Suurepärane Suvi

Proloog – Minu suveplaanid saavad teoks

„Megan, oled sa ikka kindel, et minna tahad?“ küsis mu ema ja silmitses mu pagasit, näol kurb ilme..
„JAH, ema. Ma tahan minna. Ma pole viimasel ajal üldse oma vanavanematega koos olnud ja sa tead kui tähtsad nad mulle on. Niiet palun,“
„Okei,“ see kõlas pigem nagu ohe. Me vedasime mu kotid autosse ja ma sättisin end eesistmele, samal ajal kui mu ema aeglaselt juhikohale tuli.
„Ole rõõmsam,“ ütlesin talle. „Te saategi nüüd isaga veidike kahekesi olla,“
„Küllap on sul õigus,“ ütles ema ja me sõitsime sisehoovist välja.

Õues oli päikseline ilm ning sooja oli umbes kakskümmend viis kraadi. Maakoht kuhu mina lähen, asub Lõuna-Eestis ja seega on seal veelgi soojem. Mu vanavanemate maakodu on väga mõnus – lähedal on järv ning veidi eemal on suured põllud. Kuigi ma arvestasin, et veidi aega kulub mul nende aitamisele, ootan siiski kannatamatult hetke, mil sinna jõuan.
Siis on mu suvi perfektne.

Vanaema Aino ja vanaisa Lembit on mulle elus väga tähtsad. Paar aastat tagasi oli mul väga raske aeg ja nemad aitasid mul toime tulla. Nad on alati minu jaoks olemas olnud ja kui ma küsisin neilt, kas võin suve nende pool veeta, olid nad kohe rõõmuga nõus.

Kui me kohale jõudsime, oli kell juba neli. Tulin autost välja ning läksin pagasniku juurde, hakates oma kotte välja tirima.
„Tere, tütreke,“ Aino tuli majast välja, tema järel kohe Lembit.
„Megan!“ hüüdis vanaisa rõõmuga ja tuli minuni. „Sa oled nii palju kasvanud, alles olid pisike, sibasid siin ringi...“
„Jah.. emm..“ ütlesin piinlikustundega. Lembit kallistas mind ja kohe peale seda võttis Aino mu tugevalt oma embusse. Vanaisa tõstis samal ajal mu kotid autost välja ning mu ema, kes vahepeal autost väljunud oli, ütles:
„Mul on tõesti kiire, tööasjad siiski. Aga ma tulen millalgi läbi,“ ta kallistas oma vanemaid ning sõitis minema. Ma võtsin kätte ühe väiksema käekoti ning Lembit mu kaks kohvit, kui välisuksele ilmus nägu.
„Jonas!“ kilkasin ma ja jooksin oma sugulasele vastu. Ta püüdis mu kinni ja me kallistasime.
„Tsau,“ ütles ta rõõmsalt, „ma tulin ka siia. Mõtlesin, et võin sulle seltsiks tulla,“
„See on küll kena, ma ei tunne siin ju kedagi,“
„Ma võingi siis sind paari inimesega tuttavaks teha,“ ütles mu sugulane ning võttis Lembitu käest suurema kohvri. Me hakkasime maja poole kõndima ning sisse astudes hingasin sisse seda mõnusat kodust lõhna. Majas oli mõnus puine hõng ning köögist tuli pannkoogi aroome.
„Ma tegin pannkooke.“ ütles Aino ja naeratas. „Mõtlesin, et need maitsevad sulle nii väga ja teen neid siis, mis sest, et need pigem hommikusöök on. On see okei?“

„Muidugi, aitäh,“ ütlesin ning naeratasin ka talle. Hakkasime trepist üles minema ning ülemisel korrusel nägin tuttavat puust ust – minu toa ust. Avasin ukse ning arvasin hetkeks, et olin valesse ruumi sattunud.
„Ahjaa, me tegime siin vanaisaga remonti.“ ütles Jonas.
„Kuidas tundub?“ küsis vanaisa.
„Oh, see on suurepärane,“ ütlesin ma ja astusin sisse. Toas oli varem olnud veidike mahakooruv roosa tapeet, aga nüüd kattis seina ilus lilleline muster ning osa sellest oli võõbatud valgeks. Ka minu aken oli ära vahetatud ning põrand üle lakitud.
„Wow!“ kõlas mu suust. „See on tõesti super, aitäh!“

Nad vaatasid hetkeks, kuidas ma oma tuba imetlesin ning vanaema ütles siis:
„Okei, me läheme nüüd välja ja mõne aja pärast võid sööma tulla,“
Nad lahkusid ning ma jäin oma tuppa üksi. Tõmbasin käega üle oma valge kummuti ning nuusutasin selles olevaid sireliõisi. Pakkisin oma riided heledast puust riidekappi lahti ning lükkasin koti voodi alla. Siis olin valmis sööma minema.

