Tuuleotsija. Harutee piir.

Hei!

Võtan julguse kokku ja panen teele oma esimese siinse järjejutu esimese osa.
Oleksin väga rõõmus, kui satuksite seda lugema ja annaksite märku, mis arvate. Omalt poolt püüan järjekindel olla ja osade vahele mitte liiga pikki ajavahesid jätta. Niisiis -
head lugemist ja tänan ette igasuguste kommentaaride ja arvamusavalduste eest!
Metsakas(s)

TUULEOTSIJA

1. osa
HARUTEE PIIR

Hedvig lamas poolteadvusetult kõhuli sügavas lumes. Läbilõikav valu jalas sundis teda vaevaliselt silmi avama. Põskedele veerenud valupisarad jäätusid poolel teel. Oli verdtarretavalt külm talvehommik. Sinakas hämarus taandus aegamööda pakaselise hommiku õhetavroosa koiduvalguse ees. Mahajäetud raudteehoone katusel ja mustendavates aknatühimikes kraaksusid kähedalt külmast kohevil sulgedega varesed.
Hedvig upitas end vaevaliselt küünarnukkidele ja silmitses oma käsi. Need olid külmast paistes ja tulipunased. Mis kinnastest oli saanud? Tüdrukul polnud õrna aimugi. Ilmselt olid need rüseluse käigus käest ära tulnud ja lumme tallatud. Nagu ka kooliõe metallikunstnikust emalt tellitud lai hõbesõrmus, omamoodi talisman.
Tüdruk püüdis end jalule ajada, kuid kukkus valust oiates lumme tagasi. Paremale jalale ei olnud võimalik toetuda, iga liigutus tegi põrgulikult haiget. Hambaid kokku surudes surus Hedvig käed kohevasse lumme ja hakkas vaevaliselt eemalt kostva maanteemüra suunas roomama.
Tundus, et oli möödunud terve igavik, enne kui üle hangede hakkasid vilksatama üksikute mööduvate autode katused. Ent tüdruku ja maantee vahele jäi veel sügav võssakasvanud kraav, mida tundus roomates võimatu ületada olevat. “Ma ei tohi peatuda”, mõtles Hedvig, “muidu külmun surnuks”. Kuid valu ja väsimus võtsid võimust ning kurnatud tüdruk vajus meeleheitlikult nutma puhkedes kraavipervele külili.

Ühe osa jaoks on see liiga lühike.

Muidu mulle meeldis. Esimeses lõigus olid laused ainult kuidagi hakitud. Olgu, ma ei tea, kas see just selle kirjeldamiseks õige sõna on, aga midagi oli natuke viltu selle esimese lõiguga.

Kindlasti loen edasi, aga osad võiksid pikemad olla.

Täitsa nõus, et liiga lühike, aga eks see oligi nagu sissejuhatuseks. Aitäh lugemast, edaspidi tulevad "korraliku pikkusega" osad! :)

Sel juhul oleks võinud see proloog olla.

