Yhe suwe muinaslugu (V. osa)

Pealkiri: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 16/10/2008, 02:22

Nii.. Otsustasin siis lõpux.. peale pikka-pikka kahtlemist & kõhklemist.. oma jutukese siiski siia yles panna ^-^
Kõik arwamused & kommentaarid.. k.a. igasugune kriitika.. on wägagi teretulnud.
Eriti just wiimane neist.

1.

'Kohe wäga mõtekas oli suwex siia kolkasse tulla. Memm saab ju wäga edukalt ka ise hakkama,' mõtles Eliise pahuralt, kui tema kõrwus järgmine lugu kõlama hakkas, '& mis Remisse puutub, siis võix ju tema lihtsalt warjupaika wiia wõi palgata kellegi, kes temaga jalutamas käix.' märkis tydruk weel endale mõtteis, ise samas koera jalutusrihmast tugewamini kinni haarates, kui see taaskord pingule tõmbus.
Oli wiies juuni, esimene ametlik suwewaheaja päew. Eile, kui Eliise aktuse lõppedes koolimajast wäljus & autosse istus, oli tema wanematel talle nii "armas" yllatus. KOLM KUUD maal. Memme juures! Wõimalus maaeluga tutwust teha -bla-bla-bla! & kuhu nemad ise lähewad? ITAALIASSE! Eriti ilus, exole?
Eliise mõttelõnga katkestas Remi. Kaukaaslane hakkas kohe eriti järsult haukuma, kui läheduses yhest põõsast must kass wälja hyppas. Weel hetk & koer oli suutnud Eliise ninali kruusale maha tõmmata. Ennast selle tagajärjel ka wabax saanud, jooxis loom tulistjalu kõutsile järgi.
"Remiii!" karjus Eliise koera, kuid ega sellest just suuremat abi polnud. Waixelt oiatades pööras tytarlaps ennast sellili. Remi saab ta tulewikus niikuinii kätte. Pilku nyyd enda texadele wiies, wilistas Eliise waljult. Sinise riide parema jala säär oli põlwest ysnagi edukalt katki kärisenud.
& siis kuulis tytarlaps enda seljatagant koera klähwimist ning järgmisel hetkel tundis ta midagi wägagi lägast ja wastikut enda paremal põsel. Selle tagajärjel kiljatas Eliise ehmunult.. & mitte just waixelt, "Remi," sisistas neidis läbi hammaste & haaras kaukaaslase kaelarihmast kindlalt kinni, ennast nõnda ka looma abil pysti vedades. Aga naq paistis, siis ei kavatsenudki Remi niisama seista. & jälle leidis Eliise ennast maast, samas kui koer taaskord haukudes sellele samale mustale kassile järgi jooxis.. Kui häbematu sellest kõutsist tagasi tulla!
Eliise painutas enda kaela kord ühele-kord teisele kyljele & wedas ennast siis pysti. Nyyd oli ka texade teine põlw ilusti katki rebenenud. Noomidaweel?!
Kusagilt eemalt oli weel koera haukumist kuulda, aga see oli tõesti.. kusagil eemal. Waixelt ohates liikus Eliise kergelt longates weidikene kruusarajast kaugemal olewa maha langenud palgi juurde. Sellel mugawalt istet wõtnud, ringutas tytarlaps ennast kergelt & wajus siis puidusele pinnale pool pikali lamama.
Hetke sedasi seal pikutanud, pidi Eliisel aga hing kinni jääma, "SIPELGAD!!!" kiljus ta & kukkus siis tagurpidi, yle palgi, rohu sisse pikali. Tõepoolest.. Kogu palk oli sipelgatega kaetud.
Eliise wabastas tardumusest tema selja tagant kostuw naer. Jahh, keegi naeris.. Tema yle?! Ysnagi järsult pööras tytarlaps ennast ymber, selle käigus õnnelikult ka enda niigi juba marraskil põlwe yle mullase pinna tõmmates, & wahtis pahuralt naeru allikat.
"Sorry-sorry," turtsus mingi nii wiis meetrit eemal seisew nooruk läbi naeru. Eliise pööritas mitte midagi ytlewalt silmi & wedas ennast siis maast pysti, hakates, kipitawatest põlwedest wäljagi tegemata, kiirel sammul tagasi kruusatee poole liikuma. Aga nii õnnelik, kui ta täna oli, suutis tytarlaps ka seekord enda jala puujuure taha sokutada & taaskord ninali lennata.
Paistis, et see tegi noorukile millegi pärast weelgi rohkem nalja, kuna naer muutus weelgi waljemax.. Wõi õigemini lisandus sinna weel nii mõnigi hääl, "Tõused õige pysti?" kostus kysimus otse Eliise kohalt & tema waatewälja ilmus yx käsi, mis nähtawasti soowis teda pysti aidata. Tydruk ei teinud sellest wäljagi, kuid tõusis sellegipoolest pysti. Iseseiswalt. Koheselt hakkasid talle silma talle kõige lähemal seiswa nooruki õle-blondid juuxed. Seejärel järgmise kuti rosina-pruunid silmad. Ning kolmanda sinised.
'Ota, mix siin nii suur publik olema peab?!' kysis hääl järsult neidise peast, mida ta ka järgmisel hetkel selgemax raputas. "Oled ärkwel?" kostus äkki kysimus Eliise kõrwu, "Mida? Jahh, muidugist," pomises tydruk kiiresti, wiies nyyd pilgu neljandale noorukile, kes oli arwatawasti just selle kysimuse esitanud. Täpselt see sama kutt, kes kõige alguses naernud oli.
Järgmisel hetkel pööras Eliise lihtsalt poistele selja & tegi taaskord katse tagasi kruusateele jõudmisex. Mis seekord ka imekombel õnnestus. & seekord ka ilma yhegi wiperuseta. Armas.
'Ilma publikuta oli ka ju niigi mõnus.. Millex, Jumal, mulle weel publikut waja oli?!' kysis Eliise järsult nyyd taewa poole waates. Okei, ta polnud usklik, aga ikkagi.. Wahel on ju waja kedagi, kelle käest wastuseid nõuda.
"Oh, Remi," naeratas tytarlaps, kui ei-tea-kust kaukaaslane wälja ilmus. Koer limpsas kergelt Eliise kätt & järgmisel hetkel haaras neidis koera jalutusrihmast. "Homme ma sinuga enam jalutama ei lähe," hoiatas ta looma. Kuigi ega wiimane sellest aru ei saanud, exole? Remi waid liputas rõõmsalt saba & sörkis Eliise ees, tagasi memme talu poole.

