Annabell & Baxter

Baxter:

Võtsin kotist suure kivi, mille olin ennist pargist leidnud. See võib küll tobedalt kõlada, aga ma korjan alati kõik endale piisavalt vajalikuna tunduvad asjad seljakotti. Kivi ei olnud seljas kandmiseks just kõige õigem ese, kuid praegu kulus see marjaks ära. Viskasin pilgu korraks ümbruskonnale, veendumaks, et õhk on puhas ning alles siis võtsin hoogu, et suur ja raske kivi poe vaateaknasse lennutada. Vaatasime Annabelliga mõlemad, kuidas killud klirinaga maha kukkusid. Poe turvasüsteem andis endast koheselt märku, hakates üle linna pasundama. Kiirustades sööstsime mõlemad poodi sisse, et oma rüüsteretkega alustada.

,,Bell, pane kõik kiirelt kotti, enne kui mendid platsis on!’’ karjusin poe teise otsa joostes. Belli sain enda huligaansustesse alles mõned nädalad tagasi kaasata, kuigi oleme juba poolteist kuud jooksus olnud. Lihtsalt temaga oli võimatu selliseid asju teha. Kohe kui asi tõsisemaks läks, lõi ta verest välja. Nuttis ja üldse oli ta pigem takistuseks kui abiks. Olen pidanud korduvalt temapärast peaaegu vangi minema, sest pean teda kõikjalt päästma. Ma ei kahetse, et ta endaga kaasa võtsin, kuigi tegelikult tunnen jubedaid süümepiinu, et lubasin ka temal enda elu ära rikkuda. Ma armastan teda ja poleks suutnud talle ,,ei’’ öelda, kuigi räägitakse, et kui armastad, siis oled valmis mõningaid ohverdusi tegema, aga ei mina ega tema, suutnud hävitada seda sidet, mis meid ühendas.

Ma ei võtaks teda oma varastamismissioonidele kaasa kui see vajalik poleks, kuid kahekesi on seda kergem ja isegi turvalisem teha. Midagi me peame ju sööma ja teda kuskile üksi jätta on liiga ohtlik. Ta ei ole selle kõigega veel kohanenud ja ta jääb alatasa hätta. Ausalt öeldes on ta hädapätakate kuningas ja just see, tema saamatus meile arvatavasti ükskord kätte maksabki.
Krahmasin kõik vähegi söödava endale kiirelt kotti ning aeg ajalt kuulatasin ega mente juba läheduses polnud. Õnneks ei olnud nende tuututavaid sireene veel kuulda. Viskasin kiire pilgu Belli tegevusele. Ma ei talu seda. Ta lihtsalt näppis ja uuris igat asja ennem kui selle kotti pistis. Nagu oleks ühel tavalisel soppingul.

,,Sul ei ole aega valida, mida sa tahad või mida ei! Palun pane nüüd kott ruttu täis eks!’’ karjusin talle pahuralt appi joostes. Ma tean, et ei saa temalt kohe kõike nii nõuda nagu tahaksin, aga sellest võiks ju ikka aru saada, et kui turvasüsteem üürgab, siis shoppamine on küll viimane, milleks aega jääb, kuid mulle on jäänud mulje, et naistel on ka siis selleks aega. See ajab mind vihale.

Aitasin tal kotti asju panna, et see juba kiiremini täis saaks. Järsku kostusid eemalt üürgavad sireenid. Nonii, nüüd lähebki lahti. Aitasin Bellile koti kiirelt selga ja seejärel pistsime ennist katki visatud akna kaudu jooksu. Lidusime nii kiirelt kui saime. Õnneks oleme mõlemad vastupidavad ja kiired jooksjad. Mudugi ronimises jääb Bell mulle kõvasti alla, kuid ka sellega tuleb ta üsna hästi toime.

Plagasime ühe inimtühja elumaja poole, mida piiras üks kohutavalt kõrge võrkaed. Hakkasin esimesena ronima, kuid seekord oli Bell minust kiirem. Kui aia küljest ennast maha kukutasin, et edasi joosta seisis Bell juba seal ning ootas mind. Muigasin väga naeruselt ning surusin talle ühe kiitva musi suule.