Alla jõudes olid teised juba kohal. Lembit oli lahti voltinud ajalehe ning luges seda, Jonas istus niisama ja pugis pannkooki ja Aino valas parasjagu poisile piima.

„Head isu,“ ütlesin ma ja tõstsin endale ette ühe äärmiselt maitsva koduse ülepannikoogi. Panin sinna peale ohtralt kirsimoosi ja rullisin selle kokku.


Jah, minu katsetus. Suvel tahaks ikka midagi head kirjutada (head sellesmõttes, et mitte mingi kummitav õuduste maja vaid ikka mõnus keskkond lähedastega). Mineviku Varjud jätkub kindlasti.
Võiksite kommenteerida ka
(Kriitika meeldib mulla ja võite seda ohtralt jagada :) )

Aino, Lembit ja hahaaa- Megan... Megan antud olukorras pisut kohatu pole? Ok, ma saan aru, et pannakse selline nimi ja nii edasi. Aga pisut veider on ikka.

Ja jahm- ettearvatav. Ma üldiselt väldin selle sõna kasutamist oma kriitikas aga see oli esimene asi, mis mulle pähe tuli, kui ma seda lugesin.

Aino ja Lembit on vanem generatsioon lihtsalt
Äkki mingi 1960 nimed, ehk ajab ära küll
Ja ettearvatav - eks ma proovi midagi selles suhtes ette võtta, aga osa jutust tuleb kindlasti väga ettearvatav

1960'ndatel on mu vanemad ja onud ja särgid värgid sündinud.. Need on pigem veel vanemad nimed.. Näiteks 40'ndad?

Kes see Linda seal lõpus oli? Ma ei saanud sellest aru.. Aga muidu päris huvitav.
Jah ta võib natuke etteaimatav olla aga mulle meeldib.. Siis saabki oma fantaasiat veel juurde kasutada ja võrrelda kui täppi või mööda ma asjaga panin..
Kurat ma ajan jälle segast..

Aga igatahes mina jään uut osa ootama! :)

Kena, aitäh
Linda - Ma olen feil. Jamh, alguses oli ta Linda ja Lembit, aga siis... mõeldes oma vanavanavanematele, panin need nimed.
Veidi tähtsad nimed minu jaoks, sest mu vanavanaisa suri vähem kui kuu aega tagasi ning vanavanaema on vanadekodus ja.. jah.

Mul on nii imelik kujutleda seda Ainot vana naisena, sest minu jaoks on see täielik mehenimi. Ja siis mu silme ees liiguvad kaks vanameest, kui ma tema ja Lembitu nime kusagilt loen.

Aga muidu ootan uut!

Tõsiselt hea jutt, jätka!

Minujaoks on ka Aino täielik mehenimi Haha
Aga ma ootan uut!! :)

