Hüpe tundmatusse

palun kommenteerige ja vigade või mõistmatuse korral KRIITIKAT!


Olin tagasi alguses. Uues koolis jah, aga ikkagi alguses. Ma ei usu, et uus kool midagi mu igavast elust muudaks, nii või naa ei juhtu midagi põnevat. Kuid arvan, et tasub.....

„Kas ma saan teid kuidagi aidata?“ küsiti mu kõrvalt ja sellega katkestati mu mõtisklus. Mäletasin seda naist kooli koduleheküljelt. Ta on minu uus direktor, nimeks Maria Bergman.

„Ma olen uus õpilane,“ vastasin „Carly Andrews“ ütlesin talle kätt ulatades.

„Ma... palun väga vabandust, aga ma ei arvanud, et sa selline oled“ lausus ta segaduses pead raputades.
Paistab, et minu uus diirektor on väga otsekohene.

Tegelikult on ka paljud minu tuttavad hämmastunud, kuidas ma suhtun asjadesse, näiteks oma väidetavasse ilusse.
Tumepruunid lokkis juuksed, rohekad silmad, milles natuke hõbedat- ikka „ehtne iludus.“

„Palun tulge siis siiapoole ja täidame mõned ankeedid,“ ütles ta mulle oma kabineti ust lahti hoides ja käega viibates.

Kui olin istunud laua taha külaliste mitte just eriti mugava tooli peale, ulatas ta mulle ankeedid ja palus pihta hakata. Nii ma siis hakkasingi kirjutama......
Kuuldes koolikella mõistsin, et möödunud oli 45 minutit ja minu ankeedid täidetud. Direktor soovitas mul minna sööklasse ja siis viiendasse tundi, et saaksin tutvuda nii kooli kui ka klassikaaslastega.

Kui olin jõudnud sööklasse märkasin kohe „popimate kampa,“ millest tahtsin eemale hoida, kuid paistab, et nemad minust mitte, sest paar nendest tulid juba minu poole.

„Minu nimi on Simone Williams,“ ütles tüdruk, kes paistis olevat kamba liider. Ta nägi välja tüüpiline beib- sinised silmad, hele nahk, blondid ja sirged juuksed.

„Carly Andrews,“ vastasin nii lühidalt kui võimalik, et ta mind rahule jätaks.

„Kas soovid, et aitan sul uue kooliga kohaneda, sest ma kuulsin, et me oleme mõlemad 10.r klassis“ küsis ta üleoleva naeratusega näol.

See ei meeldinud mulle eriti, aga kuna ma soovisin kooli tundma õppida ja kedagi teist enda klassist ei teadnud, otsustasin nõustuda.

Kui lõpuks viiendasse tundi jõudsin, mis oli ajalugu, olin nii vaimselt, kui füüsiliselt väsinud sellest nunnususe mõõtmisest ja üldisest keelepeksust. Istusin kõige tagumisse pinki, akna alla, et vähemalt natukesekski klatsist pääseda. Olin just istumas kui keegi minu õlga puudutas.

„Ma ei soovi ettepoole istuda, tänan väga,“ laususin ennast ümber pöörates võib-olla natuke liiga järsult.

„Ega te ei peagi ettepoole minema, kui te ei soovi, ma tahtsin ennast lihtsalt tutvustada, minu nimi on Lucy,“ vastas mulle vaikse, kuid kindla häälega tüdruk, kes oli väga armas oma lühikese pikkuse, mustade õlgadeni juuste ja säravate siniste silmadega.

„Oh.... vabandust ma arvasin, et sa oled keegi teine,“ laususin, proovides pehmendada oma hääletooni, sest ma ei teadnud, kas ta on beib või normaalne.

„Pole midagi,“ vastas ta ja istus oma kohale minu kõrval.

Kui hakkasin talle oma nime ütlema, sest ma polnud seda talle varem öelnud, tuli klassi õpetaja ja alustas tundi.

kella helisedes olin meeldivalt üllatunud. Ajalugu ei olnudki nii igav nagu mu eelmises koolis ja ma õppisin väga palju uut.

Lõpuks oma asjad kotti toppinud märkasin, et Lucy on juba uksest väljunud. Tahtsin teda väga tundma õppida ja nii ma hakkasingi kiiresti ukse poole liikuma, kahjuks peatas mind poolel teel sinna Simone.