,,Minu supernaine,’’ ütlesin talle ning lükkasin teda õrnalt, et ta uuesti jooksmist alustaks, sest üürgavad sireenid hakkasin aina valjemini kostma. Bell naeris lõbustatult ning alustas taas pagemist. Sireenid muutusid iga meie kaugeneva sammuga aina valjemaks. Õnneks olime jõudnud ennem kaduda kui nad meid märkasid, seega ei osanud nad meid ka kusagilt otsida. Ka seekord läks meil napilt, nagu alti.


Annabell:

Eile korraldasime taas ühe poeröövi, mille käigus oleksime peaagu vahele jäänud. Ma ei ole seda kunagi Baxterile öelnud, et taoline hirm vangi minemise ees, mind häirib, kuid samas, mida ta ikka paremaks muuta saaks. Tõenäoliselt mitte midagi. Me peame ju millestki toituma ja kuidagi ära elama. Ausalt raha teenimine ei tule kõne allagi, sest siis tabatakse meid koheselt. Nüüdseks on ju seljataga suhteliselt kriminaalne minevik, sest minu teada poevargused on kriminaalsed kuriteod ja meil oli neid seljataga kõvasti rohkem kui üks. Baxiga on asi kindlasti veel hullem. Tema oli kurikael juba ennem kui me tuttvusime. Vähemalt nii on ta rääkinud.

Kunagi vaatasin telekast palju põgenemisfilme, aga poleks iial arvanud, et ühe jooksiku elu võib nii keeruliseks kujuneda. Päevast päeva peame üksteise seljatagust valvama, mentide eest putku pistma ning poodidest toitu ja riideid varastama. Lisaks sellele, peame iga öö kusagile linnast välja kõmpima, et kuskile oma telk püsti panna või peame leppima siin linnas mõne mahajäetud majaga, mis on seest pimedad ja kus kubiseb rottidest. Mitte just kõige luksuslikum elu, kuid vähemalt saan ma Baxteriga koos olla, seega ma ei saa, ega või kurta.

Kõrvatvaatajale võib tunduda see mõtetu ja lapsiku kiindumusena, kuid mina tean, et see ei ole sedasi. Ma tunnen tema vastu midagi sellist, mis sunnib mind kõik muu jätma ja temaga minema. Ma ei suuda ilma temata oma elu ettegi kujutada ja ma ei kahetse, et sellise valiku tegin.

Vanematega ma nagunii läbi ei saanud, seega ei tunne nad minust ka puudust, kuigi mina vist sama öelda ei saa. Mina igatsen neid küll. Ja oma väikest õde Aliciat tahaks ka kasvõi korra veel kallistada. Bax ei ole mulle oma perekonnast kunagi rääkinud. Alati kui see meil jutuks tuleb vahetab tema teemat, ega taha sellest rääkida. Juba praeguse olukorra järgi võib aimata, et tal on keeruline lapsepõlv olnud, sest miks tal muidu püsivat kodu juba neli aasat pole olnud. Kui mina temaga tutvusin, siis oli ta juba jooksik, kellel olid jamad kaelas. Ja juba siis ei suhelnud ta oma perekonnaga. Ma isegi ei tea, millega ta mind ära võlus. Usun, et just sellesama pahapoisi tiitliga. Kõlab tobedalt, kuid just nii see on.

,,Tahad süüa?’’ küsisin Baxilt, kes põrandal oleval räpasel madratsil lamaskles. Kuna olime eilsest jooksimisest kohutavalt väsinud, siis otsustasime linna jääda, ega läinud turvalist telkimispaika otsima. Me oleme selles mahajäetud hoones juba palju kordi ööbinud ja oleme sellega juba harjunud. Ma olen üritanud olemist isegi mugavamaks teha, kuid ega see kuigi palju õnnestunud pole. Rotikesed ja prussakad jooksevad ikka ringi ja varastavad meie niigi väheseid toiduvarusid. Meile meeldib see maja just seetõttu, et siin ei käi eriti teisi hulguseid, kes igal võimalusel sinult asju varastaksid. Me oleme kõik oma kompsud siia vedanud ja vahel kui käimegi kuskil ära, siis oleme julgenud need isegi siia jätta, kuigi see on väga riskantne, sest need võivad siin vabalt jalad alla võtta ja plehku panna. Eks ta paras pauk oleks kui keegi meie telgi või muud olulist piistu kavatseks panna.