See oli lühike, kuid huvitav. Vigu ei näinud ning ootan uut

2. osa

Mõne aja möödudes rahunes tüdruk veidi ja upitas end tahtejõudu kokku võttes istukile. Kõigepealt oli vaja järele vaadata, kas telefon on alles – sel juhul õnnestuks ehk takso tellida. Omal jalal ta siit minema ei pääse, selles oli Hedvig kindel. Neiu kobas kangestunud kätega paaniliselt jopetaskutes. Lumme pudenesid üksteise järel pabertaskurätikud, huulepalsam ja kokkukägardatud suitsupakk paari läbiligunenud sigaretiga... Põuetasku! Tänu taevale, seal see oligi! Välja lülitatud, loomulikult. Telefoni kramplikult peos hoides lülitas Hedvig telefoni sisse ja pärast pinevat ootushetke lõi tilluke ekraan helendama. Töötab!
Aja jooksul oli telefoni kogunenud hulk erinevate taksofirmade numbreid. Tüdruk valis neist huupi ühe ja helistas. Kinnine toon. Uus number, taas kinnine toon. Pole ka ime, pühapäeva varahommik ju. Neljas katse õnnestus. “Sõbra takso”, kostis dispetšeri reibas ja asjalik hääl. “Ee... paluksin taksot... ee... Hiiu jaama juurde”, kogeles Hedvig.
“Oodake. Jah, 15 minuti jooksul, auto number on 374.”
- “Üks hetk... tähendab, ma ei ole tegelikult päris jaama juures.” Värisevat häält rahulikuks sundides mõtles tüdruk kiiresti, kuidas end võimalikult arusaadavaks teha. “Ma olen selle tee ääres, mis Hiiu jaama juurest mööda läheb, umbes 100 meetrit Pääsküla poole. Ma ei saa käia, mul on vist jalaluu katki. Palun öelge taksojuhile, et ma vajan natuke abi.”
Pärast üsna pikka pausi lausus kraadi võrra jäisemaks muutunud naisehääl: “Selge, ütlen edasi”, seejärel kõne lõpetati.
Hedvig toppis telefoni põuetaskusse tagasi ja tõmbas luku hoolikalt kinni. Kogu jõudu kokku võttes otsis ta kraaviäärses võsas veidi hõredama koha, roomas kraavi servale ja veeretas end kraavi põhja. Valu, mis sellele järgnes, poleks tüdruk osanud ette kujutadagi. Hambaid kiristades lebas ta hetke paigal, ajas siis end aga taas kõhuli ning konksus sõrmedega lumest väljaulatuvatest oksatüügastest kinni haarates õnnestus tal end viimaks üles kraaviservale lohistada. Sinna jäi ta oimetuna lebama, lootes, et möödasõitev taksojuht teda märkab.
Mõne aja pärast kuulis Hedvig enda kõrval peatuva auto sahinat. “Mis viga on? Purjus olete või?” küsiti järsu häälega. Hedvig avas silmad ja nägi tursket meesterahvast takso kõrval seismas ja teda kõhklevalt silmitsemas.
“Ma... kukkusin ja murdsin vist jalaluu,” ütles tüdruk alandlikult. “Kas te saaksite mind paar sammu toetada?” - “Esiteks olete te üleni lumine. Sellisena te küll autosse ei tule.” “Pagan võtaks, muidugi olen ma lumine”, mõtles Hedvig nördinult. “Kui te oleksite nii kena ja aitaksite mind püsti, siis katsun end puhtaks kloppida”, lausus ta end rahulikuks sundides. “Ja ma ei ole purjus.” Enam mitte, täiendas ta mõttes. Mees sirutas mühatades käe ja tõmbas tüdruku järsult püsti ning talutas ta autoukseni. “Kuhu siis sõidame, kas traumapunkti?” - “Ei... Miiduranna teele palun... ma ei mäleta majanumbrit, aga ma näitan, kui kohale jõuame. See on Viimsis“, lisas Hedvig tarbetult.
Juht heitis tahavaatepeeglisse imestunud pilgu, mühatas siis ja käivitas masina.
Soojas autos rammestunult seljatoele nõjatudes tundis Hedvig, kuidas parem jalg aina enam tulitama hakkab ja saabas väljakannatamatult pigistab. Jalg oli ilmselt kõvasti paistes. Kuid see polnud hetkel peamine – nüüd oli vaja mõelda, kiiresti ja konkreetselt. Kõigepealt tuli taksojuhile maksmiseks raha leida. Rahakott oli küll teksade taskus alles, kuid Hedvig teadis täpselt, et sularaha seal enam ei olnud... või kui, siis ehk vaid mõned sendid. Pangakaardile võis küll veel midagi jäänud olla, kuid see polnud sugugi kindel. Ta oli baaris vähemalt neljale inimesele joogid välja teinud, öise taksosõidu eest tasunud ja mingisuguses öö läbi avatud kiirtoidukohas samuti üsna soolase arve maksnud. Kahe inimese arve. “Masendav”, mõtles Hedvig, “vähemalt oma burgeri ja friikate eest oleks võinud see jobu ise maksta.”
Olles mõned korrad sügavalt sisse-välja hinganud ja hääle puhtaks kohatanud, võttis Hedvig telefoni taskust ja valis numbri. Pärast pikka ootamist võeti toru.
“Hommikust, mina siin,” ütles tüdruk võimalikult reipa ja rahuliku häälega. “Hedvig? Mis värk on? Kas sa tead ka, mis kell on? Kus sa üldse oled?”, küsiti teiselt poolt unise häälega.
“Ee, mul juhtus väike õnnetus. Ei midagi hullu, aga mul oleks natuke su abi vaja. Olen praegu taksos, sõidan sinu juurde. Seletan, kui kohal olen. Ainult, et... mul vist ei jätku taksoraha. Palun tule veerand tunni pärast mulle värava juurde vastu... ja äkki sa saaksid arve ära maksta? Maksan sulle esimesel võimalusel tagasi.”
- “Noh, ma ei tea... ma üldiselt magan praegu. Kurat küll, sa jalutad sõna lausumata minema ja siis tuled sellise jutuga tagasi... tegelikult peaksin sind praegu pikalt saatma. Aga noh, hea küll, tule kohale ja siis räägime. Side lõpp.”
Huuli kokku surudes naaldus Hedvig taas seljatoele ja vahtis süngelt möödalibisevat talvehalli linnamaastikku. “Siis räägime”, kordas ta endamisi. “Oleksime võinud juba ammu rääkida, kui sinuga oleks võimalik normaalselt rääkida. Kui me rääkinud oleksime, poleks kogu seda kuramuse jama üldse juhtunudki. Nüüd tuleb sellest igatahes üks pagana pikk ja ebameeldiv jutuajamine.”

