Sihtmärk

Avasin silmad valju mürina peale, mis mu öö läbi irvakil olnud akna mu tuppa lipsas ja teravalt mu und häirima hakkas juba mõned minutid tagasi. Järjekindlalt lootsin, et ma suudan uuesti uinuda, kuid varsti ma teadsin, et ma raiskan nii voodis lebades vaid oma aega. See mürin ei lakka mind häirimast. Kord jõudis see lähemale, kord kostis kaugemalt. Ja ma ei tahtnud akent kinni panna, sest mulle tundus, et toas oli isegi palavam kui õues. Terve viimane nädal oli kraadiklaas päevasel ajal näidanud üle kolmekümne soojakraadi ja minu jaoks oli see ilmselgelt liig. Ma armastasin sooja, kuid selline kuumus oli siin isegi keset suve pisut harjumatu.
Lükkasin õhukese teki kõrvale ja ajasin end püsti. Sirutasin end hetke ja käega juukseid sasides astusin akna juurde, et näha, kes hommikul muru niidab ja teiste rahu rikub. Alguses arvasin, et äkki on meie laisad naabrid muru eest hoolt kandma hakanud, kuid nende aias kasvav muru ulatus endiselt poolde säärde. Kortsutasin kulmu. Kui naabrid ei niida siis kuidas see heli nii lähedalt saab kosta? Ema ei niida tavaliselt muru, isa niidaks, kuid ta on tööl. Ta on raudselt tööl. Ja üleüldiselt on majaümbruse muruniitmine minu töö.
Lasin heledal kardinal akna ette tagasi langeda ja olin just end minekule keeramas, kui märkasin sissesõidutee ääres meie punase-musta kirjut muruniidukit ja seda oli lükkamas keegi minu jaoks täiesti võõras tüüp.
Ma ei saanud aru, mis toimus, kuid ma ei tahtnud isale ka helistada, et temalt aru pärida, mida meie aias keegi võõras teeb. Ilmselgelt niidab ta meie muru, kuid ma oleksin selle nädalavahetusel raudselt ise ära niitnud. Või isegi täna oma vabal päeval. Isa ei pea selleks kedagi nuiama... Üleüldse miks tal järsku nii kiire selle muruniitmisega hakkas?
Jälgisin võõrast poissi veel natuke aega, lootes, et ta mind ei märka. Seejärel tammusin suure kummuti juurde, et midagi palavale päevale kohast selga panna. Tõmbasin heleroosa pika kleidimoodi maika ülepea selga, ajasin varbavahe plätud jalga ning suundusin kööki.
Panin kohvi hakkama ja tõin siis elutoast oma sülearvuti ära ning lülitasin selle tööle. Võtsin kapist kruusi, panin sellesse tüki suhkrut ja istusin, kui kuulsin uksele tugevat koputust, mis mind isegi ehmatas.
Hüppasin toolilt püsti ja kiirustasin ust avama, kuid enne kui ma selleni jõudsin, tõmmati see kahtlevalt lahti ja seesama muruniitja pistis oma pea uksevahelt sisse.
„Tere,“ venitas ta. Samal ajal ilmus tema näole lai naeratus, mis mõjus mulle pisut üleolevalt.
„Tere,“ vastasin ma kohmakalt. Mul oli alati veider endavanuseid nii tervitada.
„Võin tulla?“
Uks paotus rohkem lahti.
Kissitasin pisut silmi. Kohvimasin andis lörinaga märku, et mu hommikune kõige parem ärataja on valmis saanud.
„Võin?“
Noogutasin pisut kahtlevalt.
Noormees astus julgelt sisse ja sirutas minu poole oma päevitunud käe. „Steve. Nii nagu kirjapilt, nii ka hääldad.“
Võtsin sellest kinni, kuid tundsin ennast siiski pisut ebalevalt. Kes ta on? Kuskohast ta pärit on?
„Ethel.“
„Oo,“ venitas ta ja pani mind mu omas kodus veelgi ebamugavamalt tundma. „Ilus nimi ilusal tüdrukul.“
„Tänan,“ laususin emotsioonitult, uurides silmadega noormehe nägu. Nüüd, pikema uurimise käigus tundus see mulle tuttav. Justkui oleksin ma teda enne näinud.
