandi põlema ja palju muud sellist. Loomulikult oli selle taga Markus ja tema gäng sealhulgas ka mina. Muidugi kahtlustati meid aga asitõendeid ju polnud. Selleks ajaks olime politseile ainult joomisega vahele jäänud.
Mul on täpselt meeles, et oli neljapäev, kui me läksime röövima õpetaja Pärn’a kodu. Kedagi polnud kodus, sest oli päevane aeg. Ma polnud see päev kooli läinudki. Just siis, kui me hakkasime majast lahkuma sõitis maja ette politsei auto. Pagana naabrivalve piirkond, selle olime me täitsa ära unustanud. Põgenemisteed enam ei olnud. Trahvid kaelas, väga suured trahvid. Aga me ei lõpetanud.
Nüüd on surnud üks mees. Me ei tapnud teda meelega. See oli enesekaitse. Me olime oma kambaga väljas. Järsku tuli meie juurde noorepoolne mees ning hakkas lõugama. Poisid üritasid teda hirmutada. Mõni isegi rahustada, kuid siis võttis ta välja relva. Juhan üritas seda ära võtta aga juhtus nii, et relv läks lahti ning kuul läks otse selle tundmatu mehe südamesse. Pealtnägijad kutsusid politsei ja nüüd ongi kätte jõudnud see olukord, et mind ootab kohus. Ise ma tahtsin ohtlikku ning põnevat elu ja selle ma ka sain.
On kätte jõudnud kohtupäev. See nädal oli väga pingeline. Kohtusse jõudes vaadati ming hukkamõistvate pilkutega. Mitte ainult mind. Markus oli ka seal. Teised olid juba seal nii-öelda hooldekodus. See on koht, kuhu viiakse meie sugused noored, kes ei suuda oma eluga hakkama saada ning huligaanitsevad.
Ma teadsin, et meid mõistetakse süüdi, sest meie tegusid ei õigusta miski. Kohtus ei läinud väga pikalt. Kõigest tund. Homme liigume me juba teiste juurde. Sinna, kus on Juhan, Kait, Karl, Jürgen ning Chris.
Hommik. Ma vahetasin riided, sõin, pesin hambad. Olin valmis minema.

okeiii , ega jaa , ma ise ka vaatasin et lõpus läks kõik nii kiiresti kuid probleem oli selles et ma pidin ise kuhugi ära minema, kuid järgmise osa teen ma kindlasti põhjalikumalt :) ilmselt tuleb uus osa homme :)

Hha, hea jutt.
Meie klassis on ka üks Markus, ta on samasugune, nagu siin jutus. Bad Boy!
Okei ... ootan uut! :)

Väljas oli üsna tavaline ilm. Ei olnud liiga palav ega ka liiga külm. Normaalne. Vanemad üritasid minuga juttu alustada, kuid mul polnud tõesti tuju nendega rääkida. Oli aeg minna. Istusime autose ning ma panin kõrvaklapid pähe, sest ema ja isa kavatsecad raudselt jälle mingit klassikat kuulata. Kohutav. Mul polnud õrna aimugi, kui pikk maa meie sihtpunkti on. Ma sulgesin silmad ning kuulasin muusikat. Need laulud olid täis mälestusi ning sõnad panid sügavalt mõtlema selle üle, mida ma olen korda saatnud.

Ah, mida ma vingun!? Ise ma ju nii väga soovisin seda...
Olime sõitnud umbestäpselt tund aega, siis nägin ma otse ees keskmisest suuremat hoonet, ilmselt see erakool, kuhu ma lähen. Kuigi mulle meeldib seda pigem hooldekoduks nimetada. See oli suur, valge maja, millel oli palju aknaid. Seda ümbritsesid puud, põõsad ning mõningad lilled. Täitsa ilus koht tundus.

Parklasse jõudes astusin ma autost välja. Isa võttis pagaasnikust mu kohvri ning spordikoti. Isa ja ema saatsid mu majja sisse. Sain korrapidajast tädikese käest oma toa võtme. Markus oli asju ajanud ja teinud nii, et me saaks tuba jagada. Ma küll väga ei tahtnud seda, kuid mis mul muud üle jäi. Siin on kõigest 2 tüdrukut ning nemad pidid ka siit üsna varsti vabanema. Mingite suvakatega ma ka ei tahaks tuba jagada.
Astusin oma tuppa. Markus oli seal. Ruum oli heledates toonides. Aknast oli vaade maja taha. Minu üllatuseks oli meie nii-öelda väikeses korteris köök, elutuba, vannituba koos WC'ga ning üks suur magamistuba. Loomulikult eraldi vooditega. Algul olin ma arvanud, et ma satun kuhugi veneaegsesse urkasse, kuid see siin oli värselt ehitatud ning luksvärk.

