Some kind of rap or something..

Vihkan

Vihkan inimesi, kes haavavad tundeid,
nad seda teha võivad ju tunde.
Vihkan inimesi, kes lihtsalt seisavad vaikides,
naisi, kes lõbustavad end meikides.
Vihkan inimesi, kes oma elu elada ei oska,
nad ei tea, et see põhjustab teistele vaid tuska.
Vihkan inimesi, kes minema kõnnivad,
oma elust teistele sonivad.

Ref.
Vihkamine jääda võib vaid vihkamiseks,
oma elu lihtsustamiseks.
Vihkamine elu osa,
selle mõistmiseks olema pead sitaks osav.

Vihkan inimesi, kes oma nina teiste ellu topivad,
sealt kuulujutte nad välja nopivad.
Vihkan inimesi, kes mõtlevad ainult endale,
ei mõtle elu osale sellele.
Sellele, mis ei keerle tema elus,
mis ei keerle tema elumelus.
Ehk oleks parem jätta rahule kõik need isikud,
muidu saame samad pisikud.
Mõtleme, seisame, vaikime,
oma elus piinleme.
Ah, jätan hala, inimesi teha ei saa maha.
Kõik nad teevad oma vigu,
ei kirjuta sarnaseid ridu.

Ref.


Armastus

Armastust karta ei saa,
armastamiseks olema peab vaba maa.
Kuidas välja öelda tundeid,
keegi selle eest ei anna hindeid.
Kas vajad sõnu,
ka armastamisest saada võib mõnu.
Sõnad lihtsalt pähe tulvavad,
vihkamised lähevad.
Liblikad lendlevad kõhus,
teistsugune lõhn on õhus.
Nüüd vasta, kas oled valmis selleks kõigeks,
lausu midagi, kas pead seda kõike õigeks.

Ref.
Armastus domineerib,
armastatu südame reserveerib.
Armastus elu lõpuni,
surma lõpuriimini.
Oled lõpuni inimese kõrval,
armastuse nimel kellegi ka mõrvad.

Süda, mis enne kuulus vaid sulle,
nii järsult kuulub nüüd ka talle.
Armastus, see tunne, mis nii eriline,
südamehääl kui muusika, nii heliline.
Kahe inimese kaunis hetk,
kahe armastuse imeline retk.
Suundub läbi kahe südame,
sa tundud sel hetkel vähe tõbine.
Need päevad, mis mööduvad nii kaunilt,
mis pühivad puna su palgeilt.

Ühesõnaga, kokkuvõttes, sobiks nende iseloomustamiseks sõna suurepärane. Mõlemad olid väga hästi kirjutatud, ning läksid ka riimi. Sa võiksid, ei sa lausa pead, veel laule kirjutama.

P.S: Kas sul on nendele viis ka mõeldud, sest isegi räppides peab mingi viisike olema...

Hah... Thänkjuuu! Ei ole veel viisi mõeldud ja ma kahtlen väga, kas neid üldse räppima peaks ja ma arvan, et neid võiks isegi laulda, aga jahh... Eks ma püüa selliseid asju veel kirjutada

Sain nüüd hakkama jälle ühe loominguga, mis on päris masendav tegelikult. Pole minu endaga juhtunud.

Lapsepõlv

Mu lapsepõlv oli täis valu ja vihkamist,
mu elus pole olnud kaunil aasal silkamist.
Mu vanematel olid tülid ja need kestsid kaua,
kui vedas, siis mu ema sai harva kaetud õhtuks laua.
Ma vihkasin, kui isa jõi ja vahel vihkasin ma teda,
mõnikord juhtus ka nii, et pidin vihkama oma enda ema.
Mind koolis lapsed narrisid ja südames on siiani veel valus,
ei lõpetand nad kunagi ja laususid: „Sa palu!“
Ma tegelt polnud kole, paks või lihtsalt inetu,
mu silmade all ei olnud ka kotte, ma polnud unetu.
Ma polnud vaene, raha oli rahakottis küll,
võib-olla oli asi selles, et mu süda polnud külm.
Mu süda oli liiga soe ja soojendas mind veel,
kui oli talv ja külmetama pidin täitsa keset teed.
Te ande andeks kulla sõbrad, ma pole süüdi ju,
et andsin teile põhjust narrida mind täitsa mitu kuud.
Hah, sõbrad te mul pole ja vihkan ma veel teid,
sest pole keegi näinud lõbutsemas koos ju meid.
Te unistustes ainult olen teie sõber ma,
sest nüüd ma olen rikkur, mul on oma firma ka.

Ref:
Ma tahan tänada teid kõiki, keda vihkasin,
ja keda lüüa narrimise eest ma tihkasin.
Ei andesta ma teile mitte-mitte kunagi,
ma pidin teile vahel andma enda veregi.
Kuid siiski tänan, et te tegite must inimese,
kes ei karda mitte sittagi nii külmavereliselt.

