2000 ja midagi sõna siis jäigi. Proovisin küll juurde kirjutada, aga kustutasin selle kõik ikkagi ära.
Ja nagu ma ehk juba maininud olen, pean selle kuradi loovtööga ka tegelema. Tahaks juba praegu käega lüüa, kuigi olen päris alguses. Esitamine on 30. mai, valmis peab saama vast kunagi varem. Ega ma täpselt tea. Igavene tüütus on see igatahes.
Ja noh, ma juba teist päeva tõmban uute arvutisse simsi, kuid noh, selle aja jooksul on laadinud vaid 21%. Tahaks siis vähemalt loota, et asi viimaks, kui ära laeb ka toimib. Ja kui ei peaks toimima, siis... noh... ma oleksin üpris vihane.
Rohkem ma ei plära.
Võite nüüd jutu kallale asuda ning mina asun enda muistendi kirjutamise juurde, mida loovtöös vaja.
Jejeee.
14. peatükk
Mu suu vajus kergelt paokile ning mu meeli täitis segadus. Esmalt lasin pilgul üle Zoey käia, kelle näol paistis olevat lai naeratus. Seejärel, olles poole kõrvaga kuulnud Adamit üht nime lausumas, pöörasin end tema poole ja küsisin üllatunult: „Rahel?“
Adam pööras aeglaselt end minu poole. Kui oleks võinud arvata, et ta näol on kerge naeratus ja ta silmad säravad, vaatas mulle hoopiski vastu põlglik, peaaegu et vihane nägu.
„Me lahkume,“ vastas poiss. Pilgu taas minult eemale viinud, ajas ta end püsti ja pani paari kiirema liigutusega kõik asjad piknikukorvi. Avasin suu, et selle peale midagi öelda ja küsida, miks ta nii käitub, kuid Zoey, kes oli vahepeal mulle märkamatult meile lähemale liikunud, avas suus:
„Tore ka sind näha, Emma.“
Tema hääle kõla ning sellest kostuv külmus panid mu pead tõstma. Ettevaatliku pilguga jälgisin Zoey’d, kelle pilk käis kordamööda nii minul kui ka Admil.
„Ehh... Zoey, mida sa siin teed?“ küsisin, tõustes samuti püsti. Silmanurgast nägin, kuidas Adam meie alla olnud lina kiiresti puntrasse keerutas ja selle piknikukorvi surus.
„Ma olen väikesel külaskäigul,“ muigas too ja kallutas pea viltu, läbitungivad silmad ainiti mind puurimas.
„Aga...“
„Oled üllatunud?“
Ma neelatasin. Mind valdas halb eelaimus, kuid ma ei osanud öelda, millest see tulenes. Võib-olla Zoey veidrast, kuidagi üleolevast käitumisest või Adamist, kes järsu liigutusega mu randmest haaras ja mind Zoey juurest eemale hakkas tirima.
„Adam...“ pomisesin jahmunult, pilk suunatud kord enda seljataha, kord ette, kuni poiss kaassõitja ukse ees seisma jäi ja mulle auto ukse avas, ise seejuures üle huulte pressides: „Istu sisse!“
„Et siis juba oma poiss, mis?“ kuulsin Zoey suust kostuvat pilkavat hüüet, enne, kui Adam mu vastumeelselt autosse surus ja ukse pauguga kinni lõi. Ning enne, kui ma oleksin jõudnud sealt väljagi astuda, oli ta autos ja tagurdas mööda rohtset teed asfalti peale, jättes Zoey kaugele taha.
Esialgu ei suutnud ma midagi öelda. Vahtisin lihtsalt jahmunult aknast välja, samal ajal kui mu kõrvu hellitas üks Ed Sheerani lugudest, mis vaikselt autos mängis. Jälgisin, kuidas metsad meist mööda vuhisesid ja tundsin, kuidas tuul Adami avatud aknast sisse vuhises. Ja siis sai mul mõõt täis. Järsu liigutusega pöörasin end Adami poole, tegemata välja isegi asjaolust, et ma polnud turvavööd peale pannud.
„Mis sul viga on?“ küsisin kõrgendatud häälel, silmad vihast kissis.
Adami kulm kerkis. „Mida sa silmas pead?“
„Mis õigusega sa minu sõbrannaga niimoodi käitusid? Mis... Mis kuradit sul hakkas, et mu seal niimoodi minema tarisid?“ hingasin pahinal välja ja jäin teda vihasena silmitsema, tundes, kuidas ma sellest vihapurskest kergelt värisesin.