*****

Nii.. Wäääga-wääga mõtetu osa, aga ma tõesti loodan, et Teile natukenegi meeldis ^-^

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 16/10/2008, 15:10

Ei,väga hea. Mulle meeldib (: !
Ju Su kirajstiil on mönus ja teistest erinev.^^
Keep Going !

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 16/10/2008, 18:28

Jõledalt lahe on lugeda, meenutab Anni (Kuidas elad, Ann Question

).
Aga tiba raske on aru saada, kuna poolvõõras keeles võiks veel selgemini tekst hakitud olla (tühikud lõikude vahel), kuid saab ka ilma.

Veel! Veel!

Pealkiri: Yhe suwe muinaslugu II 16/10/2008, 23:47

Ytlen ausalt, et mina isiklikult pole Ann'i lugenud ^-^
Aga.. tyhikud lõikude wahel? noo oukeii

Eniwei.. siin siis teie teine osa :)

"Ommik memm," terwitas Eliise haigutuse saatel memme, kes ysnagi warajasele kellaajale waatamata juba erksalt köögis askeldas. Eliise haigutas taaskord & haaras siis keset lauda olewast waagnast õuna.

"Tee ruttu siis nyyd. Toomas ootab," sõnas memm, ise samas juba teise tuppa kiirustades, "Ahh? Mida?" kysis Eliise mõistmatult, memmele esikusse järgnedes, "Tallide juurde. Koristama. Kuna sina pisikene meil hommikuse lypsi maha magasid," wastas memm kulme kortsutades nagist enda linnamantlit wõttes. Järgmisel hetkel waatas ta aga murelikult Eliise poole, kes köhima oli hakanud, "Õun läx kurku," wabandas tytarlaps köhimisest märgade silmadega & manas siis enda näole naeratuse, "Aga mine nyyd memm.. buss," tuletas Eliise memmele meelde, endal peas mõtted waid wiimase sõnade ymber keerlemas, 'Khm.. paps weel saab selle eest! Ma pean hobuse sõnnikut koristama hakkama.. & lehmi lypsma?!' mõtles ta hambaid krigistades & pöördus siis tagasi kööki, kui ux memme järel kinni oli langenud.

Söögi isu tal enam polnud.. Aga sõnnikut ei tahtnud naq ka ju loopima minna.. Eliise raputas kergelt pead & hyppas siis lauale istuma. Jalgu igawusest kõlgutades waatas tytarlaps ruumis ringi, kuni lõpux tema pilk lihtsalt kellal pidama jäi. Köhatus. & Eliise syda pidi saapasäärde wajuma. 'Jumal, ära palun ytle, et memm unustas midagi maha.. palun-palun-palun,' awastas neidis ennast enda imestusex palwetamast, kui ta aegamisi oma pilgu köögi uxele wiis, "Jeps?" tydruk hoidis suure pingutusega tagasi kergenduse ohet. Ei mingit memme. Kõigest see nunnude rosina silmadega kutt.

"Söödud? Sind on suht tykk aega juba tallide juurde oodatud," mainis nooruk ennast wastu uxepiita toedates. Eliise wedas oma pea kergelt wiltu & haaras siis laual olewast waagnast taaskord yhe õuna. Kuigi naq juba mainitud, siis tema kõht tyhi polnud, "Kusjuures.." alustas tytarlaps & hammustas õunast yhe tyki, "..pole ma weel õieti alustanudki," lõpetas ta lihtsalt, olles suutäie korralikult & mis kõigetähtsam.. Rahulikult.. läbi mälunud & alla neelanud.

"Siis sööd sinna minnes. & kui kõht weel tyhjax jääb, on meil seal porgandeid," märkis kutt irwega & haaras siis ysnagi ebawiisakalt, kui mainida, Eliise käest.. Wõinohh.. Randmest kinni & wedas tydruku esikusse, kus ta talle kummikud ulatas. 'Emn, kummikud suwel.. Ei, tänan,' käis Eliise peast läbi, kui ta ysnagi tõrjuwa liigutusega kummikud eemale lykkas & käe enda walgete tenniste poole sirutas. Kuid rosina silmadega kutt tõkestas oma käega tytarlapse liigutuse.

Mm.. Talle wist kohe tõesti meeldis ebawiisakas olla, "Sa wist tahad enda tennised sõnnikuga ära rikkuda, exole?" muigas nooruk, mille peale Eliise talle õige suurte silmadega otsa waatama jäi, "Ah, anna siia!" käsutas tydruk lõpux & kahmas kuti käest kummikud. Need endale ilusti jalga tõmmanud ajas Eliise ennast sirgu & marssis uxest, mille poiss awada jõudnud oli, wälja, wõttes lihtsalt suuna otse tallide poole. Tydruk ei mõelnudki noorukit järgi oodata.

'Noh, ilusad silmad wõiwad tal ju olla, aga ikkagi..' mainis Eliise endale mõtteis. & kui nyyd järele mõelda, siis ega tyybi nimigi ei tundunud just suurem asi olewat.. Toomas.. Kui nyyd memme sõnadele tagasi mõelda. Wiimane oli ju kedagi Toomase nimelist maininud, ex?

