Röövitud

Ma proovisin siis uuesti. Ja ma mainin veel, et ma olen algaja. .


RÖÖVITUD


Kristiina läks garderoobi, mööda nägu laskusid alla pisarad, ta tõmbas jope selga, võttis oma helesiniste triipudega koti ja läks. Ta püüdis koolist nii kiiresti minema saada, kui võimalik, kuid ei, keegi pidi talle järgi tulema.
"Kristiina oota!" hõikas keegi tema taga, kuid tal polnud aega vaadata kes see oli. Mõne aja pärast tundis ta juba kuidas keegi tema käest kinni haaras ning teda pidurdas. Ta pööras näo tulija poole.
"Palun kuula mind ära, mina pole seda sinna postitanud" ütles Kristiina parim sõbranna Johanna.
"Ei ole ? Miks see siis sinu kasutaja alt on? Ära ütle, et keegi teine sai su parooli teada, seda ma ei usu iialgi" vastas Kristiina vihastades ent tagasihoidlikult.
Ta tõmbas oma käe ära ja kiirendas sammu. Kooli akendesse vaadates võis näha naervaid õpilasi, mis pani Kristiina veel rohkem nutma. Tema vihatuim vaenlane Lindsey, blondi peaga, alati stiilselt riietatult, tegi akna lahti ning hõikas Kristiinale: " Ära muretse, kõik on näinud juba seda, sa ei pea koju neid kustutama minema " ning kõik paiskusid laginal naerma.Kristiina kuulis seda, kuid ta ei kavatsenudki vastata. Koju jõudes jooksis ta oma tuppa, lõi ukse pauguga kinni, laskus voodisse ning nuttis. Ta ei suutnud uskuda, et tema ainus ja ühtlasi ka parim sõbranna talle nii võis teha, kirjutada selliseid asju temast, mida pole iialgi olemas. Kristiina tõmbas läpaka sülle,avas selle ning logis end twitteri. Sealne postitus: KRISTIINA PELETAS OMA KOLEDA NÄOGA ISA ÄRA, SELLEPÄRAST TAL ISA POLEGI, pani Kristiina uuesti nutma, pisarad vajusid mööda tema siledat näonahka alla, kuni ta need pühkis. Tema isa lahkus, sest nad ei sobinud enam emaga, vot sellepärast elavad nad emaga kahekesi. Postitusi oli palju, ja nüüd ei postitanud enam Johanna, vaid ka teised tema koolist. Ta oli tüdinenud sellest, et kõik teda vihkasid, pealegi miks? Mis ta teinud oli selleks, et teda vihataks. Midagi. Lihtsalt tal pole nii vingeid riideid nagu teistel. Ta viskas end voodisse pikali ning vajus unne.
Kristiinat äratas raputamine. Ta ei suutnud silmi veel lahti teha ja vaadata kes teda raputas, sest valgus paistis talle silma, lambi valgus. "Kristiina, kallike, mis juhtus, miks sa koolist ära tulid?" mömises kellegi kahe ent selge hääl. Kui ta lõpuks silmad suutis avada nägi ta enda ees ema, kes oli kuidagi liiga pidulikult riides. Ta tõusis istukile ning kui ta lõpuks aru sai mida ema talt küsinud oli vastas ta : " Mul hakkas lihtsalt halb, midagi hullu ei ole ."
"Selleks ongi koolis ju arstid." vastas ema teise tuppa minnes. Kontsaklõbin äratas Kristiinas erevust, kuhu küll ema läheb. " Ema, kuhu sa nii hilja lähed? Ja nii pidulikult riides?"
"Töökaaslasel on täna sünnipäev" vastas ema muiates. Ema kallistas Kristiinat ja suudles teda laubale. " Ära siis lollusi tee." mainis ema. " Ma olen 15 aastane, mitte väike laps " tuletas Kristiina emale meelde. Ja juba oligi ema sellest suurest helepruunist ukses välja astunud. Kristiina suundus, aga kööki, et endale midagi hamba alla leida. Ta tegi endale paar võisaia ning ajalehte sirvides nägi ta pealkirja " Pärnus on röövitud kolm 15-aastast tütarlast." See uudis pani teda mõtlema, sest temagi elab Pärnus. Artikli all olid ka nimed ja täpsed kuupäevad millal on tüdrukud röövitud. Tal jäi suu lahti kui nägi Johanna Meineri nime. Ta ei uskunud seda. Paar tundi tagasi nägi ta teda alles koolis ja juba kirjutatakse ajalehes, et ta on kadunud. Kristiina jooksis ruttu oma tuppa, võttis läpaka. " Sina oled selles süüdi, et Johanna rööviti " seisis Kristiina seinal. Ja nii postitasid paljud, sest Johanna oli koolist ära jooksnud ning keegi ei teadnud kuhu ta läks.