Nojah, aga ega ma seda nime muutma ka ei hakka.
Vabandust, et ma uut osa pikka aega lisanud ei ole, aga nüüd on vaheaeg ja mul on aega rohkem kirjutada.
_______________
1. Osa – Jonase sõbrad
Hommikul ärkasin selle peale, et kõrvaltoast kostus valju poiste naeru. Keerasin külge ning tõmbasin endale teki mugavamalt peale.
Kuid kui mind juba korra äratatud on, ei saa ma enam nii kergelt magama jääda. Sellepärast ajasin end vastumeelselt soojade linade vahelt ära ja tegin oma voodi.
Otsisin riidekapist välja kirjud põlvpüksid ning valge topi ja läksin alumisele korrusele, et midagi süüa leida. Külmkapp oli toitu täis ja ma võtsin välja võileiva tegemise jaoks vajalikud materjalid.
Kui mu singivõileib kurgiga valmis sai, istusin laua taha ning hakkasin sööma. Kuna ma endale juua ei võtnud, haarasin kätte laualoleva piimaklaasi ning võtsin sealt korraliku lonksu.
Puff!
Neelasin selle kähku alla ning läksin siis suud loputama. Ma olin joonud lehmapiima – seda rasvast ja magusat piima, mille maitset ma lihtsalt vihkan. Lisaks oli see veel päikese käes üles soojenenud. Jõin mitu suurt lonksu jääkülma vett ja võtsin siis külmkapist poepiima. Kallasin piima klaasi ning hakkasin uuesti sööma.
Mõne aja pärast oli mul söödud ja ma pesin nõud ära. Nägin aknast vanaema põllul rohimas, aga vanaisa asukohast polnud mul õrna aimugi. Kuna täna on laupäev, ei ole tal ka tööd, niiet küllap ta ka kuskil põllu peal ole.
Kui köök korda sai, läksin oma tuppa, võtsin kaasa raamatu ja läksin maja ette. Istusin ühele puust päevitustoolile ja hakkasin lugema.
Kuum päike paitas mu pead ja õrnad tuuleiilid tundusid kosutavatena. Kuulsin uuesti poiste naeru ning nüüd astus välja Jonas koos kolme poisiga.
„Tere,“ ütles Jonas.
„Hommik,“ vastasin talle ning silmitsesin teisi poisse.
„Ah, need on Jack, Harry ja Ben. Ja see on Megan,“ ütles ta minu poole osutades, „minu sugulane. Me lähme poodi.Kas tuled ka?“
„Ee.. jah, ma toon oma rahakoti,“ ütlesin ning hakkasin juba tuppa tormama, kui Jonas mind takistas.
„Vahet pole, ma teen välja,“
„Tänan,“ ütlesin ja vaatasin teda üllatunud ilmega.
Me hakkasime kohaliku kaupluse poole kõndima ning alguses paistsin ma veidi arglik.
„Hei, Megan, kui vana sa oled?“ küsis, kui ma ei eksi, Harry.
„Viisteist,“ vastasin napisõnaliselt. „Ja teie?“
„Seitseteist,“ vastas Jack.
„Sama vanad kui mina,“ ütles Jonas ja ma noogutasin, andmaks mõista, et sain aru.
Umbes kümne minuti pärast olime me juba poes ja astusime sisse. Mina tormasin kohe jäätiseleti poole, aga poisid kadusid tundmata suunas.
Kui ma jäätise välja olin valinud, hakkasin poisse otsima. Leidsin Jacki alkoholileti juurest täpselt samal ajal, kui ta mingi õllepurgi oma pusavarrukasse libistas. Ta pööras minu ahhetuse peale ringi ja tegi mulle silma.
„Kas tead, ma võin sulle pärast selle eest raha tagasi anda,“ ütlesin ma mõrult.
„Kas tead, mind eriti ei huvita,“ kõlas vastuseks. Ma kohmetusin ning kiirustasin temast mööda, otsides Beni, Harryt ja Jonast.
„Hei, tahad ka krõpsu?“ küsis Harry ja näitas mulle suurt Estrella krõpsupakki. Noogutasin vastuseks ning minu kõrvale ilmus Jack.
„Lähme?“ küsis ta ning poisid noogutasid.
Kassas proovisin mitte kahtlast nägu teha ning kui me välja jõudsime, pidin ma oigama hakkama, sest ka Ben võlus eikusagilt välja õllepurgi.
„Tahad?“ küsis ta mulle seda ulatades.
„Jätan vahele,“ ütlesin nägu krimpsutades ning hakkasin kõndima.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Jonas.
„Ära,“ vastasin ma ning pöördusin tagasi, „aga enne tahaks ma oma asjad saada,“
Haarasin poisi käest oma jäätise ning läksin kodu poole.
„Aga su krõpsud?“ küsis Harry mu selja tagant.
„Jäta endale,“ mu hääl kõlas ebaviisakalt, aga hetkel mind eriti ei huvitanud. Jonase sõbrad tunduvad mulle hetkel küll väga vastumeelsed.