Mõne aja pärast ma teadsin, kus ja millal ma teda esimest korda märganud olin. Ma ei teadnud ka veel siis, kes ta on, kuid ma sain selle teada paar kuud hiljem, kevadel.
Uus elanik mereäärsest rohelise katusega majast. Mitte naaber, kuid peaaegu. Siin külas olid kõik naabrid üksteise suhtes.
„Ma jooksin su isaga poes kokku ja ta pakkus mulle pisikest teenimisvõimalust. Ta mainis ka, et õigel muruniitjal on tegemist... Aga sa oled ju kodus. Ma sain aru et sa käid tööl..?“
„Ma... um..,“ venitasin ebamääraselt talle vastuseks ja ohkasin. „Palju mu isa sulle maksma pidi?“
„Heh,“ naeratas Steve ja surus oma käed shortside taskutesse. „Lubas mulle kümpsi visata.“
„Kümme eurot?“
„Jeps, kümme ehk kümps...“
Ohkasin.
„Isal on rahakott tööl kaasas. Ma ei näe ka, et ta kuhugi raha jätnud oleks.“
„No mõtle midagi välja, ilma rahata ma ei lahku.“
Ohkasin uuesti.
„Ma vaatan, kas ma leian oma rahakotist midagi...“
Surusin Stevele rahatähe pihku, mille peale ta rahulolevalt noogutas.
„Tänan, Ethel.“
„Aga palun. Ja tänan, et minu töö ära viitsisid teha. Ma oleks selle laupäeval ise nagunii ette võtnud.“
„Kindel?“
„Jah,“ torisesin talle vastu ja soovisin kogu hingest, et ta juba kaoks. Ma vajasin kohvi. Mu hääl oli alles unine ja ma ei tahtnud ette kujutadagi, kui unise näoga ma sellele tüübile otsa vahin. Ta oleks võinud majja sisse vajuda pisutki hiljem...
„Kuule olgu, ma lähen nüüd. Ei tüüta sind rohkem. Lähen ostan jäätist või midagi. Õues on palav, seega ma sinu asemel loobuks isegi sellest hõlstist, mis sul seljas on...“
„Mida sa..,“ kogelesin, uskumata, mida ma just võhivõõra inimese suust kuulma pidin. Kuidas ta julges?
„Olgu-olgu, ma lähen. Saad kenasti oma hommikut pidada ja värskelt niidetud muru lõhna nautida.“
„Mhmh, head päeva.“
„Sama sulle, Ethel,“
Ta lõi ukse enda selja tagant kinni ja ma jäin üksi. Valasin kruusi kuuma kohvi ja segasin selles suhkru. Tõstsin kruusi suule ja saatsin Stevet pilguga. On ikka idioot.
Ja selliselt tolvanilt palub isa teenet. Kui muruniitmist nii saab nimetada. Aed oli meil suur ja selle niitmine võttis aega ikka paar tundi, kuid esimest korda niitis seda keegi võõras. Me olime selle töö varem või hiljem alati ise ära teinud. Ja mu isa polnud selline rahapillaja. Mis tal ometi arus oli? Maksta kellelegi, kes asja korda ajaks. Äärmiselt läbimõtlematu.
Nautisin kuuma kohvi ja istusin köögilaua taha, et rahus ja vaikuses hommikut pidada. Kui isa töölt tuleb, kuulen kindlasti, mida ta mõtles, et ei jaksanud kaks päeva oodata selle tööga...

Kui isa õhtul töölt koju saabus, ei avanenud mulle ühtegi soodsat võimalust, et temaga Stevest rääkida. Klõpsisin tujutult elutoas diivanil keras olles kanaleid ja kuulsin köögist vanemate jutuvada. Võtsin heli pisut vähemaks, et kuulda millest nad räägivad, kuid nende jutt muutus sosinaks. Ja mina muutusin aina uudishimulikumaks.
Ajasin end diivanilt püsti ja sammusin kööki.
