Paratamatu tüütus 5

Tegin uue jutu. Teine jutt ei jää poolikuks. Kriblan seda praegu sajaga. Uuks jutuks sain siis inspiratsiooni ühest kunagisest järjejutust, mida ma lugesin ja nüüd jälle meelde tuli :) esimene osa on lühike, kuna ei tea ju, kas teile ikka meeldib. Ja kirjavigu ärge noppige. Ipadis on kehv kirjutada. Tagasisidet siis :)

1.

Surusin kirehoos tugevalt Marki vastu ust.
"Pane uks ka lukku," hingeldas ta mind suudeldes ning mu pluusi seljast tirides. Üritasin ühe käega võtit lukuaugust leida. Erutus aga ei lasknud mul Marki niisma suudelda, vaid varsti oli ka tema pluus kuskil voodi kõrval maas. Poiss lükkas mu voodile pikali.
Ta naertas. " Poleks uskunudki, et sina ja mina, jah?" 
Keeldusin vastamast. Lükkasin oma käed talle juustesse ning tõmbasin ta enda poole tagasi. Ma ei uskunud jah, et tema ja mina. See kõik tundus kuidagi liiga vale. Nagu see poleks päriselt. 
Mu suust kostusid oiged, kui Mark suudles mu rindu, mu kaela, mu kõhtu. Ta jõudis mu püksteni, mis olid ka kohe välgukiirusel jalast läinud. Poiss üritas ka oma pükse jalast saada, tasakaal kadus aga pidevalt. Tõusin püsti ning tõmbasin ta püksid lihtsalt alla. Silmitsesin hetke üles poole. "Varustus pole kõige halvem." 
Ta hakkas naerma ning lükkas mu suudeldes jälle voodile. Kas ma tõest ütlesin seda? See küll mina polnud. Ta vaatas mulle sügavalt silma, justkui oleks ta minult luba küsinud. Noogutasin õrnalt ja ma tundsin teda.
"Oh, Mark," oigasin valjult.

Avasin silmad. Appi, millist unenägu ma nägin. Markiga? Issand jumal. Ma olen päris ära keeranud. Tõmbasin käega läbi pikkade punaste juuste. Aga kui see olekski päriselt olnud? Kooli kõige lollima ja tüütuma poisiga seksida? Ei ole vast minu "to-do" listis. Kuigi jah, ei saa just eitada, et ta on ka kõige ilusam, kuid siiski...Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda. Mu aju mängib minuga ikka väga räpaseid mänge.
Ma tundsin ennast kuidagi väga imelikult. Võtsin kapi pealt klaasi ning kaanisin ohtralt vett.
Vesi on parim sõber.
Üritasin meenutada, mis eelmine õhtu juhtus. Käisime Katariinaga peol ning ka Miikael oli seal. Oh, kuidas ma seda poissi armastan. Vaatasin aknast välja. Aga kuidas ma üldse koju jõudsin? Ilmselt Kata organiseeris mulle takso.
Kuulsin kellegi mõminat. Tõusin ruttu istukile ning vaatasin ümberringi. Keegi magas teiselpool voodi kõrval maas. Nüüd ma alles märkasin, et ma olin teki all alasti. 
Kas...? Ei, see ei saa tõsi olla.
Liikusin ettevaatlikult, tekk ümber keha, teise voodiääreni ning vaatasin üle selle.
"Tere, metsik kass," naeratas mulle kõige süütuma pilguga Mark.
Hakkasin kiljuma ning surusin teki tugevamalt ümber enda. Ma ei lasknud ennast pisiasjast häirida, et Mark oli täiesti alasti.
"Mida sa teed siin? Mida sa mu majas teed?" hakkasin kõvasti ta peale karjuma.
Poiss tõusis püsti, võttis voodiotsast lina, mis oli sinna teadmatul põhjusel kokku lükatud ning pani selle ümber piha, et see kataks teda.
"Rahu, Emili," sõnas ta sosistades. "Me tulime eile siia koos ju."
Kortsutasin kulmu ning olin raevunum kui enne. "Mis koos? Mida sa ajad? Miks ma midagi ei mäleta?" 
Mark läks peegli ette ning silus oma juukseid. Nägin ta silma all õrnalt sinakat tooni, mis andis märku magamatusest.
"Sa olid purjus nagu ma ei tea mis asi. Käskisid mul endaga taksosse hüpata. Sander on tunnistajaks. Siis ma mõtlesin, et okei, mis asja, eks ma tulen. Sõitsime sinu juurde, tirisid mind kättpidi oma tuppa ja siis hakkasid järsku oma keelt mulle kurku toppima. Mõtlesin, et mis siis ikka, proovin ära," selgitas poiss.
Tegin jutu ajal kõige jubedamaid grimasse, mis ma üldse kunagi teinud olen.
"See ei ole võimalik! Sa tead, et ma vihkan sind ja see ei ole lihtsalt võimalik, et ma suga seksida tahtsin." 
Mark vaatas mulle irvitades otsa. "Oi jah, ja kuidas veel tahtsid. Mul siiamaani vist selja peal küünejäljed," keeras ta  ennast ümber. Seal olidki pikad punased kriipsud üle ta pruuniks päevitunud selja. "Mainin sulle niisama teadmiseks, et sa oled tõesti metsik."
Langesin ohkega voodile pikali. "Ma ei suuda seda uskuda. Ma arvasin, et ma nägin seda unes."
"Päris märjad unenäod sul siis."
"Sa oled vastik, Mark. Mida ma nüüd Miikaelile ütlen?" lõin käega vastu otsaesist.

Nõus Nastikuga. Mulle meeldivad sellised n-ö järsud algused. Et asi hakkab kenasti pihta.

Ja niisama mainin, et mulle ei meeldi nimi Miikael But that's my problem.

Hääldus, kirjapilt... Ma ei tea. Lihtsalt ei meeldi Aga see ei tähenda, et sa seda muutma pead hakkama, ma lihtsalt mainisin.

Nii lühike osa.

Suga - sinuga.

Meeldis.

Oi see oli õpetlik ka
UUT! (nii kiiresti kui võimalik)

Natu'ga nõus. Mulle meeldis kaa

Danke. Kõigile. Üks pisike osa siis veel enne, kui actionit ja draamat tuleb.