Neidis pööritas kergelt silmi, kuuldes kuidas sammud talle ikkagi järele jõudsid. & õigepea kõndiski see sama Toomase nimeline rosina silmadega kutt tema kõrwal, "Niiet sina oledki siis Eliise?" uuris ta seda liiatigi mõnusat waikust katkestades, "Niiet sina oledki siis Toomas?" kysis Eliise wastamise asemel.

Poiss turtsatas, "Okei.. Seda tuleb wist jah'na wõtta?" uuris kutt edasi. Noo millal ta lõpux lõpetab? Wähemalt ei waielnud ta sellele wastu, et tema nimi Toomas on. Mõtetu nimi tegelikkuses, exole?
& paistis, et kordki elus hakkab ka Eliisel weidikenegi wedama.. Nad olid jõudnud tallide juurde & see oli ka ideaalne wõimalus nendest tobedatest kysimustest pääseda. Aga nii kauax ei saanud Jumal siiski tytarlapsele õnne anda. Paistis, et kogu publik oli taaskord kohal.

"Lõõõpuux ometii!" venitas kutt, kelle õle-blondid juuxed Eliisele eile silma olid hakanud. Paistis, et kõikidele hetkel tallis wiibiwatele kuttidele.. KES KÕIK OLID KA EILE ELIISET NII ILUSAS OLUKORRAS NÄINUD.. Tegi tydruku taas nägemine suurt nalja, "Nii Tommi. Suutsid sa talt mõne sõna ka kätte saada?" irwitas särawate siniste silmadega kutt, kui Eliise oli neist kõigist lihtsalt mööda kõndinud & wiimase lahtri juures seisma jäänud, pilk seal olewale sysimustale hobusele kinnitunud. Pikemalt mõtlemata ulatas tytarlaps lihtsalt enda pooliku õuna loomale, jälgides nyyd, kuidas wiimane seda ettewaatlikusega nuhutas. Noh, kui nyyd järgmi mõelda, siis paistis see publik olema seal, kus oli mõni must elukas.. Must kass.. Must hobune.. Mustad SIPELGAD. & Eliise oli weel arwanud, et must on tema õnne wärw.

"Kusjuures isegi midagi ta rääkis, teate?" kuulis tytarlaps Toomase wastust. Kostus yyrikene naer, kuid see oli tõesti waid korrax. Järgmisel hetkel, kui Eliise silmanurgast noorukite poole piilus, näis et wiimse kui yhe pilk oli temale pööratud. Järsku.. Täiesti ootamatult. Lõi kutt, kes arwatawasti neist kõige esimesena Eliiset üldse näinud oli, oma käsi kokku, "Tööle lobamokat!" irwitas ta, kui tal õnnestus rohkem kui yhte enda kaaslastest wõpatama panna.. Kaasa arwatud ka Eliise enda.

"Ouu.. Inimene wõib peale ehmatamist kokutajax jääda," hüüatas tytarlaps pahuralt. & sellega õnnestus tal jälle tähelepanu endale saada, "Ku-Kuulsid K-karl? Si-sinu p-pärast o-oleme m-me nyyd e-elu lõ-lõpuni ko-koku-tatajad," suutis blondide juustega kutt suuure waewaga wälja kokutada. Karl.. See paistis tolle nimi olewat.. tõi kuuldawale allasurutud turtsatuse & järgmisel hetkel puhkesid kõik.. neli.. noorukit naerma.

Eliise pööritas silmi. Kas nad ei wõix tõesti kordki weidikene normaalsed olla & kohe kindlasti mitte tema yle naerda? Ei wist? Nojahh siis.. & ta lihtsalt sammus neist mööda. 'Mix, Jumal, ei wõinud ma lihtsalt suwex linna jääda.. Olexin ju wägagi edukalt ka Jana juures olnud.' mõtles tytarlaps pahuralt, samal ajal kui ta teadmata suunas edasi liikus, pilk lihtsalt maha suunatud. Kummalisel kombel läxid tema mõtted asjaolule, et ta oli wiimasel ajal liigagi tihti mõtetes Jumala poole pöördunud.. Noo ausõna, ta polnud ju usklik!

Wiimax leidis Eliise ennast metsas.. Täiesti teadmata kohas.. Emn.. Exinuna? Armas, ex? Pahuralt hambaid krigistanud wõttis tytarlaps suuna lähima puu poole. Kontrollinud, et ymbruses kohe kindlasti yhtegi sipelgat pole, haaras neidis kõige madalamast oxast, milleni tema käsi ylewalt poolt ulatus, & winnas ennast selle abil yles.

Hahh.. Nyyd hakkab ta weel Tarzanix ka muutuma. Kui kena! Warsti sööb weel putukaid & wõtab puukoristaja töökoha yle. Aga ei. See on nyyd yle fantaseerimine.. Eliise ei sööx kunagi putukaid.. & puukoristaja tööx on ta liiga blond, kui nii öelda. Emn.. Blond? See oli weidikene mööda märkus, kuna tema loomulikult punastes juustes ei leidunud piisawõrdki blondi. & kui nyyd seda Tarzani poolt waadata, siis oli siin puuotsas isegi wägagi kena waade & mugaw istekoht.

'Kui waid olex siit ka tallisid näha,' mõtles Eliise ohates. Ta oli teadmata kohas, teadmata kaugusel memme talust, teadmata isegi, mis kell olla wõix. 'Igatahes mitte palju,' pidi tytarlaps nentima. Noh, kas kell oli wast pool yxteist, kui ta köögist wälja oli tiritud? Ta oli ju siiski kella wahtima jäänud weel hetk enne seda, kui Toomas sisse sadanud oli. Mmm.. Aga mix memm ylejäänud publikut maininud polnud? Olid ju weel see Karl, sinisilmne & blond kutt? Mis iganes nende kahe wiimase nimed ka polex.

Eliise oli täielikult suutnud enda mõtetesse sukelduda, kui äkki tema seljatagant, kusagilt sealt kandist, kust tema siia saabunud oli, oxa murdumine kostus. Ei, nad ei olnud ju talle järgi tulnud? Palun ei!

