Sense

Pealkiri: Sense 30/5/2012, 13:25

1. osa

Võtsin julguse kokku ning kõndisin mööda treppi üles.
Mina, Ceril Pärn ei karda uut kooli.
Miks ma peaksingi?
Mu vanemad olid mulle alati õpetanud enesekindlust.
Ükskõik, mis ka ei juhtuks, ma saan hakkama.
Pean saama.
Pealegi ei ole ju uues koolis tegelikult midagi hullu.
Lihtsalt...uued sõbrad, uued klassikaaslased, uued õpetajad, uued klassiruumid.
Uued vaenlased.
Avasin kooli ukse ning sattusid auditooriumi, kus valvelaua taga istus heledapäine keskealine naine.
"Tere, ma olen Ceril Pärn. Ma tulen siia kooli üle. Kas mu vanemad on sellest juba teatanud?" küsisin ma ning lootsin, et mu vanemad on tõepoolest selle aja leidnud.
"Ceril Pärn? Kas sa saaksid palun öelda oma nime tähthaaval?" palus ta ning naeratas mulle.
Mu naeratus värahtas korraks, ent manasin selle kiiresti tagasi oma näole.
"Jah, loomulikult. C-E-R-I-L. Ceril, C-ga."
Naine naeratas uuesti ning trükkis mu nime arvutisse.
"Jah, Ceril Pärn on tõepoolest juba nimekirja kantud. Su tunnid algavad homme, katsu õigeks ajaks kohale jõuda," ütles naine valvelauast ning ma nägin ta nimesilti, kuhu oli kirjutatud "Mariann Jõgioja".
"Siin on sulle tunniplaan," ütles ta paberites sobrades ning mulle ühte paberit ulatades.
"Õpikud saad sa raamatukogust. Mine trepist üles ning keera vasakule, kuni jõuad klaasusteni," juhatas Mariann ning ma tänasin teda viisakalt.
Hakkasin trepist üles minema, kui keegi suure kiiruga trepist alla jooksis.
Üritasin eest ära tõmbuda, ent mitte piisavalt kiiresti ning see keegi jooksis mulle otsa.
Kukkusin vastu seina ning hakkasin juba midagi ütlema, kui ta mu peatas.
"Ma tean küll, et sa oled vihane, aga mul ei ole selle jaoks aega," sõnas ta ning jooksis edasi.
Jäin hämmeldunult tema eemalduvat selga vaatama.
Mõnevõrra mõttesse vajunult jõudsin ma raamatukogu usteni. Lükkasin ühe neist lahti ning juba seisingi kellegi laua ees.
"Tere, ma tulin oma õpikutele järgi. Ma olen uus õpilane, Ceril Pärn," laususin ma mõnevärra rahutult.
"Tere, Ceril, ma ootasingi sind juba. Su õpikud on siin," ütles ta ja ulatas mulle paberisse mähitud paki.
Tänasin ning astusin raamatukogust välja.
Jõudsin tagasi auditooriumisse ning nägin, kuidas see sama tüüp, kes mulle otsa jooksis, vaidles vaiksel häälel valvelaua töötajaga.
Ma ei kuulnud, mida nad räägivad, ent mõlemad nägid ärritunud välja.
Otsustasin neist mitte välja teha ning astusin koolimaja ustest välja.
Kiirustasin trepist alla ning suundusin kodu poole.
Mul oli vaja üle vaadata tunniplaan ning vastavad asjad kotti ära mahutada.

Pealkiri: Re: Sense 30/5/2012, 16:28

Mmm, suht kummaline oli. Mitte midagi ei toimunud... Ma ei tea.

Alguses näiteks see lause et õpetanud enesekindlust. Minu meelest ei saa seda õpetada. Vähemalt õpetada selle sõna otseses mõttes. Võiks näiteks olla, et 'sisendanud, et pean olema enesekindel, endasse uskuma' vms.