Ma ei suutnud uskuda Markiga toimunut ka pärast nädalavahetust. Ma vältisin hirmuga Miikaeli sõnumeid ja kõnesid. Ainuke poiss, kes mul on olnud, kellega olen ma ühiseid öid veetnud. Ma ei kujuta ette, miks ma olin nii ennasttäis ja vedasin teda alt. Miikael on ju selle pooleteise aasta jooksul ennast mulle tõestanud, kui hooliv ja armas poiss ta on. Ta usaldab mind ja ma kuritarvitasin ta usaldust. 
Ohkasin valjult, kui astusin uksest välja, et minna raske südamega uuele koolipäevale vastu. Paratamatult tuli mulle üks pisar silma, ma tundsin ennast nii räbalalt Miikaeli pärast.
Kooli jõudes nägin juba eemalt poisi süsimusti juukseid, mis turritasid igas suunas. Ta pilk oli naelutatud minule, murekorts kulmude vahel. Pöörasin ennast koheselt ümber ning läksin kiirel sammul oma kapi poole, et võtta välja matemaatika asjad, kuid oli juba hilja...Ohkasin valjult.
"Hei, miks sa mu kõnedele ei vastanud?" küsis Miikael murelikult. Vaatasin tahtmatult tema poole. Ta silmad tundusid nii kurvad, kuigi ta naeratas. 
"Sa oled helistanud?" küsisin kõrgendatul häälel, tehtes süütumat nägu kui iial varem. Ma ei suuda lihtsalt uskuda, kuidas ma suutsin valetada. Otse näkku. Ma tundsin nagu ma oleksin vesinikupomm, mis iga hetkega võib paisata talle terve tõe välja.
Poiss naaldus mulle lähemale. "Jep. Saatsin umbes 3 sõnumit ka." 
Kehitasin õlgu. Enne kui ma midagi vastata jõudsin, kuulsin ma oma selja tagant kõige jubedamat, vastikumat ja koledamat häält oma elus.
"Tere, Miikael. Tere, Emili," tervitas Mark madalal häälel ning kergitas minu suunas kulmi. Vaatasin teda jälestava pilguga ja lükkasin kapiukse pauguga kinni, mille peale Miikael võpatas.
"Miks nii kuri, Emili," küsis Mark imestunult. "Muideks, ma tahtsin küsida, et mis sa peale pidu tegid? Sa kadusid lõpuks ära?"
Saatsin tema poole surmavad nähtamatud kiired, hoiatuseks, et ta ei lobiseks liiga palju. Poiss vaid muigas.
"Aa jah, ma tahtsin ka seda teada," sõnas Miikael peale väikest vaikust. 
Ma ei osanud leida õigeid sõnu. Valetada oma poisile Marki ees, kellega ma teda petsin.
"Midagi. Läksin koju puhkama," sõnasin vaikselt. Hakkasin kahtlema, et mu suu päriselt ka suitseb. Mu enesetunne oli nii halb, et ma tundsin kuidas mul hommikusöök hakkab üles tulema. Mark katsus mu laupa, mille peale ma lükkasin ta käe välgukiirusel ära. 
"Ära puutu mind," sisistasin ma vihaselt läbi hammaste. Miikael vaatas mind ehmunult. 
Ma olin aheldatud nende kahe poisi vahele. Ma ahmisin õhku, kuna sellest, mis mind ümbritses jäi väheks. Siiski ma ei pidanud vastu, viskasin koti Miikaelile sülle ning jooksin vetsu, käsi suu ees, et kõik välja ei purskaks. Oksendasin pea et oma sisikonna välja. Kükitasin veel tükk aega pärast tunnikella tüdrukute tualetis, ennast peeglist jälgides. See mis mule vastu vaatas, näost valge, juuksed sassis, ei olnud üldsegi kõige ilusam vaatepilt. Tõmbasin käega üle huulte ning jõin kraanist ühe sõõmu vett, pesin käed ja läksin tagasi koridori. Nagu ma arvasingi, Miikael ja Mark olid juba tundi läinud. Kõndisin suure vaeva ja väsimusega kolmandale korrusele ning astusin matemaatika klassi. 
"Oi, Emili," sõnas õpetaja malbelt. "Sa näed üpriski valge välja. Ega sa haige pole?"
Raputasin kindlalt pead ning istusin oma tavapärasele kohale, Miikaeli kõrvale. Mu käekott ja õpikud olid juba lauale pandud. Asetasin pea lauale ning käed laua alla põlvedele. Kõikusin kahe erineva maailma vahel, kuni tundsin, kuidas Miikael võttis oma soojade kätega ümber minu jääkülmade sõrmede. See oli nii rahustav. Ma mõtlesin endamisi, et mida ma küll teinud olen.

Viimane inimene, keda ma näha tahtsin oli Mark, aga just tema tuli trepist alla, lohaka kõnnakuga ning sammus otse minu poole.
"Mida sa tahad? Kas ma pole piisavalt selgeks teinud, et ma ei taha sinuga suhelda?" alustasin kohe tema ära ajamist. Mida varem ta sellest aru saab, seda parem. Tema vaid naeratas selle peale.
"Ma teen sulle pakkumise: sa veedad minuga koos viis ööd, mis peavad olema kirglikud ka sinu poolt, ja ma ei räägi Mikule sõnagi."
Poiss vaatas mulle võidukalt otsa. Seedisin ta öeldud paar korda ning kui see mulle kohale jõudis, vaatasin ma teda nagu viimast idiooti maailmas. Kuidas ta julges? Kelleks ta ennast peab?
"Mis sa tõesti arvad, et ma teen ka seda?" küsisin turtsatades. 
Mark toetas ühe käega vastu seina, mis tõi ta musklid läbi valge pluusi esile. "Võta või jäta. Tagajärge sa tead."
Tõsinesin. Tagajärge ma tõesti tean, kuid kas selle ära hoidmine on väärt viis korda Miikaeli petmist. Ma ei saa lasta sel juhtuda. Mark pole mingi Jumal, et ta käsutab mind ja saab, mida tahab. Aga ma ei taha ka Miikaeli kaotada.
"Viis kohtingut," hakkasin pakkuma. Ma poleks isegi seda pakkunud, kuid mu sisetunne käskis seda teha. 
Mark näis seda kaaluvat. "Pluss viis suudlust, mis peavad vähemalt kolm minutit pikad olema. Keelega!!!"
Naeratasin. "Ei, jääb ära, head aega," ning ma pöörasin talle selja ja kõndisin ära. See oli vale otsus. Väga vale otsus. Seisatasin ja vaatasin selja taha. Mark kõndis juba ümber nurga, kui ma hüüdsin talle järele: "Homme kell 18.00 minu maja ees."

