Valikut ei ole.

Okei, ma otsustasin selle ikkagi üheosaliseks jätta.. teine osa rikkus kõik ära Et siis käib Potteri teema, aga natuke teisel tasemel- vanade tegelaste lapsed

_____________________________________


„Goyle, Vincet Albert,“kostus hääl. kostus hääl. Millegipärast mainiti ära ka keskmised nimed, halb muudatus minu suhtes. Isa oli vist täis, kui mulle sellise nime pani...
Keerasin pea Sõõlamiskübara poole just sel hetkel, kui see karjus „SLYTHERIN!“ Ma vaatasin, kuidas sõber lauda jalutab ja siis asusin jälgima, kuidas pikk mees luges pärgamendilt ette nimesid. Niipalju kui ma kuulnud olin, oli tolle nimi Jared Brown, MJVK õpetaja. Isa sõnul oli tegemist karmi mehega. Imelik, ta paistis siit vaadates kuidagi leebe...
„RAVENCLAW!“ pikkade hõbejate juustega tüdruk tatsas plaksutava laudkonna poole.
„L“ tähe juures hakkasin ma üsna pabistama. Isa oli lubanud mu pärandusest ilma jätta, kui ma kuskil mujal majas peaks olema. Iga hetk, minu kord... -
„Malfoy, Scorpius Hyperion,“ Hingasin sügavalt sisse ja manasin ette väheke ülbe näo, kui ma kindlalt sammul taburetini kõndis. Ükskõik kui närvis ma ka pole, Malfoyde aud tuleb hoida. Professor Brown pani mulle mütsi pähe.
„Ahah, järjekordne Malfoy,“ pomises peenike hääl kõrva,“ Plaanid oma saatust Slytherinis kujundada?“
Minu kõht tõmbus äkitselt krampi. Kas ma tegelikult tahtsin Slytherini? Õige vastus oli tegelikult ei, aga mujale ma lihtsalt ei sobinud. Hufflepuffis olid vastikud hädapätakatest pugejad, Ravenclawis olid põhiliselt tuupurid, kellel polnud oma eluga muud peale hakata. Kuid Slytherinis polnud vaja muud kui puhast verd ja see oli mul olemas. Pealegi oli terve suguvõsa seal olnud, see oli juba omamoodi traditsioon. Polnud just kõige meeldivam väljavaade, aga ma pidin nõustuma, ükskõik kui vähe see mulle ka ei meeldiks.
„Ah et nii,“ ütles kübar. Ma hoidusin võpatamast- see oli mu mõtteid lugenud! Läks veel hetk aega. Kui mütsiserv lõpuks avanes, kostus terves saalis karje:“GRYFFINDOR!“
MIDA!?
Ei, ei, ei, ei... Mu isa lööb mu maha! Vähemalt peab ta ootama suveni. Ma ei võinud ju ometigi vaheaegadel koju minna pärast seda jama. Vähemalt oli mul meeles kõndida pea püsti, õlad taga ning sirge seljaga lauda, mis oli kaunistatud punase ja kuldsega. Ma olin suuteline isegi eirama sosinaid, mis kõlasid saalis. Ma istusin tühjemasse kohta teistest eemale, et ma ei peaks ennast vanemate õpilaste kõrval halvasti tundma. Professor Brown köhatas piisavalt kõvasti, et vaigistada vähemalt enamus sosinatest. Ma panin oma pea lauale ja proovisin sellest kõigest väljapääsu otsida. Seal polnud midagi eriti teha – Isa polnud kunagi maininud, et on võimalik maju vahetada, aga teisest küljest vaadatuna- tema oli olnud Slytherinis ja tema isa ei ähvardanud teda pärandusest ilmajätmisega.
„Potter, Albus Severus,“
Ma vaatasin ülesse, kuuldes sellist imelikku nimede segu. Ma olin muidugi neid kõiki isa suust kuulnud, aga eraldi. Peamiselt oli ta rääkinud austusega Severus Snape’st, endisest nõiajookide õpetajast ja eelviimasest direktorist. Ta ei maininud peaaegu kunagi Albust. Kui vihjaski, siis paistis tal hirm olevat, et too võiks teda kuulda. Ja muidugi, Potter- ta alati nurises stiilis ’Potter tegi seda ja toda’ või oli vihane, et ’Potter pääses jälle (karistamatult) kui ta seda tegi’ Ma olin kümne aastane, kui ta mainis, et Potter oli ta elu päästnud kolm korda järjest.
See poiss paistis väheke... väike. Tal olid sassis mustad juuksed ja erkrohelised silmad. Müts oli kaua vait – peaaegu terve minuti. Lõpuks see karjus:“GRYFFINDOR!”