Kella nelja paiku läksin ma taas kööki, et endale midagi süüa leida. Aino oli poodi läinud, sest tal oli plaanis õhtusöögiks midagi head teha ning Lembit oli elutoas ja luges ajalehte.
Ma lõikasin parasjagu kurgiviile, kui kuulsin kellegi samme.
„Tere,“ ütles Jonas, „rahunesid maha?“
„Ma pole isegi kurjaks saanud,“ ütlesin imestunult.
„Tore,“
„Millest ma ilma jäin?“
„Millestki, ausalt.“ ütles Jonas ja muigas. „Muide, Harry tuli sulle külla,“
Samal hetkel märkasin ukseavas seismas Harryt, näol väike naeratus.
„Hei,“ ta naeratus nakatas mindki.
„Ma tõin sulle ikkagi su krõpsupaki ära,“ ütles ta kohmetult. Ma purskasin naerma.
„Aitäh... see on väga armas. Kui palju ma sulle võlgnen?“
„Vahet pole,“ ütles ta ning ulatas paki mulle.
Akna varjust nägin, kuidas Ben ja Jack meid piilusid ja see pani mind kulmu kortsutama.
„Kas nad jäävad terveks suveks siia?“ küsisin nende poole viibates, mis pani nad aknalt kaduma.
„Ee... ma ei usu, et t e r v e k s suveks, aga ära imesta, kui nende asjad keset maja vedelema hakkavad,“
„Kelle asjad?“ küsis uksele ilmuv Jack.
„Ei, Megan siin tundis huvi, et kas te jääte meile terveks suveks,“ selgitas Jonas. Jack heitis mulle kavala pilgu.
„Kas sul oleks midagi selle vastu?“
Pööritasin silmi ja võtsin kätte taldriku võileivaga. Hakkasin välja kõndima, kui Jack ütles:
„Ah, võileib, tänks, ma olen nälga suremas,“ ja nende sõnadega võttis ta mu võileiva endale ja hammustas sealt demonstratiivselt ühe ampsu.
„Käi...“ vangutasin pead ja panin taldriku külmkapi peale. Seejärel kõndisin oma viha taltsutades ülemisele korrusele ja hakkasin lugema.





Ärge tehke ennatlike järeldusi

Mulle meeldivad need poisid Very Happy Gaadh mullle ikka nii meeldis see osa. Jätka! ka varsti, siis mul vähemalt midagi teha Very Happy

Umm.. Tegelikult on ju hea, kuigi ootaks pikemaid osasid ja vähe rohkem kirjeldamist.

Okei, nüüdsest teen siis pikemad osad
Tänud

Jack on nõme. -.- Harry on armas.
Aga mulle meeldis. (: Ootan järgmist!