"Kas sa tahad, et ma tuleksin sinu juurde?" küsis Miikael murelikult, kui ma olin talle telefonis selgitanud, et ei tunne ennast hästi.
"Sa võiksid, aga sa ei pea," sosistasin kohmetult. Mõni osa minust tahtis teda siia, et ta hoiaks mind ja et ma saaksin talle kõik südamelt ära rääkida, teine osa aga keeldus teda siia kutsumast, kuna nende samade linade vahel, kus ma praegu lebasin, veetsin ma nädalavahtusel Markiga öö.
Poiss ohkas. "Mul on tegelikult jube kiire. Ema on ka haige. Ega sul väga halb pole olla? Äkki ma tulen homme peale kooli sinu juurde?" 
Noogutasin, kuid kui ma sain aru, et Miikael seda ei näe vastasin talle jaatavalt.
"Okei, kallid sulle. Hoia ennast," luges ta mulle sõnad peale. Tema juures mulle meeldiski just tema suur süda ja hoolivus. Ma ei teadnud ühtegi poissi, kes oleks sama heatahtlik kui Miikael.

Järgmine päev vedelesin ma teleka ees, kuni Miikael tuli minu juurde. Lamasin ta rinnal ning kuulasin ta südame tuksumist. 
"Ma lähen perega Mallorcale suvel. Ma mõltesin, et äkki sa tahad kaasa minuga tulla," tegi poiss mulle ettepaneku. Ta silitas vaikselt mu selgroogu edasi-tagasi ning ohkas sügavalt. Kujutasin juba ette, kuidas me võtame rannas päikest ja käime koos ujumas.
"Jah, kindlasti tulen. Siis on keskkool lõpetatud ja teeme endale ühe suure kingi," sõnasin muretult. Miikael surus mu laubale ühe kuuma suudluse. Ta jätkas seda sama mu huultel ja kaelal. Poisi ahned käed suundusid mu särgi alla ning me hingasime raskelt ja katkendlikult. Ta vaatas mulle silma ja ma olin sellel hetkel täiesti kindel, et ma armastan teda üle kõge. Miikael avas mu rinnahoidja. Kõigepealt teeme aga ühe teistsuguse väikese kingi...

I totally hate Mark. Ta on hullem kui mu enda klassivend kelle nimi on ka Mark. Mulle väga meeldis, sa kirjutad huvitavalt, tegevusest ei jää kunagi puudu, samas nagu kirjeldad ka.


Okei, loodan, et uus osa tuleb kiiresti.

Ja nii ongi. Aitäh Mezilane. Nüüd aga ei suuda ma ise ka otsustada, kumma poisiga ma rohkem tegelema hakkan. Mulle on mõlemad meelt mööda Anyway kui te mulle ruttu vastate oma ideedega, kriblan ma võib-olla veel kaks osa valmis täna. Mul siuke kirjutamise tuju praegu.

Pärast Miikaeli lahkumist viskasin pilgu kellale. Kuuest puudus viis minutit. Nii lihtsalt ma Markil pääseda ei lase. Ootasin akna peal, kuni maja ette sõitis must BMW. Sealt väljus Mark ülikonnas. Järelikult midagi pidulikku. Tuhnisin tükk aega oma riidekapis ning leidsin sealt just sobivad riided, et alustada oma kättemaksu. Suured lohvakad dressipüksid ning must pluus, millele oli peale kirjutatud "Ainult sex viib edasi". Tegin pähe lohaka krunni ning võtsin meigieemaldiga maha kogu meigi. Enne uksest välja astumist, tõmbasin jalga roosad ketsid. Välja astudes mõõtis Mark mind kriitilise pilguga üle, kuid hetk mõelnud, andis ta üle mulle punase roosi.
"Sa näed kaunis välja," muigas ta.
 Noormees avas mulle härrasmehelikult auto ukse. Auto oli isegi puhtaks pestud...
"Kus me lähme siis? Ma tahaks mõnda restorani minna," pakkusin nii muuseas. Mark nägi isegi päris kena välja. Ta oli oma juukseid vahaga veidike püsti ajanud ning kui need tal sedasi turritasid, tulid ta peened näojooned kergesti nähtavale. Lisaks kaunistas ta naeratust säravvalged hambad. Temast saaks perfektne kandidaat hambapasta reklaamidesse.
Poiss pööras autoga linna kõige kallima restorani parklasse ning peatas masina. 
"Siia lähme," vaatas ta restorani. 
Kui me sisenesime, küsiti meilt kohe nimesid, et kontrollida, kas kohad on ikka reserveeritud. Istusime oma lauda, mis asus kõige taga akna ääres. Tellisin omale suure seaprae, boršisupi koos kalkunilihaga, kaks jäätise-šokolaadikooki, veini, apelsinimahla ja kausi viinamarjadega, et arve võimalikult suur tuleks. 
"Räägi, miks sind täna koolis polnud?" küsis Mark ajaviiteks.
Kehitasin õlgu ning võtsin laualt hambatiku ning pistsin selle omale hammaste vahele. Poiss kortsutas kulmu. Ma nautisin igat hetke, millal tal vähekenegi piinlik oli.
"Ei tundnud ennast hästi," susistasin kuidagi hambatiku vahelt. Kõrvallaudades pöördusid juba uudishimulikud pilgud meie poole. Kelner tõi meile meie toidud ette ning me hakkasime sööma. Virutasin küünarnukid lauale ja hakkasin kahvliga lihatükki lõikama, mille tagajärjel lendas üks lihatükk maha. Mark vaatas mind kulmukergitustega, mille peale ma sees kisendasin õnnest, et asi hakkab juba toimima. Tõmbasin jalad tagumiku alla, et mul oleks mugavam istuda. Korraks ma matsin oma kättemaksu plaani isegi maha, kui üks vanatädi mind oma surmava pilguga vaatas, kuid kohe kui ma nägin Marki irvitavat lõusta, ei suutnud ma järele jätta.. Seapraad söödud, asusin ma borši kallale, luristades nii palju kui võimalik. Ma tundsin, et ma olen peaaegu oma eesmärgi täitnud. Kooki süües määrisin suus oma hambad šokolaadiga kokku ning naeratasin kõigile nii palju kui võimalik. 
"Kas sa tead, et sul on ikka ilus naeratus?" küsis Mark naerdes. "Su plaan ei lähe läbi."
Kirusin ennast mõtetes, kuid kui kõrvallauast jälle paar pilku meile langes, naeratasin ka neile. Nad olid selle ära teeninud. 
"Tead et sa oled mulle veel suudluse sees. Täna," targutas poiss. 
Hakkasin suu ammuli naerma, nii kõvasti kui suutsin. "Ha-ha-ha! Jäta, kallis, sa oled nii vaimukas!" 
Ma ei eita, et mul võis isegi suust paar ülejäänud lihatükki välja lennata.
Veidi aega vaikuses edasi söönud küsis Mark uudishimulikult: "Mis sa tegid siis kodus?"
Võtsin eelmiselt taldrikult suure kartulitüki ning pistsin suhu. "Midagi erilist. Miikael käis minu pool. Seksisime." 
Lause tuli veel valjemini välja, kui ma alguses plaanisin. Siis kõrvallauast vanatädi tõusis püsti ja tuli otse minu suunas. See ei ole hea.
"Preili kes iganes, või on teile targem öelda matsiplika!? Te häirite mu restoranis käiku. Palun lahkuge siit enne, kui ma enesekontrolli kaotan," vibutas ta pikka kortsulist näppu minu suunas. Naeratasin talle lihatükkidega, tõusin püsti ning läksin välja. Kõndisin Marki auto poole ning jäin teda seal ootama. Hakkasin küüntega hammaste vahel tükke välja koukima. Tegin ennast ikka päris lolliks.
"Miks sa nii tegid?" küsis noormees lõbustatult, kui ta tuli minu suunas. Ta tuli isegi liiga suure hooga, et ta peatus minust vaid umbes viie sentimeetri kaugusel. Taganesin paar sammu.
"Sest sa oled nii nõme. Enne sind oli kõik korras ja nüüd on mul rohkem muresid kui kunagi varem. Kõik on sinu süü," karjusin talle otse näkku. Vihma hakkas padukaga sadama ning ma olin hetkega läbimärg. Mark limpsis vihmapiiskadest oma huuli ning naeratas mõrult.
"Ja kui sul midagi selle vastu ei ole," ristasin käed rinnal. "Tahaks ma nüüd autosse saada."
Järsku haaras Mark mu pihast, tõmbas mu enda vastu ja surus oma kuumad huuled minu omadele. Ta keel tantsis minu keelega samas rütmis ja vihmapiisad langesid meile peale. Tõstsin oma käed ta kuklale ning tundsin nagu me hõljuks. Nagu gravitatsioonijõudu enam ei eksisteeriks.
Eemaldusin temast, et hinge tõmmata. "Ei, ma ei saa seda teha."
Mark hoidis oma käsi mu seljal ning vaatas mulle silma. "Sa just tegid."
Lükkasin ta eemale. Olin pettunud, et lasin endal ta lõksu langeda. Poiss tegi autouksed lahti ning me istusime sisse. Terve sõidu ei öelnud ma sõnagi. Tahtsin karjuda, et ma nii loll olin. Tundsin Marki pilku pidevalt endal piidlemas. Maja ette jõudes, astusin sõnagi lausumata tuppa ja jäin ukse taha seisma. Jube on see, et ma suudlesin Marki, aga kõige jubedam on see, et mingile osale minust hakkas see meeldima...

