Tulid, et minna

Ümbruskond varieerub pidevalt ning viivuks tundub, et vaid mina jään paigale. See, mida olen kasvatanud kui pisikest sooja päikest oma elus haihtub aga sekunditega. Päikese tekitamine võtab kaua aega. Kõige pealt on vaja leida pisike killuke, kust kõike alustada. Seejärel tuleb kohelda seda hoolitsuse ning kohati isegi armastusega. Sa loovutad aega pühendades seda killukese kasvu. Tekib usaldus. Mööduvad päevad ja tekkib eriline hingeline side selle sama killukesega, millese oled nii palju panustanud. Oled väiksest mittetähendavast faktorist suutnud luua midagi suurt sooja ja kiirgavat. Midagi, mis paneb sind ennast tundma nii uskumatult suurepäraselt.

Võrdleme sõprust selle sama sisemise päikesega. Kunagi kõik su lähedased inimesed olid sulle tundmatud võõrad. Keegi, keda poleks eales kujutanud enda kõrval naermas. Jagad nendega midagi imelist ning sellepuhul ei teki kunagi küünilist tunnet kõike endas hoida. Tahaksid anda neile rohkemat kui sul on. Oled valmis neid aitama iga väiksemagi probleemiga. Loodad, et neil on kõik korras ja isegi hetkeil, kui olukord tundub lootusetu, annad jõudu edasi minna. Toetad igal sammul uue väljakutsete puhul. Vahel oled nõus ennast kehastama müüriks kõige halva ja hea eest. Tasutakse sulle selle eest ohtralt. Kõik veedetud minutid tunduvad kui parim osa sinu elust. Midagi, mida tahaksid väärtuslikult säilitada kogu elu.

Selle suure sõprusniidi loomine võtab kaua aega. Sõlmid igat väljakukkunud niidijuppi erilise hoolega, üritades seda teha eriti tugevast materjalist. Tundub, et oled läbi elanud ka kõige hullemad tülid ja väiksemadki sõnelemised. Kõik näib olevat perfektses korras kui mingil hetkel tekib neid sõlmi niiti liiga palju.

Sinu suure vaeva kohale tekib suur udukiht. Alguses jätkub sul jõudu, et sellest läbi ennast suruda. Üritad kasvõi üle tormise mere ujuda, et seda suurt osa oma südamest säilitada. Oled valmis tegema ükskõik mida. Teiselt poolt aga ei uju sulle keegi vastu või jääb poole peal seisma. Ulpides üksi avamerel pärast pikka rabelemist mõistad, et see ei ole enam sinu võimuses. Pealesurumine pole enam see, mida tahaksid teha. Sekunditega on kõik õhku haihtunud mattes sind piinava süütundega. Parandada midagi, milles ei leia süüd ega oskagi seda otsida on võitlus nähtamatu vaenlasega. Oled omadega lihtsalt läbi.

Siiski pikalt soojendab sind minevikumälestuste päike. See, millele oled pühendanud kogu oma aja on nüüd kadunud. Pole mõtet otsida süüdlast, vaid peab tänama selle eest, et keegi nii hea sinu elus kunagi oli. Kõik võõrad vastukõndijad polegi tulnud sinu ellu selleks, et jääda. Nad tulid vaid selleks, et mõni aeg sinu maailmaruumis laveerida ja siis kaduda tihedasse udupahmakasse. Olid kui liblikapüüdja, kes püüdis värvilisi säravaid olendeid katkise võrguga. Sul on aeg nad minna lasta..kaugustesse..soovides kõike paremat.