Seetõttu me eelistamegi paremameelega linnast välja minna ja endale turvaline telkimispaik otsida, sest siis ei tule teised jooksikud meid segama, ega asju varastama. Rääkimata turvalisusest, sest ega need teised just sõbralikud pole. Samas ma ei mõista neid hukka. Sellist elu elades peadki metsik olema, sest vastasel juhul sa ellu ei jää.

,,Mhm,’’ mühatas Bax vastuseks ning kõlgutas jalga, mis oli üle teise jala põlve asetatud. Ta nägi välja nagu Huckilbery flinn, kes rahulikult mõnuledes oma mõtteid mõlgutas. Ka temal olid seljas räbalad riided ja üldse nägi ta vahel üsna räpane välja. Bax oli praegu samasugune. Tema tumepruun juuksepahmakas peanupu otsas, nägi välja nagu varasepesa. Kui aus olla siis ta ei näinud üldse 20-aastase noormehe moodi välja. Rohkem nagu laps, kes on sõpradega seiklusmänge mängides veidi liiale läinud. Kuid tema kaunis näolapike oli alati laitmatult puhas. Tema ego poleks lubanud sellel määrduda. Pesemisvõimalustega meil jah eriti kiita pole, aga Bax on jooksus oldud aja jooksu väga leidlikuks muutunud ja suudab peaaegu, et kõik eluks vajaliku muretseda.

Tegin talle eile poest varastatud kraamist mõned võileivad ning valasin plasttopsi veidi mahla, mis olid samuti poest varastatud. Kui aus olla, siis isegi riided, mida me kanname on varastatud, seega me ei saa kedagi süüdistada oma asjade varastamises, sest tegelikult ei kuulunu mitte miski meile, olenemata sellest, et oleme need ise oma higi ja vaevaga hankinud, riskides oma vabadusega.

Ulatasin talle võileivad ja mahlatopsi, mille peale ta ennast istukile ajas ning neid rahulolevalt vitsutama hakkas. Vahel mulle jääb mulje, et ta naudib seda elu, kuid usun, et see on rohkem tingitud sellest, et ta on juba harjunud ja lihtsalt oskab sellest mõnu tunda. Minul võtab sellega harjumine veel aega või siis ma lihtsalt ei harjugi, sest hetkel ei ole ma suutnud mitte ainsatki tegevust endale nauditavaks mõelda.

Tegelikult ma lihtsalt unistan, et Bax mõtleb mingi vettpidava plaani, kuidas me saaksime oma elu püstitada sellistele taladele, mis ei tugineks ainult tohututele vargustele ega muudele ebaseaduslikele tegevustele. Raske saab see olema, kuid me ei saa ju igavesti nii elada.
Judistan õlgu kui minu silme ette kerkib pilt minust ja Bax’ist vanadena. Endiselt selles mahajäetud majakeses.


Baxter:

,,Ahh...täitsa lõpp kui nämmad need võikud olid!’’ limpsasin keelt ning patsutasin oma võileibu täis kõhtu.

,,Ma arvan, et me ei hakka täna kuskile liikuma, sest praegu on toitu nii palju, et selle vedamine oleks liiga tülikas.’’

,,Mida?’’ küsis Bell üllatunult ning tema ärevil silmad vaatasid mind pingsalt. Just hetk tagasi veendusin ma selle, et kui pilgud suudaksid tappa, siis tema oma oleks seda kohe kindlasti teinud. Kiirelt ja valutult.

