Happens in the dark #1

Ma pole eriti osav, aga ma võiks natukene proovida alguses on igav ma arvan aga ma ei tea kuidas lood varsti on.
See lugu räägib tüdruku kadumisest kelle nimi on Karoliine ja ta on 12 aastane.
_______________________________

``Ma tulen siis kell seitse õhtul tagasi.´´ ütlesin emale kui ukse juurde jõudsin. ``Olgu ära siis hilja peale jää´´ Ütles ja pesi nõusid köögis edasi. Pidin minema oma parima sõbranna Maria juurde, sest ma pidin tal aitama tegema kodusekstööks ühe kooliprojekti ta ei saa sellest midagi aru. Õues oli jube külm kõva tuul, sügiselehed lendasid ja vihmapilved tekkisid. Jõudsin Maria juurde koputasin paarkorda ja tema ema tuli uksetaha mõtlesin, et Maria oli kuskile kadunud. ``Eem... tere kas Maria on kodus?´´ Küsisin Maria ema käest. ``Ta õpib oma toas aga tule sisse.´´
Kui tuppa jõudsin kuulsin Maria häält ta naeris ja rääkis kellegiga. Ma jooksin Maria uksetaha ja koputasin ta uksele. Nägin seal ühte poissi ja Mariat omavahel lollitasid.
``Oi näe Karoliine tuli näe tule istu.´´ Pakkus Maria ja otsis oma kooliprojekti välja. Siis koputati Maria uksele ja Maria ümises omaette vaikselt: ``Mida veel, no mis on?´´ Siis uks tehti lahti. Ja tema ema pea ilmus välja. ``Hei vabandust, et tülitan kas ma võin teile pannkooke pakkuda?´´
``Jah ema, muidugi.´´ Nõustus Maria. Tema ema naeratas ja läks siis pannkooke meile tooma. Maria leidis oma kooliprojekti üles ja hakkasime siis arutama. Ja varsti saime ka pannkooke varuks. Saime töö lõpetatud, pannkoogid söödud siis hakkasin ma kodupoole liikuma. Õues oli juba nii pime, et ei olnud midagi näha. Panin oma käed jakitaskusse ja kõndisin kodupoole ma ei näinud midagi, et ma liikusin hoopis metsa poole. Ise ma nagu aru ei saanud aga siis hakkas kohale jõudma. Hakkasin närvitsema ja õiget teed otsima ma ei saanud midagi aru ma läksin oma maitse järgi edasi. Siis ma kadusin täitsa ära, siis ma nägin mingit mäge ja jooksin mäetippu. Nägin metsapuid, mingeid valgusi ja muud midagi. Ma oleks peaaegu nutma puhkenud aga, siis ma märkasin, et mul on õnneks kott olemas. Ma otsisin oma koti korralikult läbi aga telefoni polnud. ``Pagan ma vist jätsin selle koju...´´ Rääkisin enda mõtetega. Ma otsisin mägedelt edasi, et kas mingit koobast pole ma ei viitsinud jamama hakata ja siis leidsin mõne koopa jooksin sinna otsisin puid ja kotis olid tikud. Tuli läks korralikult põlema. Panin jalad rindadeni ja puhkesin nutma ja mõistsin, et leian kunagi oma kodu üles, kaua see ei või kesta. Siis kuulsin, et keegi tuleb. Ma hakkasin värisema ma arvasin, et see oli karu või tiiger või... Ma ei suutnud mõelda. See elukas kõndis edasi ja ma nägin, et see oli armas kutsikas. ``Kuidas sa küll siia sattusid?´´ Ütlesin talle ja paitasin teda. Ma jäin temaga koos lõkke äärde magama. Magama oli raske jääda, sest osad inimesed karjusid lasid muusikat ja kuskil tuli ka valgust metsast. Ma arvasin, et nad telkisid.
__________________________________

Esiteks. Ära kasuta ´´ ja `` jutumärkidena. Selleks on olemas "".
Teiseks. Otsekõne lõppeb komaga, kui sellele järgneb saatelause, ja saatelause omakorda algab väikese tähega. "Jah, ema, muidugi," nõustus Maria.
Komavigu on küllalt ja neid ma ette lugema ei hakka.
Küll aga võtan aega ja kirjutan välja kõik kokku-lahkukirjutusvead (õigel kujul): kodutööks (mitte kodusekstööks), sügislehed (mitte sügiselehed), paar korda, ukse taha, kodu poole.
Sisu, eriti lõpp, jäi segaseks.
"Nägin seal ühte poissi ja Mariat omavahel lollitasid." Mõtlesid "omavahel lollitamas"?
"Siis ma kadusin täitsa ära, siis ma nägin mingit mäge..." Siis ma, siis ma. Kehv lugeda.
"Rääkisin enda mõtetega." "Rääkisin mõtteis" oleks parem.
"Panin jalad rindadeni...." "Surusin põlved vastu rinda."

Soe soovitus - ära ütle, et "alguses on igav" - see ei pruugi lugejais huvi tekitada, kui autor ise alguses oma loo igavaks tembeldab.
Asi pole osavuses. Siin on küllalt inimesi, kes aitavad sul paremini kirjutama hakata, jagades näpunäiteid vormistuse ja sisu osas. :)

Ee, ma ei vaevugi veel lugema. Otsekõne võiks alata uuelt realt ja nii edasi. Vormindus võiks ka paigas olla + veel see, mis Takuya sulle kirjutas.

Em, jah, mulle ei meeldinud. Kohutavalt häirisid ka need sinu jutumärgid ``. Jutumärgid on tegelikult ju sellised ".
Kõik toimus kuidagi nii kiiresti. Ühel hetkel oli tüdruk enda sõbranna juures, teisel juba kadunud. See oli suhteliselt veider. Ning täielikult jäi arusaamatuks see, et mis sellest poisis edasi sai, kes Maria toas oli. Need kaks tegid kooliprojekti ja poiss..? Jamh, isegi kui ta sinna tuppa jäi oleks võinud seda mainida või kui lahkus siis seda ka, eks.

Üldse ajasid mõned laused mind segadusse. Sa kas olid unustanud lause lõpetada või unustasid koma panna.

Ja siis teed ei valita maitse järgi. Seda tehakse kas kõhutunde või vaistu järgi. Okei, võib-olla keegi valib maitse järgi, aga see tüdruk seda kindlasti jutus teha ei saanud. Nimelt pidi õues ju nii pime olema, et ta ei näinud mitte midagi. Ehk see oli natuke veider.. Taaskord.

Umh, ja ta ei saanud ju lootusetult kadunud olla, kui ta kuulis läheduses inimesi rääkivat. Neilt oleks ta teed saanud küsida või siis oodanud hommikuni, mil on valge ja ta ise koju saaks minna. Veel enam, et ta kuhugi mäetikku läks. Sealt oleks pidanud ju ikka üht-teist nägema.

Aga okei, rohkem ma ei oska midagi öelda. Kuigi sa võiks meile oma vanuse avaldada, siis oleks asi selge.

Takuya ja Cilen, nõustun teiega.
Aga ootan muidu uut osa!