„Ma arvasin, et oleks tark sulle selgeks teha, kes see plika oli kellega sa just nii sõbralikult vestlesid, aga ma arvan, et sa lihtsalt ei teadnud tema kohta meie koolis,“ teatas Simone üsna ähvardava häälega.

Kuna ma vihkasin inimesi, kes ennast tesitest paremaks pidasid, ütlesin talle: „Ma arvan, et ma oskan ka ise enda prioriteete hinnata ja see kool ei ole sinu võimuses, sa oled selliseks võimuks liiga hale.“

Simone säilitas oma tavalise üleoleva oleku ja sisistas: „Sa veel kahetsed seda päeva, mil sa pöörasid selja Simone Williamsile.“

Seejärel astus ta kõrvale, tehes vabaks tee ukseni ja värises kergelt vihast. Otsustasin teda ignoreerida ja kõndisin koridori. Lootsin Lucyle järele jõuda ja hakkasin jooksma kuid põrkasin kellegagi kokku.

„Vabandust,“ laususin ja hakkasin maha kukkunud õpikuid kokku korjama. Kui pea tõstsin nägin, et inimene, kellega ma kokku põrkasin on Marcus Williams, Simone vend.

Ta naeratas ja võttis mult raamatud.

„Hoopis mina olen see, kes ette ei vaadanud. Äkki ma võiksin sind selle korvamiseks kohvile viia,“ küsis ta naeratusega, mis on vist küll sadasid tüdrukuid võlunud, aga mina ei ole selline tüdruk ja ärgu ta arvaku, et ma tema naeratuse pärast kohe sulama hakkan. Pealegi usun, et ta on samasugune, kui ta õde ja välimus on ka popile poisile vastav- heledad sassis juuksed, musklis keha, mille rõhutuseks oli selga pandud keha ümbert hoidev särk. Paistab, et ülbe.

Naeratasin talle vastu ja ütlesin: „Ma ei usu, et see mulle meeldiks.“
Kõndisin temast mööda, teda müksates ja nägin Lucyt. Ta tuli minu juurde ja hakkas rääkima: „Ma olen sulle väga tänulik, et sa minu eest välja astusid,“ lausus ta, naeratus näol.

„See pole midagi, talle kulus see ära.“

„Aga sa olid väga julge ja keegi pole varem minu eest välja astunud, kui midagi on mida ma saaks sinu heaks teha, siis anna teada.“

„Ei ole midagi vaja, aga ma loodan, et meist saavad sõbrad.“

„Loomulikult saavad, ma olen ka kaua aega sinusugust sõpra endale otsinud,“ lausus ta siiralt.

Ma olin väga õnnelik ja arvasin, et miski ei suuda mu õnne rikkuda, aga siis läks meist mööda Simone koos oma pundiga ja ütles: „Vaadake mu sõbrad, Lucy on endale sõbra leidnud ja mulle sosistas linnuke, et ta on väga Eleanori moodi“

Midagi Lucy ilmes muutus ja ta käratas: „Tead Carly, ma saan ise ka enda kaitsmisega hakkama, ega ma mingi laps pole, kelle eest tuleb hoolitseda.“

„Ma ei mõel...“

„Ära sega mulle vahele,“ jätkas ta, „ja sõpruse võid ära unustada.“ ütles ja jooksis minema, nuttes.

Simone tuli mulle lähemale ja sosistas: „Ma ütlesin, et kahetsed.“ Ja lahkus, naerdes.

Kui olin ainuke tühjaks jäänud koridoris mõistsin, et elu uues koolis ei olegi nii igav, kui ma ette kujutasin ning läksin koju.

Turvaliselt oma voodis olles, mõtlesin seal lamades ja lakke vahtides, miks on elu nii raske. Kas üldse kuulungi kuskile. Mõtlesin oma tuttavatele, kes kõik teevad mingit asja hästi olgu see maalimine, luuletamine või lihtsalt inimestega suhtlemine. Tahaks väga ka midagi hästi teha. Midagi, mis teeks mu enda üle uhkeks.

Kui kuulsin uksekella, avastasin, et olin jäänud magama. Vaatasin kella, mis näitas üks öösel. Minu unine mõistus püüdis arvata, kes võiks nii hilja mulle külla tulla. Koperdasin voodist välja.