Mulle meeldib see jutt.
Kõik on täpselt nii nagu mulle meeldib.

Ootan uut. :)

3. osa

Eelmine õhtu ei olnud alanud sugugi halvasti. Oli rahulik kodune laupäev pärast pikka ja venivat nädalat, kuid Hedvig oli kindlalt teadnud, et õhtut ta müürilillekesena kodus veetma ei pea. Ning ta ei eksinud - kella kaheksa paiku heliseski telefon: “Hei, Kristo siin. Kuidas läheb, kiisu? Mis teed? Kuule, meil on siin päris mõnus saunakas. Tuled ka?”.
Hedvig ei vajanud pikka mõtlemisaega. “Kes seal siis veel on?” küsis ta moepärast. - “Noh, mina... ja Martin... ja Tarts.. ja paar Tartsi tuttavat tibi. Saunas on varsti sada sees ja üht-teist head leiab külmkapist ka.”
“Ok, ma siis tulen ka mõne aja pärast. Kuigi mul läheb ilmselt sada aastat aega – Hiiult Viimsisse annab ikka trollide-bussidega loksuda.”
“Nojah, mis parata. Aga oota korraks,” - oli kuulda, kuidas Kristo kellegagi midagi kiiresti rääkis - “mu naabrimees sõidab praegu Pärnust Tallinna poole, äkki ta saab su tee pealt kaasa haarata. Sa vist tead teda küll - see tüüp mu kõrvalmajast, Andres. Ta pidi ise ka korraks siit läbi astuma.” - “Vist tean. See oleks tore küll. Las ta siis helistab mulle, kui ta Tallinna hakkab jõudma.”
Omaette vilistades kohendas Hedvig äsjapestud juukseid, pihustas neile veidi lakki ja istus laua taha “nägu pähe tegema”. Vedas, et ei pea hakkama külmas ja pimedas busse ootama ja lõdisema... Taksoraha ju isegi oleks, aga... rahaga on targematki teha. Hedvig vaatas rahulolevalt peeglisse. Tumesinised silmad särasid pikkade ripsmete alt. Kulmud olid tihedad, kuid elegantselt trimmitud ja parajalt kõrge kaarega. Veatu hele nahk õhetas pärast duši all käimist kergelt ja tumeblondid kergelt lokkis juuksed läikisid. Veel veidi huuleläiget – ja valmis!
“Kuhu sina siis nüüd veel vastu õhtut lähed?” küsis ema tõredalt. Hedvig teadis, et see küsimus ei jää tulemata. Pagan võtaks – 21 aastane inimene peab ikka veel iga kord oma käikudest aru andma! “Kristo juurde, tal saun köeb, pärast vaatame filme. Tulen hommikul.” Ema nägu jäi ükskõikseks, kuid hääl kõlas murelikult: “On sul vaja hakata selle külmaga veel nii hilja õhtul küla peale minema? Just käisid pesemas, mis sauna sul enam tarvis on?”
“Jah, on. Ema, ma pole nädal aega kusagil väljas käinud. Miks ma ei võiks Kristo juurde minna? Pagan võtaks, mis asja sa muretsed? Rõõmusta parem, et su tütar saab vahel harva midagigi toredat teha. Või tahad tõesti, et ma jääksingi ainult kodu-kooli-töö vahet jooksma?” Nüüd oli Hedvig juba vihane.
“Noh, eks sa siis mine pealegi. Telefon on ikka kaasas? Helista siis homme, kui tulema hakkad. Ma teen midagi head süüa.”
“Oeh, hea, et niigi läks”, mõtles Hedvig. “Ema, ära muretse. Kõik on väga hästi. Homme näeme!”
Kümne minuti pärast oli Hedvig teel bussipeatuse poole. Ta ei tahtnud, et Andres ta koduukse eest peale võtaks – sel juhul oleks pidanud ema kuuldes pikalt seletama, kuidas kohale sõita ja pärast seda uutele küsimustele vastama: mis, kes, kus... Tüütu! Kui Andres nüüd helistab, on kõik lihtne: võta mind Nõmme keskuse juurest peale ja asi ants. Senikaua aga jõuab just parajasti poes käia... ja väike külmarohi kaasa varuda.