No pisut parem kui see eelmine asi. Märgatavalt parem, nii et tubli.

Küll aga oli sul siin vigasid ka. Kõiki ma välja tuua ei jõua aga näiteks otsekõne ja siis sellele järgnev lause:

nt. ''Selleks ongi koolis ju arstid.'' vastas ema teise tuppa minnes.

Võiks/peaks olema nii: ''Selleks ongi koolis arstid (ju)," lausus/ütles ema teise tuppa minnes. Vastas sobib pigem siis, kui teine tegelane on KÜSINUD midagi.

Siis võiksid rohkem uuelt realt alustada. Jube raske on nii lugeda, kui kõik on kuhjas koos. Just otsekõne suhtes. Kõik läheb segi.

Et jahm, pööra rohkem tähelepanu grammatikale. Muus osas arened nagunii, kui kirjutamisega edasi tegeled ja enda kallad tööd viitsid ja tahad teha :)

RÖÖVITUD 2

Kristiina mõtteruumi ei mahtunud enam peale Johanna röövimise midagi. Twitteri postituste järgi võis arvata, et Kristiina on süüdi. See ummistas süüdistuste järgi, millele Kristiina vastama ei hakanudki.
Ta võttis oma valge telefoni, otsis välja Johanna numbri ja helistas. Telefoni võeti vastu, kuid vaikus. Täielik vaikus. Isegi inimese hingamist polnud kuulda.
" Hallo, kas keegi kuuleb? " küsis Kristiina. Kuid sellele ei vastatud.
"Keegi pidi seal olema, kui telefon vastu võeti, ega telefon ise rohelisele nupule ei vajuta" mõtiskles Kristiina. Ta lõpetas kõne, sest keegi koputas uksele, Kristiina avas selle.
" Tsau , sina mind ei tea aga mina sind tean. Ma olen Karl, ja ma tean, et sa saad Johannaga läbi. Ta rööviti." lausus see tundmatu poiss. Ta oli umbes 17-aastane, tumeda peaga ja siniste silmadega.
" Ma tean, et ta rööviti. Kristiina olen " ütles Kristiina.
" Tean , et see tundub imelik , aga tohib sisse tulla? Ma pean sulle midagi rääkima."
" Jaja, muidugi."
Karl astus uksest sisse, jättis oma mustavärvi jalanõud koridori ja liikus edasi diivani poole.
" Noh, mis sa tahtsid rääkida ? " küsis Kristiina.
" Ma olin sel hetkel Johannaga kui ta rööviti " lausus Karl ja ta pilk vajus põrandasse.
" Olid? Aga miks levivad Twitteris jutud, et keegi ei tea kuhu ta koolist läks?" küsis Kristiina väga imestunult.
" Sest ma pole kellegile seda rääkinud."
" Räägi täpsemalt mis juhtus. "
" Kui ma sain teada, et ta tuli koolist ära, saime me kokku. Me rääkisime niisama elust ja koolist, kui meie kõrvale tuli mingi musta värvi bussi moodi auto. Tagaukse lükkas lahti mingi pikemate juustega turske mees, ta hoiatas, et kui Johanna kohe sisse ei tule laseb ta kellegi maha. Ähvardas veel revolvriga. Me kartsime ja Johanna läks autosse."
" Edasi? Mis sa tegid siis ? " küsis seepeale Kristiina.
" Ma kõndisin rahulikult edasi, nagu poleks midagi juhtunud " lausus Karl.
" Nohh, ja miks sa minuga rääkima tulid, politseisse pead minema."
"Ei, sinna ma ei lähe, ja ma palungi sinult, et sa ka kellegile midagi ei räägiks. Ma tean, et Johanna on kusagil Pärnus. Tulin siia selleks, et ma hakkan teda otsima, tahad äkki aidata? Sa tead Kristiinat paremini " küsis poiss.
" Kuule, ma ei tea."
Karl jäi teda küsivalt vaatama ning ei lõpetanud vaatamist enne kui tüdruk vastas.
" Okei, ma aitan."
Karl tänas ja nad helistasid veel Johanna numbrile. Kuskilt kaugelt oli kuulda, et keegi räägib, seal kajas, see pidi olema mingi vana mahajäetud maja. Kui nad Johanna kisamist kuulsid hakkas Kristiina telefonisse karjuma : " Johanna! Oled see.." ja keegi lõpetas kõne.
Nad ei teadnud mida teha, kuhugi otsima polnud ka mõtet minna, kui nii või naa ei tea kus ta olla võib. Karl lahkus ning Kristiina läks magama. Ta ei saanud magada. Tema mõtted, kõik olid Johannale pühendatud. Telefon helises.
"Ja " ütles Kristiina küsivalt.
"Tsau. Johanna numbrilt helistati tagasi ja ma sain telefoni ruttu arvutiga ühendada, ma tean kus nad on " lausus Karl hingeldades.
" Issand, kas see asub kaugel?" küsis Kristiina.
" No natukene ikka, ma tulen sinu juurde, võtan su peale."
" Tal on auto?" mõtles Kristiina endamisi.
Juba kuulis Kristiina maja eest auto häält. Ta pani ukse lukku ning tormas nagu tuul trepist alla.
" Tsau, kuule, aga sul taskulampe on? Pime on ju " küsis Kristiina.
Samal ajal võttis Karl tagaistmelt kaks taskulampi ja andis need Kristiina kätte.
"Ahah, olemas " lausus Kristiina.