Ukse poole kõndides avastasin, et minu korter on mulle liiga suur ja võtsin vastu otsuse otsida kaasüürnik. Avades ust ja nähes seal seismas TEDA, lootsin, et näen ikka und.

Simone on veel täis üllatusi;) vähemalt esialgse plaani järgi.

Simone täis üllatusi? nüüd ma tahan veel rohkem uut osa . Aga tegelikult plz vaheta selle dire perenimi ära, see ei meeldi mulle .
Aga jmh... kahjuks minu klassiõed on sellised nagu seal jutus -.-

Miks on direl üks minu nimedest O.O ? Kirjeldada võiks rohkem. Näiteks, milline nägi välja klass, tundeid kirjeldada. Üle üldse oli vahepeal kõik väga segane. Eleanori koht eriti. Olen Nastikuga nõus, et tüüpiliselt hakkavadki kõik lood uue kooliga pihta või kellegi surmaga.

Kas sa tõsiselt tegid Simone Hannali järgi ? ? ? O.O
Mulle nii tundus, et tegid.

Muidu meeldis, osa oli mõnusalt pikk.

Um, kui ma ei eksi (mida ma vist kindlasti teen) on see eilse ja tänase päeva jooksul juba kolmas uus jutt, mille alguses on uude kooli minemisega teema... Oeh. Mõelge juba midagi uut välja.

mezilane: ma ei teinud simone hannali järgi

audrey: kui sa oled märganud, siis ma olen 13- aastane ja kool on teema, mida ma valdan.
oleks ju väga imelik, kui ma kirjutaksin näiteks hiinas elamisest ilma seda maad tundmata

ja pealegi on mul seda raamatut vaja teha just kooliteemaga

TEEME NII, ET MINA SINNA RAAMATUSSE EI SATU!

Su kirjutamisest on juba aru saada, kui vana sa oled. No ja kool... Ja kõigest annab kirjutada, kui sa asjasse tõsiselt suhtud ja n-ö reserchi teed. Lihtsalt tüütuks muutub, kui igas teises jutus on jälle uus kool... Muidugi saaks seda muuta, tuues juttu väga huvitavaid pöördeid. Ja ma tõesti loodan, et sa suudad seda.

Ja anna andeks aga raamat? Ma ei nimetaks seda raamatuks.

tead, audrey ma arvan, et kui see sulle ei meeldi võiksid minu juttude lugemise järele jätta.
ja ma ise ka tean,et see ei ole raamat aga see on algus, kui sa veel aru ei saanud.

marta, ma ei saa seda sulle lubada:)

seda ma tean, aga minu jutt käib koolist ja ma ei usu, et ma seda muudan.
ja audreyl oli just teema probleem

Ohjestas, kõik teavad nüüd minu väga vanaemalikku nime O.O

Miks sa minule seda lubada ei saa? Saad ikka. Kurat, selg valutab :'(

*Nastik. kirjutas:

ellu kirjutas:

tead, audrey ma arvan, et kui see sulle ei meeldi võiksid minu juttude lugemise järele jätta.
ja ma ise ka tean,et see ei ole raamat aga see on algus, kui sa veel aru ei saanud.

Kriitika abil saad lood vaid paremaks tehtud, nii et minu arvates on väga hea, et keegi sinust vanem ja pikemat aega kirjutanud inimene, nagu ka Audrey, sinu jutte loeb :)

Minu meelest ka. Ole üldse õnnelik, et ma sellele oma aega raiskasin ja et keegi vanem ja KOGENUM seda luges. Paljud uued siin on isegi tänulikud kui vanematelt kriitikat/kommentaari saavad...
Kui sa ei suuda kriitikat taluda, mille kuradima pärast sul alguses see lause ''kommenteerige ja kriitikat''
siis on? Ja raamatu algus? Tead, sul on selleni ikka veel väga pikk maa.
Mitu juttu sul siis on, mida ma lugenud olen? Sest üldiselt ma loen püsivalt pisut paremate kirjutajate asju.
Ja esimese lause peale ütlen ma vaid seda, et keegi 13-aastane mulle küll ütlema ei tule, mida ma võin teha või tegemata jätta.