Kui Andres poole tunni pärast helistas, oli Hedvigil juba Jägermeister käekotis ja äragi maitstud ning paar sigaretti hinge all. Piparmündinäts suus, istus ta rahulolevalt Andrese päevinäinud Opeli esiistmele ja sirutas juba veidi külmetama hakanud jalad mõnuledes välja. Liiklus oli hõre, sõit läks kiiresti ja suured lumehelbed sööstsid vastu esiklaasi – täpselt nagu kihutaks läbi tähesaju.
Aeg-ajalt heitis Hedvig kiire pilgu Andrese poole. Mis seal salata – Kristo naabrimees nägi päris hea välja. Tumepruunid, kuklal lokki kiskuvad juuksed, kergelt habemetüükas jonnakalt etteulatuv lõug ja paraja suurusega sirge nina. Suunurgas millegipärast kerge muie. “Huvitav, kas ta tunneb Jägermeistri lõhna?” mõtles Hedvig. “Ah, tundku pealegi. Niikuinii joob ise ka pärast saunas õlut nagu nad kõik.” Tüdrukul oli hea olla ja ta ei viitsinud lihtsalt viisakuse pärast seltskondlikku vestlust alustada. Päris mõnus oli vaikides peaaegu võõra tüübi kõrval mööda hilisõhtust linna sõita. Niikuinii olid nad juba peaaegu kohal.
“Olge lahked, preili,” sõnas Andres Kristo värava ees. “Tänan väga, härra,” torkas Hedvig vastu. “Kas tuled ise ka varsti?” - “Eks paistab, ma ei tea veel, kas viitsin. Päev läbi sõidus olnud...”.
“Hmh, ikkagi möku,” mõtles Hedvig tuledesäras maja poole astudes.
Kristo juures oli saunaõhtu juba hoo sisse saanud. Keldrikorruselt kostis valju muusikat ning heledahäälset kilkamist ja naeru. Kristo tuli Hedvigile vastu, vaid saunarätik ümber puusade mähitud ja haaras ta hoogsalt embusse, kuid laskis samas käed järsult lahti. “Huh, küll sa oled külm!”. Hedvig ei saanud veel sõnagi lausuda, kui Kristo juba naerdes ta jopelukku lahti sikutas. “Tule aga edasi, kiisu, küll me su üles soojendame.” Tundus, et poiss oli juba nii mõnegi õlle võtnud; ta nägu punetas, silmad läikisid pisut ning märjad heledad juuksed olid lõbusalt turris.
Hedvig ja Kristo olid vahelduva eduga juba paar aastat koos olnud, kuid pärast esimesi tormilisi koosveedetud kuid kohtusid nad enamasti vaid nädalavahetustel. Mõlemad käisid tööl, Hedvig lisaks veel ka ülikooli ettevalmistuskursustel, ning teine teises linna otsas elades ei olnud argipäevaõhtuti just palju aega kokku saada. Viimasel ajal tundus Hedvigile, et Kristo on aeg-ajalt kuidagi pisut ükskõikne – juba mõnda aega ei olnud nad ühtki tõeliselt romantilist õhtut veetnud. Ja kuhu olid jäänud nende muhedad laisad laupäevahommikud, kui Hedvig pärast mõnd reedeõhtust pidu Kristo juures ööbis ja nad hommikul ohtra apelsinimahla ja võileibade kõrvale mõnd head filmi vaatasid?
Nüüd tahtis Hedvig seda päris oma kallist Kristot tagasi - ja kiiresti. Sellist õhtut oli ta juba ammu oodanud – hea tuju, viimase peal välimus ja ees ootav vaba päev tulid suhtesoojendamisele kasuks.
Kristo oli juba teel trepist alla saunakorrusele. Hedvig kohmitses veel hetke esikus, heitis pilgu peeglisse – üksikud sulama hakanud lumehelbed sätendasid veel enam lokki tõmbunud juustes nagu tillukesed kalliskivid – ning hetke mõelnud, võttis käekotist vargsi veel ühe lonksu Jägermeistrit. Seejärel astus ta aeglaselt ja üsnagi kuninglikku ilmet näole manades trepist alla.