Pärast pikka kodus olemist haiguse tõttu, jõudis kätte juba nädalavahetus. Pidime minema Miikaeliga rulavõistlusele, kus sõitis ka tema 12aastane vend. Olin ennast just valmis seadnud, kui nad kaks olidki mu ukse taga. Lisasin veel endale meigi ning me läksime linna. Miikaeli vend, Rando, jooksis aga kohale jõudes proovisõidule.
"Lähme ostame suhkruvatti," pakkus Miikael minult käest kinni võttes ning suhkruvati kioski poole osutades. Noogutasin naeratades ning mõne minuti pärast me sõimegi juba roosat suhkruvatti.
"Sa oled nii armas, kui sa seda sööd," naersin poisile. 
Miikael kortsutas kulmu ning kui ma kõrvale vaatasin, tõmbas ta käega õrnalt mu pea enda poole ning suudles mind põgusalt huultele. See oli sootuks teistsugusem suudlus kui Markiga. See oli õrnem ja ettevaatlikum, kuid Mark suudles kirglikumalt ja julgemalt. Kas ma tõesti võrdlesin Marki ja Miikaeli suudlemistehnikat sel ajal, kui ma viimasega neist parasjagu suudlesin? Meid katkestas tuttav hääl.
"Aww, turteltuvid musitavad," sõnas Mark käsi kokku lüües. Miikael oli silmnähtavalt kuri. 
Sel hetkel kui Miikael vaatas ringi, osutas Mark peaga vetsude poole ning kõndis ise sinna suunas minema. Pöördusin Miikaeli poole.
"Kuule , ma lähen käin vetsus korra. Oota mind siin," ning surusin kiire musi ta huultele.
Jalutasin tualettide poole, mis olid õnneks tihedalt puude varjus. Järsku tõmbas mind kellegi tugev haare ühe puu taha.
"Mis sul viga on, Mark? Sa ei saa niisama lihtsalt välja ilmuda ning noogutada peaga, kuhu ma minema pean," olin vihane. Ma kahetsen seda hetke, mil ma ennast purju jõin ning selle mehega voodisse ronisin. Ma ei joo enam kunagi. 
"Ma tahan teist suudlust saada," tõstis poiss nina veidi kõrgemale. Vaatasin teda ammulisui. 
"Siin? Sa oled hull peast või?" küsisin pooleldi sosistades ning pooleldi karjudes, kuid oli juba liiga hilja, kuna Marki huuled olid minu omadel. Lükkasin ta agressiivselt eemale.
"Noh, said nüüd," ning pöörasin ennast juba minekule, kuid ta tiris mu tagasi. 
"Kolm minutit."
Tundsin nagu terve maailm oleks minu vastu pööratud. Tõmbasin siis Marki endale lähemale ja suudlesin teda. Poiss näksis õrnalt mu alumist huult, mis tekitas mulle erutusvärinad. Panin käed ta rinnale ning tundsin, et ka tema väriseb. Kas ta kardab?
"Emili?" kostus Miikaeli hääl otse teisel pool puud. Lükkasin ennast tugevalt Markist eemale ning pühkisin käeseljaga oma suud.
"Shit. Kas see on mingi nali?" sosistasin hiirvaikselt. Tulin puu tagant välja ning mu pilk kohtus Miikaeli omaga.
"Ma käisin puu taga pissil. Vetsud olid kinni," selgitasin poisile ta segast pilku nähes.
Ta vaatas vetsude poole. Minu ebaõnn - kõik vetsud olid avatud, peale ühe. Miikael kortsutas kulmu. 
Naeratasin närviliselt. "Vähemalt siis olid." 
Ma palusin mõtetes jumalat, et Mark ei tuleks sealt puu tagant välja. Miikael aga kehitas õlgu, võttis mu käest kinni ning me läksime tagasi poodide juurde. Heitsin pilgu üle õla ning nägin Marki, kes seisis puu taga, näol sama kohkunud ilme kui mul, kuid kohe kui ta mu pilgu püüdis, naeratas ta jalustrabavalt. Ei mõtle Markile. Sinul on Miikael ja Miikael jääb. Kuid miks mu mõtted kordasid mulle Markiga suudlust puu taga? Mu aju oleks nagu replay nupule vajutatud. See ei või nii jätkuda, ma pean Miikaelile rääkima...