„Emma...“
„Ei, ei mingit Emmat. Koguaeg olen mina see loll Emma, kes mitte midagi ei tea. Ei sina ega Noah räägi mulle midagi, minu vanaisa ja vanaema kaovad mulle mitte midagi ütlemata, mu ema saadab mu ilma igasuguse põhjuseta siia... kuradi mitte kuhugi. Sina käitud minuga nii... keeruliselt,“ mu hääl muutus viimase sõna juures olematuks ning ma langetasin pea ja hingasin tugevalt sisse-välja, samal ajal kui ma ülekere vihast värisesin.
„Ma olen kindel, et sa ei tahakski midagi teada,“ vastas Adam rahulikult häälel, pannes mu end niiviisi veel vihasemana tundma.
„Mida sa selle all mõtled?“
„Ma usun, et sa said väga hästi aru, mida ma selle all mõtlesin.“
Adami rahulik hääl ning liiga tõsised sõnad panid mu viha kergelt lahtuma, kuid sellele vaatamata tundsin ma end endiselt nördinuna. Justkui oleksin väike laps, kes on mängust välja jäetud. Just niimoodi ma sel hetkel tundsingi. Mängust välja jäetud lapsena.
„Miks sa Zoey’ga nii käitusid?“ küsisin, hääl sunnitult rahulik.
Nüüd pööras poiss enda pea minu suunas, rohelised silmad rahulikud ja kaalutlevad. Kui ma poleks olnud liialt harjunud Adami pideva rõõmsa tujuga, poleks ma end tol hetkel ka nii sandisti tundnud. Ta suu oli kitsaks kriipsuks kokku pigistatud ja nägu tõsine.
„Ta nimi ei ole Zoey,“ sõnas ta lihtsalt ja pööras pea tagasi otseseks.
„Muidugi on ta Zoey,“ vaidlesin vastu, „ma tunnen teda väikesest saati.“
Adam raputas pead. „Ei.“
Ohkega nõjatusin vastu ust, jäädes istuma otse poisi poole. Tundsin, kuidas viha minu sees aegamisi lahtus ning sellest jäi järele vaid segadus, mis mind ainult väsitas.
„Mis toimub, Adam?“ küsisin viimaks, kui olime oma kaks minutit vaikinud. See ootamatu, kuid igati õigustatud vihapurse oli mu ära väsitanud. Pealegi oli ühe korraga liiga palju juhtunud, et ma seda kõike oleksin jõudnud seedida. Adami suudlus, Zoey järsk väljailmumine ja külm käitumine... Liiga palju, et mu aju seda kõike veel omaks oleks jõudnud võtta.
Kui Adam viimaks suu lahti tegi, kõlasid ta suust ainult kolm armetut sõna: „Ma ei saa.“
Ma raputasin õrnalt pead ja hingasin sügavalt välja. „Ja minaa ei saa mitte midagi aru. Ma tõepoolest ei saa aru ja sa isegi ei suvatse seletada. Olgu, ma saan aru, et Zoey-“
„Rahel,“ pistis Adam mu jutu vahele, mille peale mu kulm pahaselt ülespoole kerkis.
„Mis Rahel?
„Su väidetava sõbranna nimi ei ole Zoey, vaid Rahel,“ kostis ta, kuid ei pööranud oma pilku minule. Tundus justkui ta ei tahaks mulle midagi rääkida ega öelda. Nagu see, mida ta varjas, oleks olnud midagi kohutavat.
Pööritasin tusaselt silmi, proovides samal ajal mitte välja teha Adami tõsisest toonist ja temale mitteomasest näoilmest. „Ah? Muidugi on ta Zoey, mitte mingi... mis iganes nimi. Ta on Zoey.“
„Emma,“ mu nimi kõlas tema suust justkui ohe. Väsinud ohe. Kurb ning igatsev. Ning see pani mind teda ootamatust intensiivsemalt vaatama. Ka tema pööras enda pilgu minule ning see, kui kurb ta välja nägi, pani mind ehmuma. Pani mind mõistma, kui väga ma igatsesin naeratavat Adamit.
„Mis viga?“ küsisin vaiksel sosinal, hääl ehmunud.
Kuid vastust ma ei saanud. Hetke pärast pööras auto vanavanemate hoovi sisse ning ta jättis auto seisma. Seejärel pööras ta end samasugusesse asendisse nagu olin mina ja jäi mind enda kaunite silmadega vaatama. Ja ma vaatasin vastu. Vaatasin teda samasuguse intensiivsusega nagu tema mind, samasuguse kurbusega, kurbusega millest ma arugi ei saanud. Ja ühtäkki ma soovisin, et ta ei vaataks mind nii. Et need kurvad silmad muutuksid taas rõõmsateks nagu need alati on olnud. Soovisin ülekõige, et Adam oleks õnnelik. Ja ma teadsin vägagi hästi, kui isekas ma seda soovides olin.