Audrey, ma küsin nüüd päris otse, sest minule hakkab veidikene närvidele käima, kui sa minu mõlema sõbranna peale haugatad, ON SUL PAHA TUJU ?

Minu meelest ei loe see vanus erilist rolli siin, sest üks 13 aastane tüdruk kirjutas raamatu, mis on ka (vist) väga edukaks saanud. Sellest on saanud ka inspiratsiooni ma arvan väga paljud teised alaealised.

tead, kui nii väga vaja sul kritiseerida, vaata enda jutte.

Tahaks kohe ära mainida asja, mis mulle Sinu juures ei meeldi. Sa võid muidugi väga tore inimene olla, selles ma ei kahtlegi.
Aga inimesed, kes ei kasuta internetis kommentaaride tegemisel komasid ega suuri tähti jätavad mulle kohtlase mulje. Nagu tõsiselt, see ei ole ju nii raske. Jätad inimestele endast parema mulje, kui neid kasutad. Vähemalt minult jätaksid.
See ei käinud otseselt su jutu kohta, vaid sinu teiste kommentaaride kohta..


Algus on tõesti väga tüüpiline, aga me ei kurda. Mul endal üks samasugune jutt, millel tüüpiline algus.
Vigu oli. Otsekõnes olid puudu mõned komad ja kuskil algas lause väikese tähega. Ja direktori asemel oli sul kirjutatud diirektor.

Ja kuna ma siin eelnevaid kommentaare lugesin siis ütlen vaid niipalju, et inimene, kes kriitikat ei talu, sellel pole mõtet kirjutamisega isegi alustada. Alati on keegi, kes sulle midagi ette võib heita.

Asi pole kriitikas vaid selles inimeses, kes neid loobib ja mitte ainult mulle.
Ja ma olen oma kommentaarides kasutanud komasid, suurte tähtedega oli mingi jama.

Aga kas mitte kriitika ei aita enda vigasid parandada?
Mis vahet seal on, kes neid "loobib"?

Ma ei mõtlegi, et ma mingi super kirjutaja olen, mul tuleb koolis lihtsalt teha loovtööd ja see peab olema just koolittemaline. Ja üldse ma ei saa aru, miks kõik selle nii suureks puhuvad.

Sorry, aga how to the hell mina siia puutun? Minul lihtsalt hakkab katus sõitma kui keegi minu super sõbrannasid tuleb ja kohe krääksuma kukub. Allkiri küll allkirjaks, see oli küll mõtlematu tegu, aga jutt, mida on alles alustatud ei tohiks saada kohe nii palju halba kriitikat. Kriitikat oli vaja ainult mõistmatuse pärast kui miski arusaamatuks jäi.


Ah mina ei viitsi jamada küll nii palju, kui saaks jalutaks lihtsalt minema, aga tõsiselt ka praegu võis ju tüdruk saada tõsise hoobi südamesse ja arvata, et lugu ei ole enam midagi väärt, kuigi ma arvan, et ellu seda ei tee, sest ta ei ole kõikide asjade südamesse võtja.


JESTAS, KUIDAS MA TAHAKS, ET NATALIJA KIRJUTAKS MINU EEST KOMMENTAARI, TAL ON KAMA, MIS EDASI SAAB, TA LIHTSALT PASUNDAB OMA ARVAMUSE VÄLJA.

Inimene lihtsalt ei talunud seda vähest kriitikat, mida ta sai. Milles probla?


Ja see kriitika mõistmatuse pärast. Kui ma küsin, et miks Carly teise kooli läks, siis kas see oli kriitika? Ei olnud. Ma võiksin sama hästi küsida, miks Lucy nii veidralt käitus, aga ka see ei ole kriitika.


ellu says: "Tead, kui nii väga vaja sul kritiseerida, vaata enda jutte."

Kuidas kurat inimene enda juttu kritiseerib? See jäi arusaamatuks..
Ning Audrey kirjutab liiga hästi, et Sina talle midagi ette saaksid heita. Mitte et sina, Ellu, halb oleksid, aga tema on vähe kogenum selles vallas, kui sina.
Ja kui sa seda kriitikat, mida sa saama hakkad, tõsiselt võtad, siis saab ka sinust kunagi üks paganama hea kirjanik.