Ma loodan, et ta räägib ära. Seda mida Miikael sellest arvab ma öelda ei oska. Ta on rautselt maruvihane ja väääga nördinud.

Aga mulle meeldib see jutt. Ja Mark on ilge sitapea ikka.

Uut :)

Danke. Noh, eks loodan, et meeldib :)



"Hei, ema," hüüdsin tuppa ema ja isa juurde minnes. "Ma tulin siia täna."
16-aastaselt läksin ma üksinda elama. Isa ostis mulle korteri suhteliselt maja lähedale, et mul oleks hea neil külas käia.
Mulle tuli esikusse vastu ema, Karin. "No tere, tere, kus sa konutanud oled? Eelmine nädalavahetus sa ei käinudki siin."
Tundsin ennast süüdi, kuigi ma tean, et ema polnud üldse solvunud. Ma olen emmega väga hästi läbi saanud ja me räägime kõigest. Sellepärast ma läksin ka tema juurde, et Miikaeli osas nõu küsida.
Läksime istusime kööki laua taha ja Karin pani veekannu tulele, et keeta teevett. Mõnes mõttes ma igatsen seda pereelu, mis siis käis. 
"Emma, sa tulid koju, issi Emm tuli siia!" hüüdis mind peaaegu toolilt maha jooksev Desiree. Õde kallistas mind tugevalt ning tegi põsele musi.
"Näed, ma tõin sulle asja ka," sõnasin tähtsalt ning võtsin kotist välja ühe Hello Kitty kaelakee. Kitty oli tema lemmik ning tal pidid enamik asjad just selle firma omad olema. Desiree naeratas õndsalt ning jooksis oma tuppa tagasi. Sel hetkel astus isa kööki ning suudles mind õrnalt laubale.
"Noh, kadunud neiu ka kohale tulnud," hakkas ta iroonitsema.
Naeratasin talle ja kallasin tee omale tassi. Olles emaga kööki kahekesi jäänud, hakkas ta kohe küsitlema: "Mis siis juhtunud on? Sa oled kohe sellise näoga, et miski vaevab sind."
Noogutasin ning rääkisin talle Marki ja Miikaeli loo.
"Vähemalt oled täisealine, " vangutas ta naerdes pead. " Loomulikult pead sa Mikule rääkima. Ta on tore poiss, Emma."
Ohkasin. Ma tahaksin talle tõesti rääkida, kuid mul pole piisavalt julgust. Ma ei julge talle otsa vaadata ja talle haiget teha. Ma ei suudaks seda. Ta on selleks liiga hea.
"Miks te mind Emmaks ei nimetanud, kui te mind kogu aeg nii kutsute?" küsisin teemat vahetades.
Ema nakkas naerma. "Heal lapsel mitu nime," ning pilgutas silma.

Koju jõudes hakkasin kohe õppima. Mul on aasta lõpus viis eksamit ning ma pean need ju kuidagi ära tegema. Kuna ma olen väga hea õpilane, olen otsustanud minna Harvardisse. Saatsin ka juba kirjad ära. Kandideerisin ka Cambridge, kuid see on mu teine valik. 
"Tsau, Emmi," helistas mulle mu parim sõber Zad. Zad on tegelikult ameeriklane, kes kolis siia kolm aastat tagasi. Poiss on jalgpalli meeskonna kapten ning ka tema tahab minuga koos minna Harvardisse.
Tervitasin vastu ning puistasin kohe ka temale südant. Zad on tegelikult väga hea sõber Miikaelile, kuid ma tean, et ta ei reedaks mind. Poiss oli ilmselgelt kohkunud. 
"Emm, sul on ideaalne elu. Sa õpid hästi, sul on parim poiss, keda tahta, sul on hämmastav perekond, sa saad kõigiga hästi läbi ja ärme unusta mainida, et sul on ka kõige naljakam ja toredam parim sõber ja ma olen enam kui kindel, et sa seda ideaalset elu ei taha rikkuda Marki pärast," pidas mulle Zac loengu.
Mõistsin, et ma nõustun temaga. "Jah, ma vist ikka räägin Miikaelile ära."