Ja siis äkitselt avas Adam uuesti suu, hääl tooni võrra kibedam kui varem. „Mäletad päeva, mil me koos poes käisime? Siis, kui ma su esimest korda tolle järve äärde viisin?“
Noogutasin aeglaselt, pilk ahnelt poisi silmade ja suu vahet käimas. Kuigi olin temast piisavalt kaugel, et ta nägu mu jaoks pisut udusena näis, suutsin siiski näha ta rohelistes silmades seda äkilist, nii ootamatut viha.
„Ning ma võin oletada, et sa mäletad seda tüdrukut, kes mind sel päeval poe ees vägisi suudles?“ ta hääl tundus nii rahulik, et kui ma poleks tema silmades mäslevat viha näinud, oleksin võinud tõepoolest väita, et ta on rahulik. Võib-olla isegi rõõmus.
Noogutasin taas, seekord veidi kõhklevamalt kui enne. Ja kui ma isegi proovisin endas maha suruda seda halba tunnet, mis minus seda meenutades tekkis, ma ei suutnud.
„Tema oligi Rahel. Sinu jaoks Zoey.“
Mu suust pääses valla kõhklev naeruturtsatus. „Kas sa oled täiesti ära pööranud? Zoey oli sel hetkel Itaalias oma isa juures,“ vaidlesin pead raputades vastu.
„Kas ikka oli?“
Avasin suu, et sellele jaatavalt vastata, kuid sulgesin selle siis taas. Mul ei olnud kindlaid tõendeid, et ta seal oli käinud, ma ei näinud teda lennukile minemas. Kuid ta oli mulle helistanud. Ühel korral. Vahet polnud, et minu päris koju.
„Muidugi oli. Ta veel helistas mulle.“
Adam pööritas hetkeks silmi ja ta näol väreles õrn muie, mis hetke pärast taas haihtus. „Sama hästi võis ta ju sinu maja taga olla ja ühe kõne teha.“
„Noh, teoreetiliselt küll, kuid see oleks ajuvaba. Keegi ei helistaks sulle su enda maja tagant. Pealegi, ta helistas mu päris koju, mitte siia.“
„Emma, sa oled nii lihtsameelne. Miks sa ei võiks mind lihtsalt uskuda ja omaks võtta, et su parim sõbranna ei olegi su parim sõbranna?“
Keerasin pea pahaselt viltu ja jälgisin Adamit vidukil silmadega. „Sina küll ei ütle mulle, kes on minu sõber ja ei ole. Sa ei-“
„Ei ütle?“
„Ei!“
Ta näole ilmus õrn naeratusevine. „Kuid miks sa mind siis suudlesid?“
„Mina? Sina alustasid!“
„Kuid ega sa ei peatanud mind ju ka.“
Mu põsed kuumasid. „Noh jah.“
Adam, kellele nägu oli taas tema tavapärase vormi saanud, kõkutas naerda. „Ja see meeldis sulle?“
Pöörasin pilgu kõrvale, tundes, kuidas ma näost täiesti punaseks lahvatasin. Et kuidagigi sellest tobedast jutuajamisest kõrvale viilida, avasin enda seljataga auto ukse. Ning siis, ilmselgelt selle tõttu, et ma ei suutnud selgelt mõelda, avaneski auto uks ning mina, kes ma selga selle vastu toetasin, lendasin selgees autost välja, üle huulte kostumas vaid tühipaljas kähe kiljatus.
Kui ma viimaks kokkupigistatud silmad avasin, kõrgus mu kohal mureliku näoga Adam, kelle parem suunurk oli õrnalt ülespoole kaardunud. Pahaselt silmi pilgutades lootsin, et see oli lihtsalt mingi tobe silmapete, kuid siis veendusin, et ta suurnurk oli tõesti ülespoole kaardunud ning et ta tõesti jälle naeris minu üle.
„See ei ole naljakas,“ pomisesin pahuralt, kui proovisin end maast püsti ajada. Kuid kuna see mul esimese katsega ei õnnestunud, lasin end tagasi mugavalt murule pikali ja ohkasin sügavalt, sääred toetumas vastu auto pehmet istet.
„Kavatsedki nüüd siia jääda?“ küsis Adam naeruse häälega ning kui ma talle vastuseks noogutanud olin, tundsin, kuidas miski mu käsivart riivas. Seepeale avasin enda äsja suletud silmad ning nägin enda kõrval lamamas Adamit, näol lai naeratus.