Tänud

2.Idioot
„Hommik! Hommik-hommik-hommik!“ karjus mitu häält mu toas ja ma tõmbasin teki üle pea.
„Ärka üles, hommik on käes,“ ütles Jonas.
„Aeg suuri tegusid teha!“ hüüdis Ben.
„Ah, jätke mind rahule, ma tahan magada!“ nähvasin neile käriseva häälega ning keerasin teki all külge.
„Äkki tõmbaks talt teki pealt ära?“ küsis Jack.
„Segi oled? Ta võib seal alasti olla!“ kõlas Harry hääl.
„Hmmm..“ Jacki hääl oli innukas ja ma tõusin välkkiirelt istuli.
„Okei, ma olen üleval! Kaduge nüüd mu toast ära, ma tahan riideid vahetada,“
Tulin voodist välja ning ajasin poisid toast välja, seejärel otsisin endale pidžaama asemel selga tumedad teksad ja roosa topi.
Kuna mul oli eilse õhtu praest ikka veel kõht täis, läksin õue ning nägin peenral Ainot maasikaid rohimas.
„Hommik!“ naeratasin talle ning Aino viipas vastuseks. „Kas ma võin sind aidata?“
„Muidugi võid, kulla laps. Kas sa süüa said? Ma tegin pannkooke.“
„Ei saanud, aga ma pärast võtan,“ kinnitasin talle ning ütlesin:
„Ma lähen rohin herneid siis,“
Vanaema noogutas ning ma sammusin temast veidike eemale, sinna kus kasvasid herned.
Päike lõõmas ja lisaks linnulaulule oli kosta ka muruniiduki häält – vanaisa niitis maja ees muru. Kui ma ühe peenrareaga tehtud sain, pühkisin otsa eest higi ning tundsin oma õlgu kipitamas. Keerasin oma pead ja nägin, kuidas mu nahk tulitas.
„Kurat...“ pomisesin ma ning läksin peenralt minema. Esmalt pesin oma käed mullast puhtaks ning siis läksin vannituppa põletusgeeli otsima.
Kui ma seda ei leidnud, otsustasin korraks Jonase tuppa kiigata.
„Hei, kuule kas sa tead, kus siin põletusgeel on?“ küsisin talt.
„Miks? Mis juhtus?“
„Ah, ei midagi, päike,“ ütlesin ning näitasin talle oma õlgu.
„Ai...“ pomises ta ning läks oma riiuli juurde.
„Mul siin kusagil peaks olema...“ pomises ta. „Vanaema just andis mulle..hmm, jah, siin see ongi,“ ütles ta ning ulatas mulle jäägeeli.
„Aitäh,“ tänasin teda ning silmitsesin pudelit.
„Mis on?“ küsis Jonas.
Kahtlesin hetkeks, kuid siis kehitasin õlgu ja läksin vannituppa peegli ette ja määrisin enda selja kokku. See tegi olemise paremaks, sest ausalt öeldes kipitas mu selg üsna kõvasti.
Kui ma jäägeeli Jonasele tagasi viisin, läksin alla kööki ja otsustasin veidi vanaema tehtud pannkooke süüa.
Ma ei tea miks, aga vanaema toidud on alati nii suurepärase maitsega. Linda ise ütleb, et ta teeb toitu hingega, aga mingi salajane retsept tal nende pannkookidega siiski on.
Kuhjasin ülepannikoogile ohtralt maasikamoosi peale, keerasin koogi rulli ja asusin sööma.
Lõpuks, kui mu kõhtu enam grammigi ei mahtunud, panin ülejäänud pannkoogid külmkappi ning otsustasin veidike maja koristada.
Ma siiski tulin siia terveks suveks ja ma tahan neid aidata – Jonas seda ju ei tee.
Umbes tunni aja pärast oli maja enam-vähem puhas ja ma läksin enda tuppa arvutisse.
Siis avastasin ma, et siin pole wifit.
Loogiline ju.
Aga miks ma sellele varem ei mõelnud?
Torisedes sulgesin oma arvuti ja võtsin kummutilt oma telefoni. Valisin ema numbri ning jäin ootama.
„Hallo?“
„Tsau, emps. Kuule, millal sa muidu siia tuled?“
„Me isaga mõtlesime ülehomme läbi astuda,“
„Oh, väga hea. Kas sa saad palun mulle netipulga tuua?“
„Megan, sul ei ole vaja tervet suve netis veeta...“ alustas ema, aga ma segasin vahele:
„Kuule, asi pole nii, nagu veedaks ma 24/7 arvutis, aga ma tahaks vahepeal kolme kuu jooksul oma sõpradega ühendust ka võtta ju,“
„Okei, ma toon siis,“ ütles ema peale mõningat kaalumist, „aga nüüd pean ma minema, töö ootab.“
Panin oma telefoni ära täpselt siis, kui Jonase nägu mu uksele ilmus.
„Kuule, ujuma tahad tulla?“ küsis ta.
„Ee... kas vesi veidi külm ei ole?“
„Miks peaks? Väike järv ja soojad ilmad. Tuled?“
„Okei, andke mulle kümme minutit,“ ütlesin ma ning Jonas pani ukse kinni.
Kõigepealt otsisin ma välja ühed bikiinid – punased valgete lilledega. Seejärel panin oma juuksed tugevasse hobusesabasse ning bikiinide peale ühe rohelise suvekleidi. Tegelikult sain ma valmis kõvasti enne kümmet minutit – umbes viie minuti pärast jõudsin ma maja ette, rannakott käes.
„Minekusse?“ küsis Ben.
„Jamh,“
Me asusime teele. Poisid rääkisid mingitest suvalistest asjadest, samal ajal, kui mina vaikselt tahaplaanile hoidsin.
Õige pea hakkas puude vahelt paistma tükike järvest. Vesi sillerdas õrnalt tuule tekitatud võngetes ja see lihtsalt kutsus ujuma. Järve ääres ei olnud peale meie ühtegi hingelist.
Poisid jooksid otsejoones vette, mina aga laotasin maha rannalina ning hakkasin oma käsi ja õlgu päikesekreemiga kokku määrima.
„Vajad abi?“ küsis Harry veest välja tulles.
„Eem... tegelikult võiks jah,“ ütlesin ma kergelt punastades ja Harryle päikesekreemi pudelit ulatades.
Harry määris mu selja kokku, üritades samal ajal teemat arendada:
„Sa ujuma ei tule?“
„Võib-olla pärast,“ vastasin ma. Harry kuivatas end rätikuga ära ja hakkas ka endale päikesekreemi peale määrima.
„Tohib ikka?“
„Miks ei peaks,“ naeratasin ma ning pärast lühikest pausi pakkusin välja:
„Ma.. võin.. sind ka aidata,“
Harry selga määrides vaatasin järve keskele ja nägin poisse sealt vettehüppeid tegemas. Nimelt viis kaldalt järve keskele puust sild, millelt sai ka vettehüppeid teha.
„Okei, valmis.“ ütlesin Harryle, kes sasis hetkel oma tumepruune juukseid.

„AI, sa pritsid mind!“ ütlesin muiates ning läksin sillale, kus Jonas parasjagu pommi hüppas.
„Oled sa kindel, et see on turvaline?“ küsisin talt.
„Jap, sügavus üle kahe meetri,“ kinnitas ta ja hüppas, tehes mu kleidile tumedamaid plekke, kui vesi seda tabas. Krimpsutasin nägu ja istusin sillale, kastes jalad vette. Vesi oli üsna jahe, aga seal andis ujuda küll.
Silmanurgast nägin, kuidas Harry lähemale tuli ja minu kõrvale istet võttis.
„Noh, Harry, tule lähme ujuma,“ hüüdis Jack talle. Harry kehitas õlgu ja libistas end ettevaatlikult vette. Samal ajal tulid sillale Jack ja Ben.
„Megan, sa ei taha ujuda?“ küsis Ben.
„Ei, ta ei saa, tal on päevad,“
Ohkasin ja vangutasin pead. Jack on idioot.
Tõusin aeglaselt püsti ja ütlesin:
„Ma hakkan vist kodu poole minema,“ hakkasin rahulikult kalda poole kõndima, kui kuulsin, kuidas Jack mulle järele jooksis.
„Ilma, et sa ujuda saaksid? Ma ei arva nii,“
Järgmisel hetkel olin ma vees. Ma ei osanud ette oodata, et poiss mu vette lükkab, seega polnud mul õhuvarusi ja ma tõukasin end puristades veepinnale. Kuigi mu seljal oli niimoodi hea, olin ma Jacki peale ääretult vihane.
„Idioot,“ sülgasin selle sõna välja ja proovisin end kaldale vinnata. Jonas ja Harry olid kuskil taga pool ja neil polnud ilmselt aimugi, mis äsja juhtunud oli.
Kui ma ükskord sillale jõudsin, olid Jack ja Ben endal kõhu kõveraks naernud. Nüüdseks üleni tumeroheline kleit kleepus vastikult mu keha külge ja ma tundsin endas viha kasvavat.
Kõndisin Jacki poole, kelle suu avanes tõenäoliselt uueks solvanguks, kuid ta ei jõudnud midagi välja öelda, sest ma tõukasin teda kõigest jõust vette.
Kukkumise ajal haaras poiss mu kätest kinni ja tahtmatult kukkusin mina temaga kaasa.
Vähemalt seekord jõudsin ma kopsud õhku täis tõmmata ja vee all Jacki sügavamale vette lükata. Poisi naeru oli isegi vee all kuulda ja lõpuks oli ikkagi tema see, kes esimesena pinnale jõudis.
„Megan, on sinuga kõik korras?“ küsis Harry, kui ma õhku ahmisin ja Ben vilistas.
„Jah...“ Jonase abiga vinnasin end sillale ning kõndisin aeglaselt kaldale.

Aii..kuidas see mulle ikka meeldib. Osade pikkus pole olnuline, lihtsalt tore on, kui mõni osa pikem on