Aknad

Me pidime kunagi kirjanduse tunnis tegema mingi lühi jutu või midagi sellist.. Väike mõtisklus või mingi edasi kirjutis Igatahes ma mõtlesin et miks mitte seda jagada, mis ma valmis sokkisin siin Tglt pool teksti tuli hoopis prääga juurde, nii et sellest algtekstist ei jäänud midagi järgi.. hahah

Ühe suletud akna taga, kus kõik tundus palju müstilisem ja salapärasem, elas üks vana naine. See naine oli kurb ja üksik. Ta ei tahtnud kedagi teist enda ellu. Ta ei lubanud kedagi teist enda lähedale. Ja selle pärast elaski naine keset tontlikku metsa, ühes vanas ja viletsas tarekeses.
Küünlavalgel laua taga istudes mõtiskles naine oma minevikule. Eelkõige oma nooruse üle. Siis kui ta oli veel elurõõmus särasilmne noor neiu. Ta armastas oma vanemaid väga ja see tõttu oli ta sunnitud abielluma ühe noormehega, keda ta kogu oma südamest vihkas. Silmad mis tavaliselt nii elurõõmsalt särasid, pildusid äkitselt sädemeid kui too noormees silmapiirile sattus.

Mida aeg edasi, seda rohkem neiu oma tunnetes kahtles. Noormees, kes püüdis kogu oma hingest oma armastatule meele järgi olla, oli oma püüdlemise lõpetanud. Saades aru, et ükskõik mida too ka teinud ei oleks, ei olnud see kunagi neiu meelejärgi. Kuid kui noormees oleks natukene rohkem pingutanud. "Oleks vaid.." ohkas naine vaikselt endiselt küünla leeki silmitsedes.

Ühel päeval sai naine aga kirja, mis teates et tema kallis abikaasa oli tapetud. Kogu naise maailm varises kokku. Just siis kui ta oli oma tunnetes kindel ja oli valmis sellest oma mehele rääkima, oli ta temast hoopis ilma jäänud. Silmad mis muidu nii elurõõmsad oli, ei reetnud enam ühtki emotsiooni. Suu, mis tavaliselt üles poole kaardus oli nüüd kui üks peenike kriips. Süda mis muidu nii rutakalt pumpas, oli nüüd miljoniks killuks purunenud. Ja süü mis neid endaga kaasas kandis ei leevendanud sugugi seda valu mida ta tundis.

Isegi kui paljud aastad oli möödunud, ei suutnud naine endale andestada. Ta süüdistas kõiges ennast. Kui ta oleks vaid oma tunnetest varem rääkinud, kui ta poleks nii julm ja õel temaga olnud. "Kui ma poleks.." sosistas naine taas vaevu kuuldavalt.
Hetkeks veel küünalt silmitsedes, tõusin naine püsti.
Üle laua küünla poole kummardudes hakkas naine leeki ära puhkuma, kuid pisar mis ta põselt alla veeres jõudis temast ette.

Mulle meeldis. :)
Selline mõtlemapanev jutuke.. :)

Väga mõtlema panev ja hästi kirjutatud!

Awwwh...

Mnjaa, paaris kohas oleks võinud sõnade järjekord pisut teine olla aga muidu päris hea. See pani peas filmi kerima, justkui oleks pikapika jutu just ära lugenud, kuna kõik oli nii hästi mõistetav.