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Asi on võib-olla minus, aga nimi Ceril tundub imelik Very Happy

Eriti, kui valvelauas istuva naise nimi kohe Mariann Jõgioja on :)
Tüüpiline süžee uute õpilaste ja uute koolidega. Aga noh, pealkirja järgi ei oska midagi veel ennustada, nii et eks näis, mis saama hakkab Very Happy

Loodan, et ta ei kohta oma klassis kohe mingit supernunnut kutti, kelle kõrvale ta ka istuma pannakse ja kohe love story tuleb Very Happy

Või et kohe hakkab mingi megatibi teda kiusama vms scratch

Nii, aga ma kaldusin kõrvale Very Happy

Osa oli hästi lühike ja laused olid natuke hakitud (samas pole minu asi sinu stiili/ sinu kirjutamiseelistusi muuta, aga minu arvates oli nii), mm, jaa siis veel seda ka, et kuidagi kuivaks jäi Very Happy

Ei elanud väga sisse.
Aga uut tahaks ka :)

Pealkiri: Re: Sense 30/5/2012, 17:25

Ahjaa, Nastik- nimi.

Mulle ka see ei klappinud.

Pealkiri: Re: Sense 30/5/2012, 18:19

Asi oli tegelikult selles, et ma pidin ära minema ning mõtlesin, et avaldan vähemalt ära, sest siis on algus tehtud. Nimi peabki selline olema ning ma ei tea, kuidas selle peale tulin. Lihtsalt torkas pähe. See osa on ka minu arvates väga lühike, ent eks edaspidi tulevad pikemad.
Ning ei, tegu ei ole tüüpilise armastuslooga. Mulle endale sellised jutud eriti ei meeldi, sest see jätab üsna pealiskaudse mulje. Asi läheb palju keerulisemaks.

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Seda on hea kuulda Very Happy

Mulle meeldivad keerulised armastuslood.
Aga ma leian, et sa ei pea end õigustama, miks mõni asi, mis mulle või veel kellelegi ei meeldinud, nii välja kukkus. Lihtsalt võta arvesse ja tee järgmine kord paremini :)