Poole tunni pärast ilmus mu ukse taha Miikael, kuna ma kutsusin ta.
Suundusime otse minu tuppa. Poiss viskas kohe mu voodisse pikali. Mulle meeldis, kui ta nii tegi. Siis mulle tundus, nagu ta oleks ainult minu oma ja mina tema oma. See näitas, et tal on mugav minuga olla.
"Räägi, mis sind vaevab, Emili," sõnas poiss mind jälgides. "Sa oled viimasel ajal kuidagi nii eemal minust."
Ma oleks tahtnud nutma hakata. Jah, ma vältisin teda rohkem kui kunagi varem ja ma tundsin ennast, kõige halvemas sõnastuses, sitasti. 
Ohkasin valjult ja istusin ta kõrvale. Miikael silitas õrnalt mu jalga. Ma oleks tahtnud, et aeg jääks seisma.
"Miikael, ma..." hakkasin kokutama. Jälle tekkis mul sõnaokse, kus mul oleks sõnad lihtsalt üle huulte jooksnud, kuid ma suutsin selle viimasel hetkel alla neelata.
"Lihtsalt luba, et sa jääd mu kõrvale, mis ka ei juhtuks," anusin teda. Miikael kortsutas kulmu. Ta oli silmnähtavalt segaduses.
Poiss tõusis istukile. "Millest sa räägid? Muidugi ma jään su kõrvale," vastas ta kumiseval, madalal häälel. Ta võttis mu silme eest ühe juuksesalgu ning lükkas selle mulle kõrva taha.
Mu pilk eksles  igal toa nurgal, kuigi see oleks pidanud olema Miikaeli silmadel.
"Ma..." ei suutnud ma jällegi lauset lõpetada.
Vaatasin poisi poole ning ta silmades süttis tuluke.
"Emili, kas sa oled rase?" küsis ta naeratades.
Enne kui ma jõudsin vastata, suudles ta mind suule, siis ninale, silmale ja laubale.
"Muidugi ma jään su kõrvale, totukene, kuidas sa võisidki arvata, et ma su maha jätan?" hakkas poiss naerma.
"Ei, ei, ei, Miikael," sain vihaseks ta peale ning lükkasin ta endast eemale. 
"Asi on selles, et ma magasin Markiga," tuli mu sõnaokse lõpuks välja. Ma hakkasin seda kohe kahtsema. Miikael oli sellise näoga, nagu ma oleks teda löönud. Mul oli teda nii valus vaadata, et ma tahtsin ta pea oma sülle võtta ja kallistada teda, aga ma ei julgenud oma käsi tema poole tõsta. Ma ei julgenud ennast liigutada, ega midagi öelda.
"Ütle midagi," anusin teda peale vaikust, pisarad silmas.
Miikael tõmbas kätega läbi juuste. "Millal?"
"Eelmine nädalavahetus," sõnasin vaikselt. 
Poiss triikis kätega nägu. "Eelmine nädalavahetus," kordas ta mõrult naeratades. "Sul oli isegi julgust minuga pärast seda magada?"
Aeg oleks nagu seisma jäänud. Õhk oli nii paks, et seda oleks saanud noaga lõigata. Ma tahtsin sellest olukorrast pääseda, ära minna.
"Ma ei julgenud sulle rääkida. Ma kartsin sind kaotada!" hüüdsin valjult. 
Poiss tõusis püsti. "Mis mõttes kaotada? Sa jätsid mind üksi peole ja läksid aelesid teise poisiga ringi. Tegid nägu, et midagi ei juhtunud. Kuidas sa võisid?" karjus ta mulle näkku. Ta käed olid tugevalt rusikasse surutud ning ma võisin vanduda, et kui Mark oleks siin olnud, poleks tal hästi läinud.
"Ma olin purjus. Sa tead, et ma ei teeks seda sulle," üritasin selgitada, kuid ma olin enam kui kindel, et see ei tööta.
Miikael vangutas pead ning sammus edasi-tagasi. "Ma ei tea üldse, kes sa oledki enam."
Mu pisarad voolasid mööda põski alla ning ma püüdsin neid oma huultega kinni. Tekkis jälle see hingemattev vaikus. 
"Kas sa tõesti tahad seda nii öelda?" küsisin lõpuks temalt üle.
Poiss raputas pead ja vaatas mulle silma. "Ma ei tea üldse mida ma tahan, aga seda edasi teha ma enam ei taha," ning ta oli läinud. Ja ta ei tule enam võib-olla kunagi tagasi...

Esmaspäev oli minu jaoks raskem, kui pärast Markiga magamist. Sammusin kooli poole, dressipükstes ning suvalises pluusis. Ma lihtsalt ei jõudnud ennast korda teha ning kui aus olla, polnud mul mingit tahtmistki. Esimene tund oli mul matemaatika, kus ma istusin Miikaeli kõrval. Ta ei vaadanud isegi mu poole, kui ma klassi sisenesin. Terve tunni hoidsin ma pisaraid tagasi, et mitte kõigi ees nutma hakata. Minuni jõudis üks ruuduline vihikuleht, kuhu oli peale kritseldatud midagi. Voltisin selle lahti.

Tibuke, mis juhtunud on?
-K.

Katariina. 

Me läksime Miikaeliga lahku. Pärast tunde meie nurgakohvikus? 
-E.

Saatsin kirja tagasi ning nägin ta segaduses näoilmet, kui ta seda luges.

Pärast tunde põrkasin ma bioloogia klassi ees kokku Markiga.
"Linnukene, täna kohting?" sõnas ta naeratades.
Vaatasin teda vihase pilguga. Ma tundsin raevu endas kasvamas ning ma tahtsin, et Mark kaoks siit maailmast ära. 
Lõin talle ühe korraliku kõrvakiilu. "Ma vihkan sind selle eest, et sa terve mu elu oled ära rikkunud. Vastik, ennasttäis ülbitseja," karjusin talle näkku.
Mark hõõrus veidi aega oma põske ning küsis siis: "Sa rääkisid talle, jah?" 
Noogutasin talle vastuseks. Meie vahelt kõndis läbi Miikael. Ta näoilme oli jubedam kui eile ning ma tundsin, nagu ma tahaks ära kaduda. Ja ma kõndisingi minema.

Katariina kallistas mind kõvasti. "Nii hea, et sa mulle rääkisid. Ma poleks pidanud sul laskma üksinda minna.
Naeratasin närviliselt. "Ei, see on minu süü. Ma poleks pidanud nii palju jooma."
Istusime Katariinaga nurgakohvikus ning jõime kohvi. Kõik tundus nii korrast ära. Ma kukkusin bioloogia töö ka läbi. Esimene töö keskkooli aastate jooksul, mille ma läbi olen kukkunud. Mu ema oli päris pettunud, isa veel rohkem. Ma tunnen nagu ma hakkan kõiki aina järjest alt vedama.
Katariina nokkis geelküüntelt värvi maha. "Ma räägin Miikaeliga," lubas ta õhinal.
Raputasin kiirelt pead. "Ei, sa ei pea. Ma ei taha. See teeb asja ainult hullemaks." 
Tegelikult kartsin ma, et see ei too midagi head. Et ta ei võta Katariinat kuulda ning see oleks mulle haiget teinud. Kuid ikkagi mitte rohkem, kui mina talle tegin.

Oh jah, mulle meeldib.

