Jäljed end pressinud lumme,
sall katmas suud.
Tahaksin vajuda unne,
vaadata taevas olevat kuud.
Sooja auru hingata õrnalt,
tunda end minevat.
Lahkuda kõikide kõrvalt,
kurvastamata ning pinevalt.
See oli mu hing,
millest süda kõneles,
kui vaikuses kadus ind.
Ei, ainult iseendaga ta sõneles.
Rinnus on nüüdseks pind.
- merily
***
Sositades tuulde vaikselt,
vaikus hajub.
Vaadates lõpmatusse ükskõikselt,
keha su hingeõhku tajub.
Külmavärinad katavad mu keha,
arglikus ning teadmatus,
mida teha ?
Laskun su käte embusesse,
naudin võõrast tunnet enda sees.
Viid mind aja suubuvusse,
mõtlemata, mis on meil veel ees.
Merily.