Mul on naine ja mul on lapsed, keda kaotada ei taha,
ja uskuge või mitte, kuid ma tahaksin neid näha.
Tahan näha lapsi naeratamas ja kuulda neid kilkamas,
ja tahan näha neid veel enda elus aasal silkamas.
Kuigi kõik see lõbu mu lapsepõlvest puudus,
on mu lastele see üks väga suur muutus.
Nad tunnevad nüüd seda, mida tunda tahtsin,
ja kingin neile enda elu täitsa salamahti.
Tahan näha oma naise silmades armastust minu vastu,
ning kui ta mind armastab, siis pakun seda talle vastu.
Mu armastus ei ole üürike ning mu süda on võetud,
see kuulub nüüd talle ja neile, mu süda pole töötu.

See oli hästi kirjutatud, BIG LIKE. -Siiani šokis-

No ma tänan sind! :) Heh, ma usun, et arenguruumi siiani on ja see on kõigest tunnetevalang, aga jah. Tänan veelkord.

Jap, küllap arenemisruumi on, aga mulle ikkagi meeldis see.

Midagi minu sulest siis jälle. Inspireerijaks oli siis selline tore räppar nagu Ofi! Tänud, tänud!

Mõttetu hala

Miks me halame ja nutame, kui meid jäetakse maha?
Miks ei lepi me sellega, et keegi meid enam ei taha?
See on loomulik, et inimese tunded muutuvad,
ja sellele võib loomulik seletus puududa.
Ootad elu mõtet, kuid see pole valmis, see ei tule,
lõpuks ootamisest väsid, liiga suur on su mure.
Sa võid oodata elu lõppu või loota miskit suurt,
kuid see mis ei tule on midagi sootuks uut.
Võid oodata elu armastust, millega kaasneb kena neiu,
võid oodata elu sisemust, võid olla kaunis peiu.
Oota ära, leia mõte, otsi sisemusest ilu,
leia armastuse mõte ka siis kui südames on vilu.
Ma meibi juba leidsin, kuid pole päris kindel,
olen seismas sõjaväes või maailma rindel.
Mu vägi vaikselt taandub ning maailm näitab teed,
ma olen kindel, et taandumas ka need.

Ref:
Me halame, me nutame, kuid meid keegi ei taha,
me nutame veelkord, sest meid jäetakse maha.
Me ei tea, mis toob me tulevik ning, kuidas veeta seda,
kuid me teame oma minevikku, mis meid kraavi vedas.
Olevikus oleme sellised nagu olema me peame,
oma elu olevikus äkki korda seame.
Otsi üles südamest armastus nii kaunis,
ära ole Forever Alone, kes üksi nii pikka aega lounis.

Miks on tulevik nii kaugel ning, miks minevik nii lähedale jääb?
Miks on olevik just praegu, miks ta siin on, mis ta teeb?
Mind ei oleks olemas, kui poleks empsi ja papsi,
jah, kunagi olid ajad, kus ma nõudsin neilt vaid pappi.
See ei tähenda, et armastust ei oleks minu jaoks eksisteerind,
enda jaoks ma selle tähenduse teiseks registreerind.
Mul pole transleitorit ja pole sõnaraamatut,
kuid heh, tänu sellele ma pole ka saamatu.
Armastuse võin ma ära tõlkida kõigile, kel vaja,
olgu selle hinnaks auto, ehted, lapsed või suur maja.
Mul on vend ja mul on õde, paps ja mamps, ehk aitab nüüd,
tunnen endal tegelikult selles kõiges süüd.
Ma polnud parim laps, eks ole, vandaali mängisin,
sõbrustasin inimestega, kes Vabakal hängisid.

Alice on loomulikult essana kohal ja mida ta ütleb...
...Sjuuuuuper.
Riimid on mõnusad ja head, ning jap.. Meeldis.

Väga tore, et meeldis! :) Ja noh, tänud! :)

Seekord inspireerijat ei ole ja üllatus, see on üks lemmikumatest riimidest, mis ma kirjutanud olen. Seekord refräänil riimi ei ole, sest kui juhuslikult peaks neid laulma hakkama kunagi, siis see refrään võiks lauldud olla.

Võin olla

Me usume kõigesse, mida tegelikult pole,
vaimud, jumalad ja legendid, oh issand, see on kole!
Meie peas kõik segi aetakse ning järge me ei leia,
mõtlen sada korda, kas ma äkki mõtted ära peidaks.
Siis mul meenub, et mu pea sees pole peidupaika neile,
naeran, muigan, käratsen, jah tean see tundub veider.
Olen inimene, kes ei karda näidata oma julgust,
võib-olla liiga liigselt äkitselt endasse ma sulgun.
Võin olla inimene, sada korda hullem kui loom,
võin olla näitleja, võin olla amatsoon.
Võin olla see, keda tegelikult olemaski pole,
oh jeesus, kas ma jälle õhku viskama pean noole?
Võin olla Amor, väike ingel, vibu vinna tõmmata,
oma nooltega ma võin su väikest südant rünnata.
Võin olla jumal, käskida sind, täita kõik su kaunid soovid,
kuid maha lasta mind sa ei saa, sa ainult proovi.
Või võin olla legend, kellena ma praegu esinen,
oh jäta rahule mu isiksus, see juba praegu vesine.