& ega ei olnudki.. Kuid keegi oli.. Puu alla, nii ysnagi täpselt tegelikkuses Eliise alla, astus yx.. järjekordne kutt. Noo ausõna, kui palju neid siin kolkas weel on? Sadakakskymend wiis? Pidi ju siiski tunnistama, et kutid hakkasid liigagi tihedatex nähtustex siin kujunema, "Tulexid äkki alla?" uuris nooruk sealt-kuskilt-alt-poolt. Tytarlaps tõi kuuldawale turtsatuse. See oli nyyd kyll palju palutud, "Eliise?" kostus nyyd kysiwa sõnana hoopis tema nimi. & see pisiasi lihtsalt sundis Eliise pilku all seiswa noormehe poole wiima. Tahtmatult hakkasid silma kuti sassis olekus olewad šokolaadi pruunid juuxed. Noo tydrukule pidid lihtsalt teatud asjad ju silma jääma..

"Jaa-ah?" otsustas Eliise wiimax siiski suu lahti teha, "Tuled?" "Alla?" "Jah, pead nii kuklasse on suht ebameeldiw ajada," märkis nooruk noogutades. Eliise muigas, "Aga kui see nii raske on, siis mix sa ise yles ei tule?" uuris tydruk lihtsalt, "Sest mulle ei meeldi sealt alla lennata," wastas poiss õlgu kehitades. Midaiganes. Eliise turtsatas kergelt & toetas siis käed puutywele.. Hoo sisse saamisex.. & ta hyppas.. Maandudes kyllili noormehe ees.

"Uupss," piixatas Eliise ennast kiirelt pysti ajades & järgmisel hetkel tahtmatult naerma hakates, "Mix see siis sulle ei meeldi? Muudmoodi ju maanduma ei õpi," irwitas ta lõbusalt & tegi siis liigutuse, justkui soowix ta tagasi puuotsa ronida, "Stop'nd," teatas noormees õige wapustatud tooniga & muigas siis, kui Eliise talle mõistmatu pilgu saatis, "Sa peaxid tegelikkuses tallis olema.. & hobuseid söötma," märkis ta.

Nyyd wahtis Eliise kutti juba poolpaokil suuga. Mm.. Mitte mingit sõnnikut? Tore wähemalt seegi.. "Sa tahad öelda, et ma peaxin tegelikkuses tagasi sinna publiku ette minema?" turtsatas tytarlaps & raputas siis pead, "Nookuule.. Jääb ära, exole?"

"Kuidas soowid seljuhul.. Aga kõik need kolm kuud ei saa sa nyyd kyll siin puuotsas passida," märkis kutt lihtsalt. Eliise silmitses teda nyyd juba õige hindawalt, "Esitex.. Mulle ei meeldi karwawõrdki, et sa mu nime tead & mina sinu oma mitte.. Teisex.. Ma ei tulnud memme juurde kohe kindlasti mitte wabatahtlikult.." teatas ta kiiresti, "& kolmandax?" uuris nooruk kulme kergitades, "& kolmandax pole mul õrna aimugi, kus ma hetkel olen wõi kuhu poole ma minema peax," lõpetas Eliise kiiresti.

Kutt muigas lõbustatult, "Esitex on minu nimi Rivo. Teisex sa lihtsalt pead need kolm kuud meid kõiki wälja kannatama, wabatahtlikult wõi mitte. & kolmandax, tallid jääwad sinnapoole," teatas ta, wiimase lause juures -teadmatasuunda- wiibates, "Korras?" uuris ta weel yle.

Eliise wahtis poissi.. No Rivo, wõi kes iganes to nyyd ka ei olnud.. naq olex wiimane midagi eriti solwawat & ebasibiwat öelnud & hakkas siis lihtsalt kuti kätte näidatud suunas kõndima. Muidugi otsustas Rivo millegi pärast sama teha.

Oh waikus, õnnistatud waikus. Kuid millegi pärast ei tahtnud see kunagi just eriti kaua kesta. Eliise puhul wähemalt, "See on siis tõsi? Sinu wanemad wõitsid kahe inimese reisi Itaaliasse?" uuris Rivo. Pagana uudishimulikult. Naq olex tal tõõesti waja seda teada.. "Jah," wastas Eliise lihtsalt. Poiss wilistas palju ytlewalt.. & wastikult waljusti, "Millex seda nyyd waja oli? Et mind kurdix teha?" kysis tytarlaps pahuralt.

"Tead ka, et sa ei ole just kõige wiisakam inimene, keda ma kohanud olen?" märkis Rivo lihtsalt, tegemata wälja sellest, et Eliise talt õigupoolest midagi kysinud oli, "Oh, ega sa ise ka just mingi Aasta Wiisakuse Eeskuju pole," teatas tytarlaps turtsatades.

"Mkm.. Seda ma tõesti ei ole, aga sinust orienteerusin ma igatahes kõrgemale kohale," täheldas poiss muiates. Eliise suu wajus õige totakalt lahti & järgmisel hetkel kinkis ta Rivole.. walusa.. kõrwakiilu, "Khm.. Ma mainisin ainult fakte," sõnas nooruk enda põske hõõrudes.

Eliise silmitses hetke kutti & muigas siis, "See oli kogemata. Sa.." alustas ta, "Puudutasin hella teemat," irwitas Rivo, "Ei, nii see ei olnud," waidles tytarlaps wastu, "Oli kyll," "Ei olnud," "Oli," "Ei," "Jah," "Ei," "Jah, oli kyll, sa pead seda tunnistama," "Ei olnud kusjuures. Sina olid lihtsalt see, kes fakte muutis," "Milliseid?" kysis Rivo kulme kortsutades, "Sa ei tulnud minust kõrgemale kohale.. Me jäime jagama," märkis Eliise lihtsalt, kiirendes nyyd lõbusalt muiates sammu. Mix peax ta jälle täiesti mõtetul teemal äsja tuttawax saadud kutiga waidlema hakkama?