Mulle ka meeldib, nii hea

nii hea jutt! palun uut jah jah jah

Mulle ka endiselt meeldib. Loo teises osas ma mõtlesin, et Emili peaks talle ikkagi rääkima, oleks palju hullem, kui ta selle valega edasi elaks ja ei räägikski talle või siis räägiks mitu aega hiljem.
Nüüd ma mõtlen, et kui ta rääkis talle, siis kas poiss peaks tõesti endast väljas olema või.. aru saama.. Okei, esimene variant on vist loogilisem. Emili oleks võinud vägistatud olla, siis Miikael peaks aru saama. oh, mu mõtteviis.. on nii õel.
Kuid Emili.. mhh.. Kui Miikael tõesti tahaks temaga olla, kas ta andestab talle?
Või.. Emili muutub täielikult ja tal tekib mingi lovestory Markiga?

Vabanda, kui kriitikat ei andnud, ma ei ole hea kritiseerija ja ega siin pole midagi kritiseerida. Ma lihtsalt arutlesin veidi.. ;D

Jep, jutt võtab veits uue pöörde, sest jah...küll te aru saate. Läbi ma jälle ei lugenud, seega vigade poolest on my bad hope u like it :)


Aasta möödus.

Ma sain Harvardi ülikooli sisse. Minuga koos said ka Zad, Katariina, Miikael ja Mark. Loomulikult mõned klassivennad veel, aga klassiõdesid rohkem ei saanud. 
Aastaga oli palju möödunud. Miikael oli aga kõige rohkem muutunud. Ta oli hullem naistemees kui Mark. Ta hetkel käis ühe Cathyga, kuid ma teadsin, et see püsib vaid nädal aega. Uudis oli aga see, et ta suhtles minuga. Ajapikku hakkas ta mulle iroonitsevaid märkusi tegema ning nüüd ta juba räägib minuga. Zad ja Katariina olid aga minu lemmikud. Lisaks neile suhtlesin ma põgusalt veel ühe Brianiga, kes oli mu kursakaaslane.
Jõudsin värvida oma juuksed blondiks, kuna see kartulikoor tüütas mind juba ära. Ja uue eluga käivad ju kaasas ka muutused.

"Hei, Em," hüüdis Brian minu poole joostes, õpikud peaaegu käte vahelt maha pudenemas.
Kihistasin naerda. "Hei, kuidas ajalugu läks?" 
Poiss kehitas õlgu ning kõverdas oma suu. "Igav, nagu alati, kuid ma mõtlesin, et ma varsti näen sind, nii et elasin üle."
Jah, ma meeldin Brianile, kuid ma ei saa kahjuks ta tunnetele vastata. Ma vastaks kellegi tunnetele, kuna ma olen oma prioriteediks seadnud ülikooli eduka lõpetamise.
Läksime koos sööklasse ning võtsime söögiks kanasupi. Tegelikult ma jälestasin seda, kuid ma ei olnud just eriline pirtsutaja. Ja kui kõht tühi oli, sõin ma kõike.
"Tervist teile," naeratas Miikael meie lauda istudes. Kurat, ma olin juba unustanud, kui kena naeratus tal on.
Noogutasime vastuseks ning nad hakkasid Brianiga rääkima eelmisest jalgpallimängust, mille kahjuks Zadi tiim kaotas. Poiss oli nii löödud, et ma pidin teda tund aega lohutama ja kallistama. 
"Noh, kogud raskust juurde?" küsis Miikael minu poole pöördudes. Nägin silmanurgast Briani pisut kadedat pilku. Nimelt ta sai eile teada, et mina ja Miikael käisime kunagi. Pärast seda on ta olnud veidike liiga kontrolliv.
Mul ei olnud aga erilist tuju Miikaeliga vestelda ning lihtsalt noogutasin talle. Ta on pidevalt mind viimasel ajal mõnitanud ning ei ole ka puudu jäänud tema märkused selle kohta, et ma petan oma poisse. Kuigi mul oli pärast teda ainult affäär Markiga, kuid see lõppes kiirelt. Me leidsime, et me ei ole kohe kindlalt üksteise jaoks. 
Kui ma oma supi lõpetasin, jätsin ma need kaks laua äärde vestlema ning sammusin ruttu ühika poole. Ma jagasin tuba Katariina ja ühe Georgyaga, kes oli Iisraelist. Me kahtlustasime alguses, et ta on veidi vaimselt ebastabiilne, kuid kõik laabus ming me hakkasime isegi päris hästi läbi saama.
"Hei, sul juba läbi?" küsis Katariina imestunult sama aeg, kui ta oma küüsi värvis. Katariina on minu jaoks olnud alati üks suur mimm. Tal on geelküüned, juukse- ja ripsmepikendused, kuid ta nägi isegi ilma nendeta alati vapustav välja. Vahel ma olen mõelnud, et miks ta minuga kohe suhtlema hakkas, kui ma nende kooli läksin, kuid ma ei ole temalt seda kunagi otse küsida julgenud.
"Eip, ma ei viitsinud viimasesse minna ka," selgitasin talle varem tulekut.
Viskasin koti ülemisele narile ning jäin pikali. Georgyal oli ilmselt veel tunde, kuna teda ma sisse tulles ei näinud.
"Miks Miikael mulle nii teeb?" küsisin nii muuseas Katariinalt. 
Katariina lõpetas küünte värvimise ning vaatas üles minu poole. "Mis mõttes? Sa mõtled, et ta pillub sulle igasuguseid räpaseid märkusi?"
Panin pea üle voodi ääre ning noogutasin. Tüdruk kehitas vaid õlgu ning jätkas värvimist.
"Miks sina ei pea kunagi õppima? Sa alati tuled siia, jääd magama ning järgmine päev làhed kooli ja sa oskad ikka kõike?" küsis Katariina veidi aja pärast.
Hakkasin poole suuga naerma. "Ma õpin küll, aga tavaliselt siis kui sa tundides oled."