Ema vaatas mulle kurbade silmadega otsa ning käskis mul enda eest hoolitseda. Ma teadsin, et talle on see raske ning minu käitumine on teda väga palju kurvastanud.
Nad lahkusid.

Olime Markusega kahekesi. Ta oli umbes pool tundi tagasi siia jõudnud. Meie mõlema kotid olid keset tuba. Läksin istusin diivanile, poisi kõrvale. Mul oli ebamugav temaga olla. Kui ma poleks temaga sel peol rääkima hakanud oleks kõik korras. Ma suutsin kõik ära rikkuda.

,,Lähme vaatame siin ringi ka või? Tahaks teada, kuhu ma sattnud olen.'' lausus Markus
,,Peaks vist jah, peame oma tunniplaanid ka kuskil saama. Meil hakkavad ülehomme tunnid.''

Jalutasime maja peal ringi. Mõned võõrad inimesed olid seal ka. Poisid tegid mulle silma ja vilistasid. Kusjuures mulle isegi meeldis see. Läksime sisehoovi, kus oli ka korvapalliplats. Ning seal nägime me Juhan'it, Kait'i, Karl'i, Jürgen'it ning Chris'i. Läksime nende juurde. Markus ühines nendega ning nad hakkasid korvapalli mängima. Ma istusin pingile ning vaatasin seda pealt.
Pall lendas minu juurde, võtsin selle kätte ning läksin poistele lähemale. Üritasin ka korvi visata ning see tuli mul isegi välja. Chris tuli mind kiitma. Enne, kui ma nendega suhtlema hakkasin arvas Chris, et ma olen mingi jõhker tibi. Ilmselgelt ta eksis selles. Chris'iga sain ma siiani kõige paremini läbi.

Mingi aeg läksime me linna peale kõndima. Läksime mingisse parki istuma, seal oli ka teisi noori. Poisid viisid mind ja Markust vaheldumisi kurssi sellega, mis koolis toimub. Olin teada saanud, et seal pidi olema üks gäng, mille liikmeid kõik kardavad. Pff .. ega see nüüd nii hull ka olla ei saa. Mõtlesin, et peaksin nendega tutvust tegema. Ma ei hakka nende sõbraks. Ma tahan näidata, et nad pole ainus kamp, kes midagi teha julgeb.

Rääkisime poistega juttu, tegime plaane, mida võiks siin korda saata. Lõpuks otsustasin ma kooli poole minema hakata. Teised jäid veel parki. Käsin ühes tee peale jäävas poes ning ostsin juua. Jõudsin kooli. See oli täis rahvast. Ma kõndisin oma toa poole. Avasin oma pudeli. Ma vaatasin maha ning järsku kõndis keegi mulle vastu.

,,Türa vaata kuhu sa kõnnid!'' hakkas mingi kutt lõugama

,,No sorri mees, sul on endal ka silmad pead, seega vaata ise ette!''
Kõndisin pea püsti edasi, oma toani. Astusin tuppa, võtsin oma läpaka ning istusin diivanile.

Vääääääga meeldis :)


autose peaks olema autosse.

kavatsecad peaks olema kavatsevad ilmselt.


Isa võttis pagaasnikust mu kohvri ning spordikoti. Isa ja ema saatsid mu majja sisse. mitte, et sellel lausel oleks midagi viga olnud peale selle pagastniku sõna, aga selle saaks ühe lausena paremini öelda Isa võttis pagastnikust mu kohvri ja spordikoti ning nad saatsid mu majja see sisse on seal üle arune sõna minu meelest

UUT!

haha , need kirjavead pole meelega tehtud, kiiresti kirjutasin ega pannud tähele . aga väga tore, kui meeldis :)

Õõõh, alguses see kirjelduse koht on nii tüütult vastuhakkav lihtsalt.

Ka meeldis!!
Uut!!

Mainiksin, et ei ole mitte pagastnikust vaid pagasnikust.