Hirmudega üksi

See lugu räägib ühest tüdrukust Emmast, kellel on kasvaja ja otsib oma elus palju seiklusi, et oma elu jooksul veel
midagi huvitavat kogeda.
Selle esimese osa jooksul küll midagi huvitavat juhtuda ei jõudnud,kuid lõpus hakkab juba asi jõudma selleni,
mida ma teile tegelikult rääkida tahan.



1 OSA


Hirmudega üksi

Ärkasin hommikul tundega, et elu polegi nii lootusetu, kui see tundus eile,kuid siiski..
Mind vaevas siiski fakt, et mul pole enam kaua elada jäänud.Kasvaja, mis mu peas iga päevaga mulle jälle
ohtlikumaks muutus, ei lasknud mul siiski tunda ennast jälle õnnelikuna.
Täna see mind aga ei heidutanud, sest päike mis oli juba terve hommiku kardina taga ennast peitnud,
paistis nii kõrgelt, hoolimata sellest, et külm tuul vilistas õues aegamisi minu akna all. Niisiis, panin sussid jalga
ning hakkasin mõtlema mida selga panna, tuhlasin veidike kapis, lootes leida siis midagi normaalset, mida selga
panna, kuid asjatult.. Vaatasin natukest aega toas ringi ja märkasin siis nagis rippuvat helesinist hommikumantlit,
mille ema mulle eelmine aasta ostnud oli ja mõtlesin, et hommikusöögiks allkorrusel leiaks see hommikumantel
ka lõpuks kasutust ning viskasin selle endale selga.Läksin siis allkorrusele, lootes et leian külmkapist endale
midagi head, kuid kus sa sellega.. ilmselgelt polnud ema jälle jõudnud poodi minna, niisiis jäin sinna samasse
kööki ootama, kuni keegi koju tuleb.
Juba natukese aja pärast kõlas välisuks ning isa vali hüüe :"Emma,ma olen kodus! "
Seejärel ta kolistas natukest aega koridoris ning tuli siis kööki :"No tere hommikust,Sina siin,
ma mõtlesin et sa magad alles,karjusin nagu totakas sulle sinna ülesse."
" Üleval jah,kaua ma ikka magan,magan veel elu kah maha.."vastasin mina natuke naljatades,kuid pärast seda
tekkis mul isaga piinlik vaikus,kuni ma lõpuks ütlesin :
" Et nagu, "juba kahetsedes,et üldse midagi laususin "ma ei mõelnud nii. "
" Jah,ma tean.. " lausus isa ning ohkas "aga hakkaks nüüd sööma. "
Tegin endale siis võileibu ja teed,kui järsku jäin vaatama isa murelikku nägu, mis oli muutunud kahvatuks.
Küsisin siis: "Kas juhtus midagi? "
" Hmm.. no ma ei tea, " ütles isa kahtlevat "ma ei tea veel. "
" Ahah..okei, "turtsusin mina jälle " Kas siin siis peab olema veel midagi mida mina ei pea teadma? "
" Mismõttes "veel " tahaksin ma teada? " kergitas isa kulmu ja vaatas mulle tõsise pilguga otsa.
" Ah ei midagi," ütlesin juba arusaadavalt, et mul on neist valedest kopp ees, sest teadsin et mu vanemad
kavatsevad lahku minna.Läksin siis ülesse oma tuppa,istusin voodile ja jäin sügavasse mõttesse,vaadates
aknast välja, mahajäetud naabermaja, mida olin juba väiksest peale kartnud, kuid sel hetkel, kui arvasin midagi
vilksamisi majas liikuvat, ei teinud ma sellest välja.Tõstsin siis lauapealt voodile oma macbook'i ja läksin face-
booki ,et jagada laulu, mis mind just hetkel kummitama oli hakanud "I Follow Rivers"
Kuulasin just seda laulu kui kuulsin, et ema koju jõudis ning hüüdis "Emma, tule alla! "
Läksin siis alla ja ema hoiab rahakotti käes :"Kuule Emma,ole nii hea ,mul oleks vaja et sa poest läbi läheksid."
Andis siis mulle raha ja ostunimekirja ning asusin teele, astusin maja uksest välja, kui juba mulle hakkas see
naabermaja kahtlasena tunduma.See maja on lihtsalt nii tohutult creepy et tol hetkel mõtlesin, et selle maja
eest ma küll ei julge mööda minna, kuid kui ma juba selle maja juures olin, nägin, kui huvitav see maja on.
Hästi vanaaegne, juba selle ehitus oli nii uhke.Sel hetkel valdas mind tohutult suur uudishimu selle kohta, mis
seal maja sees võib olla, kuid oli juba natuke pimedama võitu ja üksi ma sinna ausalt öeldes ikkagi minna ei
julgenud,läksin poodi.
Poest tagasi tulles logisin ennast kohe msn-i ,et rääkida oma sõbrannale Miale sellest majast ,sest ka
tema on suur uudishimustaja selliste hirmsate asjade puhul.Pärast pooletunnist rääkimist saime kokku lepitud,
et homme õhtul kella kümnest läheme mina,Mia,Gerry,Silver ja Kadri sinna naabermaja natuke uudistama.