,,Jääme lihtsalt siia. Meil ei ole mõtet kõike seda kola siit kuskile ära vedada. Liiga tülikas ma mõtlen.’’ asuisin koheselt uuele katsele, lootes, et suudan ta maha rahustada.

,,Sa tead ju, et selles...’’ hakkas Bell protesti tõstma, kuid katkestasin teda.

,,Jah ma tean, et sulle ei meeldi siin rotipesas olla, aga minule ei meeldi mõte selle kola vedamisest,’’ ütlesin pahuralt. Sulgesin silmad ja heitsin pikali, et rohkem mitte tema pettunud nägu näha. Ma tean, et olen temaga vahel liiga karm, aga teisiti ei saanud. Vahel see karmus ja äkilisus toob ta maapeale tagasi.

Mulle ei meeldi temaga kakeld, kuid tahest tahtmata on ka meil erimeelsused, mida saab vaid endale kindlaks jäädes lahendada. Pealegi olin mina kõige selle juures kogenenum ja loomulikult ma eeldan, et minu nõuandeid ka kuulda võetakse. Bell lihtsalt on kange tüdruk, keda peab karmide sõnadega taltsutama.

Hetkel käitus ta nagu perutav hobune. Ta lihtsalt porises ja turtsus endamisi ning üritas majas ringi kollates endale tegevust leida, kuid enda solvumise ja viha väljanäitamiseks, oli seda vaja teha väga lärmakalt. Küll kukkus ja kolksus siit ja sealt midagi. Millegi ebaõnnestumisel lasi ta kuuldavale mõned kangemad ja vähem viisakamad sõnad. Ühesõnaga ta on väga temperamentne kui ei saa seda, mida tahab. Mind on alati huvitanud, mismoodi teda kodus kasvatati. Äkki ta ongi ära hellitatud laps, kes on harjunud saama seda, mida tahab.

Nii veetsimegi kogu päeva selles majakeses. Bell näitas oma iseloomu ning mina vaatasin seda tüdinenult pealt. Ausalt öeldes oli ka ilm väljas suhteliselt niru. Vihma sadas ja üldse oli päris jahe. See oli veel üheks põhjuseks, mis ma ei soovinud täna kusagile telkima minna.

,,Ma jään tukkuma,’’ütlesin ohates ennast põrandal oleval madratsin külili keerates. Asetasin käed pea alla, et oleks mugavam ning sulgesin silmad. Loodan, et kui ärkan, siis on ta veidigi paremas tujus. Nimelt, tema tujud on väga kiiresti vaibuvad ja üldse ei ole ta pika vihaga inimene. Seetõttu võisingi kindel olla, et ta on hiljem palju paremas tujus.

Kuulasin veel veidi aega, kuidas Bell eemal midagi kohmitses, kuid mitte kaua. Üsna pea olingi uinunud.


***

Ärkasin eriti kohutava kolina ja karjumise peale. Tõusin põrandal istukile ning vaatasin segaduses ilmel majas ringi. Väljas oli väga pime ja majas oli vaid paar hämarat küünalt põlemas, mis veidi valgust andsid. Pingutasin silmi, et näha, kuid kasutult. Unised silmad keedusid selles hämaras ruumis miskit vajaliku seletamast.

,,Bell!’’ hüüdsin kahtlustavalt ja veidi vaiksemalt üle maja. Kolin kestis, kuid vastust ei tulnud. Tõusin kiirelt püsti, et asja kontrollima minna. Püüdsin võimalikult vaikselt kõndida. Hoidsin hinge kinni ning lootsin, et ma millelegi otsa ei koperda. Muretsesin Belli pärast, sest ilmselgelt kuulus karjatus temale.

Peagi kolin lõppes ning maja jäi vaiksesk. Kas nad kuulsid mind? Peatusin hetkeks, et kuulatada, kuid siis äkki tundsin midagi kõva endale vastu pead virutamas. Tundsin enda peas meeletut valusööstu ning silmeeest läks uduseks. Suure prantsatuse saatel langesin põrandale ning seejärel oli kõik pime.