Alice- See oligi nii mõeldud . .

Alice, seda ka veel, et ta ei kõndinud niisama sisse, ta ikka küsis ka enne ju .. Ma lihtsalt mainin seda. :)

Väga huvitav,sobilik lugeda noortele tüdrukutele =) Põnevust tekitav,jään ootama uut osa :)

Peale esimest jutumärki ei peaks tühikut olema.

Audrey- Aitähh, muudan oma 3. osas ka siis ära

Ootan kriitikat :) Aitähh.


RÖÖVITUD 3



Maja juurde jõudsid noored kiiresti, kuid sisse minemine võttis aega. Maja ümber polnud mitte ühtegi sõidukit. Väljaspoolt oli ehitis jube, kõhe ja tekitas igati hirmutunde. See polnud see mida noored olid oodanud.
Taskulambid käes liikusid teismelised maja poole. Iga väikenegi liigutus ja hääl ehmatas noori nii väga, et mõttesse kellegi päästmine ei tulnud. Kuid siiski liikusid nad edasi ning juba mõne aja pärast olid nad majas sees,täiesti üksi, vanemateta.
Maja oli seest veel kõhedam ja jubedam kui väljastpoolt, igal pool olid puurid ja laest rippusid alla konksud ning maas võis näha luid, pealuid.
Maja läbi vaatamine võttis mõttetult aega ja tulemusi polnud.
"Kristiina, tule ruttu siia! " hõikas Karl maja teisest otsast. Kristiina liikus oma valgusrikka taskulambiga Karli poole.
"Vaata, kas see võib olla Johanna juukseklamber? " küsis Karl Kristiinalt.
"Jah, on küll. See tähendab, et nad on siin olnud " vastas Kristiina natukene rõõmsamalt kui enne.
"Jah nad on siin olnud, kuid kus nad praegu on ei tea mina, ega ka kolmas hing taevas "
Kristiina rõõm oli kadunud ning seda sellises olukorras leida oli väga raske.
Karl pani Johanna klambri tasku ning võttis Kristiina käest kinni. See tuli Kristiinale ehmatusena, et tüdruku pea, mis oli alla suundunud liikus äkitselt Karli poole.
"Nii on turvalisem " vastas Karl selle pilgu peale. Selle vastusega jäi tüdruk nõusse.
Teismelised liikusid ukseava poole, kui kuulsid enda selja taga lähenevat häält.
"Hahhaaa. " See kõlas väga imelikult, selles hääles oli midagi väga eriskummalist, midagi, mis tundus Kristiinale tuttavana.
"Johanna! " hüüdis Kristiina äkitselt. Karl võpatas.
"Mis? Kus? " küsis hirmunud Karl.
"See oli...ma tean, mis see oli.." ei suutnud Kristiina midagi õelda.
"Mis see oli? " küsisi imestunult Karl
"Johanna, see oli kindlalt..tema hääl " vastas tüdruk.
Karl sai aru, et Kristiina on segaduses ning haaras talt ümbert kinni. Kristiina puiskas nutma.
"Rahu, kõik on korras " rahustas Karl.
Noored kõndisid autosse ning sõitsid kodu poole. Karl saatis Kristiina ukseni ning jättis siis hüvasti.
Hommik oli Kristiina jaoks masendav, kõik mis eile õhtul juhtus oli lihtsalt kohutav, ta tundis Karli ees suurt häbi, et ta niimoodi segadusse sattus ja, et nad seal niimoodi kallistasid ja käest kinni kõndisid. See oli muidugi kõik selleks, et Kristiina rahuneks ja, et ta ennast turvaliselt tunneks, kui siiski oli see Kristiina hinge peal.
Ema oli juba üleval ning Kristiinale midagi vaaritanud.
"Kristiina, ma pean seoses tööga kaheks nädalaks Hispaaniasse sõitma " lausus ema. See oli Kristiina jaoks üllatus ja võibolla oligi parem, kui ema röövimisest teada ei saaks.
"Aga palun, ma saan hakkama. Millal sa lähed siis? " oli Kristiina uudishimulik.
"Täna."
See tuli Kristiinale üllatusena.
"Täna? " jäi Kristiinal suu lahti.
"Jah, on siis midagi? "
"Ei ole. "
Sellega nende vestlus lõppes. Kristiina läks oma tuppa, mis oli täna kuidagi eriliselt hubane, päike paistis säravalt läbi ilusa ruudulise kardina, mis oli talle alati meeldinud ning väike lillõis oli päikse taustal kohe imeliselt ilus.Lummav.
Tüdruk läks twitterisse, et lugeda postitusi, kuid süüdistavaid postitusi enam polnud, nendest oli vaid mälestused, ei midagi muud. Kristiina jättis emaga hüvasti ning soovis talle turvalist ja lõbusat reisi. Telefon helises, see oli Karl.
"Jah? " ütles Kristiina.
"Em..oled puhanud? " küsis Karl esimese asjana, tema hääletoon oli kurb.
"Ja, muidugi. Miks kohe selline küsimus? " ei mõistnud Kristiina.
"Mul on kurvad uudised. "
"Kurvad? Kas Johanna on leitud? " päris Kristiina.
"Ei ole."
"Mis siis? "
"Johanna. "
Karl teeb rääkides pause, mis ajab Kristiina vihale.
"Räägi siis, mis temaga on " ärritub Kristiina.
"Ta võib surnud olla. Mulle saadeti eile sõnum, et kui me teda veel edasi otsime, juhtub temaga kui ka meiega midagi väga halba."
"Mida? Surnud? Eiei, need asjad mulle ei meeldi. Loomulikult me ei peata otsingud, eks? "
"Mmm " vastab sellepeale Karl.
"Mis mm, eks ? " ärritub Kristiina jälle.
"No ma ei tea, kas see oleks hea."
"Issand kui hale sa oled, sa oled 17.Aaah, ma lihtsalt ei või. Ise kutsusid veel mind appi. Mis inimene sa oled? Hale oled " vihastab Kristiina ning viskab toru argile.
Ta ei taha enam Karli häält kuulda. Ta ei usu, et ta jätab türuku sellisesse olukorda. Ainuüksi tema pärast on Johanna kuskil võõraste meestega. Kristiina ei suuda sellele enam mõelda ning püüab oma mõtted mujale viia telekat vaadates. Ta vaatab kriminaliste, mis läheb täpselt teemasse, kuid Johannat ta siiski peast ei saa. Et ta võib surnud olla, on viimane asi mida Kristiina kuulda tahab.

emm , jahh ei ole midagi, kuid sa ise ka ei pannud tühikut pärast punkti .. ja ma olen suht pannud küll sinna, aga lihtsalt mõne kohe peal ununeb.
Aga miks Audrey ütles just eelmise kommentaarina, et peale esimest jutumärki ei peaks tühikut olema, seljuhul peale teist peaks ju. vms.. ??

Aitähh, muidugi tulevad need paar osa juurde. Ma proovin pikemad osad teha, kuid minu wordpad näitab seda hoopis pikemalt. :)
Aitäh.

Tavaliselt ei öelda, et puiskas nutma.
Puhkes nutma.

Tahaks nagu midagi veel öelda, aga jah. Paari osa oleks veel vaja, et midagi targemat kosta.
Kuigi minu poolt seda tarkust tavaliselt ei tule...

Oukei, jah , mulle tunduski see veits imelik , aitäh :)

hah , mul oli eelmine aasta tasemetöö ja ma sain ka 5-e ...

Uute osadega läheb natuke aega, pean ideid koguma.. Pea on mõtetest tühi hetkel. :)

Aitähh, okeii

Amm , sorri aga uusi osi ei tule, kuna mul tõesti ei tule ideid.. ( Kunagi hiljem kui mingid mõtted tulevad siis teen edasi aga prgu LÕPETATUD!! .

mulle muidu meeldib jätka samas vaimus.