Pealkiri: Re: Sense 1/6/2012, 13:45

2. osa

Tunniplaani tähelepanelikult silmitsedes märkasin, et mul läheb homme tarvis kadresse.
Kehaline oli kolmas tund.
Otsustasin kõigepealt muud asjad ära pakkida ning alles seejärel mõelda, kuidas ma kehalise tundi peaksin ilmuma.
Matemaatika asjad läksid kotti, samuti vene keel ja geograafia.
Ajaloo õpiku leidmine võttis veidi kauem aega, ent lõpuks poetasin ka selle kotti.
Eesti keele õpik ja inglise keele õpik olid sattunud üksteise peale ning ma panin ka need kotti.
Töövihikud olid juba varem olemas.
Ma kontrollisin üle, kas kõik asjad on korralikult kotis ning avasin oma riidekapi.
Seda mõtlikult silmitsedes märkasin musta värvi retuuse, mis oleksid pidanud kehaliseks sobima.
Leidsin ka tumesinise T-särgi ning mingisuguse dressipluusi.
Sisejalanõude leidmiseks pidin ma osad jalanõud kapist välja tõmbama, ent ma leidsin ka oma sisejalatsid.
Sokid ning rätiku panin ma koos teiste asjadega oma trennikotti.
Kõik asjad olid homseks kokku pakitud.
Missioon edukalt sooritatud!
Hetkelise ideevälgatuse tõttu marssisin ma toast välja ning võtsin suuna õue.
Pärast seda, kui olin oma tennised jalga saanud, avasin ma välisukse ning nautisin sekundi murdosa päikesepaistet, mis mulle vastu tulvas.
Siis aga sulgesin ukse ning kõndisin läbi aia tänavale.
Must porce sõitis mööda ja punane BMW oli pargitud teisele poole teed.
Keerasin paremale ning lootsin jõuda parki.
GPS telefonis näitas, et ma olen õigel teel.
Panin telefoni tagasi taskusse ning jälgisin ümbrust.
Üks kollane maja paremal, kaks valget maja vasakul.
Üritasin kokku lugeda tänavavalgustuslampe.
Vaatasin, kui kaugele jõuab saja sammuga.
Parki jõudes olin ma juba üsna kummaliste asjadega jõudnud tegeleda.
Suundusin lähedal asuva pargipingi juurde ning võtsin seal istet.
Nautisin parasjagu linnulaulu nin puude kohisemist, kui kellegi sõnelus mu kõrvu kostis.
Jäin tähelepanelikult kuulatama, ent hääled olid liiga kaugel, et selgelt kuulda.
Sulgesin silmad ning üritasin keskenduda lehtede sahinale, ent see jutuajamine, mida varem kuulsin, võttis järjest agressiivsemaid mõõtmeid.
Lõpuks ei kannatanud ma seda enam välja ning otsustasin mööda pargiteed jalutades edasi liikuda.
"Mis sul viga on, Mihkel? Me ju leppisime kokku!" kuulsin ma kedagi karjumas.
Taipasin, et üks tülis olevatest inimestest on Mihkel, ent see ei puutunud minusse.
Ma ei tundnud kedagi Mihkli-nimelist.
Kõndisin südamerahuga edasi, ignoreerides karjumist.
Üht-teist jõudis siiski mu kõrvu.
Jõudsin arusaamisele, et tülitsejateks on Mihkel ja Siim ning probleem oli mingisuguse saabumata lasti tõttu.
Mihkel oli selle ära kaotanud ning nüüd tahtis Siim oma raha tagasi.
Kõndisin edasi ning ka hääled vaikisid lõpuks.
Küllap oli see Mihkel siis raha ära maksnud.
Kui ma olin pargi väravateni jõudnud, märkasin ma vasakult lähenevaid isikuid.
Mõlemad võisid olla umbes minu vanused.
Ühes neist tundsin ma ära selle, kes mulle koolis otsa oli jooksnud.
Otsustasin parem kaduda ning kiirendasin sammu.
„Hei, sina seal!“ Kuulsin, kuidas kedagi hüüti.
Arvatavasti mind, ent ma otsustasin edasi kõndida.
„Sina selle must dressikaga. Oota korraks!“
Seekord olin ma kindel, et jutt käib minust ning peatusin.
Sisetunne käskis edasi kõndida.
Poisid jõudsid mulle järele ning ma pöörasin end ringi.
„See ei olnud üldse vajalik. Miks sul teda vaja on?“ pomises teine poiss sellele, kellega mul mitte just väga meeldiv kokkupõrge oli toimunud.
Ma kuulsin seda ning tundsin haavumist.
Miks ta minusse nii suhtus, kuigi me polnud kunagi varem isegi kohtunud?
„Ma tahtsin korralikult vabandada selle pärast, mis koolis juhtus,“ ütles üks mu vestluskaaslastest.
„Pole tähtis, see on juba unustatud,“ vastasin ma viisakalt ning tegin, nagu hakkaksin minema.
„Päriselt ka, mul on kahju,“ jätkas poiss ning ma vaatasin talle äraootavalt otsa.
Heitsin pilgu ta sõbrale(?), kes mind vihaselt põrnitses.
Mu pilku märgati.
„Ära tee Siimust välja, ta on alati selline,“ sain ma lohutavate sõnade osaliseks.
Seega oli rääkijaks Mihkel.
„Kuna tema on Siim, siis järelikult oled sina Mihkel,“ küsisin ma ettevaatlikult.
„Jah, kuidas sa ära arvasid?“ rõõmustas poiss ning naeratas mulle.
Sundisin ka enda suud naeratuseks, ent mu silmad jäid tõsiseks.
„Ma kuulsin, kuidas te enne...hmm...“rääkisite“,“ sõnasin ma, rõhutades viimast sõna.
„Ah, see oli lihtsalt üks väikene tüli, mis on juba ammu unustatud. Sina ei pea selle pärast muretsema,“ lausus Mihkel. „Muide, mis su nimi on?“
„Ceril,“ vastasin ma lühidalt.
„Ceril? Kas „C“ või „S“-iga?“ küsis Mihkel lõbustatult.
Siim ei öelnud ikka veel midagi.
„“C“-ga,“ ütlesin ma ning vaatasin närviliselt ringi.
Siim muutis mind oma vastumeelsusega ärevaks.
„Sul on kummaline nimi,“ jätkas Siim ning ma noogutasin.
„Kas sa tuled meie kooli? Ma nägin sind seal trepi juures esimest korda,“ ütles Siim ning ma noogutasin nõustuvalt.
„Ma tean küll, et poole aasta pealt, aga mul on selleks omad põhjused,“ vastasin ma.
„Mis klassi?“ jätkas Mihkel pärismist.
„Kümnendasse,“ oli mu vastus.
„Kahju, ma juba lootsin, et oleme samas klassis. Aga Siimu klassikaaslaseks saad sa küll,“ lohutas ta mind.
Jah, just Siimu mul oligi enda klassikaaslaseks tarvis.
Oleksin õnnelik olnud kellegi veidi sõbralikuma peale, aga Siim...
„Ma pean nüüd tõepoolest minema hakkama,“ üritasin ma end välja vabandada.
Siim vaid ühmas midagi vastuseks ning vaatas kõike, välja arvatud mind.
„Oli meeldiv kohtuda, Ceril,“ lausus Siim ning ma noogutasin talle.
„Samad sõnad.“
Mul oli tõesti hea meel temaga tutvumise üle.
Mihkel oli hakanud eemale jalutama ning ma ei teinud katsetki temaga rääkida.
„Võib-olla näeme koolis,“ ütles Mihkel, enne kui Siimule järgi kõndis.
„Võib-olla tõesti,“ pomisesin ma enda nina ette.