„Millest te siin sosistate?“
Isa lõi käega: „Ah, ei midagi.“
„Niisama sosis..,“ küsisin, kuid isa katkestas mind.
„Steve käis muru niitmas?“
„Nagu näed.“
Võtsin puuvljavaagnalt banaani ja võtsin suuna elutuppa. Täpselt sel hetkel hakkasid vanemad jälle sosistama.
Krigistasin hambaid. See häiris mind. Kas nad räägivad minust? Või siis... Mis värk on?
Lõpuks isa ohkas. Kuulsin kuidas ta tooli lauast eemale lükkas ning tõusis.
„...aga ega Taivo ei saa sellest aru. Selle mehe peas pole kõik korras.“
Pööritasin silmi.
Ilmselgelt kurtis isa emale oma tööprobleeme. Need polnud otseselt isa töömured, kuid talle tekitas peavalu üks töökaaslane, kellel oli mu isa vastu mingi seletamatu vimm.
See Taivo-nimeline mees oli nende ülemuse tallalakkuja ning oma kõrge vanuse kohta käitus kui koolieelik. Ta vaid otsis põhjendusi, et mu isa nime mustata, et mu isa bossi ees maha teha. Ja miks? Otsest põhjust polnudki.
See mees toppis ka pidevalt nina mu isa tööülesannetesse ning kui mu isa viisakalt tal oma asjadega tegeleda käskis, ähvardas too tüüp meie majale tule otsa panna.
Taivo oli tõepoolest hull.
Sellised ähvardused meie suunas olidki põhjuseks, miks ma ei soovinud isa muljeid tema tööpäevast kuulata. Kui ma kuulsin, et Taivo oli ähvardanud isa, et paneb maja põlema, siis oli mu uni selleks ööks ka kadunud. Ja edaspidi mulle aitas. Ma ei tahtnud hirmus elada.
Lülitasin teleka kinni ja kobisin esikusse, et midagi jalga panna ja õue minna. Tõmbasin õhukese pluusi endale ümber. Kuigi päeval oli palav, kippusid õhtupoolikud veidral kombel siiski jahedad olema.
Õues oli rahulik. Küla vahel ei liikunud kedagi ja õnneks kõrvalkülade noori kuskil laaberdamas polnud. Olin sellega väga rahul ning plaanisin loojuvat päikest ja vaikust korralikult nautida.
Kõndisin rahulikus tempos läbi aia, nautisin meie aia ilu ning jõudsin teele. Pidin tegema väikese ringi, et jõuda maja kõrval asuva kooli suurele mänguväljakule, kus olid ka mõned kiiged.
Istusin neist ühele, näoga loojuva päikese poole. Kiige ketid kääksusid pisut, lõhestades mõnusat vaikust.
Tegin endale aeglaselt hoogu ja kobasin pluusi taskus, leides seat oma mp3-e. Toppisin kuularid kõrva ja vajutasin pisikese vidina tööle. Panin heli kõige vaiksemale tasemele ja otsisin playlistist välja mõne hea rahuliku loo, et koguda mõtteid ja lihtsalt olla. Unustada kõik need mured, mis isa endaga tööl koju kaasa toob...
Toetasin pea vastu ketilülisid ja kiikusin vaikselt edasi-tagasi. Sulgesin silmad ja unelesin kuni miski sundis mind silmi avama. Tunne nagu ma poleks üksi...
Avasin silmad ja võpatasin, kui märkasin kahe kiige vahel, enda kõrval, kedagi seismas.
Rabasin kuularid kõrvast ja pöörasin pead, et näha, kes mu rahu ja vaikust häirima on tulnud.
„Hei-hei, naabritüdruk. Sa nii üksi siin...“
„Sellepärast, et ma tahangi üksi olla äkki?“ torisesin Stevele vastu ning lültasin mp3-e kinni. Niipalju siis sellest kena õhtu nautimisest. Rullisin kõrvaklappide juhtme mp3-e ümber ja pistsin selle taskusse tagasi.