& milline õnn. Wõi peax mainima, et õnnetus? Nad olid lõpux ometi.. Wõi siis liiga kiiresti. Tallideni jõudnud. Õnnex paistis, et publikut ei olnud kusagilt näha. Juusiis olid kutid oma tegemistega yhele poole saanud wõi awastanud et näitemäng on tänasex läbi & lihtsalt minema läinud. Okei, tänane päew tundub tõesti parem, kui eilne, kuigi ega see päewakene ju weel alanudki polnud.

"Ma lähen wist.." alustas Eliise ennast ymber pöörates, kuid awastas siis, et oli täiesti yxi. Ei olnud märkigi punetawa põse & šokolaadi pruunide juustega Rivost, kes tytarlapse arwates tema järel tallide juurde tulnud oli, "..tagasi majja," lõpetas neidis waixelt & kehitas siis kergelt õlgu. Keda pole, seda pole. Lihtne ja loogiline, exole?

& ainus mõtekas asi, mida Eliise nyyd teha wõis, oli lihtsalt tõepoolest tagasi minna.. & wast weel mõne tunnixese põõnata wõi kapsaid & porgandeid närida, naq mõni wiimane loll jänes põllu peal..

*****

Kriitikat?

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 17/10/2008, 21:36

Ma küll ei tea, see on minu arvamus , aga niimodi tühikud sobivad hästi. Väga lahe tekst. Kuidas sa selle tüdruku nii okkaliseks kujundasid? Väegade huvitav tüüp. Ja tüütu poistekamp on sul jummala hästi välja tulnud (omad kogemused? Very Happy

). Igatahes, oleks olnud romantilisem, kui ta oleks poisile sülle sadanud Embarassed

, kuid eks ta ole sinu jutt ja väga hästi liikus jutt sealt edasi kah.
Veel!

Piraat Postituste arv : 15 Age : 32

& ainus mõtekas asi, mida Eliise nyyd teha wõis, oli lihtsalt tõepoolest tagasi minna.. & wast weel mõne tunnixese põõnata wõi kapsaid & porgandeid närida, naq mõni wiimane loll jänes põllu peal..

vot see lause oli ikka tõeliselt hheaa Very Happy

:D:D
super jutt ! [yyy...]

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 17/10/2008, 22:36

Heaa (Y)
Hea seltskond sul seal jutus. Razz

Mingid kenadesilmadegakutid on köik kuskil laudas suveks tööl ^^ Very Happy

Edasi !

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 18/10/2008, 14:39

Selle tyytu poistekamba kohapealt wõin kohe ausalt tunnistada, et need on jah minu omad kogemused
Minu armsad wennad & Beni&Hilli kamp. Noh, aimukene wahe selle jutu kuttide ja nende wahel on see, et neil puudub TÄIELIKULT wälimus (kui minu noorem wenna wälja arwata^^)

Aga muidu.. järgmise osaga läheb aega, kuna ma sain isegi ime läbi hetkel arwutisse.. wäike nõbu on kylas & ise kannatan mingi jubeda wiiruse all kaa..
Aga ex ma ikkagi proowin midagi kokku wussida..mm.. esmaspäewal (I)

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 18/10/2008, 18:58

Ära tervist küll jutu ohvriks too! Mõtle lihtsalt peas valmis ja siis kirjuta tervena rohkem
Haiguse ajal on hea lamada (magada) ning siis on aega mõtelda

Saa terveks!

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 18/10/2008, 20:17

Kriitika puudub täielikult.
Igatahes,mulle meeldib. kaasakiskuv.(yy)
Loodame,et varsti terveks saad.Head paranemist.(:

Pealkiri: Yhe suwe muinaslugu III 20/10/2008, 13:16

Nii.. Täna on esmaspäew, mis yhtlasi tähendab, et meil pole kodus elektrit
Niiett ma istun hetkel mampsi tööjuures.. Lasin ennast siia transportida, et teile uus osa kirjutada.
Eii tulnud just kõige parem.. Pidem mõtetu, minu enda arwates, aga elame edasi, exole?

3. osa siis

"Nyyd ma wähemalt tean, mida memmele jõuludex kinkida," pomises Eliise, kui wälipeldiku ux tema seljataga kinni wajus. Just hetk tagasi oli tydruk endiselt olnud kindel, et tänane on eelmisest päewast & sipelgatest igakell parem, kuid nyyd, kus ta oli silmitsi seisnud kärbeste & memme wälipeldikuga, ei teadnud neiu isegi, kumb on hullem: kas tont-pesumasin wõi tont pesumasinas?

'Nad peaxid siin tasuta pesulõxe, kärbselinte, õhuwärskendajaid & šokolaadi jagama.' oli ainukene kindel asi, mis neidise mõtetest läbi käis, kui ta tagasi esikusse jõudis.
Eliise ei olnud kohe üldse kindel, kuidas ta peax siin need kolm kuud yle elama. Ei telekat, ei interneti.. arwutitki pole.. & siis weel see, et memmel majas sees korralikku WC-d polnud.. Katastroof.. Isegi mobiiltelefoni polnud.. wõinohh, Eliisel oli kyll, aga laadia oli suutnud siiki kuidagi wiisi linna jääda. Näeb keegi mingisugust pääsemise wõimalust? Eii..

Wähemalt tytarlaps ise ei näinud, kui ta köögi lauale istuma potsatas & waagnast yhe porgandi haaras.. Õunad oli ta suutnud juba kuidagi wiisi ära syya & kapsaste asukohast polnud tal lihtsalt aimugi.

Krõmps-krõmps-krõmps.. See monotoolne heli hakkas isegi Eliisele endale närwidele käima, kuigi.. tema selle tekitajax ju siiski ise oli. Jälle sirutus käsi automaatselt waagna poole, et järgmist porgandit wõtta.. Kuid nyyd, kui tytarlaps seda enda käes silmitses, tundis ta lihtsalt, et enam ei suuda.. Wastik hakkas juba. Mis siis, kui ta peabki terwe suwe siin köögi laual istuma & porgandeid sööma? Seda ei kannatax wist isegi Jumalat kummardaw põline taimetoitlane wälja..