Ma toetasin pea oma kätele, proovides eirata kisa. Mitte kellegi ei plaksutatud ega vilistatud nii kõvasti ja palju- nad karjusin endil peaaegu pead otsast. Vastik.
Järsku see lõppes ja Brown hakkas uuesti ette lugema. Ma vaatasin ringi ja märkasin, et see Potter oli täpselt minu ette istunud. Ilmselt märkas ta mu pilku, sest kohe asus ta end tutvustama.
„Tere,“ siristas ta,“ Sa võid mulle Al öelda,“
Kuidas saab laps nii õnnelik olla? Tõsiselt, ma hoidsin selliste imelikega teatavat vahemaad, sest muidu võin ma nad veel ära kägistada. Andke nad dementorite kätte ja vaatame, kas nad on siis ikka veel nii õnnelikud. Poisi juuksed polnud vist kunagi kammi näinud, huvitav kuidas selliseid veel lõigati?
„Scorpius,“ütlesin ka küllaltki külmalt. Võib-olla see jahutab ta väheke maha?
„Hmm.. kõlab nagu Skorpion,“ ütles ta. Ei idioot, ma pole skorpion. Ma olen inimene.,“ma hakkan sind Astlaks kutsuma.
Tore. Nüüd ma kõlasin nagu mingi loll fantaasiategelane.“Kui sa nii väga tahad hüüdnimesid kasutada, siis Scorp sobib,“ütlesin ma endiselt sama hääletooniga. Ma vihkasin seda hüüdnime, aga parem kui Astel.
Al noogutas. „Hei, vaata, mu mu nõbu hüüti välja!“ Ma vaatasin üle inimeste ja nägin ühte krussis punaste juustega tüdrukut tabureti juurde komberdamas. Ta paistis näost kergelt rohekas. Peale teda oli veel kaks poissi.
„Ma loodan, et ta saab ka Gryffindori,“õhkas Al. Ta jätkas üle Slytherini laua jõllitamist, kes vaatasid teda väga vastiku pilguga, nagu tahaks teda ära süüa. Kuigi sealsed inimesed võisid natuke julmad olla, teadsin ma kindlalt, et nad hoidsin teatavat distanti inimlihaga. Võib-olla välja arvatud Goyle- aga tema sõi ka kõike. Sellest rääkides, ta vahtis mind kurja pilguga (mis oleks pannud kassipoja värisema. Võib-olla). Ma arvan, et see oli selle asja pärast, et ma ei olnudki Slytherinis, aga ma saan tematagi hakkama. Ta polnudki eriline seltsiline.
Al kukkus näost ära, kui tema nõbu hoopis Ravenclawi sõõlati. Ma oleks vist pidanud midagi lohutavat ütlema, kuid mul ei tulnud midagi pähe. Ma köhatasin kohmetult.
Kui viimased inimesed olid sõõlatud (Hufflepuff ja Slytherin), täitusid lauad söögiga ja mulle jõudis kohale, kui näljane ma tegelikult olen. Ma hakkasin endale toitu ette tõstma, kui üks tumedanahaline poiss minu kõrval rääkima hakkas (Millal ta veel sinna oli jõudnud istuda?)
„Tere, ma olen Shay Thomas-Finnegan,“ tutvustas ta end kerge aksendiga. „Mu isa on mu üle ilmselt väga uhke, et ma Gryffindoris olen.“
„Veab sul,“ ütlesin ma silmi pööritades, “Minu isa lööb mu maha, sest ma pole Slytherinis.“
„Naah, emps ütles ikka, et Slytherin on üks vastik kamp. Sul on parem meiega,“ rääkinud oli temast järgmine, natuke heledam tüüp. Kuid nagu ma tähele panin, muus osas ta teisest ei erinenud. Igatahes, ma kahtlesin tõsiselt tema sõnades, kuid ei teinud sellest välja.“Muide,“ jätkas ta,“Ma olen Aidan Thomas-Finnegan. Meeldiv tutvuda“
„Samad sõnad,“ venitasin ma peaaegu laisalt.„Minu olen Scorpius Malfoy,“
„Pole ime, miks sa Slytherini suhtes pettunud oled, Malfoy,“ ta põhimõtteliselt irvitas selle nime üle. Surusin alla soovi tema krõbekanaga visata, mida ma parasjagu sõin, kuid kehitasin ainult õlgu. Ma pidin nende inimestega veel seitse aastat läbi saama. Shay-või midagi sellist vaatas mind hetke kahtlevat, aga ma ei teinud sellest ka välja. Mõelgu mida tahavad.