Nõndaks. Nüüd oleks küll huvitav tagasisidet saada - kas tasub jätkata või mitte? Olge kenad, andke teada

Otsekõnes peale jutumärke kirjavahemärk ei käi, nii et ürita seda kontrollida. :)

Ja ma iseenesest soovitaksin sul iga erineva inimese otsekõne uuelt realt alustada, muudab lugemise mugavamaks.

Aga muidu on selline mõnus lugemine. Kulgeb küll rahulikult ja praegu veel seda ootusärevust sees ei ole, kuid küll see millalgi kindlasti ka tuleb, nii et jään uut ootama. :)

Ja Hedvig ei kõla sugugi naisenimena, in my opinion.

Mulle Hedvigi nimi naisele küll meeldib
Kuid jätka ning nagu Keku ütles - kui on inimese otsekõne siis uuelt realt.

Väga huvitav. Jätka kindlasti!

Njah, mulle tuletab nimi Hedvig meelde Harry Potteri öökulli.

Aga muidu mulle väga meeldib. :)

Aitäh, Keku - need jutumärgid on tõesti mu kirstunael. Püüan jälgida!

Aitäh nõuannete ja huvitundmise eest! Jätkan...

4. osa

Sauna eesruum oli küll avar, kuid õhk oli suitsune ja kohutavalt palav. Lakitud laudpõrandat katsid kriiskavates toonides triibulised kootud vaibad. Keset ruumi uhkeldaval massiivsel laual oli paras segadus erinevatest pudelitest ja plekkpurkidest, täis ja pooltühjadest tuhatoosidest, värvilistest lõhnaküünaldest ja papptaldrikutest kartulikrõpsude, juustu- ja vorstiviiludega. Laua ääres nahkdiivanil laiutas üks Kristo sõpradest - Tarmo ehk Tarts, tema kõrval istusid itsitades kaks Hedvigile täiesti tundmatut poolpaljast tüdrukut. Kristo lamaskles teisel pool lauda suures tugitoolis ja patsutas sisseastujat märgates kutsuvalt tooli käetoele.

Hedvig kergitas pilkavalt ühte kulmu ja astus Kristost mööda, teise tugitooli poole. “Ma olen ikka veel liiga külm, las ma parem soojenen siin omaette,” lausus ta muiates. “Nagu preilid soovivad,” muheles Kristo vastu. “Tartsi sa tead, need kaunid piigad tema kõrval on Kätlin ja Jane. Martin veedab leiliruumis kuumi hetki koos oma viimase vallutuse, Lauraga. See on Hedvig, nagu te vist juba teate,” lõpetas Kristo.

Hedvig noogutas ja silmitses teisel pool lauda istuvaid, esmapilgul temast mitu aastat nooremaid tüdrukuid. “Päris õudne,” mõtles ta endamisi, “huvitav, kust Tarts küll sellised “kaunitarid” üles korjas?”. Tartsi käsivarrele nõjatuval tüdrukul olid silmatorkavalt blondeeritud, kuid ammu väljakasvanud tumedate juurtega sorakil juuksed. Must ripsmetušš silmade all kuumas ja niiskes õhus laiali läinud – oli näha, et piiga polnud vaevunud juba mõnda aega peeglisse vaatama. Teine tüdruk oli tunduvalt kenam: sale, kuid vormikas, kastanpruunide lühikeste juuste ja suurte tumedate silmadega, mis näisid äsjasaabunut varjamatu uudishimuga pealaest jalatallani uurivat.

“Kui sa üles oled soojenenud ja mingit külma saunajooki hakkad tahtma, siis mine ja võta ise külmkapist,” lausus Kristo. Seejärel pöördus ta diivanil istuva kolmiku poole ja jätkas ennist pooleli jäänud teemat – järgnevast jutust taipas Hedvig, et räägiti mingist möödunud nädalal toimunud muusikaüritusest, kus, nagu välja tuli, olidki Tarts ja Kristo oma “uute sõbrannadega” tuttavaks saanud.