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Mind häiris veidi see, et sa lauseid nii väga hakkisid. Kõik laused olid liiga lühikesed ja konkreetsed, sünonüüme kasutasid ka vähe. No nagu näiteks:

Matemaatika asjad läksid kotti, samuti vene keel ja geograafia.
Ajaloo õpiku leidmine võttis veidi kauem aega, ent lõpuks poetasin ka selle kotti.
Eesti keele õpik ja inglise keele õpik olid sattunud üksteise peale ning ma panin ka need kotti.

Kotti, kotti, kotti. Kõlab natuke imelikult lihtsalt Very Happy

Ja ma ei tea, kas sa trükid loo siin või mõnes programmis? Sest iga uus lause hakkab uuelt realt ja see lisab seda hakituse tunnet. Aga iseenesest jääksin jälle uut osa ootama Very Happy

Pealkiri: Re: Sense 1/6/2012, 16:25

Pole mõtet venitada juttu pikaks, alustades uut lauset uuelt realt. Kohutavalt häiris.

Ja nõus Nastiku väljatoodud kohaga. See oleks palju parem, kui teine lause lõppeks kasvõi nii, et ''... lõpuks poetasin ka selle sinna''. Sinna võrduks siis kotti. Ja me kõik saame ideaalselt aru, kuhu asjad pandi. Kolmas lause võiks lõppeda näiteks, et ''... ning lisasin ka need teiste asjade juurde''. Ja me kõik saame aru, et ülejäänud asjad topiti ka kotti.

Omaltpoolt sooviksin, et sa selle uus lause uuelt realt asja ära parandaksid ja rohkem jutustaksid, mitte ei panustaks vaid otsekõne peale. Hetkel ei ole jutt otsekõne ja jutustava teksti osas tasakaalus.

Magus maius Postituste arv : 2007 Age : 26 Asukoht : Tartu

Ähäh.
Ma kohe ei viitsigi midagi öelda, sest kõik on ära öeldud. Very Happy

Kuri põhjapõder(???) Postituste arv : 193 Age : 27

Mind häiris samuti need 'häkitud laused'. Nagu kirjutaks luuletust või mõnda dialoogi. Palju parem oleks lugeda, kui see jutt näeks ikka jutu moodi välja..
Ja ma ei tea, aga asi on vist minus, et mind häirib ka see, et jutt on boldiga kirjutatud? Very Happy

Teise astme kurjuse abiline Postituste arv : 8

tore jutt aga palun kirjuta eelmine lõpuni:D

Pealkiri: Re: Sense 9/10/2012, 18:34

Nastik, kui sulle Ceril kahtlane nimi tundub, siis näiteks minu emme tahtis mulle mingil perioodil Cherlie nimeks panna Very Happy

Kärameister Postituste arv : 1048 Age : 27

Kusjuures Cherlie ei ole nii imelik Very Happy

See "c" ja "h" kooslus kõlab palju paremini Very Happy

Ceril on nagu poolik või nii või ma ei teagi Very Happy