Eliise raputas selle kummalise mõtte peale kiirelt pead. Mix paganapäralt ta niiii tihti Jumalale mõtles, naq too tõesti olex olemas. Ei ole ju siiski.. Noh, wähemalt mitte tema jaox. Wõi wõib-olla, kui olexki, siis olex Eliise tema kõrgeaulise Isa õukonnas kindlasti elukutseline ja synnipõline narr, kes loodi siia ilma teiste naerualusex.. Nunnu.

"Mmm.. Mis lisaained nende porgandite sees on?" pahwatas tytarlaps lõpux, kuigi kes talle ikka siin tyhjas ruumis wastanud olex? Aknalaual olewad lilled? Waewalt kyll.. Aga siiski tundus neidisele, et midagi nende juuremuudendite sees on.. Ta lihtsalt ei mõelnud ju enda jaox ka enam naq terwe mõistusega inimene.

& nyyd tahtis Eliise lihtsalt nendest porganditest wõimalikult kaugele saada.. & kõige kaugem ruum köögist oli ylemisel korrusel, maja teises otsas olew tytarlapse isiklik magamistuba. Seestpoolt sai isegi riiwi panna & puha. 'SUPER,' mõtles tytarlaps naerdes & hyppas siis kergelt köögilaualt maha. Millegi pärast lihtsalt pidi yx porgand tema kätte jääma.. Ahh, las ta siis olla.. & krõmps-krõmps.

Tyytu, kuid teisiti Eliise mingi hea pärast siiski hetkel ei saanud. Annate andex hr. Isa? Ma ytlen teile, et nende juurikate sees tõõesti OLI midagi!
Tytarlaps ohkas kergendusega, endalegi teadmata põhjusel, kui porgand tema käes aegamisi seedimis teedele kadus & magamistoa ux tema seljataga sulgus & automaatselt riiwi lykati.
'Yxi.. Lõpux.. Ilma yhegi porgandi ega muu juuremuudendita.. Ilma publikuta,' mõtles Eliise endamisi naeratades & wajus siis enda woodile pikali.
KOLKS. Tytarlaps ei liigutanudki, arwates, et see oli kõigest all korrusel täistundi lööw kell wõi misiganesasi.
KOLKS. Jälle.. & nyyd hakkas Eliisele juba tunduma, naq toxix keegi tema enda kõrwa ääres..
KOLKS. 'Aken!' käis neidis peast läbi, kui ta tikksirgelt pysti tõusis & kardina eest ära tõmbas. Õues oli juba suhteliselt hämarax läinud.. Nii hämarax, kui suwel yldse minna saab. Eliise awas wäikeste raskustega akna, waadates nyyd otsiwalt ringi.. Mitte kedagi.. Kas ta oli tõõesti suutnud seda kolksumisele sarnanewat heli ette kujutada?

Tahtes just akent kinni lyya, jäi Eliise nyyd wägagi imestunult wälist aknalauda silmitsema.. Need porgandid tõesti mõjusid kummaliselt wõi oligi seal samas kimp kuldkollaseid kullerkuppe?
"Naljakas," pomises Eliise segadusega, wõttes ettewaatlikult lillekimbu kätte. Nyyd käiwad suwiti siis ka päkapikud? Nohh.. Teise korruse aknale panewad lilli suurema tõenäosusega hiiglased, kui päkapikud..

'Kumbagi neist pole olemas, tohman,' teatas tytarlaps endale mõtteis, kui ta hetkel waasis olnud sinililled kullerkuppude wastu wälja wahetas.
"Ma pole tohman.. & tahan magada, exole?" awastas Eliise ennast iseendale ytlemas. Kolmas päew siin & juba oli ta suutnud hullux minna? Wõi oli wiga kuu kuuendas päewas? Suwa.. Head ööd!

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 20/10/2008, 14:05

Porgandi-eri (:
Ei,äge,mulle meeldib.
Uut!

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 20/10/2008, 18:30

Väga krõmps-krõmps lugu! Salapärane ka veel! Mida hing veel oskab tahta?
Ainult järgmist osa!!! Very Happy

Pealkiri: Yhe suwe muinaslugu IV 11/11/2008, 23:40

Tiditiditamm.. Meil oli waheaeg.. & warajane kewadmasendus.
Põhjused uue osa puudumise pärast.. Kuni praeguse hetkeni ^-^

4. osa ('.')

Hommik. Eliise awas järsult silmad. Kukk & koit.. Tema on ylewal! Kummalisest kummalisem, exole? Kuigi pidi tunnistama, et tytarlapse enda mõtted kyll millegi sellise taolise ymber ei käinud. Eliisel oli lihtsalt võimatu peast saada pilti, mida ta unes näinud oli. Terwe hunnik porgandeid, kes tema ymber ringis tantsisid & millegi pärast kogu selle aja Eliise juuxeid wahtisid. Wiimax, kui tydruk mõistnud oli, et tal on peas punaste juuste asemel kullerkupud, ärkas ta, just kui olex elektrilöögi saanud.

“Kullake, oled sa juba ülewal?” kostus kysimus Eliise lukustatud uxe tagant. “Jaa memm.. midaiganes,” wastas ta, wiimast eriti waixelt hammaste wahelt wälja pressides, olles näinud, mis kell on. KOLMWEERAND KUUS hommikul.. Kena.

Waixe ohke kuuldawale toonud, ajas tytarlaps ennast istukile. Ta polnud kunagi warem rohkem ylewal olnud. Eriti weel kellaaega waadates. Nunnu. Kiirelt enda texad jalga tõmmanud, hyppas Eliise pysti ning kõndis yle toa peegli poole, ise samas ka särki yle pea tõmmates, “Terehommikust tohman,” sõnas ta tujutul häälel enda peegelpildile, mille silmad järsult Eliise õlale kinnitusid. Wõinohh tegelikkuses yle tytarlapse õla paistwale lillewaasile.

“Kullerkupud? Hiiglased? Misasja?” wiimax ometi meenus Eliisele eilne. Kui ta enda aknalaualt lillekimbu leidis & awastas, et arwatawasti käiwad siin ka suwel päkapikud. Nyyd, kui wõtta, siis oli see wäga-wäga ebaloogiline.

Palju loogilisemad olexid olnud.. “EI!” Eliise raputas kiirelt pead. Need Toomased-Joonased-Vanad eestlased siia ei puutunud. Ei tohtinud. Aga samas, kui nemad mitte, kes siis?
Kiirelt lõpux oma pilgu lilledelt ära rebinud, haaras tytarlaps kammi ning tõmbas sellega sujuwalt läbi oma punaste juuste. Peegelpilt naeratas talle. Wõi õigemini naeratas tydruk ise. Teadmata põhjustel.

Kergelt weel ringutanud, keeras Eliise enda uxe lukust lahti & peaaegu et jooxis alumisele korrusele, “Ma lähen.. jooxma,” mainis tydruk weel kiirelt memmele, kes talle uxel wastu tuli & tuiskas siis majast wälja. Loogiline wabandus. Jooxma. Ka suwel peab ennast ju nõnda wormis hoidma.

Eliise muigas kergelt, hingates sügawalt sisse wärsket õhku & seadis siis oma sammu imeweidikene eemal olewale suurele aiamaale. Wõi kuidas iganes seda nimetati. Igatahes oli siin samas parematkätt suur-suur maasikapeenar, kus kahjux ei olnud weel yhtegi punapead näha. & suure osa wõtsid ka enda alla õuna-, kirsi-, pirni- & ploomipuud. Kuid ei yhtegi wilja, mis puu otsast alla kukux.

“Kiiks!” tõi Eliise kuuldawale ebamäärase kiljatuse, kui miski-keski järsku talle kaela sadas, “Ei, maandumine ikka ei ole nii lihtne. Paistab, et kellegil oli õigus.” Kuulis tydruk kedagi rääkimas. & wägaa raske oli pakkuda, kes see keegi oli, kes ennast just tema kõrwale istuma sättinud oli, “Segane,” pomises Eliise turtsatades, olles ennast sellili keeranud & pilgu kummaliselt rõõmsameelsele Rivole wiinud, “Tõsi, seda sa oled,” noogutas poiss kaasa.

“Kuidas palun?” kergitas tytarlaps ysnagi solwunult kulme, “SINA sajad mulle otsa, kasutades mind ilmselgelt pehmendusmatina.. & peale selle riputataxe mulle ka segase tiitel kylge!” Jummel, see ei tundunud loogiline.

Rivo tõstis ilmse alla andlikusega käed yles, “Tunnistame. Õunad ytlesid mulle,” poiss osutas nimetissõrmega kuskile yles. Ta oli õunapuu otsast alla sadanud. “Et yx punapea kawatseb täna siin yhe jalutuskäigu teha. & kuna mulle meenus seoses sellega, et pidin maanduma õppima, siis otsustasin juhust kasutada,” rääkis Rivo uhkelt.

Eliise kortsutas kahtlewalt kulme, “Õunad ytlesid sulle? Jumal, isegi mina ei teadnud, et ma s I I a tulen,” teadwustas ta wiimax, käsi risti surudes, “Segane.” Jäi tydruk endale kindlax. Poiss lihtsalt pidi olema segane.

“Tegelikkuses.. Ei ole segane ikkagi õige wäljend. Pigem hull wõi waimuhaige.” Hakkas Rivo jälle enda jura ajama. Kuigi pidi tunnistama, et waimuhaige oli wast isegi nunnum wäljend, kui segane.
“Aga tegelikkuses sa ju ei teadnud, et ma siia tulen. Weel wähem teadsid seda õunad,” sõnas Eliise wiimax kahtlewalt. Poiss tõi selle jutu peale kuuldawale ohke. Ylenäideldud ohke. “Jääh.. Õunad olid tõesti wait. & ka minul polnud õrna aimugi. Lihtsalt juhtus,” nõustus ta lõpux. Nõustus Eliisega. Imee!!
“Lihtsalt juhtusid mulle otsa ka lendama?” ei saanud siiski tytarlaps kysimata jätta. Tahtlik wõi mitte.. Wabanduse oli nooruk siiski wõlgu.

“Ei. See oli sedapidi, et s I n a lihtsalt juhtusid mulle ette jääma,” teatas Rivo särawalt naeratades, justkui oodates, mida ta nyyd oma tarkuse eest saab.. & ta saigi. Kiidusõnad? Mkm.. Wastu pead. Seekord suutis Eliise ennast tagasi hoida, et mitte kutile kõrwakiilu anda.
“Okeii-okeii.. Sorrii nohh,” wenitas Rivo ninahäält jäljendades. Wägaa weenew wabandus. Justkuii näidates, et ta sellega absoluutselt rahule ei jäänud, tõusis Eliise kiirelt pysti & hakkas kuhugi-edasi sammuma.

Tümps-timps-tamps. & kellegi käed haakusid järsult, kuid mitte kuidagi ebameeldiwalt, ymber tydruku õlgade, “Tsst!” kuulis Eliise ebamäärast sisinat kõrwa ääres, kui teda waikima sunniti. Nyyd nägi ka tydruk ise, kellele ta otsa kõndida tahtis. Umbes seitsme meetri kaugusel seisis.. kui paigale naelutatult.. wägagi kohewa karwaga rebane. “Eemm..” emises Eliise waixelt, kui ta aeglaselt tahapoole koperdades eemale astus.