Ref:
Võin olla julgustav, kui tuul,
vii mind ära palun siit.
Võin olla kole nagu vihm,
mis õhtutaevast alla langeb.
Võin olla siin ja siia jääda,
kuid otsustand veel pole.
Ma tahaks jääda, anna andeks,
kuid mul aega lihtsalt pole.


Ma olen mina ning ma ei saa olla keegi muu,
olgugi, et südames kasvab väike puu.
See puu on märk, mis mu südant minu sees hoiab,
ning ta murdub, kui minu jaoks viimne päev koidab.
Siis ma tunnen südamel raskust, kuid see pole valus,
siiski tahan ära parandada seda, ma palun.
Ja kui see raskus kaob, siis elada võin jälle oma elu,
kuid ilmselt tuleb välja, et mu elu ei võta vedu.
See seisab, ootab, kunas elu korda ajan,
ja tema arust äkki jälle taevast alla sajan.
Saan alustada uut elu ilma, et keegi segaks,
ja keegi ei tuleks minu juurde ilma, et ta tänaks.
Ma loodan, et laps, sa mu juurde ei tule,
ei ütleks, et sul on suur-suur mure.
Sa sooviksid mu käest saada kasvõi suitsukoni,
ja sulle lausuksin: "Võta endale parem poni!"
Sa longid minema, lohistad jalgu enda järel,
sa oled laps, kas sulle siis veel õpetatud vähe.
Et suits on asi, mille tegemist pead ootama,
ja, et seda saada, selle nimel pead töötama.
Kuid kui käes on õige aeg, siis seda sa enam ei taha,
ja sel hetkel on kõik mida sa tahad, vaid raha!

Armastusest vihkamiseni

Sa oled mu ajalugu, inimene, keda tunnen ammu,
sa oled inimene, kelleta ma kuskile ei sammu.
Ma kirjutan sust raamatu, kuigi ma tean vaid su nime,
ja asju, millest oled rääkind, jah see ei ole ime.
Su jutt, su lugu mind rõõmsaks muudab,
ma alati olen endamisi mõelnud: "Kas ta mind rõõmustada suudab?"
Ma olen veendunud, et rõõmustad mind nii heas kui halvas,
ja ei torgi mind, kui üliterav kudumisvarras.
Aga kui mina sulle ei meeldi, siis tõmban uttu juba praegu,
kuna mulle ei meeldi halvad asjad, ei soovi halbu aegu.
Ja kui sa mind ei kuula, siis palun ütle mulle ausõna,
et kas oleksid nõus olema mu sõber nüüd täna.
Ma ei usu, aga kui usuks, oleksid eriline inimene,
kelle maailmavaade oleks liialt täpiline.
Täpp siin, täpp seal, täpp on seal kuhu vaatad,
ja kui sa tähele ei pane, siis ma tean, et mulle alati jaatad.
Aga kui eitad ja ma seda ise tähele ei pane,
siis mul vähemalt veelkord seletada lase.
Ma loodan, et mõistad mu muret, samapalju, kui mina sinu oma,
ja ma loodan, et aga ette mul ei tuleks koma,
sest kui tuleb, siis on alati mingi aga,
mida muuta ei saa ja mida teistele ma ei jaga.

Ref.
Armastusest vihkamiseni on üks samm vaid,
ja armastuse järel ujuvad vaid haid.
Ma ootan, ootan, kuni loodan, et jälle tuleb aeg,
kui su nime majaseinal jälle näen.
(2x)

Ma ootan, ma loodan, kuid miski puudu ikka on,
kuni ma puuduvat lüli ei leia, ei lõppe mu jonn.
Ma olen nagu väike laps, kel puudu kaisuloom,
kuid tegelt minu ja kaisuka vahel peaks olema vahejoon.
Eraldab meid ja sind, mu kullakallis lind,
seisa seal ja oota mind, sind ootab ka mu hing.
Ja mu hing ei oota igavesti, kuni oled valmis,
sest sina olid see, kes mu südamega mängis.
Ma ei hooli, ma loodan, et sa ära lähed,
mu südame jätad rahule ja süda murrad vähe.
Aga mine, kao, arene üksinda nurgas,
on vähe neid, kes oleksid sellised meie hulgas.
Me oleme head, mitte pahad nagu sina,
okei, ainuke, kes peale sinu on paha, olen mina.
Aga ma ei ole, ma ei ole, ma ei taha olla, aga olen,
ma keeldun tunnistamast, et paha ma olen.
Olgu, võid lahkuda, mul rohkem sõnu pole,
ja need sõnad, mis on, on kõik valed.

Riimid olid head. Ja mõte. Ja üldse.