„Hei, väikevend!“ Al vaatas ülesse, otsides hüüdjat ja tegi siis grimassi.
Ta sosistas mulle:“See on mu vend, James. Ta võib mõnikord päris tüütu- vaata temaga ette. Ma noogutasin, kui tema sugulane lähenes.
„Sa ei läinudki Slytherini ja ikkagi sosistad madudega,“ Ma vaatasin ringi, et näha kellest ta räägib. Siis ma mõistsin, et jut käib minust. Oh.
„Ma ei ole madu. Mu nimi on Scorpius Malfoy,“
„Ma tean, kes sa oled, sa neetud madu,“ Ta käitas mulle näpuga (keskmisega, kusjuures), just samamoodi nagu ma olin kunagi näinud ükskord isa tegemas. Ta pöördus tagasi Albuse poole.“Vaata ette, et ta sind ei hammusta, sest ma ei hakka sind päästma, kui ta sulle midagi teeb.“
„Ma ei hammusta ja sulle teadmiseks, mul pole kavatsustki talle midagi teha. Ja kui sa nüüd äkki..“Ma tegin pühkiva liigutuse tema suunas.
„Ma räägin sinuga hiljem, kui ühtegi madu läheduses pole. Tsau, väikevend,“ James kõndis tagasi oma laua juurde.
„Ta on üks vastik idikas,“ nõustus..ee..Aidan vist.
Al kehitas õlgu.“Ta on mu vend. Sugulasi ei saa valida.“ Selles oli tal täiesti õigus. Me olime mingi aeg ebamugavas vaikuses. Ma tahtsin ühelt Thomas-Finnegan küsimuse küsida.
„Kas te kaks olete sugulased?“ küsisin ma nii süütult, et ei tundnud oma häält ära.
„Jah.“
„Ei.“
„Mingis mõttes,“ vastasin nad siis koos.
„Vaata,“ Selgitas Shay,“ Tema isa Seamus Finnegan ja minu isa Dean Thomas abiellusid kaksikutega, ehk siis nüüdseks minu tädi Padma ja mu emaga.“
„Nende mõlemi eelmised poisid mõrvati sõjas,“ jätkas Aidan. „Nii et neil polnud selle vastu midagi.“
„Nad on mõlemad siin õpetajad,“ rääkis Shay,“ Professor Finnegan on nõiasõnade peal ja professor Thomas õpetab astronoomiat.
„Ahah.“ Ma ei osanud selle peale eriti midagi öelda. Asi oli väga segane, kuid nagu ma aru sain, olid nad sugulased. Õnneks tõusis dirktriss ülesse mingit pikka igavat kõnet pidama. Ma ei pannud eriti tähele, midagi et teretulemast ja hoidke metsast eemal.
Al tõmbas mind varrukast ja sosistas.“Tule, me peame Victoire järel minema,“ ta osutas lehvitavalt koolivanemale. Ma ei saanud vastu vaielda, sest see nadikael haakus mu käsivarre külge ja ei lasknud enam lahti. Vähemalt jäi mul parool meelde (filfamilia).
Esimeses klassis oli kuus poissi. Mina, Al, Shay, Aidan ja kaks veel, kes rääkisid elavalt lendluudpallist. Shay ja Aidan võtsid kaks voodit akna juures, mina ja Al neist kaks paremal ja lendluudpallist rääkijatele jäi vasakul pool koht. Kohvrid ja puur oli juba ülesse toodud.
Ma võtsin oma valge tuhkru Spinksi välja ja panin ta jalutsisse. Isa oli tuhkru pärast hullemalt pöördesse läinud, aga ei rääkinud miks. Lõpuks ema ütles mulle salaja, et teda oli ükskord kooliajal karistuseks tuhkruks muudetud. Päris mõnus iroonia.
Ma otsisin oma kohvrist ööriided ülesse ja kadusin vannituppa. Tagasi tulin ma rohelises pidžaamas. Isa oli selle mulle ostnud, arvates et ma lähen kindlalt Slyherini.
Mul polnud mitte mingit tahtmist teistega lobiseda, niisiis tõmbasin ma kardinad ette ja pugesin punaste linade vahele. Tundsin, kuidas uni hakkab peale vajuma ja võtsin sisse mugavama asendi
„Head ööd, Scorp!“ hüüdis Albus. Ma pööritasin silmi.
„Head ööd, Al,“ Spinks tuli otse mu kõrvalpadjale ja mõne minuti pärast jäin ma sügavalt magama.

Mulle meeldis see jutt väga, ning minu meelest oli teine osa ka hea Muidugi, ma lugesin seda üsna ammu...