Ehmatasin kui järsku lendas meie toa uks lahti ning sisse tuiskas Georgya. Ma olin ilmselt magama jäänud, kuna mu padi oli märg. Ilastamine on alati unes mu lemmiktegevus olnud.
"Tüdrukud, täna on pidu," hüüdis Georgya õhinal. Tõstsin pea padjalt ning vaatasin tüdruku poole.
"Nalja teed või? Kolmapäev?" turtsatasin uniselt. 
Georgya aga naeratas võidukalt. "Ma tean, et sul pole homme kooli, vaid õppekäik kuskile botaanikute juurde. Ära üritagi seekord välja vingerdada."
Katariina noogutas. "Jah, sa oled pärast Miikaeliga toimunut olnud nii kinnine. Pole minuga üldse lõbutsenud ning talle on kindlasti jäänud mulje, et ta meeldib sulle ikka veel. Näita talle, et ta eksib, Em."
Tegin silmad suureks, kuid olles sellele mõelnud, mõistsin et ma olen jah oma seltskondliku poole unarusse jätnud. 
Pööritasin silmi igas suunas. "Okei, otsige mulle mõni kleit ja ma tulen."
Katariina ja Georgya kilkasid rõõmust ning tuhnisid umbes pool tundi, kui mitte tund aega, kõigi kolme riiete hulgas. Nad viskasid mulle voodisse ühe riideräbala. Tõmbasin selle selga ja lasin neil isegi omale meigi teha.
"Sorry, aga ma näen välja nagu viru lind," ütlesin neile oma esmamulje. Kleit kattis vaevu mu püksikudki ära ja meik oli nii tume, et ma ei näinud peaaegu omaenese silmigi. Kuid ma siiski tegin neile headmeelt ja ma olin nõus sellise riietusega välja minema.

Sõitsime taksoga ühte lähedal asuvasse klubisse. Ma tundsin meil pea et kõikide meeste pilke, kui me astusime uksest sisse. Läksime keset tantsupõrandat ning hakkasime ennast muusikarütmis liigutama. Üle pika aja oli õnn seda jälle kogeda. Veidi aja pärast aga oli Katariina meilt ühe kena poisi poolt ära varastatud ning me jäime Georgyaga kahekesi. Läksime baarileti äärde ning tellisime kaks drinki. Vahetasime baarmaniga kummalisi pilke, sest et ta oli tõesti väga kena. Meie selja taha ilmusid Zad, Brian, Cathy, Miikael ja Carl.
"Em, ma olen sinus pettunud, et sa ei kutsunud oma parimat sõpra endaga peole," tegi Zad mossis nägu. Hakkasin kihistama, kuid ma ei vastanud talle,vaid heitsin pilgu Miikaelile, mis kohtus minu omaga. Tundsin et mu põsed hakkavad õhetama ning pöörasin pea ära.
Olles seal higiste tantsijate keskel, vajasin ma veidi värsket õhku ning läksin välja. Mulle tuli Brian seltsi pakkuma.
"Hei, miks välja läksid?" küsis Brian uudishimulikult. Ma olin justkui hüpnotiseeritud ta sügavroheliste silmade poolt. Nii ilusad silmad.
Enne kui ma vastata jõudsin, tõmbas poiss mind enda vastu ja pani oma huuled minu omadele. Ma olin nii ehmunud, et ma ei jõudnud ennast eemalegi tõmmata. Leidsin silmanurgast Miikaeli, kes väljus just koos Cathyga ning ta vaatas mulle otse silma ja ma ei eksi, kui ma ütlen, et ma nägin korraks, vaevu sekundi murdosaks ta pilgus seda, mis oli ka kunagi seal, kui ta mind vaatas. Just sel päeval kui ta sai teada, et ma magasin Markiga. Lükkasin õrnalt Briani eemale.
"Sorry, ma pidin seda tegema," hakkas poiss vabandama. "Tead sa näed täna vapustav välja ja noh...hormoonid hakkasid tegutsema."
Naersin tahtmatult. "Ei, pole midagi. Loodus on juba kord teinud nii."
Heitsin pilgu sinna, kus enne seisis Miikael, kuid ta oli kadunud. Otsisin teda ka ümberringi, kuid teda polnud.
Miks mind üldse huvitab? Ma läksin temast lahku ja ma olen sellega leppinud.

Järgmine päev istusin bussis üksinda, kuna ma tahtsin muusikat kuulata. See aga ei läinud läbi kuna Miikael potsatas mu kõrvale. Nägin et ta suu liigub, kuid ma ei teinud selleks midagi, et teda kuulda. 
Ta tõmbas mul kõrvaklapid kõrvast. "Ma nägin sind eile, kui Brian sulle oma keelt kurku toppis." 
Tegin vastikusgrimasse. "Ja siis?"
Poiss naeris. "Miks sa lasid tal oma nägu imeda nagu ma ei tea mis asja?"
Hakkasin turtsatama. "Mis sul viga on, Miikael? Mis ajast sa minu suudlemispartneritest huvitud?"
"Ma ei huvitugi," oli poisil kohe vastus olemas. "Ma lihtsalt tahtsin teada, et kuidas meeldis."
Vaatasin talle otse silma. "See polnud pooltki selline, mis meil oli ning seda halvemas mõttes."
Miikael kergitas kulme ning naaldus mulle nii lähedale, et ma tundsin ta hingeõhku oma kaelal. "Ma tean, et sa tahad mind ikka veel, Emili. Sa ei saa oma tunnete eest ära joosta," sosistas ta.
Panin kõrvaklapid kõrva ning näitasin käega, et ta võib ära minna. Ta on nii muutunud, et ma ei tunne teda enam äragi. Kuidas ta võib arvata, et ta ikka veel meeldib mulle. Ma olen temast ammu üle saanud. Kuid miks mulle nii kuradi palju meeldis see, et ta oli mulle jälle nii lähedal? Et ma tundsin teda peaaegu oma vastas? Ma pean ta oma peast välja viskama.

Esimesed neli osa olid nii lahedad ja siis tuli see viies ja ma olin suhteliselt "what?!" olekus.

Okei, asi ei ole päris nii hull ka , aga mulle lihtsalt meeldis, kui Miikael oli see tore poisike ja Mark siis see väike õelus ja siis Emili semmis nende kahe vahel ja jah.

Aa, mis mind pisut häiris - kuidas nad kõik äkitselt Harvardisse said? Kas see pole mitte hüper-super-tuper hea kool ja sinna saamine on nagu üliraske? Või ongi kõik tegelased totaalsed ajugeeniused?

Eino Mark on ju ilge taibu ka, et ta sinna sisse sai eks..

Aemm.. see osa oli kuidagi.. hmm.. läbi mõtlemata? Ses suhtes, et ühes osas toimus praegu liiga palju sündmusi. Kord olid nad koolis, siis järsku peol ja siis sõitis ta bussiga.

Muidu meeldib mulle su jutt väga. Kuigi järgmises osas ootaks rohkem kirjeldamist ja muud..

Miikaeli käitumine meenutab ühte mu koolivenda, kes oli samuti oma tüdrukuga megapikalt koos ja siis kui nad lahku läksid, muutus mees selliseks täkuks et anna otsad. >.<

Aga siiski heaa (: