Aimfé.

Aimfé.
Võõras paik.


Pilkane pimedus ja vaikus, mida häirisid ainult 2 mehe ähkimised ning äratuntav lohistamishääl. Varsti jõudsid nad uhke, suure lumivalge mõisahoone juurde. Nad raputasid jõhkralt noort tütarlast, kuid ta ei vaevunud ennast liigutama. Selle asemel suundusid nad hoone poole, sosistasid ukse juurde jõudes ,,Śõvufé," ning suunusid sisse.
Vestibüül oli seest hallikas-valge, mis näitas, et see on must, kuid keegi ei olnud vaevunud seda aastaid puhtaks tegema. Seinal oli ka uhke, kullatud peegel, mis oli terve seina suurune. Mehed ei jäänud aga oma ohvriga sinna, vaid suundusid nüüd kõrge ukse poole. Ukse juurde jõudes lõi aga üks kahtlema. Teine noogutas julgustavalt ning nad astusid kõrge laega ruumi, mida esialgu oleks võinud kirikuks pidada. Keset ruumi oli must poodiumilava, mis ulatus teise seina otsa ning kadus punaste kardinate vahele.
Ukse juures olevad sõdurid noogutasid meestele ning üks neist jooksis kardinate juurde, kus oli ka uks, mis oli millegipärast roheline. Ta sisenes sealt ning jättis teised ootama. Tüdruk aga liigutas.
Merope oli sattunud väga valesse kohta. Ta oli oma rahva missiooni täitma läinud, kuid kahjuks sattus ta kokku kahe mehega, kes olid ennast varjanud ning ta siia vedanud. Tal olid veremed, sinikad, kriimustused ning muhud - mehed olid temaga ägedalt võidelnud. Nüüd oli ta siin lõksus, ning ta ei osanud midagi teha.
Varsti aga kuulis ta häält, mis meenutas pasunat. Hetk hiljem oli sõdur all ning võttis tagasi oma positsiooni. Mehed tirisid ta juustpidi saali keskele ning lühem neist sisistas: ,,Püsti."
Merope täitis kohe käsku. Siis aga kuulis ta oma hirmuks, kuidas väga palju inimesi saali tuli, tehes tema ning meeste ümber sõõri. Tüdruk vabises, ning seda märkasid ka olendid, kes olid ruumi sisenenud, näidates tema peale ning naersid pilkavalt. Tüdruk aga tõmbus kössi, sest ta ei tahtnud neid näha.
Siis aga jäid kõik vait ning laskusid põlvili. Merope piilust natuke enda mantli alt, miks äkiline vaikus. Kõik vaatasid midagi. Temagi vaatas ning kui ta seda nägi, arvas ta, et see on väga tõetruu marjonett. Siis aga nägi ta oma õuduseks, et see liikus täiesti üksi, ilma abita.
See daam oli väga heleda nahaga, ning tal oli nukunahk, mitte lihtsalt valge, vaid olid ka tumedad jooned, mis näitasid liikuvuskohta. Tal olid väga keerulisse soengusse pandud valged juuksed, ning punased silmad. Mitte lihtsalt, et iiris oli punane, ei, terve silm oli punane, kui välja arvata see kitsas must riba, mis tema silma läbistas. Tal oli must maani kleit, mis lohises tema järel, ning sellel olid väga ilusad punased tikandid. Tundus, nagu oleks ta midagi kummitusesarnast.
Merope pigistas oma silmad kinni ning tegi siis lahti, aga sai laksu vastu selga - temagi pidi kummardama. Ta ajas ennast põlvili ning jäi ootama oma kohtuotsust. Ta higistas ärevusest ja hirmust. Miks ta pidi selle nõmeda missiooni vastu võtma? Ta oli alles 13, samas oleks Emily või Tiffany selle ära teinud. Nad olid juba 17, milleks siis Merope? Mida ta arvas, et see on lihtne ning täiesti riskivaba teekond, ning koju jõuab juba õhtul? Ta oli 2 nädalat seigelnud, mitu korda oleks ta äärepealt ringi keeranud ning koju läinud, kuid tüdruk ei tahtnud teisi alt vedada.
Järsku aga keegi tõmbas teda juustest, tahes teda püsti vedada. Kuna valu oli tugev, ajas plika ennast püsti ning vaatas siiski maha. Ta kuulis sosistamisi ning tundis enda peal pilke. Ta igroneeris neid nii hästi kui sai, kuid siiski häiris teda see. Mida nad temast räägivad? Et ta on inimene?
,,Miks sa siin oled, inimene?" tuli aga äkki poodiumi otsast.
Merope otsustas, et ta ei vasta, isegi kui teda sunnitakse, ning see läks täide: teda raputati väga jõhkralt. Siiski ei teinud ta suud lahti, mis sellest, et tal silmadest pisarad valu pärast jooksid.
,,M i k s sa siin oled, inimtüdruk, ma nõuan su vastust või ma lasen su hukata!" lausus kile, külm hääl.
Ning nüüd loksus Meropele midagi paika - ta h u k a t a k s e. Ta ei tahtnud, surra, tuletades meelde Alectot, Colinit, Jeannet, ema-isa ning palju muid kalleid inimesi. Ning selle peale tuli välja silmist pisar ning suust lause: ,,M-ma olen missioonil."
,,Mis missioonil?" nõudis daam.
,,Ma ei saa rääkida, see on saladus," vastas tüdruk. Seda ta tõesti ei kavatsenud öelda.
,,Siis," lausus ohtlik hääl ,,oled sa siin, kuni sa räägid."
Tema käsivartest võeti tugevasti kinni ning veeti teise ukse juurde, mis oli must. See avati ning tõugati Merope sisse. Tüdruk sai aru, et ta on kuskil hullumaja-sarnases kohas. Kuid see ruum oli väga väike ning ilmselt ei jää ta siiski siia. Siiski lõi ta kartma: naine oli öelnud, et ta hukatakse, kui ta välja ei räägi, kuidas ta sinna sattus. Äkki ta jääbki sinna?
Ta kuulis kobistamist. Ilmselt vaidlesid nad, mida teha temaga. Tüdruk vajus maha ning tema silmadest tulid uued pisarad. Miks just tema. M i k s?
Siis läks uks praokile ning sealt vahtis selle nukudaami väike koopia. Ta irvitas omaette, astus sisse ning ütles: ,,Sa pead minuga tulema, inimene. Sul pole pääsu, niiet ära jookse. Sa oled Merope, seda ma tean. Ilmseelt, nagu sa aru saad, olen mina Apolline tütar, Eggle. Ning muidugi - sa oled Aimféde sülle jooksnud."