„Täitsa mõnus kohe.“
Selle asemel, et ta lõbususele samamoodi vastata, alustasin uuesti teemaga, mille ta ennist nii osavalt kõrvale oli lükanud. „Räägi mulle nüüd ausalt, mida sa Zoey kohta tead.“
Adami naer katkes järsult. Ta ohkas sügavalt, enne kui suu lahti tegi ja midagi öelda suvatses. „Ma usun, et sina tead siin tema kohta kõige rohkem.“
„Adam...“
„Ma ei saa sulle midagi rääkida, Emma.“
„Nii et midagi siiski on, eks? Ma mõtlen, et te lahkusite nii järsult majast ja olite kuidagi... kohkunud nägudega, kui keegi Noah’le helistas. Ning sinu tobedad vabandused, et sa ei saa midagi rääkida ning tänane...“
Adam ajas end järsult istuli ja jäi mulle ülevalt alla vaatama, näol pahane grimass. „Kas sa ei mõista, et ma ei või sulle midagi rääkida? Et see on keelatud?“
Raputasin pead. „Kui sina ei räägi, räägib Noah. Ja kui tema ka mitte, siis mu vanavanemad.“ Kui Adami kulm viimase peale kerkis, muigasin mõrult ja lisasin: „Ära arva, et ma loll olen. Kindlasti on ka nemad kogu selle... jamaga seotud.“
„Emma.“
„Ära emmata siin midagi. Ma olen juba tüdinud sellest, et mind koguaeg kõrvale jäetakse. Nii on kogu mu elu olnud ja seekord ma ei kavatse nii lihtsalt alla anda. Ükskõik siis, kas tegu on ka lihtsalt mõne vanaema tobeda taimega, mille te talle siia ebaseaduslikult smuugedada tahate.“
Adam hakkas naerma ja laskus tagasi minu kõrvale pikali, tema soe käsivars õrnalt minu oma riivamas.
„Või plaanite te kellegi mõrva?“
„Võib-olla.“
„Mis asja?“ ajasin end käte toele ja jäin poissi ehmunult silmitsema. Kuid nähes tema näole laia naeratust valgumas, vajusin tagasi rohule ja ohkasin.
„Miks sa lihtsalt ei võiks öelda, mis värk on? Ja üleüldse, mis seos sellel kõigel Zoey’ga on? Sa ei tohiks teda tundagi, rääkimata siis veel,“ raputasin pead, „ahh.“
„Jah?“
Raputasin uuesti pead, sulgedes samal ajal enda silmad. Vaatamata sellele, et ma olin vihane asjaolu üle, et keegi mulle midagi rääkida ei suvatsenud, tundsin samal ajal ka meeliületavat rahulolu, et ma Adamiga nii vabalt rääkida sain. Ükskõik, et aususest ei hoolinud viimane kõige vähimatki.
Niiviisi lebades, Adami tugev käsivars aegajalt minu oma vastu toetumas, tundsin, kuidas naeratus mu näole tükkis, ilma, et ma ise seda õieti märganudki oleksin. Mu peast rändasid läbi tuhanded mõtted, ettekujutlused, pildid eelnevast...
„Miks sa naeratad?“
Pöörasin pilgu kõrvale, kulm aeglaselt kortsu tõmbumas. „Mis mõttes?“
„Ehee... Sul on selline tobe naeratus näol,“ vastas Adam muiates.
„Tobe?“
„Mhm.“ Ta oli pea tagasi otseseks pööranud ja silmad sulgenud, lastes niiviisi enda näol päikese käes hellalt särada.
„Tahad väita, et ma olen tobe, jah?“ ajasin end pahurana istuli, jäädes altkulmu silmitsema Adami muigel nägu ning suletud silmi.
„Ei.“
„Hetk tagasi ütlesid sa, et ma-“
Nüüd ajas ka Adam end järsult istuli. „Emma, sa ei pea kõike nii tõsiselt võtma.“
„Ma ei võtagi,“ raputasin pead, kuigi võisin temaga enam-vähem nõustuda. Enam-vähem.
„Võtad ju küll.“
„Okei,“ noogutasin, hakates juba kahetsema seda eelnevat rahulolu, mida ma tema kõrval lamades tundnud olin, „hea küll. Võtangi, kuid see pole absoluutselt sinu asi. Pealegi, ma ei saa üldse aru, mida ma siin sinu kõrval laman ja kogun endale igasuguseid... prussakaid. Ma lähen... Ei, tegelikult isegi see ei ole sinu asi.“ Ajasin end auto uksele toetudes püsti ja sammusin pilkugi Adamile heitmata maja suunas. Käitusin nagu tõeline idioot.
Pealkiri: Re: Armutu 
2/1/2013, 15:14