„Ja mina mõtlesin, et ma teen kõik, et sa ei peaks õhtul üksi väljas olema. Kenadel neiudel on ohtlik õhtul üksinda väljas viibida.“
„Kammoon, ma olen põhimõtteliselt oma hoovis...“
„Ja mis siis?“ venitas Steve ja kinkis mulle kena naeratuse. Seejärel istus ta teisele kiigele ja jäi mind vaatama. Hoidsin pilku eemal loojuva päikese poolt oranziks värvitud taeval.
„Võimalus, et minuga siin midagi juhtub, on sama suur, kui võimalus, et mulle puu peale kukub.“
„Võib-olla...“
Steve naeratas taas ja lohistas jalgu maas edasi-tagasi, tekitades pisikese tolmupilve, mis meist eemale hõljus.
„Sama hästi võid ka sina see oht olla,“ laususin mõtlikult ja hoidsin pilgu poisil enda kõrval. Ta naeris ja tegi endale natuke hoogu.
„Ole nüüd, su isa lööks minu maha ja siis võib-olla mu isa ka, et ta oma poega korralikult käituma ei kasvata, kui ma sulle midagi teen. Ja ausalt- ma ei hakka oma isa sõbra tütrega jamama.“
„Meie isad saavad läbi?“ küsisin, samal ajal meenus isa jutt ammu aega tagasi, kui ta rääkis, et majja tulevad uued elanikud ja ta tunneb neid...
„Jep, Ethel.“
„Selge.“
Ma polnud iial võõraste, eriti endavanuste poistega rääkides end mugavalt tundnud. Mul oli raske vestlust üleval hoida, seega ma lootsin alati teisele osapoolele.
Nagu ka nüüd...
„Ma ei hakka sinuga jamama,“ kordas Steve ja peatas hoo. Ta hoidis kiige kettidest kinni ja jäi ootama, et ma oma tähelepanu talle koondaks. Teesklesin, et oranzi taeva vaatamine on palju huvitavam, kui vestluskaaslase jälgimine.
„Su isal on niigi palju muresid.“
„Mida?“ küsisin, kuigi tahtsin esitada talle pikema küsimuse. Kuidas tema teab, mis mu isaga toimub?
„Ma olen üht-teist kuulnud. Mu isa töötab samas kohas kus sinu isagi ning on tunnistajaks olnud selle tüübi ülbusele. Aga ega kaks ausat meest ühe värdja vastu kuidagi ei saa. Tallalakkujad on alati need, kelle poole õiglus jääb...“
Kiik oli lõpetanud pendeldamise selle aja jooksul, mil ma Stevet hoolega kuulasin.
„Su isa on hea ja aus mees. Ja mul on kahju, et ta midagi sellist taluma peab. Õnneks on ta kange, kuid hetkel...“ Poss raputas aeglaselt pead.
„Ma tean ka üht-teist. See jobu ähvardas meie majale tule otsa panna. Ma ei saa aru, kus selle tüübi mõistus on. Oleks tal mingi mõjuv põhjuski, miks viha pidada...“
„Raha, Ethel, raha.“
„Oh jumal küll,“ pomisesin ja jäin oma jalatsite ninasid vaatama.
„No see tüüp on täielik pugeja. Arvab vist, et saab nii ka kõrgema palga peale, kuigi ta teab, et tal on oma ülesannete täitmise eest määratud sobiv tasu. Ahne kuju.“
„Ja hull,“ surusin läbi hammaste.
Kuidas üks täiskasvanud inimene saab selliselt käituda..? See pole normaalne.
„See boss võiks selle Taivo lahti lasta,“ surusin läbi hammaste.
„Nojah.“ Steve ohkas. „Su isa on sinu pärast mures.“
„Minu?“ lõin pilgu Stevele ja mu suu paotus hämmingust lahti. Miks ta minu pärast muretsema peab?
„Taivo ähvardas teda jälle. Et tal on sidemeid ja et ta teab sinust...“
„Nii, edasi?“ küsisin ettevaatlikult. Mu hääl värises.
„Ta kardab, et Taivo võib sulle midagi halba teha. Ethel, sa pead ettevaatlik olema.“