Tekkis korraga tunne, et elu on liiga raske.
On waja kohta, kuhu põgeneda.
Põgeneda kõige reaalse eest. Põgeneda murede, kurbuse ja yleyldse elu eest.
Sulgesin hetkex silmad & lasin kujutluswõimel lennata.
Yritasil luua endale kohta, kuhu keegi teine ei pääse. Wähemalt siiani pole pääsenud.
_______________________________________
Kujutan ette, et kõnnin mööda kruusateed.
Mõlemal pool teed on walged kased. Päike paistab, linnulaul kostub kõikjalt.
Astun teelt kõrwale & suundun otse puudevahele.
Kõnnin mõniaeg edasi, jõudes lõpux yhele väiksemale lagendikule.
Selle yhes serwas on kiik. Piisawalt lai, et mahutada endale istuma kax, heal juhul kolm inimest.
Lagendiku keskel on wäiksemat sorti, kiwidega ymbritsetud, tulease. Sealt tõuseb weel õrna suitsu, just kui olex keegi seal hiljuti lõket teinud.
Kergel sammul suundun ma otse kiiguni & wõtan sellel istet, ise samas silmi sulgedes & hoolikalt igale helile keskendudes.
Ma kuulen linnulaulu, puude kohinat, rohu liikumist tuules, kuid mida ma ei kuule, on lähenewad sammud.
Ma ei kuule neid, kuid tean/tajun, kellegi lähenemist.
& õige pea. Ma wõisin selles kindel olla, kuigi see tundus wõimatuna. Õige pea istus keegi minu kõrwale kiigule.
Arwatawasti samuti inimene, kes rahulikku paika, peidupaika otsis.
Kuid see tundus ikkagi wõimatuna. See lagendik siin oli minu loodud. Minu fantaasiawili.
Kuidas sai keegi wõhiwõõras isik lihtsalt tulla & siia minu kõrvale istuda.
"Ära karda mind," lausub wõõras.
Mix ma peaxingi teda kartma? Ta ei ole ju mulle midagi halba teinud.
Kuid samas..
Ei wõi ju iial teada, et ta seda teha ei kawatse. Ei, ta ei kawatse seda teha. Olen selles kindel.
"Ma ei kardagi," sõnan lõpux waiksel, kuid selgel häälel. Tunnetan võõra kergendust.
Kuid mix? Kuidas?
"Kuidas sa siia said?" kysin wiimax ebakindlalt. See tundus mulle siiani wõimatuna, et keegi wõix hetkel siin, kiigel, minu kõrwal istuda. Wõi yleyldse sellel lagendikul wiibida. Minu fantaasia. Minu mõtted.
"Sa ise kutsusid mind siia. Sina lubasid mu siia," wastab võõras.
Tunnen, kuidas ta mind waatab.
Tõstan lõpux pilgu murult, mida ma nii hoolikalt silmitsenud olin, & waatan wõõra sinistesse silmadesse.
Kutsusin? Wõimatu.. Kuid siiski... Ma ju otsisin seltsi. Kedagi, kes mind mõistaks. Aga kas wõõras mõistab?
"Kes sa oled?" on mu järgmiseks kysimusex.
"Keegi, kes tahab sind aidata," kõlab wõõra wastus minu kõrwus.
Mind aidata? Millex?
Olen siiani lummatud wõõra siniste silmade särast.
"Aga sinu nimi?" kysin ma mõne ajapärast.
Mix wõõras ennast ise ei tutwustanud?
Näen wõõra huuli liikumas, kuid ei kuule wastust. Kyllap pole ettenähtud mulle teadmisex.. Tyhi paljas nimi?
"On kõik ikka korras?" kysib wõõras äkitselt. Kyllap olin ma mõtlema jäänud.
"Jah.. Ei.. Ma ei tea ise ka enam.." pomisen wastusex.
Mu pilk on taas murule kinnitunud. Kuid samas.. Ma näen seda uduselt.
Tunnen, kuidas pisarad mööda mu põski alla hakkavad weerema.
Wõõra pilk on endiselt minul. Ma tean seda.
Hella liigutusega asetab ta oma käe ymber mu õlgade. Soe & lohutaw puudutus.
Sulen silmad, lastes pisaratel woolata. Lastes neil woolata, kuni neid enam pole. Lasen kõikidel mõtetel & muredel lahkuda. Yritan need lihtsalt unustada, kuni mu pea on tyhi..
Wõõras waikib, kuid ma tunnen, nagu tahax ta midagi öelda, kuid ei julge.
Awan silmad. Mu pilk on taas teise sinistele silmadele kinnitunud.
Wõõras naeratab õrnalt, "Tunned ennast paremini?" kõlab ta kysimusex.
"Jah. Hulganisti," wastan waikselt.
Alles nyyd mõistan, et wõõras tundub kuidagi ähmaselt tuttaw.
Kuid kus? Kuidas? Olen taas segaduses.
Nyyd on kyll selge, et ma olin ta ise siia lubanud, kuid selgusetu on endiselt wõõra isiksus.
Tõusen kerge liigutusega pysti, "Pean minema," sõnan ma waiksel häälel.
See on tõsi. Tunnetan, kuidas miski mind reaalsusesse tagasi kisub. "Nägemiseni siis," lausub wõõras lihtsalt, ise samuti pysti tõustes.
Noogutan kergelt. Tean, olen täiesti kindel, et tulen weel siia lagendikule tagasi.
& kui mina siia tulen, ootab wõõras mind juba siin. Sellex, et mulle taas lihtsalt lähedust, seltsi & mõistwat waikust, wajadusel ka westluskaaslast, pakkuda.
Liigun kergel, kuid samas ka tõtakal sammul uuesti kaskede wahele.
Õige pea olen tagasi kruusateel.
Tunnen, kuidas linnulaul & kaskede kohin tuules kaowad.
Istun taas enda maja trepil. Naabrinaise kass minu syles.
Naeratan õrnalt, kui kiisukese nurrumine katkeb & ta silmad awab & ringutab. Kassikese kasukas on imekaunis mustas toonis & tema silmad on säravalt sinised..
*
Pealkiri: Lagendik. [Yheosaline..wist] ![Lagendik. [Yheosaline..wist] Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
16/10/2008, 02:21
Aga need tähed häirisid veidi..Ikkagi ülimalt omapärane ja armas.