Juba peagi jõudis kätte järgmine päev ja siis ka õhtu.Panin ennast mugavalt riidesse : dressipüksid,
ema ostetud nike'i pusa ja ühed lihtsamad tossud.Tahtsin äge välja näha, sest oli ju siiski tegemist ägedate
Mia sõpradega, kes olid meist ikka natukene suuremad.Võtsin kaasa ka taskulambi, pistsin selle endale
õlakotti koos teiste patareidega, mis igaks juhuks kotti pistsin.Läksin siis sinna maja ette, kõik teised olid juba
kohal.Kõigepealt tuli alustada uksest, eesuks oli kinni, seejärel läksime majataha, et vaatata, äkki seal on
mõni uks või aken.Meie õnneks ei pidanud me midagi lõhkuma,tagumine maja uks oli pärani lahti.
Juba väljast sisse vaadates oli näha tohutult palju ämblikevõrke mis katsid ära mõnegi asja nii, et polnud
nähagi.Läksime siis sisse,mina eesotsas, esimese asjana märkasin kohe ühte suurt lühtrit paistmas tagalpool
maja, see oli hiiglaslik.Arutasime siis, et kuhu maja osadesse minna ja kuhu mitte.
Mia pakkus aga kohe:
"Äkki läheks keldrisse?Teate, ma olen selle maja kummituslugudest kuulnud, et siin keldris, olevat kummitanud."
Nii siis me otsustasime, et läheme keldrisse.Jällegi, mina eesotsas, läksime siis keldri trepist alla.Suunasin
koguaeg taskulambi jalgadele, et ma ei komistaks... Järsku tundsin väikest müksu oma seljal, see oli küll väike tõuge
Mia poolt, kes olevat tahtnud mulle midagi näidata, kuid sellest piisas, et ma kukuksin.... ja nii oligi.
Mäletan, et kukkusin peapidi ühe vana kirstu moodi asja pihta ja siis mul läks silme eest mustaks.. ma kaotasin
teadvuse.
[b]

Sest et ma kirjutangi niivisi,muidu,kuidas sisu meeldis? :)

Meeldib , uut :)

Hakkan teist osa tegema,proovin siis vigu parandada,vaatab kuidas siis välja tuleb.

Muidu,vabandage,minu arvuti näitab mul seda lugu hoopis teisiti,mul pole ühtegi üksikut sõna üksikul real ega midagi..maisaa aru mis siin toimub.Mu sõbranna näitas mulle minu lugu nii nagu teie näete.

Tahaks mainida, et peale punkti, koma jm on tühik.
Komad on vist enam-vähem paigas, aga paljudes kohtades peale punkti ei ole sul tühikut.