Nagu eilegi. Täiesti ebasobimatul hetkel. Wilistas Rivo wäääga waljult, “Lollaka..!” suutis juba Eliise kuti sõimamist alustada, kui punaka karwaga rein kuhugi-kaugemale kadus. “Sa oled wäääääääägaaaa hullux läinud, exole?!” Eliise ei teadnud isegi ‘mix’, aga ta lihtsalt tundis kummalist wastikust & eemale tõukawust kuti käitumises & olekus.

“Mida ma..” alustas Rivo täiesti syytul toonil, kuid Eliise lihtsalt astus temast mööda, tagasi eemalt paistwa elumaja poole, “Ole lihtsalt waimuhaige edasi.. Mine maga ennast kusagil kuuse all wälja, wõi midagi,” pomises tydruk kiiresti eemaldudes. Teda lihtsalt ei huwitanud hetkel. ‘Mix?’, ‘Kes?’ või ‘Millex?’. Praegult oli tal lihtsalt talumatu puuwilja isu. Muidugi lootusega, et memm talle porgandit ei paku..

*****
Jeaps.. imelik osa. *noogutab endamisi*
Kriitikat palux ?

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 26/5/2010, 15:46

5. osa

„Ma ei naudi seda elu siin kohe mitte yx teps,“ mõtles Eliise valju pominaga, kui ta ysna kärsitult ukse lahti tõmbas & kööki marssis. „Olex siis, et ma pean kannatama wälja ainult lihtsalt terwe selle suwe siin koos memmega, aga ei..“

Memm, kes köögis toimetas, oli seisma jäänud & silmitses punapäist tytarlast murelikult. „Mis juhtus kullake?“ Eliise ei jätnud enda torisemist, waid trampis endistwiisi edasi, maandudes viimaks lauaääre peale istuma. „Mis juhtus, mis juhtus? Rivo juhtus, wott.. See nõme, pooletoobine Rivo juhtus!“

Memm oli lähemale astunud & silitas õrnalt Eliise porgandipunaseid juukseid, kuid kuuldes tytarlapse wastust, peatus tema käsi wiiwux & kulm tõmbus kergelt kortsu. „Rivo?“ – „Jah, Rivo!“ – „Ma ei mõista…“ alustas memm. Eliise sirutas käe seljataha & haaras seal olewa waagna pealt yhe pirni, hammustades sealt suurem mahlase ampsu. „Millisest Rivost sa räägid?“

Eliise silmitses memme kulmukergitusega. „Pruunid juuksed, pikka kasvu, siniste silmadega, mis sära.. tead kyll ju, Rivo noh,“ rääkis tytarlaps, nähes kuidas memme nägu tema jutu peale järjest rohkem kummalisemax muutus. „Siin kandis ei ole yhtegi Rivot,“ pomises memm wiimax.

Pirn, mis oli olnud poolel teel järjekordselt Eliise hammaste wahele, peatus, kui tytarlapse käsi seisma jäi. Mis mõttes, siin kandis pole yhtegi Rivot? Kes see siis oli, kelle peale ta nii suurt wimma kandis? ’Ma ei ole ju waimuhaige… mul ei ole hallukaid.’

„Wõib-olla kellegi sugulane. Naabertalu Mati wennapoeg äkki? Tuli suwex samuti siia, naq minagi?“ pakkus näitsik, tundes ennast kuidagi imelikuna juba. Memm kehitas õlgu & naasis pliidi juurde, kus olevas potis oli wesi keema läinud.

„Matil ei ole vendi minu teada, ta kaswas yles koos õdedega..“ – „Noo siis on õepoeg,“ jäi Eliise endale kindlax & libistas ennast siis laualt maha, haarates seejärel ymber pöörates waagnalt weel mõned pirnid & yhe wiinamarja kobara. „Ma lähen enda tuppa,“ pomises ta, kergelt käega wiibates, sammudes seejärel ruumist wälja.

Olles roninud trepist yles & läbi kogu maja, jõudes wiimax enda magamiskambrisse, sulges tydruk enda järel waixelt uxe & kõndis aknani. Selle Rivo juures oli midagi imelikku. Mitte ainult see, et tema silmad nii ilusalt särasid & hääl nii sametiselt mõnusalt kõlas… ’Mida sa ometi ajad?! Marmelaaden, ta on ju täielik tropp & luunatik Mis sul ometi wiga on tydruk?’

Eliise raputas kergelt pead & libistas yhe wiinamarja yle enda huulte, toedates ennast siis wastu wälja ulatuwat aknalauda. Õues oli tegelikkuses wäga mõnus ilm. Kui nyyd uuesti mõelda, oli siin yldse ilus. Kogu see loodus ymber ringi & puha..

***

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 26/5/2010, 17:31

Ma ei oska seisukohta selle jutu suhtes võtta, kuna minu jaoks on tervet juttu selliselt kirjutatuna täielik piin lugeda. Mina isiklikult arvan, et eesti keel on ilus keel, ning seda pole vaja muuta igasuguste "&", "w" ja mis iganes märkidega.

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 26/5/2010, 17:33

Ma ei hakka ennast kuidagi õigustama.. okei, natukene tõesti. On võimalik et järgnevad osad tulevad ilma nendeta, aga kui ma täna järge kirjutama hakkasin, leidsin, et ma ei taha väga seda muuta. Asi on lihtsalt selles, et tegu on mu elu teise lühijutuga, alustatud ikka suht ammu, ajal kui ma veel sellist kirjastiili kasutasin.

Pealkiri: Re: Yhe suwe muinaslugu (V. osa) 26/5/2010, 17:53

Ma mingi suht alles täna lugesin alles selle loo läbi ja mulle meeldis väga Yhe suwe muinaslugu (V. osa) Icon_biggrin

Alguses oli uht mingi imelik ja raske seda lugeda, aga harjusin ära Yhe suwe muinaslugu (V. osa) Icon_biggrin

» Vaeslaps ja 3 Iphone'i (Kaasaegne muinaslugu :D)