“Vaesekesed,” mõtles Hedvig üleolevalt, “küll on ikka õnnelikud, et sellised kenad vanemad kutid neid tähele panid ja isegi külla kutsusid. Noh, pikka pidu neil siin küll olema ei saa. Loodetavasti tuleb Tartsil varsti mõistus koju ja ta kutsub tibidele takso.”

“Lähen, haaran endale ülevalt mingi siidri ja kaon sauna,” sõnas Hedvig tõustes ja pilgutas Kristole kelmikalt silma. - “Õige tegu, kiisu, sa näed välja, nagu vajaksid väikest kosutust,” vastas Kristo ja pöördus siis taas Tartsi ja tüdrukute poole.

Kööki jõudnud, jäi Hedvig hetkeks mõttesse. “Pagan küll, midagi oleks justkui valesti. Mis ajast mind kaasa ei kutsuta, kui kontserdile minnakse? Miks ma alles nüüd kuulen, et Kristo ja Tarts sel nädalal Rockis käisid? Tööpäeva õhtul? Mingite suvaliste tibidega?”. Kulmu kortsutades otsis Hedvig endale kapist õunasiidri. Seejärel suundus ta esikusse, võttis käekotist lapiku pudeli ning kummutas sealt korraliku lonksu. Mõnda aega seisis tüdruk mõtlikult suure seinapeegli ees, üritades ebameeldivalt kripeldavast tundest jagu saada. Siis aga naeratas ta säravalt oma peegelpildile, heitis pea kuklasse ja sammus külma siidripurki peos hüpitades sauna poole.

Martin ja Laura olid just saunast välja tulnud ja kuumusest õhetavatena laua ääres platsi võtnud. “Juhhei, Hedvig,” hüüdis Martin rõõmsalt. “Oled ka lõpuks kohale jõudnud, oligi juba aeg. Long time no see.” Hedvig naeratas vastuseks, sasis möödaminnes hellitavalt Kristo turris siilipead ja suundus omakorda leiliruumi poole, teel nagist suurt kuiva saunarätikut kaasa haarates.

Martin oli Kristo parim sõber ja Hedvig oli temaga alati väga hästi läbi saanud. Sageli käisid nad kolmekesi kinos või hängisid niisama kusagil ringi – Martin oli rõõmsameelne sell ja paras veiderdaja, kes suutis ka kõige hallimal ja igavamal päeval oma lahedate naljadega teistel tuju heaks teha. Loomulikult meeldis ta seetõttu praktiliselt kõikidele tüdrukutele, keda ta kohtama juhtus ja nii polnud mingi ime, et teda peaaegu iga kord mõne uue “vallutusega” koos nähti. Kui Hedvig seda talle ükskord poolnaljatamisi ette heitis, kirtsutas Martin hetkeks naljakalt nina, pööritas silmi ja tegi koomiliselt kurva näo pähe. “Kergelt tulnud, kergelt läinud, mis ma muud ikka öelda oskan. Ei ole see klouni elu ka meelakkumine,” ohkas ta vanamehelikult, vaikis silmapilgu ja asus siis õhinal mingit uut anekdooti rääkima.

Saun oli mõnusalt niiske ja parajalt kuum – Kristo mainitud sajast kraadist oli ohtra leiliviskamise tõttu napilt 80 alles jäänud. Just selline temperatuur Hedvigile meeldiski. Tüdruk kastis end jaheda duši all märjaks, laotas saunalina ülemisele lavaastmele ja laskus rahulolevalt sellele selili. Mõnus soojus mõjus pärast pikka talvepäeva rammestavalt. Üks tilluke tüütu muremõte pinises veel veidi aega kusagil alateadvuses, kuid Hedvig surus selle tahaplaanile ja püüdis mõelda millestki tõeliselt meeldivast. Homsest hommikust näiteks ... mmm.

Oleks ta vaid aimanud, milline öö ja hommik teda ees ootab ..

Hm. Kas on liiga realistlik? Igav? Veniv? Muide, kas olete märganud, et siiani pole mu jutus ühtegi positiivset tegelast, välja arvatud üks... kas arvasite ära, kes?

Martin ilmselt. :)
Ma arvan, et see jutt on hetkel täpselt ideaalne..
Ja ma kamh olen üks lugeja.. :)

Heh :) Martin on ju üks kehkadivei... muhe tüüp küll, aga vää..äga pealiskaudne naljamees. Mõtle veel :)

Mm Hedvig ise äkki on siis ainuke positiivne isiksus...